Vsevolod Jürgenson: tasuta kõrgkool peab jätkama

"Ei tahaks enam kuulda arrogantsete kõrgkooliametnike väiteid, otsekui oleksid meie noored laisad. 66 % üliõpilastest töötab, et eluga toime tulla. Muutkem nende olukord kergemaks, kaasates üliõpilasi senisest rohkem tasustatavatesse uurimistöödesse, kus õppimist saab tööga sujuvalt ühildada," kirjutab Mustamäe linnaosakogu liige  Vsevolod Jürgenson.

Pilt: Scanpix
Arvamus Haridus

Vsevolod Jürgenson: tasuta kõrgkool peab jätkama (1)

Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige

"Ei tahaks enam kuulda arrogantsete kõrgkooliametnike väiteid, otsekui oleksid meie noored laisad. 66 % üliõpilastest töötab, et eluga toime tulla. Muutkem nende olukord kergemaks, kaasates üliõpilasi senisest rohkem tasustatavatesse uurimistöödesse, kus õppimist saab tööga sujuvalt ühildada," kirjutab Mustamäe linnaosakogu liige  Vsevolod Jürgenson.

Meie hulgast lahkunud rektor Volli Kalm avaldas ühes Maalehe usutluses arvamust, et Eestile on kasulik, kui noortel ülikooli õpingud vaid seepärast ära ei jää, et vanematel pole piisavalt raha lapse koolitamiseks. Ühiskond on seda vaadet jaganud ning alates 2013. aastast on meie kõrgkoolides eestikeelsed õppekavad tasuta. See on õige suhtumine, sest mida väiksem rahvas, seda targemad peavad olema selle liikmed, et säilitada globaliseerunud maailmas oma keel ja kultuur. Vähemtähtis pole ka eesti teaduskeele käibeshoidmine ja arendamine, mis miljonilise rahva puhul on küllaltki problemaatiline. Eesti vajab haritud ja andekaid inimesi, kes suudaksid 24. veebruaril 1918 alanud maailmamastaabis erandlikku iseseisvusprojekti järgmised sada aastat edukalt jätkata. Ometi on viimasel ajal hakatud üha valjemalt rääkima vajadusest kõrgharidus taas maksustada, sest ülikoolid ei pidavat nigela eelarvega välja vedama. Kolm viimast aastat on ülikoolide rahastamiseks eraldatud riigi poolt vaid 1,44% SKT-st, mis väidetavalt ei kata kõrgkoolide kasvavaid vajadusi. Tasulisele õppele naasmise poolt kõnelevad ka mitmed ülikoolide rektorid, kellelt sooviks küsida, miks ei juhitud riigipoolsele alarahastamisele tähelepanu kohe, kui see tekkis, miks lasti olukorral halveneda ning kas tõepoolest ei nähta süüd ka ülikoolide eneste haldusmugavuses ja stagneerunud õppekorralduses?

Riik ei tohi kõrghariduse pealt kokku hoida, kuid ka ülikoolid peavad vaeva nägema.

Peame kõrghariduse nigelasse hetkeseisu suhtuma täie tõsidusega, sest meie riigi jaoks on kõrgkoolide tase eksistentsiaalse tähendusega. Seda võib olulisuselt võrrelda kaitsevõime tõstmisega, kuhu me ju panustame enam kui 2% SKT-st, lisaks meie territooriumil baseeruva liitlaste väekontingendi ülalpidamiskulud. Ka kõrghariduse rahastamine peab jõudma vähemalt samale tasemele ning riigil tuleks kompenseerida külalisõppejõudude palgad. Siis saaksime tuua Eestisse õpetama tõelised oma ala maailmakorüfeed.

Meie kõrgharidusmaastik tuleb teraselt üle vaadata, leidmaks võimalikud kokkuhoiukohad. Palju on dubleerimist ja õpet aegunud kavade järgi. Näiteks õpetatakse Eestis arhitektuuri kolmes erinevas kohas. Vabalt võiks arhitektuuri eriala õpetamise Kunstiakadeemias lõpetada ning viia kogu õpe Tallinna Tehnikaülikooli Arhitektuuri- ja urbanistika instituuti, kus pakutav haridus on kvaliteetne ning märksa praktiliste oskuste kesksem. Kaaluda võiks Kunstiakadeemia sulgemist, sest sealsed õppekavad on võimalik jagada TTÜ, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli vahel. Hoiaksime kokku hulga administratiiv- ning ülalpidamiskulusid, vabanenud kinnisvara müügist laekunud tulu saaks aga suunata fondi kõrghariduse toetamseks, kuhu teeksid makseid ka Eesti kõrgkoolide teadusloomet tarbivad eraettevõtted.

Ülikoolides tuleb suurendada sissetulekuid teadusmajandusest, millega saab katta õppekulusid. Eesti kõrgkoolides tehtav teadus peab julgemalt pürgima maailma. Just teadusloome impordis võiksime otsida oma edu võtit. Eestisisese teadustoodangu kasvatamisel peaks kõrgkoolidele tulema appi riik. Miks pidada ministeeriumide juures arvukalt analüütikuid, kes valmistavad ette strateegiaid ning koguvad statistilist ja sotsioloogilist materjali, kui sama töö võiks tellida kõrgkoolidelt. Osa riigi halduskuludest saaks suunata kõrgkoolidele ning sellest võidaks nii riik kui ülikoolid. Selline koostöö tõstaks ühelt poolt avaliku halduse kvaliteeti, teisalt suurendaks meie kõrgkoolide sidusust ühiskonnaga.

Ülikoolidel tuleb teha ka järjekindlamat tööd teadus- ja arendustegevuse rahastamiseks läbi Euroopa Liidu raamprogrammide. Kindlasti oleks otstarbekas jätkata Eesti kõrgkoolide juures Euroopa tippkeskuste loomist. Rahvusvahelistumisega on võimalik tuua kõrgkoolidesse lisaraha.
Iga läbimurde puhul on oluline ka inimfaktor. Aastal 2000 oli TTÜ eelarve kolm korda väiksem kui Tartu Ülikoolil. Riiklike investeeringute maht aga 22 miljonit krooni Tartu 720 miljoni vastu. Täna maailmatasemele jõudnud kõrgkool seisis hääbumise lävel ning liikusid mõtted lõpetada seal doktoriõpe. Peale seda kui rektoriks valiti tegus ja võitlev Andres Keevallik, tõusis TTÜ eelarve pidevalt, võrdsustudes sajandi teiseks kümnendiks Tartuga. Aktiivselt kasutati kõiki võimalusi ülikooli eelarve kasvatamiseks erasektori annetustest teadus- ja arendustegevuse stimuleerimiseni. Tasub järeletegemist.

Ka praegustel rektoritel tuleks rahapuuduse kurtmise asemel asuda tegutsema nii lobi korras kui ülikooli teadusmajandust turgutades ja säästlikumaid ning loovamaid administreerimismudeleid juurutades. Töö toob tulu, mokalaat närtsitab! Me ei tohi kergelt alla anda ja oma talentide teed ülikooli sulgeda vaid seepärast, et vanemail pole rahakott puuga seljas.

Ei tahaks enam kuulda arrogantsete kõrgkooliametnike väiteid, otsekui oleksid meie noored laisad. 66 % üliõpilastest töötab, et eluga toime tulla. Muutkem nende olukord kergemaks, kaasates üliõpilasi senisest rohkem tasustatavatesse uurimistöödesse, kus õppimist saab tööga sujuvalt ühildada. Eesti üliõpilaskond koosneb tarkadest, edasipüüdlikest, oma tulevikku rajavatest noortest. Oleks äärmiselt kahju, kui osa neist peaksid õppe tasuliseks muutumise järel kõrgharidusest loobuma, end õppemaksu pärast segaseks töötama või eluaegse võlakoorma kaela saama. Ärgem karistagem neid selle eest, et poliitikud ja ametnikud ei suuda kõrghariduse rahastamise ja korraldamisega parimal moel hakkama saada.

Eesti kõrgkoolid peavad jätkama tasuta eestikeelsete õppekavadega. Loodan, et samale järeldusele jõuavad ka haridusministeeriumi ja rektorite nõukogu poolt kavandatud Eesti kõrghariduse tulevikku käsitlevast seminarist osavõtjad. Igal probleemil on lahendus, ja tavaliselt lihtsam, kui seda diskuteerimistuhinas tunnistada tahame.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...