EEVA TALSI: Eestis peaks olema rohkem lastele pillimängu õpetajaid

"Mõistan üha enam, kui oluline on veeta aega oma pere ja lähedastega," räägib intervjuus Pealinnale menulaulik Eeva Talsi. "Tuletan meelde, kui olulised on meie juured – meie vanemad, vanaemad-vanaisad – ja kui palju tarkust on neil meile edasi anda."

Pilt: Scanpix

EEVA TALSI: Eestis peaks olema rohkem lastele pillimängu õpetajaid

Ivo Karlep

"Mõistan üha enam, kui oluline on veeta aega oma pere ja lähedastega," räägib intervjuus Pealinnale menulaulik Eeva Talsi. "Tuletan meelde, kui olulised on meie juured – meie vanemad, vanaemad-vanaisad – ja kui palju tarkust on neil meile edasi anda."

Olete tänavu suvel ansambliga Curly Strings palju mööda Eestimaad ringi reisinud. Miks just 30 kontserti ja miks just väikestes kohtades?


Lisaks vabariigi tähtsale sünnipäevale saavad meie ansambli liikmed kõik tänavu 30-aastaseks ja tahtsime seda kuidagi lahedalt tähistada. Tuli idee teha 30 kontserti just pisikestes külades, kuhu tavaliselt muusikud ei satu, ja viia oma muusika just nende inimesteni, kes meie kontsertidel varem käinud pole, aga linna ei satu. Meil oli õnne, et enamik kontserte möödus suurepärase ilmaga ja isegi kolmekümnekraadises kuumuses, mis sobis igati meie juubeliteemaga.


Millised on siis need Eestimaa väikesed külad on, kus pole isegi pangaautomaati?


Mulle tundub küll, et elu väikestes külades käib täiel rinnal. Publikut on olnud palju, kõik kontserdid on olnud isemoodi ilusad ja meeldejäävad. Näiteks Kamari külast Jõgevamaalt jäi meelde publiku häälekas kaasalaulmine ja Ansekülast Saaremaalt pikad ja tugevad aplausid. Igas kohas on isemoodi soe vastuvõtt ja hubasus. Inimesed on armsad ja lahked.


Kast e tõepoolest otsisite töökuulutusega 1988. aastal sündinud muusikut või oli see oli nali?


Jah, tegemist oli naljaga. Bändi saab teha ainult sõpradega, seega mingit töökuulutust ei olnud. Oleme rõõmsad, et pärast Jalmari lahkumist tuli uueks kitarristiks meie lähedane sõber Jaan Jaago.


 Oletegi kõik seal ansamblis tänavu saamas või saanud 30-aastaseks. Mis on teil nüüdseks elu kohta selgunud?


Saan rääkida vaid enda eest. Olen jäänud rahulikumaks ja muutunud enesekindlamaks. Näiteks keerulistes olukordades talitan kaalutlevalt ja rahulikult. Mõistan üha enam, kui oluline on veeta aega oma pere ja lähedastega ja kui palju on võimalik ennast muusika kaudu arendada. Olen mõistnud, et raskused õpetavad ja neid ei tohiks karta.


Eestit on tabanud folgibuum. Kas rahvas on väsinud võõrast keelest ja otsib omakeelset head muusikat?


Usun, et siin on suur teene Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonnal ja Pärimusmuusika aidal, mis on folgifestivali abil aastate kaupa promonud pärimusmuusikat ja muutnud selle noortele ahvatlevaks. Üha enam noori soovib õppida eesti pärimusmuusikat ja uusi ansambleid kasvab iga päev peale. See on ütlemata rõõmustav, et pärimusmuusika on Eestis kvaliteetne ja populaarne ning lisab värvi ingliskeelesele peavoolu muusikale.


Teil on ka teine ansambel. Mis muusikat te seal teete?


Torupilli Jussi Trio koosneb kahest viiulist ja ühest torupillist ning mängime vanemat traditsioonilist torupillimuusikat Hiiumaalt. See on nišibänd, millega esineme enamasti välismaal, kui soovitakse kuulda vana Eesti pärimusmuusikat. Ansambli repertuaari valime lugusid arhiivisalvestistelt, jäljendame neid ning taaselustame läbi enda mängu.


Teie muusika tekstid on kõnekad ja väikese huumori või vimkaga – kui oluline on tõsta tekst esile? Kuidas teie uued lood sünnivad?


Meile on laulutekst väga oluline ja sellepärast tellime need mõnelt tuttavalt poeedilt või kirjanikult, kes oskab suurepäraselt sõnu kokku seada. Seni oleme kasutanud Jaan Pehki, Jaan Tätte, Kristiina Ehini, Juhan Aru, Aapo Ilvese ja paljude teiste abi. Jätame neile vabad käed, teemat ette ei anna. Sellise vabaduse kaudu sünnivadki parimad mõtted. Kas mõne laulu taga on ka isiklik küsimus, seda peaks neilt otse uurima.


Kas olete ka tundnud esinemispalavikku – kuidas üks noor artist või muusik sellest kõige paremini üle saab, et see ta muusikuteed ei hävitaks?


Olen tundnud väga suurt esinemispalavikku umbes viis aastat tagasi. Lavahirm ja ärevus muutusid iga korraga aina suuremaks ja ühel hetkel tuli otsustada, kas üldse muusikuteed jätkata. Otsustasin probleemiga silmitsi seista, sest tundus vale loobuda hirmu pärast enda oma unistusest olla muusik. Soovituseks teistele, kes sama probleemiga maadlevad – ravimid ei ole lahendus, asi on kinni meie peas ja alustada võiks sealt. Mina õppisin mediteerima ja ennast mõtteliselt rahustama, lisaks võtsin tunde ühelt Rootsi parimalt ergonoomika õpetajalt, kes tegeleb laval esineja keha asendiga. Nende kahe meetodi kombineerimisel hakkas ärevus kord-korra järelt kaduma ja umbes kahe aastaga oli täielikult läinud. See oli väga õpetlik kogemus, mida jagan hea meelega ka noorte muusikutega, kellest uskumatult paljud maadlevad sarnaste probleemidega. Nüüd oskan neile nõu anda.
Eesti tähistas just saja aasta juubelit. Kui oleks teie teha, mida muudaksite Eestis, eriti silmas pidades meie järeltulevat  põlve?
Pigem tuletaksin meelde, kui olulised on meie juured – vanemad, vanaemad-vanaisad – ja kui palju tarkust on neil meile edasi anda. Mina veedan võimalikult palju aega oma vanavanematega, kuulates nende lugusid lapsepõlvest ja elust. Pere ja lähedaste sõprade tugi on loomulikult kõigile väga tähtis. Oma vanematelt sain turvatunde ja teadmise, et saan alati nende poole pöörduda, kui mul on mure.


Keda peate muusikas oma eeskujuks?


Välismaised eeskujud on Soome viiuldaja Esko Järvelä, USA viiuldaja Casey Driessen jpt. Eesti omadest on need enamjaolt  minu sõpradest muusikud, kes mind inspireerivad. Meil oli Viljandi kultuuriakadeemias väga lahe lend, kellega koos lõpetasime. Seal olid perekond Vabarnad, Maarja Nuut, Karoliina Kreintaal ja paljud teised, kes on tänapäeval aktiivsed muusikud ja mängivad ansamblites. Neilt on alati midagi õppida.


Laulate ühes laulus, et mees, sul on alkoholiga probleem. Kas alkoholism on Eestis ringi vaadates suur probleem?


Selles küsimuses võiks uurida Kristiina Ehinilt, et mis teda ajendas neid laulusõnu kirjutama. Kui lugu välja tuli, tekitas see igatahes mitmetes meestes pahameelt, kes seda ka häälekalt väljendasid. Ju siis tabas valusat kohta.


Kas eesti lapsed tahavad ja saavad piisavalt laulda või on sel teel ka väikseid takistusi? Kas laulu- ja ka musitseerimisoskust oleks vaja rohkem edendada – et koolides ei jääks lapsed kooridest ja muusikaõppest kõrvale – või mida selles vallas võiks edasi arendada? Et laulukaare alune täituks ka tulevikus.


Mulle tundub, et laulmise soovi osas meil küll probleemi pole, pigem on paljudes väikestes paikades takistuseks muusikaõpetajate ja pilliõpetajate vähesus. Neid oleks küll rohkem juurde vaja. Kindlasti aitaks ka motiveeriva palga saamine rohkem õpetajaametit pidama.


Millised on teie tulevikuplaanid?


Jätkata muusika loomist. Üks järgmine suur unistus ansambliga on anda Eestis kontsert või isegi mitu kontserti üheskoos sümfooniaorkestriga.

Laadimine...Laadimine...