ARNOLD RÜÜTEL: Sünnipäevakingitusena sooviksin, et eesti rahvas jääks kestma!

"Eks seda riiki on ikka suudetud seni väga õhukeseks lihvida," lausub Arnold Rüütel. "See on lausliberaalse majandusmudeli rakendamise üks tulemusi. Inimene, tema toimetulek ja õnnelik äraelamine oli kahjuks jäetud ilma piisava tähelepanuta. Ühiskond on aga nagu püramiid, kus ei tohi olla nõrku kohti."

Pilt: Svetlana Aleksejeva

ARNOLD RÜÜTEL: Sünnipäevakingitusena sooviksin, et eesti rahvas jääks kestma! (1)

Virkko Lepassalu

"Eks seda riiki on ikka suudetud seni väga õhukeseks lihvida," lausub Arnold Rüütel. "See on lausliberaalse majandusmudeli rakendamise üks tulemusi. Inimene, tema toimetulek ja õnnelik äraelamine oli kahjuks jäetud ilma piisava tähelepanuta. Ühiskond on aga nagu püramiid, kus ei tohi olla nõrku kohti."

"Küllap vist on kõige ilusamaks kingituseks mulle see, et oleme abikaasaga olnud abielus 59 aastat ja meil on kuus lapselast ning kaks lapselapselast," ütleb äsja 89. sünnipäeva tähistanud president Arnold Rüütel Pealinnale antud intervjuus.

Milline on olnud kõige omapärasem kingitus mitte ainult sünnipäeva mõttes, vaid mida olete elus saanud?

See küsimus paneb mõtlema. Küllap vist on kõige ilusamaks kingituseks mulle, et oleme abikaasaga olnud abielus 59 aastat ja meil on 6 lapselast ning 2 lapselapselast. Ja iga kord tunneme rõõmu, kui meie perre sünnib uus lapselapselaps. Aga kõige suurem kingitus oleks see, kui oleksime rahvana jätkusuutlik ja suudaksime rääkida oma ilusat eesti keelt veel sajandeid.

Ei saa loobuda trafaretsest küsimusest, et milles peitub teie nooruslikkuse saladus? Sport, geenid või mõlemad?

Sporti on saanud elus päris tõsiselt teha juba alates koolipõlvest. Tippaeg oli mereväes, isegi viis aastat ja kolm kuud. Mängisin võrkpalli ja korvpalli ka, aga siis tuli orienteeruda ikkagi ühele alale. Võrkpalli mängisin ohvitseride meeskonnas, kus oli meistersportlaste tase.

Põllumajandus on läbi kogu Eesti ajaloo pidanud üle elama raskeid aegu, ometi olete sellesse väga kiindunud?

Mind on tõesti põllumajandus huvitanud, sest isa kasvatas mind veel väikese poisikesena põllumeheks ja seda juba 6-aastaselt. Peale sõda õppisin mitmeid tõsiseid oskusi nõudvaid töid, nagu käsitsi külv või kahe hobusega künd. Ka lihtsamaid sepatöid, nagu kahe rauatüki sulatamine ja lihtsamate tarbeesemete valmistamine talu jaoks. Siit ka minu huvi ja põllumajandushariduse omandamine, olgugi et mul oli ka teisi huvisid. Aga tahtsin isa soovi täita lihtsalt austusest oma vanemate vastu.

Mängisite olulist rolli, et Narva elektrijaamade 49% osalust NRG Energyle maha ei müüdud. Kuidas see juhtus?

Sai teatavaks, et meie tolleaegne valitsus oli teinud kokkulepped ilma üldsusega konsulteerimata selleks, et müüa meie elektrijaamad koos kaevandustega. See oleks aga tähendanud, et kogu meie edasine elektritarbimine oleks sõltunud välismaise erafirma suvast.

Ostja oli koguni pankroti äärel ja Eestil oleks võib-olla tulnud maksta ka pankrotikulud. Tekkis väga tõsine üldsuse vastasseis. Kõik ostu-müügi andmed olid aga salastatud. Rahvas nõudis, et need avalikustataks. Tolleaegne Rahvaliit, mille liige ma olin, korjas koos mõne teise erakonnaga (Keskerakonnaga – toim.) üle 160 000 allkirja, millega nõuti, et müügiandmed tuleb avalikustada.

Siis valiti mind presidendiks ja teisel ametipäeval kutsusin peaminister Laari enda juurde. Ütlesin talle, et elektrijaamade müügist tuleb ära öelda. Ta ütles, et kõik kokkulepped on kahjuks juba sõlmitud ja väga raske on nendest taganeda. Tõenäoliselt tuleb trahvi maksta, sest ostjad pöörduvad ilmselt kohtusse. Ütlesin, et vajaduse korral püüame kanda need kulud, kuid elektrijaamu müüa ei tohi, sest see on kogu meie riigi edasise arengu küsimus. Mart Laar teatas nädala-kahe pärast, et ostjale on ära öeldud. Ma leian, et tookordne otsus oli õige.

Kuidas tundub, kas Eesti riigilaev seilab enam-vähem õigel kursil?

Kui võrrelda Eesti arengut teiste üleminekuühiskondadega, siis julgen väita, et Eesti on nende riikide seas üks arenenumaid ja seda just majanduses. Kuid ei saa öelda, et me oleksime küllaldaselt hoolitsenud ühiskonna kui terviku jätkusuutlikkuse eest. Ma tuletaksin meelde, et ühiskonda võib ette kujutada püramiidina, mille alus on rahvas, selle peal on omavalitsused, ühiskondlikud organisatsioonid, selle peal valitsus, siis meie põhiseaduse kohaselt parlament ja president, kuigi meil on parlamentaarne riigikord. Me peame jälgima, et see püramiid oleks tugev ja et selles ei tekiks nõrku kohti. See tähendab aga, et meil oleks vaja kindlustada normaalne sündivus, noorema põlvkonna üleskasvatamine, hariduse, teadmiste ja elukogemuse edasiandmine.

Mis teeb veel muret?

Me peame vaatama, et meie loodus oleks puhas. Meil on Eestis mitmekesine loodus, neli aastaaega, suurepärane keskkond, taimeliikide arvult ruutmeetril on meil kohti, mis on unikaalsed kogu Euroopas jne. Nii et meil tuleb jälgida, et selles püramiidis ei tekiks lünki. Poliitikasse on tulnud noorem põlvkond, kellel puudub vajalik elukogemus ja lubatakse ühte või teist lähtuvalt hetkeolukordadest, et saada poliitilist toetust, mis aga ei ole taganud meie rahva jätkusuutlikkust. Meil on tulevikus vaja veel väga palju ära teha.

Mis on Eesti ja eestlaste jaoks suurimad ohud?

Kui me vaatame maailma kaarti, siis Eesti asub geostrateegiliselt väga tähtsal kohal. Maailmas aga oleneb palju suurjõudude omavahelistest suhetest. Teise maailmasõja järel haarati Nõukogude Liidu poolt uusi alasid, lükates oma piiri mitmesaja kilomeetri võrra lääne poole. Osa nendest riikidest okupeeriti, teised kaotasid osaliselt oma territooriume. Suurvõimud leppisid kõiges selles aga isekeskis kokku. Nende ajalookogemustega tuleb arvestada ja need lisavad pingeid ka tänapäeval.

Väga tõsine probleem on Krimm ja Ida-Ukraina. Samuti on oht ka Balti riikidele ja teistelegi piiririikidele. Pingeline olukord on süvenenud, vaja oleks tagada kõigile rahvastele ja riikidele nende suveräänsed õigused. Venemaa suurriigina peab tunnustama rahvusvahelise õiguse norme ja ÜRO nõudeid.

Tundub, et Eestis on seni inimeste heaolu jäänud tahaplaanile?

Eks seda riiki on ikka suudetud väga õhukeseks lihvida. See on lausliberaalse majandusmudeli rakendamise üks tulemusi. Inimene, tema toimetulek ja õnnelik äraelamine oli kahjuks jäetud ilma piisava tähelepanuta.

Miks ühiskondlik lepe vajalik oli, mille sõlmimist vedasite?

See lõi eeldused kogu ühiskonna kaasamiseks. Selle asemel et minna tänavatele ja esitada oma nõudmisi võib olla koguni õiguskorda rikkudes, väljendati oma seisukohti läbimõeldult, ühiselt kokku lepituna ning edastati need parlamendile ja valitsusele.

Üle kuuekümne organisatsiooni ühines ühiskondliku leppe struktuuriga, mis haaras sadu tuhandeid inimesi. Igaüks ei taha astuda parteisse, et ühiskonnas kergemini oma arvamust avaldada. Leppega moodustasime komisjonid põhielualade ja valdkondade viisi, nii et teadlased, kultuuritegelased kui ka muude elualade inimesed said selle kaudu Eesti arengu kohta oma arvamusi edasi anda. Ka loodi presidendi juures olev akadeemiline nõukogu, mille liikmeteks oli teaduste akadeemia president, ekspresidendid, kuue avalik-õigusliku ülikooli rektorid ja juhtivate teadusasutuste teadlased, kokku umbes 25 inimest. Töötati läbi ühiskonna arengutingimused põhisuundade viisi.

Olete olnud tasakaalustaja ka idasuhetes – 2005. aastal kohtusite näiteks patriarh Aleksiuse ja Vladimir Putiniga. Praegust poliitilist seisu hinnates tunduksid sellised kohtumised Eesti ja Venemaa juhtide vahel võimatuna?

Võib-olla esitatud küsimuses on teatud tõde olemas. Ma olen püüdnud tasakaalustaja rolli edendada, viia kokku erinevaid poliitilisi jõude ja kuulata rahva arvamust läbi ühiskondlike organisatsioonide. Kui rääkida patriarh Aleksiusest, siis võib öelda, et ta oli Eesti taasiseseisvumise tõsine toetaja, mida ma tunnetasin selles protsessis. Usul on ühiskonnas täita väga oluline roll. Kontaktid Aleksius II-ga tekkisid juba varem. Kui ta lahkus Venemaale, siis tekkis mitmel korral väga kriitilisi olukordi. Näiteks Vilniuse sündmused (jaanuaris 1991 – toim), mil ma helistasin Aleksius II-le ja palusin mõjutada tolleaegseid Venemaa võimustruktuure, et selliseid asju mitte mingitel tingimustel Eestis ei toimuks.

Mulle määrati õigeusu kiriku kõrge autasu ja sõitsin seda Moskvasse vastu võtma. Toimus Aleksius II poolt pakutud lõunasöök. Ja ootamatult ilmus sinna ka Vladimir Putin ning avaldas soovi osalemiseks. Jutuajamine oli põgus, ilma poliitikata, sest see ei sobinudki sündmuse juurde.

Kui me räägime Eesti iseseisvuse veretust taastamisest, siis oht, et ühel või teisel kujul pääseb valla füüsiline vägivald, oli väga suur. Selletõttu kõik sellised sammud, eriti silmast silma kohtumised, aitasid tasakaalustada olukorda, vältimaks jõu kasutamist.

Väikerahvad on järjest enam vaid terad üksteist hõõruvate suurvõimude veskikivide vahel?

Kui inimesed elavad rahus, siis tuleb kõiki rahvaid tunnustada. On väga raske näiteks Lõuna- või Kesk-Aafrikast või Indiast pärit inimesel kohaneda kusagil Põhja-Jäämere ääres. Juba füsioloogiliselt on see väga raske. Muidugi saab tänapäeva tingimustes ehitada inimeste eksistentsiks tehiskeskkonna, aga see oleks vastuolus sellega, kuidas inimene on läbi põlvkondade harjunud elama. Täpselt samuti ei ole vastuvõetav mõnel Kaug-Põhja elanikul minna ja elada kuskil soojas lõunapiirkonnas, ta ei tunneks end seal hästi, ehkki saaks hakkama. Ja siit algavad siis teatud eraldumised ja vastuolud, mille aluseks võivad olla veel rahvaste omakultuuride põhiväärtused. Suurvõimude vastuolud on tekkinud aga oma geostrateegiliste huvide vastandumise tulemusena.

Mis teist oleks saanud, kui 1991. aasta augusti riigipöördekatse oleks õnnestunud? Kas võib tõele vastata legend, et võimule oleks tõusnud mõnigi hilisemas Eesti Vabariigis samuti hinnatud poliitikategelane?

Kahtlematult, kui riigipööre oleks õnnestunud, oleks kindlasti võimule pandud Moskvale usaldusväärsed inimesed. See oleks Eesti tingimustes olnud eriti oluline, kuna Eesti asub geostrateegiliselt tähtsas punktis ja Eesti oli määratud jõustruktuuride üheks oluliseks baasiks. Eesti territooriumil oli tol ajal võrreldes teiste liiduvabariikidega ühel ruutkilomeetril Nõukogude Liidu relvajõude kõige enam.

Ja teadlikult oli ellu kutsutud etapiviisiline inimeste ümberasustamine, eelkõige Eestile mitteomaste tööstusettevõtete ehitamise kaudu. Meil endil selleks tööjõudu ei olnud, inimesed tuli väljast sisse tuua. Ainult veel mõne aastakümnega oleks Eesti rahvas jäänud vähemusse oma kodumaal. Iseseisvuse taastamine on loonud eeldused selleks, et oma riiki edasi arendada. Kui teeme seda oskuslikult, suudame ka rahvusriigina jätkata. Samal ajal peame säilitama heatahtliku suhtumise kõikidesse rahvastesse, kellega koos elame siin oma esivanemate maal.

Põllumajandus elas nüüd seoses toetuste puudumise ja seakatkuga üle ühe ilmselt kõige hullema kriisi pärast Teist maailmasõda?

Nõukogude ajal oli seakatku samuti. Tuli seda nii Venemaa poolt kui ka Lätist. Aga Eestis suudeti luua tol ajal väga ranged tingimused. Piir võeti kontrolli alla ja iga piiriületaja pidi desinfitseerima nii ennast kui ka oma veokit, millega ta üle piiri sõitis. Ja laudad olid kõik tõkestatud, et haigus ei leviks ventilatsioonitorude ega territooriumi kaudu. Me suutsime need ajad niimoodi üle elada. Ma arvan, et praegu ei ole tehtud küllaldast tööd selleks, et tõkestada katku levikut. Nii oleme kandnud maaelu valdkonnas tõsist kahju. Kuid optimismi on vaja, eriti maaelus.

 

Rüütel: Ühistuline tootmine toob tulu paljudele inimestele

Rüütel, kes oli presidendi ametiajalgi seotud Audla ühistuga, leiab, et selline majandamine toob kasu nii loodusele kui ka suurele hulgale maaelanikele.

"Mis puutub Audla ühistusse, siis mina pooldasin seda, et Eesti poleks pidanud tervikuna eirama kooperatiivseid põhimõtteid," ütleb Rüütel. "Kui räägime näiteks Põhjamaadest, Hollandist või Kanadast, siis ühistuline tootmine on seal eri valdkondades väga arenenud. Enne sõda arendas ka Eesti oma majandust ja maaelu suurel määral ühistulise ettevõtluse vormis. Kui meie esimene valitsus süüdistas, et see on kolhoosikord, siis see pole sugugi kolhoosikord, vaid võimalus taludel ühistute kaudu koostööd teha, kallist tehnikat soetada, samuti oma tooteid töödelda ja neid realiseerida. Selletõttu soovitasin ka oma vanematel astuda taludega ühistusse ja minu kodukohas on tänase päevani hästi toimiv ühistu. Paljud eakad inimesed on liitunud sellega. Praegune Audla ühistu on edukas, seal loodi suurfarm kuuesajale nuumveisele. Peredele antakse noorkari suveks nuumale ja eakad inimesed hooldavad seda. Sügisel antakse loomad kaaluga tagasi ja inimesed saavad loomade juurdekasvu eest tasu. Nende maa on ühistu kasutuses, nad saavad ka selle eest teatud määral tasu. Audla ühistu loomad hooldavad loodust, endisi karjamaid ja puistusid. Loodus on imeilus ega metsistu. Nii et seegi on tulu, et loodus on kaunis ja kogu ühiskonnal on tööd ja tegevust."

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...