AASTA ÕPETAJA KATRIN SOIKA: Ükski ettevõtja ei taha arglikku töötajat

"Kindlasti ei tohiks õpetaja tekitada õpilases sellist stressi ja pinget, et õpilased meid kardaks," lausub Talinna aasta gümnaasiumiõpetajaks valitud Katrin Soika, kes on Gustav Adolfi gümnaasiumi keemiaõpetaja. "Klassis peab olema töine vaikus, mitte hirmu vaikus. Kui õpilased pigem kardavad küsida, siis takistab see väga palju õppimist. Ka ükski ettevõtja ei taha ju töötajat, kes kardab leida julgeid lahendusi."

Pilt: Albert Truuväärt

AASTA ÕPETAJA KATRIN SOIKA: Ükski ettevõtja ei taha arglikku töötajat

Kairi Ervald

"Kindlasti ei tohiks õpetaja tekitada õpilases sellist stressi ja pinget, et õpilased meid kardaks," lausub Talinna aasta gümnaasiumiõpetajaks valitud Katrin Soika, kes on Gustav Adolfi gümnaasiumi keemiaõpetaja. "Klassis peab olema töine vaikus, mitte hirmu vaikus. Kui õpilased pigem kardavad küsida, siis takistab see väga palju õppimist. Ka ükski ettevõtja ei taha ju töötajat, kes kardab leida julgeid lahendusi."

Mis motiveerib teid pedagoogitööd tegema? Teid on iseloomustatud kui alati rõõmsameelset õpetajat.

Olen alati tahtnud õpetaja olla, mul pole kunagi ühtegi teist soovi olnud. Minu vanemad ja vanavanemad on samuti olnud õpetajad ja mulle annab see energiat. Kui ma näen õpilaste tulemusi, teeb see mind rõõmsaks. Tihti tulevad vilistlased rääkima, kuidas neil läheb, ja kinnitavad, et mäletavad koolist häid asju.

Mida te arvate, kas koduseid töid on vaja teha ja nädalavahetuseks õppimist anda? Soomes ja ka Tallinna Reaalkoolis nädalavahetusteks õppida ei anta.

Ma arvan, et kodutöid on tõesti liiga palju. Siin on aga kaks aspekti – see,  mida ma mõtlen õpetajana, ja see, mida mõtlen lapsevanemana. Minu üks laps käib üheksandas klassis ja ma näen, et nende koormus on päris suur. Siis ma proovin seda ka ise meeles pidada. Muidugi on minulgi natikene selline suhtumine, et kodutöö on osa õppetööst, samas olen kasutanud ka sellist metoodikat, et kui õpilasel ei ole tundi tulles kodutöö tehtud, siis ma ei hinda seda ühega. Kodutööd annan pigem selleks, et õpilane saaks enne tunni algust veidi teemasse süveneda.

Kuidas siis kodutööde mahtu vähendada?

Kodutööde mahtu peab kindlasti reguleerima – aga kuidas? Õpetajana ei näe ma e-koolis, kui palju teised annavad kodutöid teha, näen seda vanemana ja siis mõtlen küll, et oh issand! Kodutööde suur maht tekitab õpilastele lisapingeid. Ilmselt peaksid õpetajad omavahel rohkem rääkima, et kodutööde hulka hajutada.

Välismaa õpetajad on eesti laste kohta lausunud, et nood ei julge küsida, sest kardavad eksimist. Kas see takistab õppimist?

Olen täiesti nõus sellega, et õpilased pigem kardavad küsida ja see takistab väga palju õppimist. Lisaks mõjutab see ka edaspidist elu, ükski ettevõtja ei taha, et tal oleks töötaja, kes julgeb teha ainult ühte asja ja kardab  julgeid lahendusi. See tuleb ilmselt meie väga traditsioonilisest koolisüsteemist, kus õpetajal ainukesena on õigus. Klassis peab olema küll töine vaikus, aga see vaikus ei tohi olla hirmu vaikus. Ma arvan, et kui õpetaja aktsepteerib õpilase vastuseid, siis on juba hästi, sest mitte keegi meist ei anna tegelikult korrektselt õigeid vastuseid. Ka igapäevaelus ei ole olemas üheseid vastuseid. Kui õpilane tuleb mingi võrrandiga, siis ma ei saa kohe öelda, et vastus ei ole õige, seal peab alati oskama arutleda ja vaadata.  Jah, see võtab aega, et õpilased julgeksid tunnis arutleda. Kui õpetaja lähtub tunnis aga sellest, et loeme kõik Powerpointilt maha ja kirjutame üles, siis ei saagi arutelu tekkida.

Kas eesti õpetajad on liiga ranged?

Kui ma mõtlen oma laste õpetajate peale, siis selge on see, et õpetajad on erinevad, nagu ka inimesedki on erinevad. Eks see peabki nii olema, et mõned on karmimad ja mõned leebemad. Kindlasti aga ei tohiks õpetaja tekitada õpilases sellist stressi ja pinget, et meid kardetaks. See on see, mida õpetaja teha ei tohi. Õpetaja ei tohiks meelega õpilasele kehvasti öelda.

Kas õpetajate koolitamise süsteemi peaks muutma, et saada motiveeritumaid õpetajaid?

Kui õpetajaid õpetataksegi välja nii, et ta saab kindla materjali ette ja siis esitleb seda, teeb ta kooli tulles samamoodi, nagu teda on õpetatud. Mina ise olen ka õpetajana saanud koolituse, kus kõik peab olema väga range ja distsiplineeritud. Mäletan ka enda kooliajast, et mul oli lausa hirm arvata midagi muud kui seda, mida õpetaja ütleb. Lapsele seostub see kohe sellega, et ilmselt on minu mõte siis vale. Õpetajakoolituses peaks kindlasti selle suunas midagi muutma.

Seega olete ise püüdnud luua oma klassis loomingulist õhkkonda,  kus julgetakse küsida?

Kui ma mõtlen keemiatundide peale, siis kindlasti peavad õpilased saama arutleda teemade üle. Olen täiesti nõus, et lapsed peavad saama tunnis olla ka loomingulised, eriti vajavad seda andekamad õpilased. Kui me tahame, et nad kõik mehaaniliselt ära teevad, siis tegelikult see pärsib nende edasijõudmist. Mul on klassis tagumises riiulis eraldi raamatud ja ülesanded, et kui õpilane on jõudnud edasi, siis ta saab sealt lisamaterjali leida. Mulle väga meeldib teemat tutvustades esialgu vaadata, kuidas õpilased arutlevad, miks üks või teine vastus on parem või õigem.

Mida peaks koolis muutma, et õpetajatel oleks vabamad käed ja ka õpilased oleks rohkem rahul?

Meie koolis on õpetajatel suhteliselt vabad käed. Minu mure on tegelikult see, et ei jõua tegeleda nende andekate õpilastega, kes tegelikult tahaksid süvitsi keemiat õppida. Neile, kes seda süvitsi õppida ei taha, jääb tegelikult kogu gümnaasiumi õppekava liiga mahukaks. Mulle tundub, et seda materjali on õppekavas liiga palju. Gümnaasiumis ei tohiks olla sellist olukorda, kus õpilased peavad väga palju kõike õppima, aga nad ei ole üldse sellest huvitatud. Ma arvan, et Eesti koolid juba liiguvad selle valikuvabaduse suunas. 

Kas arvate, et olete ka kümne aasta pärast veel õpetaja, kuigi riigi poolt ilmselt palgatõusu oodata ei ole?

Usun, et kindlasti olen. Kuigi arst pani mind ühel hetkel mõtlema sellele, et mu hääl ei pea õpetajaametis vastu. Aga ma ei saa sellest ametist kuidagi lahti, see on mul juba veres. Palgaga on muidugi kurb olukord, eriti kui mõelda omaenda laste seisukohast. Olen mõnikord mõelnud, et panustan palju võõrastesse lastesse, eriti aega ... ja et mida mu oma lapsed sellest vastu saavad. Ma ei saa minna nendega sageli reisile, kuigi ilmselt tunnevad nad sellest puudust.

Milline on praegu järgmine põnev projekt, millega tegelete?

Klassis tahaksin vaadata õpilastega tormikella tegemist – kuidas see praktikas toimib ja mismoodi seda keemiliselt teha, mis pädevusi see kataks. Mulle meeldib, kui on mingid uued eemärgid, sest siis ei muutu kõik liiga rutiinseks. Lisaks sellele olen ma natukene seotud Tallinna ülikooliga ja peaksin sellega seoses hakkama õpetajate koolituse materjali  läbi töötama.

 

Õpetame õpilasi üksteist aitama!

Kas me peaksime tegelema ka lastele empaatia õpetamisega olukorras, kus kogu kool on üles ehitatud konkurentsile ja egoismile?

 

Katrin Soika leiab, et kindlasti peaks väärtuskasvatusega tegelema tundide raames. «Üks võimalus on see, et kui ma palun õpilastel koos mingeid võrrandeid lahendada, siis lisan juurde, et kui nad näevad, et keegi vajab eraldi abi, siis tuleks kindlasti aidata. Meil oli koolis just hiljaaegu üks projekt, kus 12. klassi õpilased aitasid kolmanda klassi lapsi õppetöös, ja siis oli samamoodi oluline, et märgatakse ja aidatakse seda väikest kolmanda klassi õpilast. Ma arvan, et empaatia õpetamine tegelikult olekski ideaalis selline vaikselt õppekavadesse sisse toodav.»

 

 

Laadimine...Laadimine...