GRAMMY VÕITJA: Artistina pean edasi andma seda, mis mind murelikuks teeb

"Kunagi oli sul vaja ennast tõeliselt tõestada selleks, et mõni tuntud plaadifirma üldse huvi hakkaks tundma. Praegu on  kõik palju lihtsam, sõltudes sellest, et  oled õigel ajal õiges kohas," ütles kaks Grammyt võitnud kitarrimängija ja helilooja Hernan Romero.

Pilt: Albert Truuväärt

GRAMMY VÕITJA: Artistina pean edasi andma seda, mis mind murelikuks teeb

Kairi Ervald

"Kunagi oli sul vaja ennast tõeliselt tõestada selleks, et mõni tuntud plaadifirma üldse huvi hakkaks tundma. Praegu on  kõik palju lihtsam, sõltudes sellest, et  oled õigel ajal õiges kohas," ütles kaks Grammyt võitnud kitarrimängija ja helilooja Hernan Romero.

USA muusik Hernan Romero ja Leedu kuulus saksofonimängija ja helilooja Kestutis Vaiginis esinevad 25. augustil kell 19 Tallinnas Katariina kirikus jazzi- ja flamencokavaga.

Milline on maailmakuulsa auhinna, Grammy võitmise retsept?

Hernan Romero (HR): Pean oma teiseks koduks New Yorki, ja just selles multikultuurses ning kosmopoliitses muusikute linnas kasvamine ja koostöö tegemine oma ala talentidega on ilmselt viinud mind kahe Grammy võiduni. New York on pingeline koht, kuid see on pakkunud mulle suurepäraseid kogemusi muusikuna. Grammy võitmine sõltub ka hääletustulemustest ja sellest, kuidas oskad oma muusikat eksponeerida.

Samas pole auhinna võitmine eesmärk, ma ei tee muusikat selle pärast. Pigem olen ma õnnelik, et saan teha, mida armastan.

Mida peab muusik tegema, et tänapäeva üliküllastunud maailmas end üldse kuuldavaks teha?

HR: Tänapäeval on muusikul tegelikult palju lihtsam ennast nii-öelda kuuldavaks teha, sest tehnika areng on olnud tohutu. Tehnika arengu varjukülg on aga see, et nüüd saab igaüks ennast meedias eksponeerida, olenemata sellest, kui heal tasemel ta tegelikult on. Kogu informatsioonikülluse keskel on tõepoolest väga palju muusikuid, kes on küll andekad, aga ei jõua kunagi tippu, sest muusikamaailm on kujunemas üha keerukamaks kohaks, kus ennast teostada.

Kestutis Vaiginis (KV): Tänapäeval läbilöömiseks peab muusik olema andekas helilooja, tehniliselt perfektne oma instrumendil ja omama ka häid mänedžerioskusi. Lisaks sellele kõigele peab tal olema unikaalne muusikaline keel, aga kõige olulisem on vast see, et iga muusik peab leidma oma tee – nii enda kui ka publiku jaoks.

Kuidas erineb muusiku elu sellest, mis ta oli näiteks 20 aastat tagasi? Plaate ju enam ei osteta…

HR: Praegune muusikatööstus ahistab artiste rohkem kui kunagi varem. Jah, tavapärane on see, et inimesed ei osta enam muusikat, noorem põlvkond ei tea sedagi, mis on CD. Noored on harjunud tarbima muusikat Youtube`ist vms kanalitest. Enam ei osteta muusikat CD-del, vaid tegeldakse selle allalaadimisega, ja see nõuab ka artistidelt kohanemist. Inimene ei saa iialgi üldmuljet artisti kogu muusikast, kui ta plõksutab laule kiiresti edasi, kuulamata kogu plaati algusest lõpuni – tegemist on ju ikkagi kunstiga.

KV: Olukorra muudab artistile keerulisemaks seegi, et muusika kunstiline väärtus on langemas. Enam ei oota inimesed uue CD ilmumist, vaid nad püüavad kiiresti midagi alla laadides emotsiooni kätte saada. Muusika on aga nagu maal, sa paned selle seinale, imetled ja saad iga kord eri emotsiooni. Ka uue plaadi väljaandmine peaks toimuma nii, et sa naudid muusiku kirjutatud tekste, plaadi kujundust ja sisu.

Kuivõrd on jazz ajas muutunud?

KV: Jazzmuusika olemus ei ole aastatega palju muutunud, küll aga on muutunud muusika käsitlus ja see, mida nõuavad sellelt žanrilt tänased produtsendid. Tihti tahetakse muusikat kiiresti müüa ja pannakse artist sellega seoses n-ö karpi: milline sa välja pead nägema, millist muusikat tegema. Tore on kuhugi suurde kontserdisaali jazzi kuulama minna, aga sa saad kohe aru, et kontserdi helikvaliteet ja kõla peaks olema hoopis midagi muud. Loominguliseks trendiks on muutumas muusikalised etendused, mis püüavad publiku meelt lahutada igasuguseid lisaelemente sisse tuues.

HR: Kasutan ka ise taolisi elemente, sest tihti aitavad need inimesele selgitada kogu kontseptsiooni. Kuna ma ise nii mängin kui ka laulan, siis olen laval suhteliselt staatiline. Flamenco on aga žanr, mida on hea edasi anda ka visuaalselt, see aitab kuulajal paremini muusikat mõista. Kontsert peaks olema nagu filmi vaatamine.

Kui palju saavad artistid oma muusikaga maailma paremaks muuta?

HR: Minu muusika ei ole otseselt kunagi olnud poliitiline, kuigi iga artist peaks juhtima inimeste tähelepanu sotsiaalses plaanis toimuvale. Ma leian, et me peame väga täpselt tähele panema, mis meie ümber toimub. Artistina on mul kohustus anda edasi sõnumit selle kohta, mis mind ühiskonnas murelikuks teeb. Meie sõnumiks on armastus, rahu ja ühtsus, üritan alati inimeste tähelepanu sinna suunata ka muusika kaudu, mida ma loon. Mu eesmärk artistina on rõõmu ja rahu sõnumi edasiandmine.

Muret tekitab maailmas üha enam kanda kinnitav vihkamine ja sallimatus. Talumatu on vaadata neid tapmisi, mis maailmas praegu toimuvad. See vihkamine eri rasside ja religioonide vahel on täiesti absurdne ja mõttetu. Meie kõikide soontes voolab sama veri ja me oleme loodud inimesteks, miks siis peaksime üksteist niimoodi vihkama? Lootsin, et 2017. aastaks on olukord paranenud, aga tegelikult on palju hullem.

Milline tundub teile Eesti publik?

KV: Tegemist on äärmiselt meeldivate ja soojade inimestega.

HR: Balti riikides elavad väga unikaalse kultuuriga rahvad. Siin on väga palju talendikaid artiste. Ja kui kõndida näiteks vanalinnas ringi, näeb nii palju ilu ja kunsti.

Milline võiks olla tuleviku muusika?

HR: Tuleviku muusika peaks olema orgaanilisem. Ma arvan, et peaksime tempot maha võtma, minema tagasi muusika loomise juurte juurde ja küsima endalt, miks me seda teeme. Ilmselt ei kujuta keegi ka tulevikus ette elu ilma muusikata. Elu koosneb hetkedest ja need on seotud muusikaga. Inimesed vajavad emotsiooni. Muusika loomine on kindlasti üks osa inimeseks olemisest.

Laadimine...Laadimine...