BARUTO: Eesti on olnud aegade algusest tugevate meeste maa

"Meil on soodsaid sportimisvõimalusi juurde tulnud, ja kui veel tasuta treeningud sinna kõrvale panna, oleks spordisaalide täituvus parem kui Elroni rongides," ütles hiljuti Keskerakonna ridades poliitikasse läinud Kaido Höövelson ehk Baruto (34). "Mulle on väga oluline maainimeste eest seismine.  Et oleks transport, mis viib inimesed sinna, kuhu neil on vaja minna, et oleks kauplus, postkontor ja kool. Et oleks töö."

Pilt: Scanpix

BARUTO: Eesti on olnud aegade algusest tugevate meeste maa

Ivo Karlep

"Meil on soodsaid sportimisvõimalusi juurde tulnud, ja kui veel tasuta treeningud sinna kõrvale panna, oleks spordisaalide täituvus parem kui Elroni rongides," ütles hiljuti Keskerakonna ridades poliitikasse läinud Kaido Höövelson ehk Baruto (34). "Mulle on väga oluline maainimeste eest seismine.  Et oleks transport, mis viib inimesed sinna, kuhu neil on vaja minna, et oleks kauplus, postkontor ja kool. Et oleks töö."

Miks otsustasite endise särava tippsportlasena ja praegu ettevõtjana hoopis poliitikasse minna?


Mina kui endine tegevsportlane ja nüüd ettevõtja otsustasin poliitikasse minna eeskätt seetõttu, et meie poliitikas puudub täiesti Aasia kogemustega inimene. Tahan jagada nii Eesti inimeste kui ka riigiga seda, mida kogesin Jaapanis. Ja selle põhjal võin öelda, et meil on Jaapanilt õppida ja samas on Jaapanil Eestilt õppida. Üks-ühele võitlusega ehk sumomaadlusega tegelenuna tahan rõhutada, et ühelgi juhul ei tohi oma vastast halvustada. Poliitika on küll veidi teistsugune kui sportlik võitlus, aga siiski-siiski, kas ei peaks mõned põhimõtted sinna üle kandma? Kõigil erakondadel, kes on poliitikas, on olnud võimalik Eesti elu muuta ja paremaks teha. Aga me näeme, et kui nüüd on teine erakond  võimul, siis on paraku kära palju. Ei austata seda, mida hästi tehakse, vaid aetakse lihtsalt oma jonni. See on poliitika. Aga minu meelest oleks õige ikka nii, et seal, kus peab aitama, seal tuleb aidata, aga väita, et kõik on kole halvasti – see ei ole hea poliitika.


Mida kavatsete poliitikas ära teha ja mille eest tahaksite eriti võidelda?


No kõigepealt tahaksin muidugi aidata kaasa Eesti ja Aasia majandussidemete arendamisele. Teiseks tahan kaasa aidata Eesti vabatahtlike päästjate tegevusele, kelle patroon ma olen. Mõelda, kui palju on päästeametilt vabatahtlikele päästjatele ülesandeid juurde tulnud! Vabatahtlike koormus suureneb ja suureneb. Aga nende abistamine ja suhtlus nendega – sellest jääb vajaka. Üks tähtis asi minu jaoks on muidugi meie maaelu edendamine. Meie oma maatoidu vääristamine. Me ei tohi lihtsalt toidutoorainet välja vedada, vaid peame rohkem hakkama sellest väljaveokõlbulikku toitu valmistama. Meie maainimesed ei pea müüma kartulit, vaid kartulist toodetud hõrgutisi.


Kas poliitikasse tulekul sai määravaks asjaolu, et mitmed sportlased on juba poliitikas tegutsenud? On sportlastest poliitikud seni ka midagi spordi heaks suutnudteha?


Minu meelest on näiteks Urmas Sõõrumaa olümpiakomitee esimehena teinud igati kiiduväärset tööd. Kõige raskem hetk noore sportlase jaoks on üleminek juunioride seast täiskasvanute klassi. Paljud lõpetavad juunioripõlve lõppedes sportimise. On vaja hakata elama ja raha teenima. Kust see katteallikas noore tippsportlase jaoks tuleb? Et see lõplikult paika panna, on vaja veel maha istuda, seljad kokku panna ja arutada. Ja siis tegutsema asuda. Ainult sponsoritele lootma jääda siin ei saa. Kui küsite nüüd, et miks peaks maksumaksja raha sellele kulutama, siis ma küsin vastu: aga kustkohalt väiksele Eestile kuulsust tuuakse? Kuulsust, mida hiljem on võimalik rakendada isagi majandusliku edu vankri ette. Olgem ausad, see kuulsuse tooja on ikka sport.


Mis spordialadel on Eestis enim perspektiivi – kas tuleks toetada kõiki või panustada aladele, kus on rohkem lootust?


See ongi suur küsimus. Selge, et toetada tuleb talente, aga kas need talendid alati õige spordiala valivad? Eesti on aegade algusest peale olnud tugevate meeste maa, meil on olnud palju rammumehi, maadlejaid, džuudokaid ja nii edasi. Suurte meeste alade all mõtlen ma ka vasaraheidet, kuulitõuget, kettaheidet. Individuaalsed alad on need, mis on meile kuulsust toonud. Seda võiks silmas pidada. Muidugi ei saa ka päris nii öelda, et valime ühe ala ja anname ainult selle jaoks raha. Aga me peaksime noorte sporditoetused nüüd üle vaatama. Urmas Sõõrumaa, kordan, on selles vallas head tööd teinud, kuid kunagi ei saa öelda, et nüüd ongi korras. Asi on tublisti edasi läinud, kuid koostöö meie klubide ja spordialade föderatsioonide vahel võiks olla parem.


Kuidas saavutada rohkem võite Eestile – kas tuleb panna kogu rahvas sportima, ning kui harrastajate ring ehk vundament on lai, siis sealt sirguvad talendid iseenesest? Kas tuleb muuta midagi süsteemis?


Liikumine on alati kõigile hea. Meie eesmärk peab olema liikuv inimene. Igal pool üle Eesti on rajatud kergeliiklusradasid,  tervisesportlasi on tulnud juurde ning see on hea. Paljud tahavad just värskes õhus olla, mitte jõusaalis rassida. Ja vabas õhus liikumine ongi inimestele lähedaseks saanud. Loodame, et neid võimalusi tuleb aina juurde ja inimesed ei jää ainult teleka ette  konutama.


Aga professionaalne sport on jälle omaette asi. Tervise-sporti ja professionaalset sporti peaks ikka eristama. Loomulikult loob suur harrastajate hulk ka soodsa pinnase kas või arusaajate ja kaasaelavate fännide näol professionaalsele sporditegemisele. On ikka tore vaadata neid, kes teevad sinust paremini. Seda laiema kandepinna saab ka sponsorlus. Kõik ei saa rahaga toetada, mõni saab aidata jõuluajal piparkoogiga või lihtsalt südamest kaasa elamisega. Mõistev suhtumine ja ühiskondlik ootus aitab tippsportlastel saavutada paremaid tulemusi.


Spordimaailmas on paraku palju intriige. Suvel tabas üks selline vehklejaid, kui alaliidu juhatus otsustas saata MM-le vastse Euroopa meistri Katrina Lehise ja jättis reeglite vastaselt välja Erika Kirpu.  Kas teinekord võib võistlustele pääsemine sõltuda rohkem treeneri mõjukusest ja läbisaamisest spordifunktsionääridega kui sportlikest tulemustest? Kas Eestis on sellega probleeme?


Ütleme ausalt, et see on Eesti väiksuse probleem. Kõik tunnevad kõiki, kuid ei taha korralikult üksteisega silmast silma suhelda. Peaksime seda suhtlemist ikka rohkem au sees hoidma ja asjad omavahel selgeks rääkima, ütlema neil kohtumistel välja, mida mõeldakse, mitte kasutama suhtlemiseks sotsiaalmeediat ja ajalehti. Elementaarset suhtlemist jääb väheseks.


Kas teie arvates on tippspordi ja ka harrastusspordi rahastamine piisav? Kas teil on ideid, mida muuta spordi juhtimise vallas, et sportlased saaksid keskenduda tulemustele ja et oleks järelkasvu?


Rahastamise piisavuse kohta võib öelda, et kunagi ei ole küll. Alati leitakse, kuhu veel on vaja raha juurde. Selge on see, et olümpiaalade toetus on suurem kui teistel. Tihtipeale tegutsevad meie spordiklubide eestvedajad ja treenerid puhtast entusiasmist. See vist ei peaks küll nii olema.


Mida arvate ideest, et koolides võiksid olla tasuta spordiringid? Kuidas saada nutiajastu lapsed ja noored rohkem liikuma?


See oleneb palju vanematest. Kui vanemad saavad aru, et on vaja liikuda, ja panevad lapsed tasuta sporditrenni, siis on hästi. Paljudes peredes jääb laste sportimine ju raha taha, vanemad tahaksid, et laps käib trennis, aga pole raha maksta. Neid aitaks see päris kindlasti. Tänu Euroopa Liidu toetustele on meil soodsaid sportimisvõimalusi juurde tulnud, ja kui veel tasuta treeningud sinna juurde panna, oleks spordisaalide täituvus parem kui Elroni rongides!


Kehalises kasvatuses on maad võtmas uus suund, mis ütleb: peaasi, et lapsed rõõmsalt liiguvad, aga mingeid norme hinde saamiseks täitma ei pea. Kas teie endise tippsportlasena olete selle poolt või vastu, et koolis sportimise eest hinnet ei panda, kuna kõik lapsed on kehalistelt võimetelt erinevad?


Mingil ajal saab lastel ikka mänguaeg otsa. Ei saa lõputult vanade mänguasjadega edasi mängida. Minu meelest võiks see hinnete panemine ka kehalises kasvatuses ikka olla. Siis on ka vanematele arusaadav, kui palju laps teeb ja kuidas ta teeb. Muidugi võiks hindamine olla veidi teistsugune kui matemaatikatunnis. Näiteks nii: rahuldav, tubli, väga tubli. Selge on see, et kõigi laste füüsilised võimed pole ühesugused, nii et võiks hinnata, kuidas ta oma võimete piires tegutseb. Võidakse öelda, et me sunnime peale füüsilist tegevust. Aga peabki natuke sundima, sest vastasel juhul muutuvad lapsed liiga mugavaks. Seda enam, et iga normaalselt arenenud tubli Eesti noormees, ja miks mitte ka tütarlaps, peaks sõjaväes käima. Seal on vaja mingit treenitust, et hakkama saada.


Kuulute ka EAS-i nõukogusse, et aidata Eestil Aasia suunal ärikontakte luua. Mida olete suutnud ära teha?


EAS-is olen kaasa löönud alles augustist alates, aga vähemalt kümme aastat enne seda olen omal käel vabatahtlikult aidanud kaasa Eesti ja Jaapani kontaktide loomisele ja arendamisele. Iga paari kuu tagant käin ikka Aasias. Kui praegu vaadata, siis üks edulugu on E-piim oma juustuga. See läheb hästi seal. Aga peab arvestama, et väga keeruline on Aasia maade turule pääseda. See võtab väga palju aega, seal on eri takistusi. Aga kui ükskord saad ree peale, siis see regi sõidab kaua ja kauemgi veel. Seal ei ole sellist ärikultuuri, et täna lähen ja homme on juba leping ja äri lähebki käima. Seda ma olen ikka püüdnud Eestis kogu aeg selgitada, võib-olla on minu viga olnud, et need selgitused poole alati kohale jõudnud.


Millised majandusharud on Eestis perspektiivikad? Millega tasuks äri teha ja mis majandusharusid võiks riik toetada?


Riik toetab läbi PRIA ja EAS-i mitmeid projekte, mis puudutavad just IT valdkonda. Minul on rohkem tulnud tegeleda toiduainetööstusega. Enne sai mainitud juustu, kuid ka kala on läinud siit Jaapanisse. Koostöö Eesti ning Jaapani vahel on meil praegu üle aegade kõige tugevam. Meie majanduslikud suhted pole ajaloo jooksul kunagi nii tihedad olnud.  Meil on viimasel kahel aastal käinud mitmeid Jaapani poliitilisi ja äridelegatsioone. Minu jaoks on see kõik väga tore.


Mis on Eestis praegu hästi ja mis on muutunud viimase valitsusevahetusega paremaks?


No muutused on alati, kui uus erakond tüüri juurde tuleb. Ma ei hakka siin mitte kedagi laitma, pigem tahan kiita Jüri Ratase sirgeseljalist poliitikat. Ei ole üldse kerge hoida praegust koalitsiooni koos, samuti pole kerge enne valimisi otsuseid vastu võtta. Tihti on näha, et paljud poliitikud ei saa üldse aru, milles ühe või teise rahvusvahelise kokkuleppe mõte on. Minu jaoks on peamine see, et poliitikud tegutseksid vaatamata sellele, kes parajasti võimul on, alati nii, et Eesti ja meie rahvas nende tegevusest võidaks. Poliitikud peaksid alati silmas pidama meie inimesi ja nende huve.


Mis valdkonnas oleks vaja muutusi?


Kuna ma ise olen maainimene olnud, siis mulle on ikka väga tähtis, et elu maal oleks normaalne ja elamisväärne. Et oleks transport, mis viib inimesed sinna, kuhu neil on vaja minna, et oleks kauplus, postkontor ja kool. Et oleks töö.  


Kuidas panna Eesti majandus veel hoogsamalt käima ja kuidas ka elu maal elama panna?


Tööd, leiba, tsirkust ja katust pea kohal on vaja ka maal. Siis ei tormata minema. Põllumehed peavad saama oma töö eest õiglast  tasu. Lihtne oleks ju, kui kogu rahvas koliks linna ja sööksime ainult välismaist toitu. Mõni vana mees veel mäletaks, et küll olid ikka ajad, kui sõime veel Eesti toitu. Siin on viimasel ajal näha muutusi küll. Minister Tamm on teinud maaelu edendamisel ikka väga palju ära. Ta on käinud meile uusi turge avamas ja toetused põllumeestele kerkivad. On tähtis, et maal areneks ka tootmine, et me mitte ainult ei kasvata, vaid ka töötleme saadusi ümber ja teeme need ekspordikõlbulikuks. Toidu eksport on Eesti jaoks üks võlusõna. See asi on hakanud liikuma ja ma tahan sellele igatepidi kaasa aidata.


Kas usute, et poliitikat on võimalik teha ausalt, nii nagu tuleb spordis võistelda ausalt?


Poliitikas oleneb kõik meeskonnast. Oleneb inimestest. Poliitika on rohkem meeskonnamäng kui üks-ühele spordiheitlus.


Kas sporti on võimalik teha dopinguvabalt, arvestades inimvõimete piire? Kas kusagil tuleb ka piir ette uutele rekorditele ja aina parematele tulemustele?


(Naerab.) Ma ei oska küll teiste eest siin midagi kosta. Meil sumomaadluses oli kaks korda aastas dopingukontroll. Inimvõimete piiril olen ise küll korduvalt end tundnud.


Kas sport on selline eluala, kust sõpru ei saa, pigem konkurente?


Jah, sõprust on spordis vähe, sa pead konkureerima. Sinu vastased on kõik konkurendid. Aga viisakas käitumine käib kogu selle asja juurde. See on asi, mida ka poliitikud võiksid õppida.


Kuidas plaanite oma lapse liikuma panna?


Meil on sportlik pere. Minu abikaasa kuulus Venemaa juunioride tennisekoondisse. Minul endal on korvpalli, džuudo ja  sumomaadluse kogemused. Me teame, mida sport tähendab, ja oma lapsed – praegu on neid veel üks, aga kindlasti tuleb juurde – paneme küll ka spordist lugu pidama.


Millega praegu ise tegelete? Kui palju teete harrastussporti ja millist?


Annan lastele sumotrenne ja üritan ise võimalikult palju ka jõusaalis rassida. Õhtud on praegu pikad ja pimedad. Loen palju raamatuid ja veedan aega lapse seltsis.


Millise pöörde tõi igapäevase võistluspinge kadumine teie ellu? Mida saate nüüd teha, mida varem ei saanud? Kas igatsete neid ebainimlikke pingutusi tagasi?


Eks teatud adrenaliinipuudus mingil ajal tekkis. Aga see läks üle. Eks seda adrenaliini oli omal ajal ka küllalt ja enamgi veel. Nüüd on uus elurütm, uued eesmärgid. Elu läheb edasi. Sumoturniire olen jälginud nüüd internetist. Olen püüdnud end natuke asjaga kursis hoida. Aga niisuguse pinge juurde enam tagasi pöörduda ei tahaks.


Tänu millele võime teid asetada ühte ritta Eesti rahva kõige kangemate meestega nagu Lurich, Palusalu ja teised?


Tänu enesedistsipliinile. See tuleb kasuks igal alal, millegi poole  püüdlemisel. See on õpetanud ka kõige raskemaid olukordi lahendama ja mitte kunagi käega lööma.


Miks Eesti sportlased viimasel ajal kaotavad?


Ei ole võidutahet. Ei ole seda head treenerit ja mentorit, kes seisaks kogu aeg kõrval ja utsitaks tagant. Eestis on vast elu liiga mugavaks juba läinud. On hetki, mil talendikad sportlased vaatavad, et teised temaealised istuvad arvutis, käivad spaades ja välismaareisidel, ei tea, mispärast mina pean siin trennis olema. Siin peakski astuma juurde mentor, innustaja ja eeskuju ning ütlema, et välismaareiside ajad on sul ees, praegu arenda ja treeni ennast.


Miks valisite Keskerakonna?


Nagu ma ütlesin, läheb mulle korda maaelu ja ma näen, et Keskerakond mite ainult ei räägi, vaid teeb ka konkreetseid tegusid, et inimesed võiksid maal elada. Ja muidugi erakonna juht, peaminister Jüri Ratas, kes on minu jaoks lihtsalt üks sümpaatne inimene ja hingesugulane, ka ju hingelt sportlane. Mulle meeldib see meeskonnavaim, mille ta on suutnud luua. See on väga tähtis! Mulle meeldivad poliitikud, kes lubavad ja teevad. Nad erinevad suuresti nendest, kes lubavad, aga ei tee.


Kas välismaale jäämise kiusatust ei tekkinud?


Ei, hing tahtis koju tagasi. Pärast poja sündi sai mulle eriti selgeks, et nüüd on kõik ja läheme tagasi minu koduradadele. Siin on ruumi mängida, puhas õhk ja Eesti toit. Ma tahtsin, et minu poeg tunneks sedasama, mida mina omal ajal kasvades tundsin, kuna see oli minu meelest hea.

 


Mida sumomaailma tipus olemine õpetas?
Õpetas jääma iseendaks. Ole see, kes sa oled, ära püüa olla keegi teine, nii on kõige parem. Ma sain aru, et olen hingelt võitleja. Võitleja, kes tahab võita. Raskel hetkel mõtlesin: alla võin alati anda, aga miks ma pean alla andma just praegu.

Laadimine...Laadimine...