Filmilooja Arvo Kruusement: Ükskord tulevad meil kindlasti ka uued "Kevaded" ja "Viimsed reliikviad"!

"Eesti uuemad seebiseriaalid on lamedad ja tühjad," ütles 88-aastane režissöör Arvo Kruusement, kelle sõnul seisis 20. sajandi parimaks filmiks tunnistatud "Kevade" stsenaarium enne töösse minekut kümme aastat kapis. "Kino saaks ju ka rahvast harida, kui ei peetaks silmas ainult kassat. Paraku on praegu tähtis ainult vorm, mitte sisu – pealiskaudsus ongi praeguse ajastu nimi."

Pilt: Scanpix

Filmilooja Arvo Kruusement: Ükskord tulevad meil kindlasti ka uued "Kevaded" ja "Viimsed reliikviad"! (1)

Ivo Karlep

"Eesti uuemad seebiseriaalid on lamedad ja tühjad," ütles 88-aastane režissöör Arvo Kruusement, kelle sõnul seisis 20. sajandi parimaks filmiks tunnistatud "Kevade" stsenaarium enne töösse minekut kümme aastat kapis. "Kino saaks ju ka rahvast harida, kui ei peetaks silmas ainult kassat. Paraku on praegu tähtis ainult vorm, mitte sisu – pealiskaudsus ongi praeguse ajastu nimi."

Tallinna linnalt teenetemärgi saanud režissöör Arvo Kruusemendi käe alt on tulnud muidugi ka "Suvi" ja "Sügis", lisaks on ta olnud teatrilavastaja ja -näitleja. Teda mäletatakse nõudliku lavastajana, kes valmistas kõik võttepäevad alati peensusteni ette, et platsil ei oleks vaja hakata mõtlema, kuidas stseen välja kukub. Seda enam tegi meelehärmi, kui keegi ei võtnud asja samasuguse pühendumusega. Nii tuli kord operaatori hajameelsuse tõttu sõita Pukast tagasi Tallinna, sest film oli kaamerasse panemata jäänud.

"Muidugi tegi niisugune suhtumine hinge täis, aga ega ma seda väga välja ei näidanud. Ma ei osanud enam vihastada ka, hakkasin naerma ja ütlesin, et noh, sõidame siis Tallinna tagasi. Selline hajameelsus muidugi näitab, et ei olda oma võttemeeskonna eest väljas. "Sügise" filmi stseeni, kus härra Toots läheb preilidele ühte ilusasse majja külla, tuli uuesti tegema minna."

Kas tänapäeval on lihtsam? Pole ju vaja karta, et film kaamerasse panemata jääks...

No praegune filmitegemine on hoopis midagi muud. Video on kaameral kõrval ja saab kogu aeg näha, mis ekraanil toimuma hakkab. Selles suhtes on küll lihtsam. Aga teisest küljest, kui sa pead endale kogu aeg ette kujutama seda pilti, mis tuleb, siis on enne filmimist vaja kõik põhjalikult läbi mõelda. Ma pidin tänastest režissööridest palju rohkem eeltööd tegema. Nemad vaatavad platsil, et see nurk ei lähe, võtame veidi vasakule, veidi paremale. Mul tuli kõik kaadrid ja liikumised oma peas juba enne võtteid paika panna. Kui sa oled põhjalikumalt ette valmistunud, saad igal juhul tulemuse.

Millised olid teil suhted tollaste võimumeeste ja tsensoritega, kelle sõna pidi paratamatult kuulama?

Selles suhtes on nüüd muidugi parem, et pole tsensuuri – Glavliti, mis oli esimene segav asi minu ajal. Ja siis kõik need toimetajad, kes viisid ellu suurte parteimeeste näpunäiteid... Meie Tallinnfilmis saime ju raha otse Moskvast. Kes maksab, selle muusika järgi tantsid. Praegu on produtsent see, kes annab raha. Kes rahastab, võib tahta niisugust filmi, kus oleks palju nalja ja vigurit, aga mitte tõsisemat poolt.

Ühesõnaga – käib kassa peale rõhumine. Ometi niisugust totrust nagu omal ajal, nüüd muidugi pole. "Kevade" läks imekombel sekeldusteta läbi, aga "Suvega" algasid probleemid. Heideti ette, et see propageerib kulaklust. Oma talus tööd rügavad põllupidajad olid Nõukogude Liidus ju põlu all. On meeles üks värvikas tegelane Raisssa Salomonovna Zusjeva – Moskva kuraator ehk Moskva kinokomitee toimetaja, kes kureeris Baltikumi. Temal pidi olema alati õigus. Oli siis pukis Stalin, Hruštšov või Brežnev. Ta kritiseeris alati parteilisest seisukohast, vastavalt tuule suunale. Tuli ja ladus mulle tund aega ette, et ma teen ülemlaulu kulaklusele. Ma ütlesin, et see oli Eestis tavaline elu. Lõpuks ütles, et aga vaadake, millised hobused teil on. Ma ütlesin, et need ongi just tavalised Eesti talumehe hobused. Siis ta jäi vait.

Mis filmi teile endale meeldis kõige rohkem teha? Millega süda täiesti rahule jäi?

Eks ikka "Kevade". Seal keegi ei surkinud vahele, vaadati ja löödi käega, et ah, las teeb, nagunii midagi välja ei tule. Jätsid mind päris omapäi ja ma sain teha seda, mida tahtsin.

"Kevade" jooksis väga paljudes maades. Ma ei teagi, mitmesse keelde seda on üldse dubleeritud. Aga filmi on vaadanud kolossaalne hulk inimesi. Ega neid arve siis kusagil ei avaldatud. Aga selge see, et Sojuzeksportfilm teenis "Kevade" pealt kõvasti raha. Tuntud filmikriitik Jaan Ruus teadis öelda, et minu filmi on NSV Liidust kõige rohkem müüdud välismaale.

Kui olin pärast Tšehhi sündmusi kuuekümnendate lõpul Karlovy Varys tervist kosutamas, siis küsis minu raviarst, kes oli "Kevadet" näinud, et kust te nii palju andekaid lapsi küll leidsite. Vastasin, et meil ongi kõik niisugused. Ta oli väga imestunud ja sõnas mõtlikult, et siis te olete küll üks suur rahvas. Mul tuli meelde ka meie poiste kurb saatus Teise maailmasõja järel Tšehhoslovakkias ja tahtsin ikka korralikult nina püsti ajada ka.

Soomes aga näidati millegipärast "Kevade" venekeelset varianti.

Tegite tavalised lapsed kinonäitlejateks – teil pidi palju julgust olema.

Ei oska ütelda. (Naerab.) Kõige julgem mees "Kevade" juures oli hoopis Lembit Remmelgas, tollane Tallinnfilmi peatoimetaja. Tema tuli kabinetti, pani portfelli lauale ja lausus: "Kuulge, Kruusement, siin kapis seisab kümme aastat "Kevade" stsenaarium. Võtke ja tehke sellest film." Mõelge – kümme aastat on käsikiri seal seisnud ja kasutada oleks olnud sellised lavastajad nagu Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk.
Mats Traat hakkas kohe seda vaatama. Tema küsiski, et aga kellega sa teed, kas lastega või näitlejatega, et vist ikka lastega.

Mis mulje jätavad tänapäeva eesti filmid? Kus on praegused "Kevaded" ja "Viimsed reliikviad"?

Noh, "Klassikokkutulekust" mina küll ei arva midagi. Ma ei hakanud lõpuni vaatamagi. Ei meeldinud. Kellele meeldib, jumal nendega!
Tõsiselt võib võtta mõnda teist filmi. Näiteks "Mandariinid". Režissöör oli grusiin ja tundub, et ta pani asjad paika. Ja ajaloost rääkivad filmid on ka head. Nagu näiteks film küüditamisest, Martti Helde "Risttuules". Seal kasutati oskuslikult stoppkaadrit, omamoodi hea katse teha teistmoodi filmi. Arvan, et see puudutas vaatajat küll, kuidas võõrad meie rahva kallal siin toimetanud on.

Ka "Vehkleja" on täiesti asjalik film. Avandi on hea näitleja. Soomlased on tublid, et võtsid süžeeliini meilt. Meie ise ei taibanud seda asja teha, ei tulnud selle pealegi.

Teistsugune näide on Sofi Oksaneni "Puhastus". Raamatut olen lugenud, tundus niisugune konstrueeritud värk, ei läinud isegi filmi vaatama. Ma olen näinud neid aegu, igasuguseid õudusi tuli ette. Kuidas seda kõike kunsti keeles edasi anda, selles on küsimus.

Sama teemat ja aega puudutas ka ju nõukaajal tehtud "Ideaalmaastik". See on Simmi parim film. Teist niisugust filmi meil tolle aja kohta ei ole tehtud.

Arvan, et kui praegu neid uusi "Kevadeid" ja "Viimseid reliikviaid" ei ole, siis nad kindlasti tulevad veel. Ükskord ikka tulevad!
Noorte tegijate seas on praegu kah lootustandvaid jõude. Muidugi, sadu tuhandeid vaatajaid tänapäeval naljalt ei kogune, nagu omal ajal. "Viimne reliikvia" sai minu teada kohe Eestis üle 750 000 vaataja, "Kevade" 570 000 vaatajat. Seda on praegusel ajal palju tahta.

Kas käite tihti kinos, milliseid filme vaatate?

Jah, kui oleks, mida vaadata. Häid Eesti filme vaatan kinos meelsasti. Aga neid Hollywoodi tüüpi filme ei taha näha. Krimifilme ma ka ei vaata. Televiisorist tuleb sellist pahna. Kui ma kõik oma 70 kanalit Hispaania ja Itaaliani läbi lappan, jumal hoidku, sealt pole ka midagi vaadata.

Neid Eesti seebiseriaale, mida meil praegu vändatakse, ma samuti ei vaata. Need on lamedad. Tühjad. Parem vaatan päevauudiseid.
Kino saaks ju ka rahvast harida ja targemaks teha, kui ei peetaks silmas ainult kassat, aga "Klassikokkutuleku" moodi filmid ei tee kedagi targemaks.

Poliitika köidab?

Loomulikult, lapsest peale on mul olnud huvi selle vastu, mis maailmas toimub. Ma pole ise üheski erakonnas olnud. Kui võtta vanad tsaari ajast pärit riigimehed, Poskaga eesotsas, siis nad olid kõik pika töö ja õppimisega saavutanud midagi. Töö, aastad ja kogemused, nii karastuvad tõelised riigimehed. Tänapäeval selliseid lihtsalt ei ole. Miks Eesti poliitikutel kõik alati nii välja ei tule, nagu tahaks, on ka kalduvus teisi üldse mitte kuulata. Vaid meeskonnatöö viib sihile.

Teie näete eesti rahval siiski head tulevikku, hoolimata Euroopa pagulaskriisist?

Muidugi, loomulikult. Meie ajaloos on olnud igasuguseid aegu. Meil on ikka väga hulle aegu olnud. Võtame või selle, mis oli pärast Põhjasõda. Kas oli palju üle saja tuhande inimese üldse alles jäänud? Miks tekib sisserändajate ümber paanika? Inimesed ei loe ajalugu, ei tea suurt midagi sellest, mis on enne olnud. Arvavad, et alati on nii hea elu olnud nagu praegu. Harimatus on palju hullem asi kui 500 pagulast.

Praegu elate Mustamäel, aga millised on teie lapsepõlvemälestused Tallinnast?

Mustamäe eluga olen kohe väga rahul. Enne elasin kesklinnas, nn Urla majas Laste Maailma peal, kus tuli ikka väga palju autotossu otse aknast või akna vahelt sisse. Mustamäel on õhk puhas. Astud maja uksest tänavale ja ümber on kastanid ja suur kasesalu. Tasuta bussisõit on väga hea, pensionärid ei pea ka enam rohelist kaarti vibutama. Igas linnas see nii lihtne ei ole. See, et tallinlased saavad nüüd tasuta sõita, on väga suur vastutulek linna poolt. Kui number kaks troll ära kadus, siis hakkasid käima toredad uued, kiired ja mugavad bussid.
Isa tuli Tallinna tööle enne Esimest maailmasõda ja pärast asus elama Virumaale Hulja külla, kus mina üles kasvasin. Isa sugulased jäid kõik Tallinna. Käisime siin tihti. Näiteks 1938. aasta laulupidu on väga selgelt meeles, mind huvitas sadam, purjekad. Eesti ajal oli Kadrioru lossi ümbrus väga korda tehtud ja lillederohke. Tore, et praegu on ka see park ilus ja korras.

Kas kohtasite enne sõda Kadriorus jalutades ka presidenti?

Kadriorus teda ei näinud, küll aga Oru suveresidentsis. Käisime 1939. aastal Kadrina kooliga ekskursioonil Orul.
Sõitsime Jõhvi rongiga, sealt edasi bussiga Oru lossi juurde. Me olime parajasti rosaariumi juures, kui Päts sõitis autoga lossi juurde. Mundrites ratsanikud tulid ees, saatsid seda autot. Seda ma kasutasin ära "Sügises", kui Kiir läks Toompeale õigust nõudma. Seal olid ka limusiini kõrval ratsanikud. Päts nägi, et õpilaste ekskursioon on seal ja tuli meie juurde, väga tore papi oli, hall kaabu oli peas, musta paelaga, tumedas ülikonnas. Ta aretas ise roose, kärner oli ka seal, lõikas presidendi roosi ja kinkis selle õpetajale. Mulle ütles: sul poiss on nii heledad juuksed. Ja viis meid lossi sisse. Jättis meid suurde saali sinna ja ütles, et noh, nüüd vaadake siin ise edasi. Nii uhket saali nägin esimest korda elus. Küll ma olen selle peale mõelnud, kui olen hiljem käinud Orul, et miks küll nii ilus hoone lasti õhku. Selle võiks taastada presidendi suveresidentsiks, nagu on soomlastel Kultarantas. Mäletan, et Oru lossi ümber oli kaunis park ja luiged ujusid seal tiigis. See park oli nii korras ja ilus. Presidendi vahtkond elas pargi kõrval kivimajas, seal olid ka hobusetallid.

Kas inimesed, kes on näinud sõjaeelset vabariiki, ei peaks rohkem sõna võtma? Teil on oma selge tulevikukujutlus.

Ei ole mõtet enam sõna võtta. See on nagu sõelaga vee kandmine. Ilmselt tuleb ajaringiga midagi tagasi, aga see tuleb sõnavõtmistest hoolimata.

Muidugi, kunsti algtõdesid tuleks ikka ja jälle korrata. Mind õpetati hoidma psühholoogilise teatri poole. Meie õpetus oli rajatud inimese sisemaailma avamisele, inimkarakterite avamisele. Aga praegu prevaleerib väline vorm. Ei minda sisu kaudu vormi poole, vaid vormi kaudu sisu poole.. Kui tuleb mõni vana kooli mees lavastama, näiteks Šapiro, siis tema teeb küll psühholoogilist teatrit. Aga muidu – mida ekstravagantsem, seda parem. Samuti on kujutavas kunstis ja igal pool.

Aeg on teine. Aga eks seda on ennegi nähtud, et tehakse teistmoodi. Enne Esimest maailmasõda tuli kubism. Inimene joonistati nurgeliseks ja inimene polnud enam inimese nägu. Picasso maalid on väga põnevad. Aga tal on ka väga palju häid joonistusi, mis on võrreldavad Michelangelo omadega, realistlikumad. Ja kui hüpata nüüd poliitkasse – meil pole võimalik kuskilt saada niisuguseid riigimehi, nagu olid 1920ndatel. Nad tulid tsaariaegsest ülikoolist. Väga põhjalike teadmistega, keeli oskavad kõrgesti haritud inimesed. Nüüd pudrutavad kõik kuidagimoodi töt-öt-öt inglise keele ära. Aga siis oli põhiline prantsuse keel. Rääkimata vene, saksa, inglise keelest. See ajude pagas – neilt praegustelt meestelt ei saagi seda nõuda. Nüüd on kompuutrid ja muud vigurid, mille najal õpitakse ja samas kohe unustatakse.

Tänapäeva elu on pinnapealne. Kõigil oleks nagu kiire kuhugi jõuda, aga kuhu? Lõpp on ikka ühesugune. Võiks rohkem süveneda ja paljud hädad kaoksid. Pealiskaudsus ongi praeguse ajastu nimi.

Mis ajas elaksite, kui saaksite valida?

Raske on vastata, sest lapsepõlv oli ju ilus aeg. Ka õppimise aeg ja ülikooli aeg oli ilus. Kui sa teed head tööd ja tunned sellest rõõmu, ka see on ilus aeg. Kõik ajad on olnud omamoodi ilusad ja kahetseda pole midagi.
Sa elad selles ajas, sa lähed sellega kaasa ja saad enam-vähem hakkama. Mida aga peab ütlema, on see, et esimene eesti aeg oli tore aeg. Kõik põllupeenrad olid puhtad. Kuskil ei olnud seda rakvere raibet, mida tänapäeval näeme. Kui kusagil ilmus ohakas põllu peale, siis näidati näpuga – näe, see on lohakas peremees, tal on ohakad põllu peal. Teepeenrad maantee ääres olid puhtad, õued olid korras. Tänavad, hoovid luuaga puhtaks pühitud. Valitses kord. Ja see oli eelnevate põlvkondade käest päritud. See ei tekkinud Eesti Vabariigiga, see oli eelnevalt juba nii. Pärast sõda oli kõik ligadi-logadi. Enne kolhoosiaega oli Hulja küla vahel elu. Kanad kaagutasid, sead ruigasid, lehmad ammusid. Inimesed ärkasid kell kuus, hakkasid toimetama. Tuli kolhoosiaeg ja küla vahel valitses jumala vaikus, kõik magasid. Loomad olid viidud kuskile suurde lauta, küla oli nagu välja surnud. Mul on meeles, kuidas läksin läbi küla, kohver näpus, Hulja jaamas oli veel rongipeatus. Alguses küla elas, olid loomad, aga vene ajal oli nagu surnuaia vaikus. Kel veel oli üks loom, selle pärast ei tõustud enam kell kuus.

Kuidas praegu oma päevi sisustate, millega tegelete?

Kas üks 88-aastane inimene peab millegagi tegelema? (Naerab.) Lapselapsed on niikuinii. Eile vahetasin vannitoas segisti ära.
Olen pereinimene, elan abikaasaga. Olen väikestviisi ehitajamees ka, ise teen tööd, ostsin ka talu Virumaale, suvel olen maal. Seal on palju liivapõhjaga sooja veega järvi. Head seenemetsad.

Minule meeldisid noorest peast väga hobused. Mul oli oma ratsahobune. Must mära. See võeti ära sovhoosi. Mul oli oma sadul, see võeti ka ära. Olen nüüd proovinud ratsatalu hobustega ratsutada. See pole enam see.

Mõnu on siis sõita, kui on oma hobune, oma sadul, oma värk. Sa tunned hobuse iseloomu. Oma hobusega lasin ma galoppi põldude vahel Rakvere poole. Hobune tunnetab, kes seljas istub. Nii nagu näitleja tunnetab ära lavastaja. Huvitav on see, et kõige rohkem aega oli siis, kui tööl käisin. Ega pensionäril aega ei ole. Maal on kogu aeg midagi teha. Talumaja, vana ait, laut. Suuremad tööd tellin, maal on pagana häid töömehi. See on hea, et on ka füüsilist tööd. See on osa tervisest. Ma tunnetan, kui palju ma veel jaksan. Praegu võin igatahes võtta vikati ja hakata niitma.

Kui saaksite veel ühe filmi teha, mis see oleks?

Ma ei tohi sellele enam mõeldagi. Minul jäi tegemata "Tõe ja õiguse" 2. osa ehk Indreku film. Nüüd teeksin selle ära. Minu tehtud stsenaarium ei läinud tookord läbi. Selle pealkiri oli "Jumal ja inimene". Ird hoiatas mind küll, et praegu ei saa sellist filmi teha. Kui üldse kunagi saab. Irdi arvates polnud kino ülepea Eesti kultuuri loomulik koostisosa, vaid dekreediga loodud kunstlik moodustis. Võõrkeha.

Nüganeni lavastus linnateatris hakkas ka nii peale, nagu mul oli planeeritud. Indrek tuleb kooli, Maurus võtab teda vastu nagu Köleri Kristus, et tulge, lapsukesed, minu juurde. Et Indrek läheb treppi mööda üles kõpp-lõpp-kõpp.

Jumal ja inimene. Kõige tähtsam oleks minu jaoks muidugi lõpustseen, kus jalutu Tiina saab jalad alla. Indrek salgab jumala maha ja pärast tuleb välja hoopiski teistpidi. Kas ta on sunnitud lapse pärast oma vaatest taganema? Või on jumal tõepoolest olemas? Seal on see Tammsaare suurus, maailmaklassika, selles on asja tuum. Nõukogude ajal seda teha ei saanud. Niisugune on vahe vene aja ja meie aja vahel. Moskvas GITIS-e koolis küll õpetati meile piiblilugu. Öeldi, et sellel rajaneb kogu läänemaine kultuur ja seda on tarvis tunda. Veel öeldi, et teil Eestis on huvitav klassika, püüdke seda teha, ärge mässake nii palju tänapäevaga, aga meie oma kommunistid loopisid ju Eesti klassika tegijatele kaikaid kodaratesse.

Mul ei õnnestunud teha Indreku ja jumala suhtest filmi. Seal ei aidanud klassika peale rõhumine, öeldi, et see on ilmne ateismi vastasus.
Ma olen Kadrina koguduse liige. Ma tunnen hästi piibliraamatut ja pean sellest lugu kui suurest tarkuseraamatust, mida on sadade inimpõlvede jooksul kirja pandud. Pean seda kristlikku õpetust väga vajalikuks inimesele, sest kümme käsku ütlevad ju kõik ära.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...