Anne Veesaar: tihti mõistetakse inimene süüdi juba enne, kui ta süü on kindlaks tehtud!

"Pidin taluma kahtlustusi ning mu vastu algatati kriminaaluurimine," meenutab näitleja Anne Veesaar aega oma elus, kui teda süüdistati riigiteatri raha kantimises oma erateatrisse. Nüüd mängib Veesaar katoliku kooli kahtlustavat direktrissi näidendis "Kahtlus", mida Veesaar juhtunu tõttu mõistab. "Tavaliselt mõistetakse inimene süüdi enne, kui ta süü on kindlaks tehtud. Kui selgub, et sa ei olegi süüdi, siis pärast ei huvita see kedagi. Ka mina oleks pidanud toona selja sirgu ajama ja ütlema, et tõendage, mis mu süü õieti on," lisab ta.

Pilt: Albert Truuväärt

Anne Veesaar: tihti mõistetakse inimene süüdi juba enne, kui ta süü on kindlaks tehtud!

Kairi Ervald

"Pidin taluma kahtlustusi ning mu vastu algatati kriminaaluurimine," meenutab näitleja Anne Veesaar aega oma elus, kui teda süüdistati riigiteatri raha kantimises oma erateatrisse. Nüüd mängib Veesaar katoliku kooli kahtlustavat direktrissi näidendis "Kahtlus", mida Veesaar juhtunu tõttu mõistab. "Tavaliselt mõistetakse inimene süüdi enne, kui ta süü on kindlaks tehtud. Kui selgub, et sa ei olegi süüdi, siis pärast ei huvita see kedagi. Ka mina oleks pidanud toona selja sirgu ajama ja ütlema, et tõendage, mis mu süü õieti on," lisab ta.

Kuidas algas sinu koolitee 32 keskkoolis, see on kool, kust on tulnud väga palju kuulsusi välja?

Ma teadsin lapsest saadik, et ma tahan näitlejaks saada. Läksin küll kolmeaastaselt lasteaeda, mida ma ei mäleta küll, aga ma mäletan, kui lasteaias tehti näärinäidendit, siis ma olin juba viiene ja ma olin seal jänes. Mingisugust olulisemat rolli mul seal ei olnud, aga ma olin ikkagi jänes. Sellel hetkel ma lapsena tegelikult tundsin, et see ongi see, mida ma tahan teha. Mitte jänes küll olla, aga luua selliseid kujuteldavaid situatsioone. Lapsena siis veel ei osanud seda kõike nii täpselt sõnastada, aga see tunne oli see, et seda ma tahan. Valgas lõpetasin ma seitse klassi, mille peale mu hea sõber Krall ütleb, et sinna su haridustee peatuski, mis pole muidugi tõsi, aga ma luban tal enda kulul selliseid nalju teha. Pärast perega Tallinna kolimist läksin Tallinna 47. kooli, kus oli spordikallakuga kool, seal ma sain joosta Nõmme mäest üles ja alla, seal olid meil pikad treeningud.

47. kooli ma siiski ei jäänud, sest Tallinna eluga kohanedes sain teada, et Tallinnas on olemas selline kool, kus gümnaasiumi osas on teatriõpe. Seega ma läksin sinna kooli, aga selgus, et vastuvõtu katsed sinna klassi olid juba toimunud ja klass oli komplekteeritud. Kuna aga Valga esimese keskkooli õppeedukus oli väga kõrge, siis minu hinded 47. keskkoolis olid lihtsalt suurepärased ja ma läksin selle tunnistusega 32. Keskkooli väga kuulsa tolleaegse koolidirektori Harri Keldri juurde ja ütlesin talle, et ma tahaksin saada teatriklassi ja lõin oma tunnistuse lahti.

Kuna direktorile oli tähtis üldine õppeedukuse tase, siis ta võttis mind sinna klassi vastu ilma katseteta. Ma mäletan, et kui esimesel septembril kooli läksin, siis mind ikka põrnitseti hoolega, et kuidas see siia klassi sai, et kas ta on kellegi täditütar või on siin tegemist onupojapoliitikaga.

Minu klassist on tegelikult palju kuulsusi pärit, näiteks Juhan Kivirähk, kes on sotsioloog, siis Vilja Nyholm Palm, kes on lavastanud seriaali "Wikmani poisid", siis näiteks kirjanikud Kärt Ellermaa ja Ülo Matteus.

Samas koolis olid muidugi ka näiteks Andrus Vaarik, kes oli minus aasta noorem ja Raivo E. Tamm on tegelikult minust kaheksa aastat noorem.

Kas "Õnne" seriaalis anti teile ka ette, kuidas te peaksite Raivoga abielupaari mängima, kui teie vanusevahe on kaheksa aastat?

Meile ei antud mitte mingisugust legendi ette. Võib-olla Tõnis Kask ei teadnud mu sünniaastat, ma ei tea. Me olime enne "Õnnet" Raivoga koos mänginud telelavastuses "Londiste, õige nimega Vant", kus me samuti ema ja isa mängisime ja sealt ilmselt Tõnis Kasele hakkas tunduma, et me Raivoga sobime ja ta ei eksinud.

Mida jõudsid teha enne lavakasse astumist, enne seda olid su elus nii mõnedki seiklused ?

Lavakasse ju võeti üle aasta ja tol aastal kui mina lõpetasin keskkooli, 1975, siis vastuvõttu tegelikult ei olnud, seega, ma läksin tööle.  Ma töötasin hambaravi polikliinikus ja öösel töötasin Tõnismäe Haigla operatsioonisaalis,  operatsiooni sanitarina. See juhtus sellepärast, et olin enne teinud eksamid Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, kuhu ma tahtsin minna stomatoloogiat õppima aga ma ei saanud sinna sisse. Mul oli küll samapalju punkte kui nendel viimastel, kes sinna sisse  said aga nõukogud ajal oli väga oluline, et tudengid oleksid tööstaažiga ja vastu võti  need, kellel seda oli. Mina olin tulnud otse keskkooli pingist ja mul ei olnud seda ette näidata. Minu hinded olid siis sellised, et keemia oli hea, kirjand oli neli või viis aga füüsika oli see, mis vedas mind alt, sest see oli mul kolm. Kui füüsika oleks neli olnud, siis tööstaaži poleks vaadatud. Ma mäletan tegelikult ka seda, et kirjutasin ühele tüdrukule kirjandi valmis, kes praegu on hambaarst.

Seega ma töötasin opisanitarina, mis alguses oli minu jaoks suhteliselt õudne aga hiljem harjusin nii ära, et sõin kuskil verise kanderaami peal võileiba. Ma tegelikult oleksin võinud ka arstina töötada, sest mind lubati ka operatsioonide juures olla, sest asi huvitas mind. Ma nägin kõike, mis toimus ja minu ülesanne oli ära lõigatud pimesooled visata õigesse kasti.

Siis tuli see kurikuulus konservatooriumi üheksas lend,  öeldakse, et see sisseastumiste aeg on nii eufooriline, et mäletatakse katkendlikult?

See oligi eufooriline. Samal aastal astus lavakasse sisse ka Andrus Vaarik, ega saanud veel sisse. Eksamid olid pöörased ja meid oli üle kolmesaja kandidaadi. Viimaks  otsustati nii, et kursusele pääsevad veel ainult kaks tüdrukut peaaegu kümnest kandidaadist. Tehti katse, millest meie midagi ei teadnud  - et tüdrukud olid klassis ja poisid pidid neid tantsima võtma. Keda kõige rohkem võeti, need pääsesid sisse ja minul oli õnne.

Poistest oli kursusel Ain Lutsepp, Tarmo Urb, kes oli meist küll hulga vanem aga väga põnev inimene, siis tuli veel Raivo Suviste, kes on "Õnne" tänava produtsent.  Kokku tuli kaheksa poissi. Kuna meie kursus tuli nii suur, 28 inimest, siis see lõpuks tehtigi pooleks, pooli õpetas Merle Karusoo ja pooli Raivo Trass. Raivo jättis meid maha aga kahe aasta pärast, sest kommunistlik partei suunas ta Rakverre ja ma mäletan kui ta meiega hüvasti jättis ja pea lauapeal nuttis, et tema ei taha sinna Rakvere kolkasse minna. Tol ajal tundusid vahemaad pikemad, kõigile tundus  Rakvere ühe pärapõrguna.

Ja varsti nutsid siis sina, sest ka sind suunati Rakvere teatrisse?

See oli mulle siis muidugi täielik šokk, kuigi praegune Rakvere teatri näitejuht Üllar Saaremäe ütleb, et Tallinn on ju ainult Rakvere eeslinn. Ma nutsin muidugi hirmsasti, et midagi hullemat enam minuga juhtuda ei saa, mind saadetakse nagu asumisele. Nutsin praeguse Linnateatri käsipuul  ja Madis Kalmet  tuli trepist alla ja küsib, et mis sul viga on ja, et sa oled ikka rumal, meil on seal parimad võimalused. Teater on praegu viletsas seisus, näitlejaid seal õieti polegi ja meie saame neist, kes Tallinnasse jäävad palju rohkem tööd teha.

Kursusekaaslased tulid meid Rakverre vaatama, meil polnud aega neid vaatamas käia, sest meil oli nii palju tööd, et hommikul proovid ja õhtul etendused, mida noorel näitlejal veel vaja on kui ainult lõputult tööd. Rakvere teater mängiti selliseid suurepäraseid lavastusi, nagu "Rakvere Romanss". Publik sõitis bussidega lausa Rakverre.

Rääkige oma praegustest rollidest, eriti  näidendist "Kahtlus"?  Milliseid sarnasusi võib leida näidendi ja teie enda elu vahel - olete öelnud, et pidite Vanalinna stuudio direktori kohast loobuma, kuigi oleks võinud ka vastu hakata, sest teid kahtlustati alusetult  raha kõrvalakantimises teise teatrisse ?

Jah, ma oleksin võinud vastu hakata. Ja võibolla ma tõesti alateadlikult valisin selle näidendi, sest tegelikult mina pakkusin lavastajale seda näidendit. Madis Kalmet on lavastaja, kellele ei lähe iga materjal kaugeltki mitte. See, et näidend mind isiklikult puudutas, võib olla vägagi seotud minu isikliku kogemusega elust.

 

Pidin taluma olukorda, kus 0 mind süüdistati  milleski ja kogu aeg kahtlustati ning minu vastu algatati isegi kriminaaluurimine . Tavaliselt juhtub ka nii, et sind mõistetakse mingis osas juba enne süüdi kui sinu süü on tegelikult kindlaks tehtud ja  kui selgub, et sa tegelikult ei olegi süüdi, siis pärast ei huvita enam kedagi  ka sellest kirjutada, et näete, tegelikult see inimene ei olnudki süüdi. Seda võeti siis kui põnevat  uudist  ja nii mõnedki väljaanded kajastasid seda just sellepärast. Mind süüdistati selles, et ma olen era projektidesse kantinud riigiteatri raha ja mida kõike.

Ma oleksin pidanud võitlema, aga ma olin sellel hetkel lihtsalt väga nõrk, nõus kõigega.  Kirjutasin ka kohe lahkumisavaldusele alla. See pinge oli tõesti väga suur, ma olin ju Õhtulehe esikaanel peaaegu nädal aega. Meedia negatiivne tähelepanu oli tohutu ja rõhus. Ka minister Urmas  Paet oli kuidagi hädine ja suhtus nii, et mine jah ära. Seda enam oleksin mina pidanud selja sirgu ajama ja küsima, et leidke minu süü ja põhjendage palun, milles ma siis tegelikult teie arust süüdi olen. Ainukene süüdistus või põhjendus, miks  ka minister mulle välja tõi oli see, et ma olen kogu aeg negatiivselt meedial hambus ja see ei ole ühele riigiasutusele hea maine märk.

Kui õudne see olukord oli tagasi vaadates ?

Kogu see olukord oli päris jube, sest me tegelikult ei saanud ka teatrit edasi arendada. Muidugi olid meil ka siis põnevad projektid ja saalid täis, aga meie põhitähelepanu läks kogu aeg mingisugusele võitlemisele  - oli tunne, et oleks lihtsalt kõik põrgu saatnud.

Praegu ma muidugi enam sellist riigiteatri juhtimise kohta vastu ei võtaks. Hetkel tegelen väiksemate projektide ja väikese erateatriga, mille nimeks on "Pikk Mari" ja selle kaudu on ka "Kahtlus" hetkel välja antud. Korraldame seda kahe inimesega, tööülesanded on meil ära jaotatud ja me toetame üksteist - ma ei pea aru andma ja võitlema  kellegagi. Mind pole enam võimalik milleski kahtlustada, et ma näiteks riigi raha kuhugi panen või kõrvaldan. Nüüd on inimeste valik, kas nad tulevad minu etendusi vaatama või mitte.   

Katariina kirik tundub tõesti ainuke õige koht selle näidendi mängimiseks.  See õhkkond ja atmosfäär, mis seal tekib on fantastiline, see sügisõhtu valgus, koos punetavate vahtralehtedega akna taga loob väga erilise atmosfääri. Publiku huvi selle näidendi suhtes oli suur.  Siis tahtsime uuesti seda kevadel mängida aga üks näitleja Ursula Ratasepp läks lapsepuhkusele ja nüüd on tema tagasi.

Mängite karmikäelise usuõe Aloysius Beauvieri rolli  - kas võtsite ka Meryl Streepilt shnitti, kes on sama filmirolliga võitnud Oscari ?

Ma muidugi nii metsikult armastan Meryl Streepi teda aga tegelikult ei ole ma teda üldse püüdnud jäljendada, Ilmselt ma ka kuidagi teadlikult üritasin seda tema mängitud rolli oma peast kustutada.  

Juba see on väga erinev, et mina räägin seda teksti eesti keeles ja seal on juba väga suur erinevus. See ei ole selline igapäevane olmeline jutt ja seda teksti rääkides peab hästi aru  saama sellest, millest tegelikult räägitakse, muidu ei jõua see üldse publikule pärale. Seal on katoliku kool, usuterminid ja muidugi tolleaja Ameerika, kus pastapliiats oli väga uus asi, mida ei lubatud koolis üldse kasutada.

Alateadlikult ilmselt siiski mõtlen vahetevahel, et kuidas Meryl  Streep oleks seda osa mänginud - aga seda teen ka tüki puhul, mida tema tegelikult pole mänginud.  

 Kui palju teil tuleb pingutada, et n-ö himuvalitsejat mängida?

Minu jaoks on see hirmuvalitseja roll tegelikult väga huvitav mängida, see on väga põnev. Ma muidugi ei ole sellist rolli kunagi varem mänginud ja see on kõige põnevam töö üleüldse. Ma ootasin seda võimalust selle etenduse mängimiseks kaua, et kes oleks see õige lavastaja ja kes oleksid need õiged näitlejad. Kogu see protsess kestis tegelikult mitu aastat enne kui see teoks sai.

Näitlejana ma tegelikult püüan Aloysius Beauvieri mõista ja õigustada, et miks inimene nii üldse käitub, sest seda rolli mängides ei saa ma teda hukka mõista. Ma pean selle välja mängima , et ta kõiki ja kõike kahtlustab ja luurab inimeste järgi. Selle peab näitleja ära põhjendama.

Helgi Sallo sai ühe oma elu parima rolli lavastuses "Ema" alles väga kõrges eas. Ühelt poolt tähendab see seda, et loominguling kõrghetk võib tulla ka hiljem kui 40 ndates ? Kas te igatseksite samuti  ka tõeliselt dramaatilist rolli, et end proovile panna ?

Tegelikult võib küll nii olla, et minu elu parim roll saabub nii nagu Helgi Sallol, ta  oli siis 70. aastane. Selle rolliga on veel see huvitav lugu, et tegelikult mina ise andsin selle talle. Helgi Sallo oli ju tegelikult operetti näitleja ja talle ilmselt siis ei antudki tõsisemaid rolle. Minu puhul on muidugi see "Õnne" selle taaga tekitanud ja seriaalis sa tegelikult mängidki ühetahulist tegelast, kiiresti peab tegema, võte käib ja siis toimubki selline tootmine. Ma ei õpi "Õnne" tekste juba enam aastaid, korraks vaatan telefonist ja ongi olemas.

Mul on tõesti üks unistuste roll, millest on muidugi ka film tehtud  aga ma ei julge seda välja ütelda, sest ma olen natukene ebausklik ja ma ei tea, äkki keegi võtab selle ära. Ma olen tegelikult ka väga vähe Shakespearei mänginud ja seda ma tõesti tahaksin väga teha, sest Shakespearil on ju selliseid vanu mutte nagu mina ka paljudes näitemängudes (naerab südames), selge on ju see, et ma Juliat ju enam ei saaks mängida. Nii, et tegelikult Shakespearei tahaks küll mängida väga, sest mulle meeldib see värss.  Minu puhul ilmselt on selge, et see tipproll tulebki vanemas eas, sest ma olen ka natukene aeglasemalt kasvanud.

Teie  kaasnäitleja Ratassepp lausus, et Kahtlus " räägib ka sellest kuidas me seame endale piirid ja reeglid ega märka väljaspool midagi ilusat. Milliste piiride ja reeglite vastu sina oled protestinud või välja murdnud ?

Ma võibolla ei oskagi midagi eraldi välja tuua aga ma olin kolm aastat "Kullos" õpetaja ja nüüd on reeglid, et õpetaja ei tohi teha midagi ja õpilased võivad teha kõike ja piiramatult. See on tegelikult täielik absurd ja kohati on siis tõesti nii, et mingit distsipliini tunnis ei ole ja ma ei tohi seda ka nõuda, kuhu me jõuame nii. Mina muidugi kehtestasin tunnis siiski reeglid, et mobiiltelefonid pannakse tunni alguses ühte spetsiaalsesse kotti ja kellel tunni ajal telefon heliseb, see toob järgmisele korral kõikidele teistele kommi.

Mulle tegelikult väga meeldis lapsi õpetada seal näiteringis, eriti olid vanemad laste rühmad sellest tõsiselt huvitatud, mida ma neile õpetasin ja ma tõesti sain neid õpetada. Seal on muidugi ka mingid piirid, et kui kuue aastane tuuakse näiteringi, siis tegelikult me näidendit teha ei saa, sest ta ju ei oska lugeda. Rõõmustav on muidugi see, et oli lapsi, kes olid kõnedefektiga ja mõned ka lihtsalt kartsid esineda ja sellest me seal näiteringis saime ilusti üle ja nad muutusid julgemaks.

 

Mis ajaks sind üldse inimesena protestima – meil olid esmaspäeval põllumehed ja järgmisel nädalal on arstid streigil, mis sind ajab vihaseks ?

Minumeelest peabki streikima ja ma ise tahaks ka väga olla nende põllumeeste kõrval. Ma ei ole küll kunagi olnud punkar aga ma mäletan enda viimast väljaastumist Konservatooriumis, kus meil oli venekeeles sõjaline õpetus ja me protestisime selle vastu, et miks see on venekeeles ja mitte eesti keeles, kuigi siis  oli veel  nõukogude aeg. Ma imestan, et meid sealt koolist välja ei visatud siis. Ma mäletan hästi kuidas me ühe kursuseõega lõime käed puusa ütlesime, et me ei pane seda galašnikovi kokku ja ei võta seda lahti kui see õpetus  on vene keeles. 

Aga kui tõsiselt rääkida, siis ma leian, et riik peab leidma lahenduse, sest Eesti talud lihtsalt hävivad, lehmad tapetakse maha ja ma lihtsalt ei saa aru. Ma tõesti oleks tahtnud seista nende kõrval aga ma sellel hetkel lihtsalt vist ei saanud . See, et Eesti maaelu kaob ära ja talud kaotavad oma eksistentsi, ma ei saa lihtsalt aru, mida need riigimehed seal mõtlevad. Mida me siis tegelikult toodame kui meil ei ole seda enda asja. Meie väärtus on ju maa, puhas vesi ja mets.

 

Õnne 13 oli omal ajal justkui seriaal tavaliste eesti inimeste elu näitamiseks, oli justkui peegelpilt eesti elust. Kui palju sina tead, kuidas elab tavaline eesti inimene  - mis on tal hästi, mis mureks ?

Jah, see on see väikelinna elu, mida "Õnne" peegeldab. Ma arvan, et need inimesed, kes elavad Tallinnas või Tartu, nendel on kõik enamvähem hästi aga just see väikelinna elu on selline ikka natukene teistsugune. Kuna ma ise olen Lõuna Eestist pärit ja minu juured on seal, siis mulle teeb tõesti muret see, kuidas saab põllumees selles piirkonnas hakkama , Muidugi ,  "Õnne" seriaali Riks saab ju väga hästi hakkama oma juustutaluga aga tegelik elu on  muidugi midagi muud. Kagu- Eestis taheti vist üks kool ka sulgeda, sest lapsi pole. Õnneks on nüüd sinna kolinud noored pered ja kasvatavad seal lambaid ja ilmselt, vähemalt tundub nii, et seal siiski nüüd lähevad asjad edasi . Meil on ju ruumi küll Eestimaal,  kus elada. Ma olen isegi korduvalt mõelnud, et tahaks minna Lõuna – Eestisse elama ja praegusel hetkel ma võiks ka kooliõpetajaks minna, sest ma lõpetasin Pedagoogilise Ülikooli juures kursuse, nii, et mul on nüüd õpetaja paberid. Eesti eluga vist natukene on ka nii, et miks kogu aeg hädalda, võib ju minna ja siis ka ise midagi paremat teha.  Ma arvan, et lähen tõesti ühel päeval maale elama.

Mida arvad moodsast teatrist, kus poris ringi roomatakse – kas tahaksid ka ise tõelist "alternatiiv" teatrit teha?

Mulle tundub, et iga kord kui räägitakse midagi sellist, et me nüüd teeme midagi enneolematut, siis tegelikult võiks öelda, et seda on võimatu teha, tundub, et kõik on juba olnud. Minu sõber hiljaaegu tutvustas mind ühe uuringuga, kus otsiti vastust sellel, et miks inimene teatrisse tuleb. Selgus, et tullakse ikkagi näitlejate pärast ja  teine komponent on siis lugu. Seega, mulle tundub, et selle näidendi "Kahtlus" ma valisin õigesti, sest seal on reaalne lugu olemas, kuidas võib inimese hävitada ja kas kahtlused peavad paika ja lugu jookseb seal suurepäraselt.  Moodsa teatri lugudes on tihti nii, et igaüks võib ise oma loo siis sealt välja lugeda. 

Mis on sulle lihtsam – vaatajat kas naerma või nutma ajada.  Kas Eestisse on vaja uut komöödiateatrit ja on meil nii palju koomikuid, kes selle välja veaks ?

Publikut on kõige raskem panna kuulama tegelikult. See on kõige suurem nauding kui sa kuuled seda vaikust, et publik kuulab ja kui saalis on mingid õrnad reaktsioonid, siis sa saad aru, et publik on tegelikult sinuga kaasas. Ma ei oota seda, et inimesed kogu aeg naeraks aga näiteks ka mingisugunegi reaktsioon, nagu ohkamine või midagi muud, see näitab, et inimesed on sinuga ja selle looga kaasas.

Häid koomikuid on  meil küll ja näiteks praegu on hea komöödiateatri näide  Linnateatris jooksev "Lantimiskunstnikud", see on ju puhas huumor ja seda mängitakse ka väga hästi välja. Mulle endel ka meeldiks komöödias mängida ,jah, see mulle meeldib eriti.

Rääkisin ühe setokeelse nalja just oma pojale ja ta hirmsasti naeris selle peale. Lugu on siis selline, et üks seto mutt ütleb teisele, et: Eesti Post ei olegi enam Eesti Post  ja teine ütleb imestades,  omniva aga omniva tähendab seto keeles, kas on tõesti nii!

Sa oled oma rollidega ka omamoodi eesti naise kehastus – milliseks sa eesti naist pead ? Miks eesti naised lähevad Eestist väljamaale mehi otsima ? mida igatseb eesti naine ja mis ta n.ö lendu takistab

Eesti naine on kindlasti väga tubli, ilus, käib maitsekalt riides ja on hoolitsetud, kindlasti käib igasugustes trennide ja jõusaalides, ma ise käin seal ka ja sellepärast ma ilmselt näen seda ka rohkem. Ilmselt üks põhjus, miks eesti naised lähevadki ära ja abielluvad välismaalastega  on, et ilmselt on  vist ikka mehi vähe või on nad kuhugi peitunud, ma ei tea. Ma olen käinud Ameerikas ja Kanadas nende väliseestlaste perede juures ja paljud naised on omale abikaasad tõesti sealt leidnud ja mulle tundub, et eesti naist väärtustatakse seal kuidagi rohkem.

Seal hinnatakse naise pingutusi rohkem ja pannakse tähele. Minu enda õde on soomlasega abielus ja elab Soomes ja ma näen kuidas tema abikaasa teda hindab näiteks hea toidu valmistamise eest või töökohal mingisuguste saavutuste eest. Meil on kuidagi loomulikum see, et naine peab kõike tegema: kasvatama lapsi, tegema karjääri, pesema pesu, ehitama ja mida veel kõike. Meil on nii, nagu Juhan Smuul kirjutas, et naine peab toitma mehe ja viis last.

 

Täna on lapsed palju ekraanilummuses – kuidas on lood väikeste teatrivaatajate pealekasvuga ?

"Kullos" õpetades ma muidugi nägingi seda, et olid peaaegu pooled lastest, kes tegelikult ja tõsiselt olidki huvitatud aga pooled pigem mitte. Koolis ma nägin ka, et tulekski eraldada need, kes on lihtsalt aega veetmas ja keda ei huvita. Mõtlesin ka, et teeme siis nutitelefoni ringi, et tuleme kokku ja näpime kõik oma telefone, sellise ringi võiks ka teha.  Usun, et teatrihuvi siiski ei kao.

Kui kõvasti peab pingutama ja kui tuntud peab olema, et vabakutselise näitlejana Eestis tööd saada ja toime tulla? Olete ehk kuulnud ka oma tuttavatelt vabakutselistelt, milliseid trikke nad ellu jäämiseks on pidanud välja mõtlema?

Vabakutseline näitleja peab tegelikult väga palju pingutama, et  üldse tööd saada. Mina ise ei ole muud pingutanud kui korraldanud oma projekte. Ka siis kui mind on kutsutud kuhugi teatrisse mängima, siis ma ise muidugi  ei ole väga pidanud selleks mingeid trikke tegema. Kindlasti on kuskil teatris üldisel palgal olemine palju lihtsam, sa saad oma palga kätte ja sulle antakse töö ette. Mina ise olen taoliselt palgal olnud peaaegu 20. aastat ja praegu ma tunnen seda, et ma ei saa sellises mugavustsoonis enam elada. Mul on vaja sellist natukene ebamugavat olukorda, et elada. Mulle meeldib, et ma saan ise oma plaane teha, siis kui ma teatris palgal oleks, siis antakse kava ette ja midagi muuta ei saa.

Olete palju käinud  Ameerikas, mida sealsest elust ja kultuurist võiks üle võtta ja mida kindlasti mitte?

Ma ei tahaks Ameerikas mitte mingil juhul elada, see on koht, kus olla kaks nädalat. Vaadata ära kõik Broadway etendused kui rahakott kannatab, sest head piletid on väga kallid. See elulaad on aga mulle täiesti vastuvõetamatu. See, et hommikul tormatakse kodust välja, haaratakse Starbucksist kohv ja kihutatakse kuhugi. Mul on tunne, et ameeriklastele on see Starbucksi kohvi tops nagu käepikendus.

Ja see muidugi kuidas lapsed seal kasvavad on täiesti teine teema. Minu täditütar elab Washingtonis ja seal on nii kombes, et lastel käiakse kogu aeg igal pool vastas, meil hakkab see vist peaaegu samasuguseks kujunema, et koolist lapsed võetakse ja siis viiakse edasi järgmisse ringi. Ameerikas on muidugi veel see, et seal ei tohi last üksi jätta ja mingisugune bussiga üksi sõitmine ei tule kõne allagi.

Isegi üksinda ei tohi laps koju jääda, seal on vist vanusepiirang 11 aastat ja kui juhtub, et jäetakse, siis muidugi naabrid kohe kaebavad ja siis ongi nii, et enamus ajast veedetakse autos ringi sõites ühest kohast teise. Sellist asja, et laps läheb õue mängima üksinda, seda ei ole. Washingtonis ei saa laps isegi jalgrattaga sõitma õppida õues, ta jääb ju kohe takso alla. Seal on jah kahjuks selline massikultuur, mis hävitab iseennast. Lisaks kõik see toitumine. Ma elasin kahel suvel Bronksi linnaosas ja pidin palju metrooga sõitma ning see ülekaalulisus on muidugi kohutav. Kõik toidu portsud ja joogitopsid on meeletult suured ja siis see vaene inimene, kes juba isegi on ilma piirideta, liigub veel ringi vaevaliselt krõpsupakk ühes käes ja koka teises käes.

Üks naljakas lugu oli ka muidugi see, et mina tellisin Time Squareil ühes kokteilibaaris endale joogi, ma ei mäleta, mis selle nimi oli. See kokteiliklaas oli minu pea suurune ja mul oli tunne, et kui ma selle kõik ära joon, siis lähen käpuli hotelli. Mulle meeldib aegajalt suurlinnades käia, aga see elu mulle ei meeldi. Ma lähen Lõuna –Eestisse ja võtan vändaga kaevust vett ja mõtlen, et milline rikkus.

Te unistate suurest filmirollist, kas ihkaksite näiteks võita Oscari, meie osad näitlejad on juba filmifestivalide punasel vaibal Oscarit ju püüdnud ?

(naerab väga pikalt) Muidugi, miks ma peaksin "ei" ütlema kui keegi tahab mulle Oscarit anda. Minu sõbranna kinkis mulle ühe kullast väikese käekoti ja ütles, et kanna seda siis kui Oscarit lähed vastu võtma aga seda filmi pole veel muidugi  tegema hakatud, mille eest ma selle saada võiks.

Millises seisus on praegu eesti näitekunst? Mis on meie eripärad?

Kui võrrelda nüüd Ameerikaga, siis meil ei ole näitleja töö veel nagu konveieril, et näitleja ei peagi enam panustama, vaid omandab lihtsalt mingi rolli ja ei kuluta ennast igal õhtul. Meil on ikka nii, et vähe on sellist tehnilist kordamist ja näitleja ikka peab iga kord väga palju panustama.

Mida te produtsendina arvate, kui raske on eesti etendustel ja näitlejatel maailmas silma paista ja läbi lüüa? On ehk ka mingeid eeliseid teiste ees, mis aitavad meil seda teha?

Ma arvan, et tegelikult ei ole maailmas väga raske läbi lüüa. Tookord kui me muusikaliteatrit tegime, siis käisime näiteks "Miss Saigoniga" Saksamaal ja Luksemburgis kastrollidel ehk me tegelikult olime juba otsapidi maailmas. Meie eelis on ilmselt see, et meil on säilinud rohkem selline päris tegemine, see päris selle hinge sinna sisse panemine, et see võiks olla see ehtsus, ma arvan, sest tantsijaid ja lauljaid on terve maailm täis.

Kuidas saaks Eesti teatrilavastused maailmas vähemalt niipalju tähelepanu, kui Eesti filmid, mil tundub paremini minevat. Kui oluline on siin riigi tugi?

Ma arvan, et riik ei pea võibolla kõike ka lõpuni toetama, tegelikult võiks ammu tulla see toetus erakapitalist ja seda ka eesti filmidele, sest väga tihti võiks öelda, et eesti filmid on küll head aga selgest rahapuudusest tulevad ikka mingid kvaliteedi apsud sisse. Mulle tundub, et riik peaks põllumehi rohkem toetama, küll siis hakkab ka kultuuri rohkem sündima.

Milline on teie praegune kõige suurem saavutus?

Eraelu suurim saavutus on kindlasti minu poeg Ott. Aga tööalaselt on selleks ilmselt muusikaliteater, millega ma tegelesin kümme aastat ja sellega me tõime muusikalise kultuuri tegemise Eestisse. Kas või näiteks see, et meie olime esimesed, kes tegid teatripiletitele kaaned, sest enne seda ei olnud. See oli muidugi hullumeelne töö, sest kõik tuli ise teha ja kõik peaaegu kannatas ja eriti isiklik ja kodune elu. Ma mäletan, et kui me esimest muusikali tegime, siis ma viisin oma vanemate köögist isegi taburetid minema Linnahalli, sest seal oli midagi puudu ja siis vanemad kurtsid, et nad ei saa enam  köögis eriti olla, sest istuda pole kusagil. Samas me suutsime ka tollel hetkel tõesti teatrimaastikul  avada mingi täiesti erilise valdkonna. Rollide osas ma ei oskaks öelda, et olen midagi saavutanud, mulle tundub, et ma alles harjutan. 

Laadimine...Laadimine...