Andrei Korobeinik: mõned praegu sündivatest lastest võivad elada lausa 500-aastaseks!

Umbes kümne aasta jooksul asendatakse Euroopas ligi pooled töökohad automaatikaga ja heal järjel riikides hakatakse maksma kodanikupalka, ennustab intervjuus Pealinnale Reformierakonnast lahkunud IT ja innovatsioonide spetsialist Andrei Korobeinik, kelle sõnul töötavad teadlased praegu välja ka tehnoloogiaid, mis aeglustaksid inimeste vananemist.

Pilt: Scanpix

Andrei Korobeinik: mõned praegu sündivatest lastest võivad elada lausa 500-aastaseks!

Boris Tuch

Umbes kümne aasta jooksul asendatakse Euroopas ligi pooled töökohad automaatikaga ja heal järjel riikides hakatakse maksma kodanikupalka, ennustab intervjuus Pealinnale Reformierakonnast lahkunud IT ja innovatsioonide spetsialist Andrei Korobeinik, kelle sõnul töötavad teadlased praegu välja ka tehnoloogiaid, mis aeglustaksid inimeste vananemist.

Te lahkusite pettununa Reformierakonnast, mis on ennast pikalt positsioneerinud paremliberaalse parteina, ettevõtjate huvide eest seisjana. Mis muutused erakonna poliitikas teie otsusele kaasa aitasid?


Ma ei kandideerinud Reformierakonna ridades eelmistel riigikogu valimistel ega plaaninud seda teha ka eelseisvatel. Reformierakonna poliitikas pole praegu midagi, mis soodustaks Eesti ettevõtluse arengut. Ma ütleks isegi, et tsentristlikud või vasakparteid nagu Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond on praegu liberaalsemad kui Reformierakond. Tänapäeva poliitika kognitiivse dissonantsi kohta on kirjutanud näiteks Yuval Harari, kelle sõnul saavutavad tänapäeva liberaalid majanduskasvu tihti kellegi õigusi piirates, sotsialistid aga vastupidi neid õigusi laiendades.


Olete ühes oma intervjuudest öelnud, et varem oli Reformierakond töökas orav, praegu aga näeb pigem välja kui nuumatud merisiga.


Ma pidasin silmas, et positsioneerides ennast kindlas nišis on lihtsaim ühte ideoloogiat järgida. Kui tahad olla "kõigi erakond", pead sa pakkuma midagi, mis on kõigile vastuvõetav. Sel juhul võetakse otsuseid vastu aeglaselt ja ebaefektiivselt: 100 eurot sinna, 200 eurot tänna… Lühidalt öeldes pole Reformierakond juba sama, mis 21. sajandi alguses. Neli aastat tagasi tegin ma Postimehes valija eelistuste testi ning liberaalsuse skaalal oli Reformierakond viiendal kohal Keskerakonna, sotside, Vabaerakonna ja roheliste järel. Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid on läinud palju liberaalsemaks, kui nad olid veel viis aastat tagasi. Reformierakond on aga läbi teinud vastupidise muutuse.


Olete innovatsioonide ja IT tehnoloogiate spetsialist. Kuidas võib teie arvates majandus muutuda innovatsioonide toel, mis innovatsioonide toel ja mis aladel?


Pikaajalisest arengust rääkides asendatakse 2030. aastaks Euroopas pooled töökohad automaatikaga, kuid see ei tähenda, et pooled inimesed kaotavad töö – nad lihtsalt hakkavad millegi muuga tegelema. See toob omakorda kaasa tootlikkuse kasvu ning heal järjel olevates riikides hakatakse sisse viima universaalset kodanikupalka, mis tagab komfortse elatustaseme. Mis on selle tagajärjed, selle kohta on eri arvamusi: kas see suurendab inimeste enesearengu motivatsiooni või vastupidi – nende motivatsioon kaob. Kuid need vähesed maailmas läbi viidud eksperimendid näitavad pigem positiivseid tulemusi. Näiteks USA-s on indiaanlaste reservaadid, millel on lubatud kasiinosid pidada. Need kasiinod maksavad põlisrahvastele dividende. Nad justkui saavad raha tööd tegemata. Teisalt aga saavad nad selle raha eest parema hariduse, paremaid töökohti ning saavutavad elus rohkem, kui teiste indiaanlaste reservaatide elanikud. Ehk nad võiks ka töötamata hästi elada, kuid nende motivatsioon ei kao kuskile.


Millised on veel kodanikupalga plussid?


Positiivne on ka see, et universaalset kodanikupalka makstes (Eesti mõistes võiks see olla 1000-1500 eurot kuus) säästad väga palju bürokraatialt. Sa ei pea vahet tegema, kellele mis toetust või pensioni maksta ja kellele soodustusi teha – riik saab palju läbipaistvamaks ja tõhusamaks. See on positiivne tegur. Mis aga edasi tuleb, pole teada. On selline mõiste nagu singulaarsus. Kui me joonistame progressi tingimusliku graafiku, siis liigub selle joon üles seni, kuni mingis punktis ei suundu sinna enam sirges joones. Siis, kunagi jaanuaris või veebruaris kaugel 2050. aastal võib toimuda rohkem, kui kogu eelneva inimajaloo jooksul. Seetõttu on nii kaugesse aega prognooside tegemine ebareaalne.


Kui 19. sajandi lõpus ennustati, milline hakkab välja nägema elu 20. sajandil, pakuti suurimaks suurlinna probleemiks hobusesõnniku hiiglaslikku hulka tänavatel. Inimeste arv suureneb, hobused lähevad odavamaks ning ka nende arv kasvab… Suurlinnadel on probleeme, kuid neil pole selle ennustusega midagi ühist!


Viimase 30-35 aasta jooksul on tehniline progress toimunud tõesti ennenägematu kiirusega. Millised innovatsioonid võivad veel lähiajal ilmuda ja kas nende vedajaks on riik või erasektor?


 Tavaliselt luuakse kõige eesrindlikumaid lahendusi avaliku sektori ja eriti kaitsetööstuse jaoks, alles seejärel leitakse neile kasutus ka erasektoris. Lähitulevikust rääkides saab üheks märkimisväärsemaks tehnoloogiaks tehisintellekti kasutamine. Sellest on juba 30 aastat räägitud, kuid oleme praegu alles selle probleemi reaalse lahenduseni jõudmas. Vastavalt on ka igasugused häälassistendid, finantside ennustav juhtimine ja kodu juhtimine juba praegu võimalikud, aga veel liiga kallid. Konservatiivsed inimesed neid veel ei kasuta, kuigi tegelikkuses on väga mugavad lahendused.


Samuti on väga tähtsaks suunaks geneetiline modelleerimine. Selle puhul aga tekib hulk eetilisi küsimusi – mis on lubatud ja mis mitte. Näiteks võib tulevikus tekkida küsimus, kas lapse genoomi muutmine raseduse ajal on lubatud. Kaasasündinud haiguse ennetamiseks on lubatud. Aga silmade värvuse muutmiseks?


Samas võib selline progress omakorda kaasa tuua veelgi suurema sotsiaalse kihistumise. Näiteks kui oled slummis üles kasvanud, siis praegu on sul veel millegi saavutamine võimalik, 20 aasta pärast aga juba võimatu. Rikkad saavad ligipääsu tehnoloogiatele, mida vaesed inimesed ei saa endale lubada, seega on nende stardipositsioonid palju soodsamad.


Neil on ka praegu paremad stardipositsioonid.


Tõepoolest, kuid tulevikus muutub praegune erinevus võrreldamatuks.


Inimese kloonimine on tõenäoliselt juba praegu võimalik – kuid on see ka eetiliselt vastuvõetav?


Inimese kloonimine on vaheetapp, mis arvatavasti ei saagi väga aktuaalseks. Praegu tuleb väga palju uudiseid vananemise aeglustamise kohta. Suure tõenäosusega mõned praegu sündivatest lastest saavad väga pikka elu elada. Tekib aga küsimus, kas see võimalus antakse kõigile või ainult rikastele. Tavaline inimene võib elada näiteks saja-aastaseks, sarnastele tehnoloogiatele ligipääsu omav inimene aga 500-aastaseks. Seejuures on tal võimalus oma ühiskonnapositsiooni veelgi parandada. Oletame, et oled kuskil oma raha hoiustanud. 500 aasta pärast kasvab see raha fantastiliseks summaks tänu liitintressile. Sinu lapsed alustavad juba teisest kohast, mis on väga erinev sellest, millest alustasid sina. Neil on parim võimalik stardipositsioon. Ma ei tea, kuivõrd see kõik aitab kaasa inimkonna ühtsusele.


Millised on Eesti perspektiivid lähema 10-15 aasta jooksul?


Eesti probleem seisneb selles, et strateegilist plaanimist ei peeta enam tähtsaks. Kui 90ndatel seisnes põhiküsimus selles, millisena näevad Eesti elanikud oma riiki 20 aasta pärast, siis praegu mõtlevad poliitikud maksimaalselt 3-4 aastat ette – ehk siis järgmiste valimisteni, kuna ka ühiskonnas puudub nõudlus pikema perspektiivi järele. Parlamendierakonnad sellest ei räägi. Eesti 200 räägib, et mõelda tuleb sada aastat ette, kuigi tegelikult ise ka ei tee seda, see on vaid nende loosung. Küsides neilt, kuidas nimelt on teil plaanis seda saavutada, saad vastuseks, et nad ei ole sellest veel mõelnud. Samal viisil jätkates jälgib Eesti vaid maailma konjunktuuri ning uurib, mida teeb Läti, mida teeb Soome. Oma strateegiat meil pole. Teised riigid mõtlevad sellest ning neil on pikaajaline innovatsioonipoliitika, aga meil ei ole. Meil toimub perioodiliselt mingi majandussektori valimine, mida me toetame, sellega kõik piirdubki.


Kas meil on vähemalt IT-ga kõik korras?


Oleneb vaatepunktist!  90ndatel oli meil väga efektiivne riiklik programm, mille raames ilmusid koolidesse ja raamatukogudesse arvutid. Näiteks minu koolis Pärnus, kui ma läksin 10. klassi aastal 1995, olid juba arvutid olemas ning seal õppisin ka programmeerimist. Tänasel päeval aga minu koolis programmeerimist ei õpetata.


Sel ajal oli Eesti kui mitte kogu Euroopast ees, siis igatahes oli meil väga tugev alus olemas, et ette jõuda. Minusuguseid oli ka päris palju. Inimesed oskasid internetti kasutada, oskasid programmeerimist, see tõi oma viljad 10-15 aasta pärast. See on ehe näide sellest, kuidas selline strateegia töötab! Alustad väikeste sammudega, mis ei tundu efektiivsed, kuid hiljem jõuad vägagi märgatavate tulemusteni. Praegu meil selliseid samme antud valdkonnas pole.


Mis meil siis juhtuma hakkab, kui midagi ei muutu, ja mida tuleks teha, et muutuks?


Kindlasti ei kao kuskile edukad ettevõtted Eesti IT-sektorist, kuid avalikus sektoris ei ole meil tehnoloogiatega nii hästi. Eesti ei ole ka nii kõrgel e-riikide reitingus, oleme alles kuskil kolmandas kümnes. Kusjuures lähiajal pole läbimurdeid oodata. Inimesi on meil vähe, välismaalt neid palgata on alati keeruline. Edukad IT-sektori ettevõtted kolivad Eestist väga kiiresti välismaale. Nad liiguvad nendesse riikidesse, kus neile jätkub investeeringuid. Kogu riigi raames pole võimalik edu saavutada vaid tänu valimiseelsetele lubadustele. Tuleb tööd teha – alustad täna, kuid nähtavad tulemused saad umbes kümne aasta pärast. Praegu pole meil kahjuks ühtegi programmi, mis oleks suunatud järgmistele aastakümnetele.


Kui varem valisid inimesed omale tegevusala kogu eluks, siis praegu võib iga viie aasta järel ala vahetada ning selles märkimisväärseid tulemusi saavutada. Need 20-25-aastased inimesed, kes praegu tööturule sisenevad, võivad oma elu jooksul kümme korda tegevusala vahetada ning see on täiesti normaalne.


Üheks probleemsemaks alaks on meil tervisehoid. Mida selle kohta arvate?


See on tõesti ulatuslik probleem. Meie sotsiaalmaksu süsteem põhineb 20. sajandi reaalsusel ning selles olevast rahast ei piisa. Suuremat maksureformi ei taha keegi läbi viia. On haigekassale üheks aastaks eraldatud teatud summa ja kui see lõpeb, ei saa sa spetsialisti juurde isegi lähima poolaasta jooksul. Analoogiline probleem on kogu Euroopas. Kui sa tuled Itaalias traumapunkti, võid seal kuni kümme tundi istuda. Kui organid ei ole just kehast välja kukkumas, siis pead pikalt vastuvõttu ootama.
Siin pole ka häid lahendusi. Erakindlustus? See ei aita, kuna raha on sama. Küsimus on selles, et meditsiinis on innovatsioonidega olukord keerulisem.


Kui sul raha pole, ei saa sa maja ehitada. Kui haigekassal pole raha, ei saa ta sulle vajalikku meditsiiniteenust pakkuda. Selline retoorika pole aga elanikele mõistetav. Paljud räägivad, et USA-s on olemas eraviisiline meditsiinikindlustus ning see võikski lahenduseks saada. Solidaarne osa on seal aga väga väike. Keerulise haigusega võib juhtuda, et isegi kindlustusega ei saa sa terveks, kuna raha saab poolel teel otsa. Kui aga kindlustus puudub, pole üldse võimalust. Eestis sind vähemalt ravitakse seni, kuni sa seda vajad. USA-s näiteks onkoloogilise haiguse puhul ravitakse seni, kuni sul raha jätkub. Kui enam raha pole ja kindlustus ei maksa, ei taha nad sinuga mingit tegemist teha!


Paljud meie arstid lahkuvad riigist, kuna siin on neil madal palk.


Oleneb sellest, mida madalaks pidada. Arst teenib meil umbes 2000 eurot kätte. Õpetaja aga vaid 1000. Muidugi, kui Soomes makstakse 3000, siis arst läheb sinna, eesti või vene keele õpetaja aga vaevalt leiab seal võrreldava töökoha. Kui sa aga maksad õpetajale väikest palka, toob see kaasa selle, et edaspidi lähevad kooli tööle need, kes ei suuda ennast realiseerida teistes valdkondades. Millised on siis koolilõpetajad 10-20 aasta pärast? Aga just nemad kujundavad Eesti majandust tulevikus. Kui riik ei investeeri haridusse, siis mida külvab, seda ka lõikab.


Praegu väidavad paljud eksperdid, et lähiajal ootab meid uus majandussurutis. Põhjustena tuuakse välja kinnisvaraturu ülekuumenemine ja fakt, et palgad kasvavad tootlikkusest kiiremini. Kuivõrd on see teie arvates võimalik?


Olen kindel, et 99,9% analüütikuid saab veenvalt selgitada, mis eelmise kriisi põhjustas, kuid ükski neist ei osanud seda ennustada. Palgad kasvavad tootlikkusest kiiremini, kuna meil on tööjõupuudus. See omakorda tuleneb sellest, et meil ei ole läbimõeldud innovatsiooni- ja migratsioonipoliitikat. Eesti on väga tihedasti seotud maailma majandusega, seega ma ei usu, et meil tekib lokaalne kriis ja teistes riikides on sel ajal kõik korras. Ilmtingimata järgneb Eesti Skandinaaviale, kogu Euroopale ja ülejäänud maailmale.


Keda te toetaksite järgmistel valimistel?


Mulle sümpatiseeris Eesti 200 idee, kuid kahjuks tuli välja, et nende programmil pole mingit sisu. Arvatavasti hääletaksin sotsiaaldemokraatide või Keskerakonna poolt.


Olite ka Eesti maleliidu president.


Jah, kuid olen juba ammu volitused maha pannud. Ma küll mängin malet, aga mitte väga hästi. Enne mind oli maleliidu juhiks Carmen Kass, kellega malet mängides mul küll mingit võimalust polnud.


Üldiselt on male väga kasulik. Maleliidu presidendiks oleku ajal käivitasime "Male koolidesse" pilootprojekti teise klassi õpilastele, sellest võtab osa 35 kooli. Kahjuks ainult 35.


Kui õpetada malet täiskasvanule, pole sellest mingit kasu. Last õpetades muutub tema maailmavaade. Ta õpib mõtlema mitu käiku ette ning hakkab mõistma, et igast tema teost sõltub midagi. Ta õpib kaotama. Mul on väga kahju, et riik ei toeta antud programmi, sest küsimus on selles, keda me tahame üles kasvatada. Malemängu õpetamine on ka investeering tulevikku.

Laadimine...Laadimine...