Boris Dubovik: vanalinn tuleks korda teha turistide rahaga!

"Võiks luua vanalinna restaureerimise fondi, kuhu saaks koguda raha turistidelt, kes ööbivad Tallinna hotellides ning imetlevad vanalinna," ütles Pealinnale antud intervjuus tuntud muinsuskaitsja Boris Dubovik. "Näiteks igaühelt üks euro."

Pilt: Albert Truuväärt

Boris Dubovik: vanalinn tuleks korda teha turistide rahaga! (1)

Ivo Karlep

"Võiks luua vanalinna restaureerimise fondi, kuhu saaks koguda raha turistidelt, kes ööbivad Tallinna hotellides ning imetlevad vanalinna," ütles Pealinnale antud intervjuus tuntud muinsuskaitsja Boris Dubovik. "Näiteks igaühelt üks euro."

Hiljuti ilmus raamat "Vanalinn, minu lemmik!" mille panid Tallinna tuntud "muinsuskaitseülema" Boris Duboviku meenutuste põhjal kokku muinsuskaitsja ja ajaloolane Riin Alatalu ja toimetaja Anu Seidla. Raamat muutus kohe pärast ilmumist bestselleriks. Pealinn tegi Dubovikuga intervjuu, et uurida, mis teda kadunud aegade Tallinnas nii väga paelub.


Kuidas uus raamat sündis?

Tegelikult sai raamat alguse Riin Alatalu initsiatiivist. Kui ma ütlesin, et pole aega, tegi ta ettepaneku, et hea küll, räägi, me kirjutame ise üles. Intervjuudel põhinev raamat kukkus välja igatahes väga omapärane. Ehk pole raamatu sisu lugejale eriti suur avastus, kuid midagi uut ja üllatavat leiab sealt siiski igaüks, ka asjatundja. On küll olemas monograafiad arhitektuuriajaloost ja muinsuskaitseajaloost, aga vähem on käsitletud seda, mis toimus muinsuskaitse ümber, millised olid poliitilised olukorrad ja poliitilised otsused läbi kogu selle aja, mil muinsuskaitse on toiminud. Muinsuskaitsest saame rääkida alates sõjaeelsest vabariigist kuni tänapäevani. Enne seda pole meil muinsuskaitset ju olnud. See raamat ongi ülevaade, kui raske on olnud muinsuskaitse ajalugu.

Miks te valisite muinsuskaitsja elukutse? Olete öelnud, et lootsite nii poliitikast eemale jääda.

Jah, esialgu lootsin küll. Kui aga jõudsin juba professionaalide tasemele, sain aru, et isegi keskaeg on poliitiline asi, kogu ajalugu on poliitiline asi. Miks ehitati tsaariajal Nevski katedraal Toompeale täpselt linnuse vastu ja sisuliselt Toomkiriku kõrvale? See oli venestamise poliitika. Miks oli vaja sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal lammutada Toompeal ristirüütlite konvendihoone? Lammutati selle pärast, et rüütlite hooned taheti asendada oma, eesti arhitektuuriga. Toompea linnuse konvendihoonel oli ainult katus põlenud, kuid sisuliselt tehti kogu hoone maatasa. See oleks sama, kui me uue arhitektuuri nimel terve Kuressaare linnuse maha lõhuksime. Kahekümnendatel ja kolmekümnendatel lõhuti uue arhitektuuri nimel lisaks veel sajad meetrid säilinud linnamüüri.

Pärast Teist maailmasõda oli sama olukord. Määrav oli Nõukogude poliitika ja püstitati uut, sotsialistlikku arhitektuuri, mis ei arvestanud üldse Tallinna vanalinna traditsioone. Ajaloolistel piltidel on näha, et Niguliste tänaval ja Kullasepa tänaval seisid pärast sõda täiesti terved majad. Isegi poed töötasid, akendel olid kardinad, inimesed elasid seal. Aga uus poliitiline suund ütles, et see kõik on vana saksa värk, seda pole vaja säilitada, lõhume maha.

Kas vanalinna sobib ehitada moodsaid maju?

Kunagi me vaidlesime selle üle, et mida teha Harju tänavaga ja kas sinna sobib kaasaegne arhitektuur. See on ka minu raamatus kirjas. Hoiatav näide on kirjanike maja Harju tänaval. Ka Vene tänaval lammutati keskaegsed majad ära ja tehti hruštšovkad. Väga ilus jah? Viru tänavale kerkis juba pärast Eesti taasiseseisvumist üks kaubamaja. Selles suhtes võib öelda, et alates sõjaeelsest vabariigist kuni tänapäevani ei ole muutunud mitte midagi.

Olete pärit Ukrainast. Kuidas sai Tallinn teie südameasjaks?

Tulin siia 1971. aastal ühe tüdruku sabas Stryi linnast Lääne-Ukrainast. Olin 16 aastat vana, koolgi veel lõpetamata. Ma ei unusta kunagi päeva, kui esimest korda siia jõudsin. Käisime Toompeal ja vanalinnas. Minu esimene sõit Tallinna oli juhuslik, aga armusin sellesse linna esimesest silmapilgust ja see määras kogu mu edasise elu. Otsustasin, et siin ma tahangi elada.

Algus muidugi ei läinud hästi. Nägin välja nagu hipi, võib-olla ehmatas selline välimus tolle tüdruku vanemaid. Nad keelasid tüdruku juures peatumise, tuli ööbida Balti jaamas pingi peal.

Hiljem Tallinna tulles käisin tööd otsimas taastatavas Niguliste kirikus. Töödejuhataja küsis minu soovi kuuldes, kas ma eesti keelt oskan. Vastasin, et ma nädal tagasi saabusin, ei ole veel jõudnud õppida, ja tööle mind ei võetud. Pärast väikest järelemõtlemist läksin juba vabariikliku restaureerimisvalitsuse direktori Valeri Saksa juurde. Ütlesin talle, et tahan arhitektiks õppida ja vanade majadega tegeleda, ning võetagu mind tööle. Saingi! Alustasin restaureerimisvalitsuse abitöölisena, aga siis hankisin sissekirjutuse saamiseks vajaliku tõendi, mul elasid siin kaugelt sugulased, kes võtsid mu enda poole. Olin siis kolmanda kategooria müürsepp. Pärast palusin end restaureerimisvalitsuse uurimisosakonda üle viia. Seal oli palju ajaloolasi, samas kohtasin ka oma tulevast õpetajat Villem Raami.

Milliste viimase aja saavutuste üle on teil hea meel?

Kõige parem, et möödunud aastal avati raidkujude muuseum, mis oli tükk aega minu unistus. Nüüd võite Mayeri treppidest astuda maa alla muuseumi. Ja edasi minna maa alt üles Kiek in de Köki. See torn polnud kunagi ühendatud nende bastionidega, aga nüüd võite minna sealt edasi otse Neitsitorni. Ma loodan, et linnavalitsuse abiga saab teoks ka minu teine suur unistus, et Neitsitornist saaks minna läbi Saunatorni Hortus Musicuse majja kontserdile.

Teine minu projekt on linnamüür ja keskaegsed tornid. Veel aastal 2000 ei olnud kuus torni üldse kasutusel ja keegi ei pääsenud sinna sisse.

Ma võin näiteks tuua ka Laboratooriumi tänava, kus igal aastal tehti restaureerimistööd, loodi spetsiaalsed trepid, et pääseks torni teisele korrusele. Võin öelda, et torni teisel korrusel polnud inimesed käinud vähemalt 400 aastat, sest siis, kui bastione hakati ehitama, kaotasid keskaegsed tornid oma funktsiooni. Jälle olen tänulik linnavalitsusele, et saan sel aastal restaureerida viimase, Breemeni torni.

Üks teie südameasi on olnud ka Tallinna kirikute kordategemine. Kuidas see linnal õnnestunud on?

Suur projekt on olnud kirikurenessanss. Vahepeal see küll soikus, kuid nüüd on jälle käigus, tänu linnavalitsusele jätkame tänavu. Kümne aasta jooksul, võite uskuda või mitte, veel 2000. aastal ei saanud mitte ükski kirik, mis on vanalinnas või väljaspool, linna eelarvest mitte ühtegi senti. Me alustasime katuste, vihmaveetorude, fassaadide parandamisega, drenaažitöödega jne. Kümne aasta jooksul läks ainult kirikute peale umbes 115 miljonit krooni. Kunagi hakati Pühavaimu kirikut korrastama. Paljud mäletavad toonast tulekahju, aga ainult ühe aastaga õnnestus meil see torn taastada. Seejärel hakkasin uurima, kuidas on olukord tuletõrje signalisatsiooniga teistes kirikutes. 2001. aastal selgus, et paljudes kirikutes pole ka tavalist signalisatsiooni. Kõige rikkalikumalt varustatud oli minu lemmik Toomkirik – seal oli nõukogudeaegne signalisatsioon, mis aga polnud ühendatud mingi valvepunktiga, vaid viis ainult kiriku sees oleva kellani. Kui vargad oleksid midagi teinud ja see oleks tööle hakanud, siis ega väljas, pooleteise meetri paksuste müüride taga, poleks seda signalisatsiooni kuulnudki. Raha on muististe hoidmise juures ikka ja jälle suur peavalu tekitaja. Ainuüksi kirikute signalisatsiooni peale kulus ligi kaks miljonit krooni. Nüüd võin öelda, et isegi Oleviste torni on kuni tipuni pandud andurid.

Kuna vanade ehitiste korrashoidmine ja restaureerimine on meeletult kallis, siis kust võiks selle jaoks raha võtta?

Võiks luua vanalinna restaureerimise fondi, kuhu saaks koguda raha turistidelt, kes ööbivad Tallinna hotellides ning imetlevad vanalinna. Näiteks igaühelt üks euro.

Lisaks korjab ettevõtlusamet linnas ju reklaamiraha, ka sealt võiks vanalinna jaoks raha tulla. Ma ei tea veel päris täpselt, kuidas seda tehniliselt teostada, kas eraldada siis ainult vanalinnas asuvate reklaamide pealt sinna fondi või isegi laiemalt, aga niisuguse mõtte olen linnajuhtidele välja käinud. See peaks olema kindla kasutamisotstarbega raha, millega teisi kulusid katta ei tohiks. Fondi raha läheks ainult vanalinna rajatiste restaureerimiseks ja jooksvaks korrashoiuks ning konserveerimiseks. Hooldustöid on vaja teha igal aastal. Kui näiteks Pirita kloostri tugimüüri juba kümme aastat ei hoolda, siis hakkab see lagunema ja sinna hakkab mets kasvama. See on tõsine asi.

Mida võiks teie arvates aga veidi paremini teha?

Kõik mu tuttavad teavad, et kui ma räägin vanalinnast või restaureerimisest, siis ma võingi rääkima jääda. Minu arvates tuleks taastada linna muinsuskaitseamet. Kui ma linna tööle tulin, siis see oli.

 ---------------

TAAVI AAS: Olen Dubovikult palju õppinud

"Kui Borisiga mööda linna käia ja mõnel teemal arutada, siis saad ju targemaks," ütles abilinnapea Taavi Aas.

"Mul on olnud au Borisiga kümme aastat või isegi natuke kauem koos töötada, ja ma arvan, et see on olnud väga põnev aeg," ütles linnapea kohuseid täitev Aas. "Olen temalt palju õppinud. Kui Borisiga mööda linna käia ja mõnel teemal arutada, siis saad ju targemaks. Tema raamatus on kirjas vanalinna muinsuskaitsest ainult üks killuke. Siin ei ole muud soovida kui jõudu ja jaksu jätkamiseks ja uute mõtete kirjapanemiseks."

Dubovik on täielikult sulandunud meie kultuuri, teda võetakse nagu läbi ja lõhki omainimest, ehkki ta pole Eestis sündinud ega üles kasvanud. "Minus tekitas ikka suurt imestust, et üks ukraina rahvusest mees on võtnud Tallinna vanalinna oma südameasjaks ja sellise kirega seda asja ajanud," ütles Anu Seidla, üks Borisi intervjueerija ning raamatu koostaja. "Minule on see üks tükk meie muinsuskaitse ajaloost, tükk vanalinna ajaloost, mida Boris on väga suuresti mõjutanud. Mind huvitas just see subjektiivne pool, et millisena ta noore mehena Tallinna tulles nägi neid tegusid ja otsuseid, mis vanalinna muinsuskaitses tollal tehti, ja kuidas ta seda kõike praegu hindab."

Seidla meelest on hästi huvitav just see osa, mis puudutab inimesi, kellega Boris siin vanalinnas kohtus, kellest said tema eeskujud ja õpetajad. "Need on Villem Raam, keda Boris mainis alati mitu korda, ning muidugi Mai Lumiste, Rasmus Kangropool ja Helmi Üprus."

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...