ANDRUS VAARIK: Vägijoogid võiksid olla kallimad ja alkoholireklaame tuleks piirata

"Elus on palju imelisemaid asju, kui juua bussijaama taga Säästu kanget. Elus on palju imelisemaid sõltuvust tekitavaid asju kui viin ja kanep," leiab tänavu 60. sünnipäeva tähistanud näitleja Andrus Vaarik Pealinnale antud intervjuus. "Neid asju on meeletult palju, need on tasuta ja kinni ka ei panda nende tarvitamise eest kedagi."

Pilt: Scanpix

ANDRUS VAARIK: Vägijoogid võiksid olla kallimad ja alkoholireklaame tuleks piirata

Ivo Karlep

"Elus on palju imelisemaid asju, kui juua bussijaama taga Säästu kanget. Elus on palju imelisemaid sõltuvust tekitavaid asju kui viin ja kanep," leiab tänavu 60. sünnipäeva tähistanud näitleja Andrus Vaarik Pealinnale antud intervjuus. "Neid asju on meeletult palju, need on tasuta ja kinni ka ei panda nende tarvitamise eest kedagi."

Näeme sind kogu aeg rõõmsameelsena. Kas Andrus Vaarik on kogu aeg nii lõbus olnud?


Ma pole kunagi olnud tüüp, kes tuleb tuppa näoga, et küsige nüüd, mis mul juhtus! Praegu olen oma rõõmsat meelt ka teadvustama hakanud ja oskan selgitada, miks ma selline olen. Mul on elus ikka vedanud, sest on õnnestunud hobist elukutse teha! Olen selle eest  saatusele alandlikult tänulik.


Mille pärast Andrus Vaarik nutab ja vihastab ja miks?


Mind on kerge nutma ajada. Võib-olla aastatega muutub inimene härdamaks ka. Isegi laval oma tegelaste mõtteid mõeldes tuleb klomp kurku ja võid nutma hakata. Mulle on see aga professionaalina suurim tunnustus, mis räägib, et olen Stanislavski meetodi omandanud kas just laitmatult, aga vähemalt nii palju, et  olen sellest sügavalt aru saanud. Nutt võib tulla ka väga ilusat muusikat kuulates või nähes kedagi n-ö täiesti mõttetult head tegemas.


Aga vihale ajavad ka mõned asjad. Näiteks kui öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata.  Ma arvan, et tegelikult on vastupidi. Ükski heategu ei jää tasumata. Sellest saab maailm natukenegi paremaks jälle, see nakkab. Aga kõige rohkem vihastab mind ikka lollus. Inimesed teevad kurja, sest neil on ebakultuursed unistused – tahetakse teiste arvel rikkaks saada või ennast tõsta teiste alandamisega.


Mulle ei meeldi ka rumal fanatism. Pime usk millessegi on alati ohtlik. Igasugune fundamentalism ja radikaalsus on kurjast. Ma tunnustan ainult ühte radikaalsuse vormi – see on radikaalne humanism.


Äsja oli isadepäev. Kui raske on isa roll ja kas meie mehed peaksid selleks rohkem n-ö harjutama ja valmis olema? Mida isadus on sulle õpetanud?


See isaks saamine oli hirmus valulik. Olen end elus ikka kaua aega suhteliselt ebapädevana tundnud ja mõtlesin, et issand, kui veel sünnib poeg, mis eeskuju mina talle olen või kuidas ma ühele isasele inimesehakatisele oskan seletada, mis siin elus õige on. Õnneks on mul kaks tütart. Nendega on lihtsam. Su lollus on nende puhul loomulikum, ikka ütled, et oh, mis mina nendest naiste asjadest tean, küsige ema käest.


Lastelt saab kogu aeg midagi õppida. Eriti mu noorem tütar oli vist sündimisest saadik veendunud, et ta ei ole mitte maailma jaoks, vaid maailm on tema jaoks. Meie nooruses nõukogude ajal see minu jaoks küll nii enesestmõistetav ei olnud. Vaadake kas või neid lavakunstitudengeid, 29. lend, kes siin teatris nüüd askeldavad ja oma etendust teevad. Nemad ei muretse niivõrd selle pärast, kelleks nad saavad, vaid neid huvitab, milliseks nad saavad. See on absoluutne paradigma muutus. Nad võivad õppida midagi, aga siis otsustavad, et ei, ei tahagi näitejaks saada, õpivad parem bioloogiks. Tehakse sihukesi kannapöördeid, et lase aga olla. Aga see on otsustaja, elu peremehe käitumine. Nad on subjektid, mitte lambad, keda sunniti kommunismi ehitama. Sama näen oma kahe tütre pealt. Kui see ülbusena ei avaldu, siis on see väga hea. Mina olen pidanud selle tunnetuseni jõudma läbi raske töö. Kuuekümnendaks eluaastaks olen siis end viimaks ka subjektistanud. Julgen öelda välja oma arvamuse, annan intervjuusid.


Kas see on kuidagi seotud ka poliitikasse minemisega?


Tõesti! Võib-olla küll! Ma tundsin, et olen nii palju elult saanud, et võiksin nüüd midagi vastu anda. Ma liitusin sotsiaaldemokraatidega sel hetkel, kui nende reiting hakkas kukkuma nii-öelda punasesse, ehk ainult kuue protsendipunktini. See sotsiaaldemokraatidega liitumine oli väga sotsiaaldemokraatlik samm. Ma olen ikka olnud nõrgemate, väiksemate ja vähemuste poolt. Ühiskond ongi vähemuste ühendus. Demokraatia peab seda ohjama.


Mulle ei tehtud sotsidega liitumiseks mingit ettepanekut, see oli minus ammu küpsenud otsus. Ma olin kuuekümnendaks eluaastaks kasvanud demokraadiks ja ühel hetkel leidsin, et tulen kapist välja. Esimest korda andsingi sellest teada ühes teleintervjuus seoses juubeliga. Teatasin, et minu kapisotsiaaldemokraadi aeg on läbi ja ma tahan nüüd välja astuda.


Kas sa loobuksid näitlejaametist, kui sulle pakutaks sotsiaaldemokraatliku partei juhi kohta?


(Naerab kõva häälega.) No nii lollid nad ei ole! Ega ma ei mõtle endast tulevikus üldse kui elukutselisest poliitikust. Minu toetus neile on äärmiselt emotsionaalne. Ja ma ütlen, suures osas olen seal erakonnas just tänu sellele, et ma olen Virginia Woolfis seda George`i mänginud, kes on üdini ja sada protsenti demokraat, kes vihkab lollust, pealiskaudsust, toorest jõudu, populismi – kõike sellist. Just tänu George´ile oli mu enda erakondlik määratlemine täiesti loogiline. Ja kui sa psühholoogilises teatris tema juttu räägid, siis sul vallanduvad isiklikud tunded. Nii olengi nüüd kaasatud valimisvõitlusse.


Ja veel üks roll. Kui ma tulin teisele ringile siia teatrisse tagasi,  siis Jean-Luc Lagarce'i näidendis "Meie, kangelased" Tšitšikovi mängimine oli suur au. Ma olin siin alguses veel  külalisena. Pärast tegi Elmo Nüganen  mulle "abieluettepaneku". Ma andsin oma käe talle. Ja nüüd ka viimane töö, Andre ehk isa roll Florian Zelleri tükis "Mineku eel", mis esietendus mõned nädalad tagasi. Minu jaoks taas tohutu intellektuaalne ja emotsionaalne proovikivi. Ja ka rõõm.


Kas sul on hingel midagi, mida tahaks poliitikas ära teha?


Ma tahan omalt poolt kaasa aidata, et meie inimesed leiaksid end, nagu mina tänu õnnelikele juhustele end leidsin. Igas inimeses on midagi, mis väärib arendamist. Tahan kaasa aidata, et see midagi kõigis üles leitaks ja seda arendama hakataks. Ja selleks tuleks vähendada majanduslikku ebavõrdsust ning hariduse kaudu tõsta inimeste eneseusku. Ma tahan, et meie väikeses ühiskonnas ei oleks intellektuaalseid ja emotsionaalseid klassivahesid.  Praegu on need vahed ikka tuntavad.


Ja eriti tahaksin, et õpetajate tööd viimaks ometi vääriliselt hindama hakataks. Mul on hea meel ja rõõm, et Eesti kool on maailma parimate seas. Riigikaitses me oleme raiunud kivisse, et peame sinna andma kaks, varsti vist isegi kaks ja pool protsenti. Me peame õpetajate palgad ka siduma mingi näitajaga. Näiteks võiksime maksta õpetajale riigikogulase keskmist palka. See võib kõlada utoopiana, aga me peame niikaugele jõudma, et helgemad pead tuleksid kooli õpetama.


Õpetaja amet on ju nii isetu ja missioonitundega amet. Mina saan igal õhtul aplausi kätte – tänu ja tunnustuse töö eest. Aga õpetajad võivad oma töö vilju näha alles aastakümnete pärast. Alles siis, kui selgub, et see kooli kõige kaunim tüdruk ei läinudki litsiks ja kõige mürakarumat poissi ei pandudki vangi!


Väikeses riigis peaks olema lihtsam teha õigeid otsuseid ja hoolitseda oma rahva hea käekäigu eest kui mõnel suurel maal.


Kas vasakpoolsemate vaadetega valitsus on toonud õpetajate ja meie rahva ellu pöörde?


Mulle prantsatas enne kohalikke valimisi postkasti sotside voldik, kus nad teatasid, et nende valitsuses oleku ajal on õpetajate palgad 50% tõusnud. Mõtlesin, et ahh, ajavad enne valimisi soga. Küsisin siis õpetajate käest järele, kas see on ikka tõsi. Ja tuli välja, et ongi! Nii et muutused algasid tasapisi juba varem. Seda palgatõusu oli muidugi vähe, aga midagi ikka. Ma ei ütle, et näitlejate palgad ei võiks tõusta, aga meil on võimalik teha ka lisaks midagi. Mina käin Ivan Oravat tegemas ja see toidab hästi. Aga kohusetundlik õpetaja ei saa mitte midagi kõrvalt teha. Tal ei ole aega võtta mõni mõttetult rikka inimese laps ja see järjele aidata, kuna see õpilane on koolis tegelenud kõige muu kui õppimisega. Kui seda õpetajate pidevat palgatõusu ja muid selliseid asju arvestada, siis vasakpööre on vähendanud sotsiaal-seid pingeid ühiskonnas kindlasti. Aga see on alles algus.


Miks ei võta kõik koolist seda, mida pakutakse?


Siin mõjub ka ühiskonna üldine kultuuritase. Üks asi on võimaluste puudumine, et kõike vajalikku ei pakutagi, samas nooruses tekivad ka väga lihtsad ja odavad unistused. Ainult haridus annab arusaamist, et maailm on palju rikkam ja laiem kui see väike osa, mida me seni kogenud oleme.


Võib-olla kõlab see jälle utoopiliselt, aga tahan, et saadaks aru – elus on palju imelisemaid asju, kui juua bussijaama taga Säästu kanget. Elus on palju imelisemaid sõltuvust tekitavaid asju kui viin ja kanep. Neid asju on meeletult palju ja nad on tasuta. Ja kinni ka ei panda nende tarvitamise eest kedagi.  


Häda on selles, et ülekoormatud õpetajad ei jõua praegu iga õpilasega vajalikul määral tegeleda. Ma saan aru, miks pragmaatilistel põhjustel pannakse väikseid koole kinni. Aga kui me oleksime nii rikkad, et saaksime neid elus hoida, kõiki neid imelisi mõisakoole jt väikseid armsaid koolimajasid, siis oleks see tohutu taimelava neile, kes end leiavad, nagu mina omal ajal.  Sealt tuleksid inimesed, kellesse on õpetajal aega süveneda ja leida üles see kõige arendamisväärsem alge. See jumalik säde! Ja inimene saaks seda kasutades terve elu õnnelik olla, ennast teostada.


Ühes oma eelmises intervjuus ütlesid, et meil pole oma rahvusteatrit. Kas meil oleks vaja veidi vanamoodsat, aga traditsioone ja tervet vaimu hoidvat klassikalist teatrimaja, mis on kõik moevoolud rahulikult üle elanud?


Sellist teatrit ei ole jah, huvitav küll. Me tahame väga  modernsed olla, olemata olnud kunagi korralikult klassikalised. Draamateater peaks seda rolli täitma oma lavatüübi ja asukoha poolest. See on tõeline Itaalia tüüpi teater.


Eks seda võib seletada meie õhukese kultuurikihiga. Nagu paljusid muidki asju. Ma arvan, et mingite traditsioonide ja järjepidevuse hoidjana on hoopis Linnateater palju rohkem rahvusteater. Me põhineme väga klassikalisel teatrimeetodil, mis on tegelikkuse analüüsi meetod ja selline stanislavskilik teater. See võiks üks rahvusteatri tunnus olla. Seda meetodit me hoiame kõige rohkem elus. Sa pead oma tegelaskuju endale nii tuttavaks ja omaseks tegema ja minema tema loogikasse niimoodi sisse, et sa laval  tema mõtteid mõeldes  ja tema sõnu rääkides vallandad ka enda emotsioonid. See on meie näitlejate töö tuum. See on nii ka Inglise teatris, rääkimata Ameerika omast, ning on sellisena ajaproovile vastu pidanud. Ma arvan, et üks rahvusteater võiks küll põhineda Stanislavski pärandil. See on meie seni veel õhukese kihiga teatrikultuuris tänu Pansole, Komissarovile, Merle Karusoole ja Elmo Nüganenile hästi elus hoitud. Meil on väga hea näitlejakool.


Linnateatris on vähe ruumi, kuid see ei pea muidugi näitama meie kehva kvaliteeti, vaid seda, et eesti rahvas on ikka edasi  teatri usku.  Nii teatri usku, et ta on kõige rohkem teatrit armastav rahvas maailmas.


Linnateatris oli oma skandaal, kui Kalmet viskas kinda Nüganenile. Kas mingi osa noore mehe kriitikast oli õigustatud või oli tegu nooruse uljusega?


Ma arvan küll, et muretsemiseks pole põhjust. See asi puudutas Henrik Kalmetit ja Elmo Nüganeni, aga mitte Linnateatrit. See oli kahe eri põlvkonna mehe kokkupõrge. Isatapmine pole noorusele võõras asi, see ongi progressi tunnus. Ma kujutan ette, et Komissarovi ja Nüganeni vahel võisid olla täpselt samasugused pinged.


Ma olen nii vana inimene, et olen seda laadi pingeid näinud küll ja küll. See on nii normaalne, et ei vääri suuremat tähelepanu. Kui meedia midagi võimendab, siis tundub olevat mingi tohutu konflikt.


Millised on olnud sinu kolm kõige õnnestunumat osatäitmist Linnateatris?


(Jääb sügavalt mõttesse.) Isegi raske öelda, ma läheks ajas veel kaugemale, mil siinsamas majas Noorsootetri ajal  Mati Unt usaldas mulle rollid Ibseni ja Strindbergi lavalugudes. See oli minu jaoks siis tohutu au. Need olid ikka väga arendavad ja enda ületamist nõudvad osatäitmised. Enesekindlust andvad võimalused, mis oli minu jaoks väga tähtis.


Aga tulles nüüd tänapäeva, siis tõstan pjedestaalile George´i osa Edward Albee näidendist "Kes kardab Virginia Woolfi?". See on ilmselt eelmise sajandi viie parima näitemängu hulka kuuluv tükk. Selline asi peaks ühes teatrikultuuris kogu aeg n-ö saadaval olema.


Sind tuntakse aga kõige rohkem vana sepa Ivan Oravana. Kas sellest tegelasest saadakse üldse aru?


Ega ma ei tea ise ka Oravat tehes ja inimesi vaadates kunagi, kas nad saavad aru või ei. Aga kui mul hakkab koitma, et mingi publik ei võta parajasti Ivan Oravat kui kõige lollimat eestlast, kelle postulaat on, et kui sa pole eestlane, siis tapa ennast ära, siis tsenseerin ennast. Orav on ikka marurahvuslase irooniline võrdkuju. Näiteks kui seltskonnas on muidu väga toredaid vene inimesi, kes aga ei taba konteksti, siis pole mõtet neid ilmaasjata solvata, nad ei saagi kursis olla eestlaste kõigi eneseteadvuste nüanssidega. Siis ma olen kasutanud tibla asemel sõnu kommunist või politruk või küüditaja või lihtsalt punane.


Muidugi, eks Orav on natuke muutunud ka. Ta on läinud veidike Kärna-Ärni moodi tegelaseks. Vahel on ka hea meel, et Orav on minust ikka 50 aastat vanem, tema sünniaasta on 1908, minul 1958. Olen ikkagi kellestki palju noorem! Mulle meeldib mõnikord ka tavaelus võtta Kivirähu lõputust arsenalist mõni lausejupp ja reageerida Ivan Oravana. Eriti sõprade ringis. Ja siis mu hääletoon ka muidugi muutub kohe oravalikuks. Aga see pole midagi kliinilist, ma kujutan ette, et see on nagu luurajatel. Sa oled ise  hoopis teine inimene kui see, keda sa kehastad. Su peas saavad kõrvuti joosta kaks täiesti erinevat loogikat. Kui sa oled proff, ei jää sa kunagi vahele.



Kas Ivan Orav on muutunud kultuskujuks, sest sa tunned end koomilistes rollides kõige paremini?


Ma olen tõesti palju komöödiates mänginud ja olen harjunud saama publiku käest palju seda kõige primitiivsemat tagasisidet, mis on rõkkav naer. Aga see on üldiselt niisugune kahtlane kaup. Saalis võivad naerda need kolmkümmend protsenti, kes on kõige vähenõudlikum publik. Teisel sama suurel osal publikust on igav. Ülejäänud nelikümmend protsenti on su sõbrad ja sulle olulised inimesed. Nende suhtes tahaksid olla tähendusrikas, aga neil on piinlik su pärast. Aga sa kuuled ikka seda möirgamist. Ja sellepärast ma olen hakanud hindama hoopis haudvaikust saalis. See on palju suurem tunnustus, kui terve saal jälgib hinge kinni pidades inimese saatust, keda mul on au kehastada. Ka kõige lennukamas ja vaimukamas komöödias peab näitleja alati mängima täpselt ühtemoodi. See kuulub ka Stanislavski meetodi alla. Ja nii palju kui ma olen  paremate lavastajate puudusel ise lavastanud, olen püüdnud näitlejatele selgeks teha, et pole vahet, kas on Ibsen või Kivirähk või kes tahes, laval ei mängita lolle inimesi, vaid täpselt samasuguseid inimesi nagu sina. Nad on antud hetkel lihtsalt lollis situatsioonis. Näitleja töösse suhtumisel ei saa olla mingit vahet selles, kas tegu on Shakespeare`iga või Vilde Pisuhännaga.


Võiks ju arvata, et ma olen kinnistunud mingitesse rollidesse, et ühe osa publiku jaoks olen ma Ivan Orav, aga ma pole tundnud, et komöödia tegemine takistaks publikul mind vastu võtmast Richard III-na või Firsina Tšehhovi "Kirsiaias". Ma ei tea, aga mulle tundub, et Sulev Nõmmikul oleks olnud raske mängida "Kirsiaias"  peaosalist. Ervin Abel jäigi Kiirt mängima. Võib-olla tekitas Eino Baskin ka publikus selle refleksi, et nüüd peab nalja saama. Mina igatahes ei tunne, et oleksin Ivan Oravasse kinni jäänud.


Oled nimetanud end hellitlevalt emeriitalkohoolikuks. Suhted kangema kraamiga läksid sul nii rajuks, et omal ajal tuli Draamateatrist lahkuda. Kuidas sa sellest jamast välja tulid?


Ma ei teagi, kuidas see õnnestus. Igal juhul ei ole siin mingit  eeskuju neile, kes arvavad, et mis see tipsutamine ikka teeb. Et sellest saab ka loobuda. Igaühega ei lähe nii nagu minuga, et mitte mina ei jätnud viinajoomist maha, vaid viinajoomine jättis mind maha. Oma venna näitel saan öelda, et igaüht ei jäta maha, vaid mõned murrab maha. See ei olnud nii, et ma mäletaks mingit välkvalget hetke, mil saabus kristallselge teadlikkus, et kui ma niimoodi jätkan, siis lõpeb see ruttu väga halvasti. Mu ainevahetus oli juba pöördumatult muutumas. Aga igal inimesel on nähtavasti mingi kogus, mis on talle ette nähtud ära juua. Minu ainevahetus raku tasandil muutus nii drastiliselt, et organism hakkas juba ise etanoolist metanooli tootma. Sellest need pohmellid nii õudseks lähevadki. Ma keeldusin neid kannatamast.


Kõik ei suuda niimoodi järsku lõppu teha. Kuidas peaks neid aitama? Kas sellest võib kasu olla, kui tõsta alkoholi hinda ja panna pudelid kuhugi nurga taha?


Jaa, natuke ikka aitab küll. Aga siin on see paradoks, et riigi eelarve sõltub viinamüügist. Ja kuidas siis neid risti vastu käivaid huve ühitada? Selle üle jäädaksegi kaklema, lõpmatuseni.


Mulle meeldib Ossinovski puhul, et ta toob oma populaarsuse ja ka erakonna reitingu ohvriks idealismile. Võib-olla võitlus viinaga on pisut elukauge ja enneaegne, aga see on vajalik. Alkohol ei pea olema nii kättesaadav ja igal pool näkku karjuv.  Alkoholi reklaami peab ka piirama ja vägijoogid võiks kallimad ka olla. Võib-olla siis inimene vaatab, kas osta pudel viina või mõni raamat, ja näeb, et raamat on nii palju odavam! Kas see on nüüd väga idealistlik jutt, mida ma räägin?


Aga isegi väikesed sammud aitavad. Liigume siis vähehaaval vähema joomise poole.


Mis paneb eestlasi nii metsikult alkoholi tarbima ja kui suur on see mure näitlejate hulgas?


Joomise puhul mängib rolli meie õhuke kultuurikiht.


ENSV-s oli täiesti normaalne, isegi cool, purjus olla. Mul on hea võrdlusmaterjal endise Noorsooteatri ja praeguse Linnateatri vahel. Praegu Linnateatris ei jooda üldse. Ei ole aegagi ja ei ole tahtmist. On muudki teha ja ilmselt pole see kontrast tänava ja teatri vahel enam nii suur, et ajaks jooma. Nõukogude ajal aga oli teater ikka üks väga eriline koht. Mitte miski ei meenutanud siin seda sotsialistlikku realismi, mis valitses õues. Muidugi, sa pidid ikka natuke julgust võtma, et  üldse õue minna. Sinna ei tahtnudki päris kaine peaga minna. Peale etendust jäid jälle ikka kallite töökaaslastega teatrisse sellesse fluidumisse hauduma, mis tuli õnnestunud etendusest. Püüdsid seda ikka pikendada.


Teatri tegemisega käis kaasas ka raevukas boheemlus ja see pole muidugi ainult nõukogude aja nähtus. Võib-olla polnud need näitlejate peod ja kõik muu nii raju nagu rokkmuusikutel, aga välja elati ennast ikka. Praegu mõjub ühest küljest muidugi kapitalism ka. Sa ei saa ka ajuti väga oma palet kaotada, siis kaotad sa lihtsalt oma töö.


Millist nalja teatris näitlejad omavahel teevad?


Teatris saab alati palju nalja. See on sõprade kogu, kelle huumorimeel on ausalt öeldes päris must. Sa tunned siin kõiki ja tead, kustmaalt kellegi nalja mõistmise piir läheb ja siin võib omavahel teha väga räigeid nalju. Ega siin tabuteemasid eriti ei ole. Ma olen alati siin öelnud, et kõige üle võib nalja teha, see näitab meie tugevust. Minu elu on üsna lõbus olnud ja loodan, et mu hääbumne saab kunagi ka lõbus olema.

 

 

 

Varanduslik ebavõrdsus võib teha palju halba


"Me peaksime olema praegu natuke julgemad, mitte ainult laskma endale lamba moodi kõike öelda," on näitleja Andrus Vaarik kindel.


Oma vaadetest rääkides märkis Vaarik, et ühiskonna arusaama järgi võiks tema vanuses mees kuuluda EKRE-sse. "Või olema vähemalt konservatiiv,"  märkis ta. "Aga mina olen muutumas üha demokraatlikumaks. Churchillgi ütles, et demokraatia on ebapädev ja võigas valitsemisviis, aga midagi paremat ei ole leiutatud. Ja haritud seltskonnas demokraatia toimib."  


Näitleja kinnitas, et kui tõsta rahva üldist haridustaset, pole enam mingit demokraatia kriisi. "Tähtis ei ole mitte viie kõige rikkama riigi hulka saada, vaid tänu haridusele avastada maailma ja iseennast," lausus ta. "Meie elatustase on jõudnud juba sinnamaale, et rikkuse suurenedes õnnetunne enam ei kasva. Muidugi on meil ka neid, kes on väga vaesed. Ja nende eest peab hoolitsema. Varanduslik ebavõrdsus võib teha halbu asju. Pole õige pidev kapitalistlik rõhumine rahulolematusele, et on vaja hambad ristis edasi pürgida ja mõttetult rügada. Inimesed võiksid teha vahel oma elus väikese inventuuri ja vaadata asjad üle. Ja küsida enda käest, mis neid tegelikult õnnelikuks teeb. Mis asjad on siis puudu? Ma arvan, et siis nad saavad aru, et see ei ole kõige uuem iPhone´i mudel ja veel suurem korter."


Vaarik rõhutas, et õnne jaoks piisab endaga sõbraks saamisest, endaga leppimisest selle imelise lühikese elu jooksul, mis sulle antud on. "Õnn ei pea asuma sinust kusagil kaugel, et selle juurde peab hirmsasti trügima," selgitas ta. "See võib olla ilusas päikeseloojangus koos armsa inimesega. See võib olla ka väike puudutus, hea sõna või imeline muusikapala. Või su lapselapse esinemine lasteaia kevadkontserdil. Tuletage meelde oma parimat seksi ja võrrelge seda uue iPhone´i mudeliga!  Mis meid siis õnnelikuks teeb?"


Vaarik põhjendas, miks pole tal oma vaadetele vaatamata mingi probleem mängida ka kalestunud maffiamehi. "See mafioosnik on meil kõigil sees olemas," märkis ta. "Tema mängimine on ka teraapiline tegevus. Sa elad selle mafiooso enda sees niimoodi välja ja oled elus parem inimene. Need, kes võtavad mind mõnes rollis üks-ühele ja samastavad rolliga, pole näitleja elukutsest õigesti aru saanud."


Vaariku viimase aja tegemised on monotükk Maikrahvi ja Chicago restoranis.

Laadimine...Laadimine...