Vsevolod Jürgenson: meie poliitika vajab uut lähenemist

"Võime ju ironiseerida Venemaaga suhete normaliseerimist pooldavate riikide populistliku naivismi üle, ent kas poleks siiski mõistlikum veidi järele mõelda, kas Austria dialoog Venemaaga või Itaalia soov kaubandussanktsioone pehmendada ongi nii vanameelne ja rumal, nagu meile püütakse selgitada," kirjutab Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson.

Pilt: Facebook

Vsevolod Jürgenson: meie poliitika vajab uut lähenemist

Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige

"Võime ju ironiseerida Venemaaga suhete normaliseerimist pooldavate riikide populistliku naivismi üle, ent kas poleks siiski mõistlikum veidi järele mõelda, kas Austria dialoog Venemaaga või Itaalia soov kaubandussanktsioone pehmendada ongi nii vanameelne ja rumal, nagu meile püütakse selgitada," kirjutab Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson.

Euroopa Liidu Venemaa suunaline välispoliitika on lõhenenud. Ühelt poolt Saksamaa juhitud kõvade meetmete pooldajad, kuhu kuulub ka Eesti, teisalt Venemaaga dialoogi alustanud tiib Austria, Itaalia, Tšehhi, Bulgaartia ja Ungari eestvedamisel, kelle algatust toetavad ka USA presidendi viimased sõnavõtud. Võime ju ironiseerida Venemaaga suhete normaliseerimist pooldavate riikide populistliku naivismi üle, ent kas poleks siiski mõistlikum veidi järele mõelda, kas Austria dialoog Venemaaga või Itaalia soov kaubandussanktsioone pehmendada ongi nii vanameelne ja rumal, nagu meile püütakse selgitada. Kui pedagoogikas toetame juba ammu arusaama, et ülekäte läinud lapsega ei tohiks rääkida pelgalt käskude-keeldude vormis, vaid tuleks püüda mürsikule selgeks teha, milles ta eksib ja mida temalt oodatakse, siis välispoliitikas oleme jäänud ikka veel möödunud sajandist pärit külma heidutuspoliitika pooldajateks, kelle jaoks suhetes naabri, mis siis, et mitte just kõige meeldivamaga, kõlbab endiselt argumendina üksnes rusika vibutamine, mitte soov oma seisukohti artikuleeritud kõnes selgitada.

Praeguses olukorras, kus EL-is on Venemaasse suhtumise pinnal tekkinud põhimõttelised eriarvamused, tuleks hoolikalt kaaluda, kas meie huvides on jätkata Saksamaa veetava sanktsioonipoliitika toetamist, või oleks hoopis mõttekam külmutada lahti kultuurisidemed, et rahvadiplomaatia abil hõivata naaberriigi inforuumi. Uhkustamine sellega, et ükski Eesti poliitik ei sõida jalgpalli MM-ile, ei anna meile tegelikkuses ainsatki plusspunkti, täpselt nagu ei anna Venemaale mingit moraalset üleolekut tobe russofoobide nimekiri, kuhu õnneks ei kuulu seni avaldatu põhjal küll ühtki valitsusliiget.

Meie Venemaa suunaline kommunikatsioon jääb nõrgaks

Me oleme Venemaaga naabrid ja seda tõsiasja ei muuda ka kõige karmimad sanktsioonid. Kui naaber meid infosõjas seljatab, võime süüdistada üksnes ennast. Ka meil oleks võimalus selgitada korraliku kommunikatsiooni korral venemaalastele oma seiskohti, aga millegipärast ei suuda me haarata oma meediaruumi isegi kohalikku venekeelset elanikkonda. Tuleb tõsiselt analüüsida, millest selline saamatus. Me peaksime ju omati suutma juhtida venekeelsete diskrimineerimisest heietajate tähelepanu tõigale, et erinevalt näiteks paljudest Kesk-Aasia endistest liiduvabariikidest, pole Baltikumis venekeelsed inimesed tundnud end kunagi sellel määral ohustatuna, et oleksid pidanud massiliselt riigist lahkuma. Vastupidi, nad on leidnud siin uue kodu, hakanud sulanduma ühiskonda, suur osa neist on õppinud ära keele ning omandanud kodakondsuse. On tekkinud uus rahvusrühm –

Eestimaa venelased, kes näevad oma elu ja tulevikku seotuna mitte oma vanemate ajaloolise kodumaa, vaid sünnimaaga. Tänu meie loidusele on venemaal seni levitatud müüti mingist ühtsest ja üheselt alla surutud venekeelsest elanikkonnast. Aeg oleks see eelarvamus ümber lükata.

On aeg tuua riigipoolne kommunikatsioon välja seisust, kus Venemaale ei osata ja lääneriikidele ei vaevuta esitlema Eestit väärika inimõigusi hindava maana. Ka me ise näime masohhistlikult mõnulevat, kui suudame kohalikus meedias produtseerida mõne uudise, kuidas vene pool meid inimõiguste rikkumises süüdistab.

Hiljuti avaldati uudis, kuidas Vladimir Putin olevat oma telesillas tõstnud taas esile vene vähemuse inimõiguste rikkumise Balti riikides. Kuulates antud lõigu üle, leidsin üksnes viite Läti vene koolide sulgemisele ja tõdemuse, et õppida peaks saama ikkagi oma emakeeles. Millegipärast tõlgendati meil möödaminnes moka otsast poetatud repliiki jõulise rünnakuna Eesti riigi vastu, mida antud kontekstis üldse ei mainitud. Selle asemel, et tühjast kära tõsta, võiks pigem tegeleda venekeelse kooli tulevikku puudutavate pingete mahavõtmisega, selgitades siinsele venekeelsele elanikkonnale ühetaolise ja riigikeele süvaõpet pakkuva koolisüsteemi eeliseid. See võtaks Venemaalt argumendid meid kooliteemaga rünnata.

Meil tuleb arusaadavalt selgitada, et Baltimaades ei kavandata midagi enneolematut, vaid plaanitakse pikemas perspektiivis minna üle ka Venemaal kasutatavale haridusmudelile, kus kõikide rahvuste lapsed õpivad samas keeles, omades võimalust õppida süvendatult ka emakeelt ning oma kodupaiga ajalugu. Kui selline haridussüsteem on vastuvõetav Venemaale, peaks see igati sobima ka Balti riikidele.

Müüdid tuleb murda

Juba aastakümneid kasutatakse Eesti riigi ründamiseks keelepoliitikat, sest me oleme olnud nõrgad selle rakendamisel ja ebaõnnestunud eesmärkide selgitamisel.

Keeleprobleemil on enam tahke, kui kohalike venelaste kiusamine, nagu mõned käremeelsed väidavad. Eesti keelt tuleb õppida ja sellesse ei tohi suhtuda üleolevat – see on reegel, millest tuleb lähtuda. Ent et reeglit võetaks enesestmõistetavalt, tuleb olla järjekindel ja rakendada meetmeid, millest eelnev valitsus ei hoolinud – tasuta massiline keeleõpe, eesti keele väärtustamine, tõhus järelevalve riigikeele kasutamise üle. Täna on Tallinnas süvenemas olukord, kus eesti keeles on üha keerulisem hakkama saada. Miks peaksid venekeelsed eesti keelt õppima, kui selle vaba kasutus taandub inglise keele ees? Oluline vastutus siin lasub nüril Keeleinspektsioonil, kus riigikeele nõuete suhtes valitsevad topeltstandardid. Samal ajal kui Keeleinspektsioon jahib puuduliku keeleoskusega venekeelseid bussi- ja taksojuhte, tegutseb Tallinnas kümneid söögikohti, kus toitu saab tellida vaid inglise keeles ning mööda linna rallivad uljad taxifaylased, kes ei valdavad üksnes inglise keelt, ega oska linnas ilma GPS-ita meetritki liikuda. „Milleks siis meie peame eesti keelt õppima, kui uustulnukad on sellest vabastatud?“ mõtlevad venekeelsed ja ruttavad kurtma, et neid diskrimineeritakse. Raske on väita, et neil pole kübekestki õigus. Samas tunnevad ka eestlased, end oma kodus üha ebaturvalisemalt. Seda kasutabki ära vene propaganda.

Venemaal pisaraid ei usuta

Meie taasiseseisvumise järgse poliitika keskne teema on sõjajärgne okupatsioon ja eesti rahvale tehtud ülekohus. Tahtmata sugugi pisendada eesti rahva läbielamisi, mida peame mäletama ja hindama, tuleb meil ikkagi tunnistada, et pisaratega tänapäeva pragmaatilises maailmas kaugele ei jõua. Meil tuleb leida uus narratiiv nii välis-, kui ka sisepoliitikas. Tuim Venemaa eiramine ei anna meile ühtki eelist. Ütlete, et tahe suhte normaliseerimiseks peab olema kahepoolne. Sulatõsi! Kas meie oleme seda tahet üles näidanud ja kui, siis mil viisil?

Lõpetagem ka lootusetu jama hallide passidega. Hallipassimehed elavad meie hulgas nii ehk teisiti, ent kodanikena oleksid nad lojaalsemad isegi siis, kui nende eesti keel soovida jätab. Võtkem siis vene poolelt ja kohalikelt vähemuse õiguste eest kõnelejatelt see mõnus teema ja lubagem halli passiga kaasmaalased koju. Hullemaks ei muuda see meie olukorda enam karvavõrdki.

Rääkigem selgeks ka koolide õppekeele teema. Kaasakem sellesse diskussiooni kõik asjast huvitatud pooled ja leidkem kompromissid.
Usun, et kõik me soovime elada naabri kõrval, kellega kannatab kohtudes vähemalt tervitus vahetada, ükskõik, mida me temast või tema meist arvab. Selleni jõudmine pole võimatu, tuleb vaid veidi oma õiguses järele anda ja kuulata ka vastaspoolt, sest parem leige rahu kui tuline riid.

 

Laadimine...Laadimine...