Balti jaama nõukaaja näitusel lähevad välismaalaste silmad suureks

Balti jaama näitusel on väljas ka nõukaajal ise ehitatud sõiduauto, kuhu kõik soovijad saavad sisse istuda ning oma silmaga masinat seest kaeda.

Pilt: Urmas Kaldmaa
Ajalugu Eesti

Balti jaama nõukaaja näitusel lähevad välismaalaste silmad suureks (1)

Urmas Kaldmaa

"Välismaalaste silmad lähevad rattaks, kui nad seda näevad," räägib Balti jaamas avatud näituse "Ajareis. Elu Nõukogude Eestis" peakorraldaja Tanel Soosaar.

Esmapilgul tagasihoidlikust, kuid isegi korraldajate üllatuseks suurimaks imestamise objektiks kujunenud aparaat asub endisse lähirongide ootesaali ehitatud nõukaja korteri vannitoas, vanni äärtele paigutatud puitplaadil.

"Mis asi see on?" küsivad digifotograafia-ajastu noored külastajad. Juba eakamad välismaalased on teadlikumad ja saavad aparaadi sisust aru, aga ka neil on kohe küsimus huulil. "Miks on vannitoas niisugune masin?" küsivad nemad. Kui nad kuulevad, et nõukaja fotohuvilised pereisad ja -emad mässasid vannitoas mürgiste kemikaalidega ning suurendasid ja ilmutasid seal fotosid, on üks osa inimestest ülimalt üllatunud ega saa kuidagi aru, miks oli vaja seda teha. Teistele tundub see niivõrd pentsik, et ajab naerma. Kassas töötava Henri Loomani kogemuse põhjal on fotosuurendusaparaat üks väheseid eksponaate, mille kohta käiakse selgitust küsimas.

Samas ei suuda kuuekümnendates aastates Itaalia abielupaar peita oma suurt imestust, sest just on nad teada saanud, et nõukaja inimesed läksid "ENEKEse" sabasse juba eelmisel õhtul, et ihaldatud teatmeteost ikka ka neile jätkuks.

Läbipõlenud pirn, tuletõrjeämber ja joogiautomaat

Näituse korraldaja Soosaare sõnul äratab paljude välismaalaste tähelepanu läbipõlenud elektripirnide müümise teema. Nõukaajast on teada, et tollasel Keskturul müüs vähemalt üks mutike sellist kaupa. "Selle äri sisu ei mõista tänapäeval isegi paljud kohalikud," tõdeb Soosaar. "Tol ajal aga müüdi läbipõlenud pirne selleks, et inimene saaks töö juures defitsiitse terve pirni välja keerata ja läbipõlenud pirni sinna asemele panna."

Välismaalased küsivad ka, miks nõukogude aja tuletõrjeämbrid olid torbiku kujuga. "Kui kellelgi oli torbiku-kujuline ämber, said kõik kohe aru, et see on varastatud," selgitab Soosaar. "Samuti ei olnud torbikukujulist ämbrit mugav tavalise ämbri asemel kasutada ja huvi seda varastada oli inimestel seetõttu väiksem."

Sage mõtlemiskoht on välismaalaste jaoks ka nõukogude joogiautomaatide ees. "Nad ei jõua ära imestada, et tollal polnudki ühekordseid joogitopse, vaid kogu linnarahvas kasutas ühte ja sedasama joogiklaasi," vahendab Soosaar välismaalaste reaktsioone ja emotsioone.

Ehtne nõukogude mõtteviisi klassika on midagi hoiatuskirja või juhendi taolist selle kohta, miks ei ole hea üht või teist maailmakuulsat lääne bändi kuulata. "Välismaalased teavad ja mäletavad neid bände väga hästi ja neil on ainult üks väga suur küsimus. Miks, miks ometi oli seda vaja keelata?" räägib Soosaar. "Seda on aga neile selgitada võimatu, sest nad ei tea, kuidas suhtus nõukogude võim manduva kapitalismi ilmingutesse. See on välismaalastele nagu hiina keel."

Nõukogude inimene oli leidlik ja nutikas

Nõukogude aja inimeste tarkusest, nutikusest, leidlikkusest ja kõikjale ulatuvast defitsiidist räägib näitusel legendaarne mootorsaag Družba. Esimesena valmistas sellise masina rohkem tõlkija ja kirjanikuna tuntud Boris Kabur. Masin ja eriti selle mootor sai aga nii hea ja töökindel, et selle baasil ehitasid tollased kuldsete kätega meistrimehed muruniidukeid, mootorsaane ja -tõukekelke või panid Družbaga veepumba tööle.

Kassas töötava Loomani tähelepaneku järgi tuleb enamik kohalikke näitusele mälestuste ja nostalgia järele. Mõned näitust vaadanud inimesed on aga hakanud praegust aega ja olusid ka kiruma ning rääkinud pikalt, kuidas nõukajal oli parem kui praegu. "Üks inimene tahtis mulle pool tundi rääkida, kui hea oli nõukogude ajal kissell," tõi Looman näite.

Näituse "Ajareis. Elu Nõukogude Eestis" korraldaja Tanel Soosaar ütleb, et näituse külastatavus on olnud umbes selline, nagu oodati ja loodeti. "Üks neljandik külastajatest on olnud välismaalased ja kolm neljandikku kohalikud," teeb Soosaar esimesi eelkokkuvõtteid. "Välisturiste on olnud kahjuks vähem, kui lootsime." Näitus on veel avatud mõned nädalad. Viimane päev näitust oma silmaga kaeda on 1. septembril.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...