HANNA POHLA: Pole mingi saladus, et poliitikud käivad Sõle tänaval häbenemata prostituute ostmas

"Naised on rääkinud, kuidas neid alandavad politseinikud, ning pole saladus, et poliitikudki käivad Sõle tänaval," lausub Liblikaprojekti eestvedaja Hanna Pohla. "Suure riskirühma moodustavad ka noored, kes on palju internetis," lisab MTÜ Eluliin psühholoog Roman Krõlov. Mõlemad aitavad prostituudi rängale teele sattunud naistel tavaellu naasta.

Pilt: Triin Oja

HANNA POHLA: Pole mingi saladus, et poliitikud käivad Sõle tänaval häbenemata prostituute ostmas (4)

Triin Oja

"Naised on rääkinud, kuidas neid alandavad politseinikud, ning pole saladus, et poliitikudki käivad Sõle tänaval," lausub Liblikaprojekti eestvedaja Hanna Pohla. "Suure riskirühma moodustavad ka noored, kes on palju internetis," lisab MTÜ Eluliin psühholoog Roman Krõlov. Mõlemad aitavad prostituudi rängale teele sattunud naistel tavaellu naasta.

Kuidas kirjeldate keskmist Eesti prostituuti, inimkaubanduse ohvrit? Osa meediast levitab ju visalt müüti, et see kõik on vabatahtlik.

Hanna Pohla: Kui ma alustasin prostituutide aitamist, elasin aasta Taanis ja käisin seal punaste laternate tänaval prostituutidega suhtlemas. Siis saingi aru, et see, nagu oleks prostitutsioon nagu filmis «Pretty Woman» – miniseelik, võrksukad, nabapluus –,  ongi film. Kui me läheme Sõle tänavale, siis näed, et neil on teksapüksid ja jope; sa ei pruugi arugi saada, et tüdruk tegeleb sellise  asjaga.
Need naised on nagu kõik teised, aga mida rohkem neid näed, seda enam hakkad eristama just selle poolest, et nad on nii väsinud, kurnatud ja lörtsitud. Pooltel neist on lapsed ja ka mehed.
Arusaam vabatahtlikkusest tuleb pornofilmidest – enamasti pole seal nii, et naine karjub või nutab, ütleb, et tal on valus või ta ei taha seda. Samas on tehtud uuring seksi ostvate meeste hulgas ja  väga paljud on teadlikud, et naine ei ole seal vabatahtlikult.

Mis sunnib naisi sellist tööd tegema?

H.P.: Sundus ei pruugi olla selline, et sul on nuga kõril, vaid sind sunnitakse võlgade kaudu või tuuakse su mentaalne seis tasandile, et sa saad aru, et see on ainuke variant. Need «abistajad» või kupeldajad ei ole lollid, nad ei lähe inimese juurde, kes neid läbi näeb. 
Osal prostituutidest on vaja kolm-neli leibkonda üleval pidada – vanavanemad, vanemad, kes on sageli alkohoolikud, siis nad ise ja lapsed. Näiteks üks 25-aastane naine – tal on vanavanemad, vanemad alkohoolikud, siis ta ise ja laps, nii et neli põlvkonda toita. Teda suutsime siiski  aidata. Tal oli üheksa klassi haridust, aga läks kooli lõpetama ja samal ajal töötab ka. Tema oli erand – hästi intelligentne, temaga oli hea rääkida, aga siiski oli tema jutus kuulda palju naiivsust.

Roman Krõlov: Ma arvan, et ühiskonnas on vahel ajad, mil inimesed on haavatavamad. Näiteks sellistes piirkondades nagu Ida-Virumaa, kus inimesed Nõukogude Liidu lagunemisega massiliselt töö kaotasid, tekkis esimene laine. Esmane faktor, miks naised prositutsiooni kaasati, oli majanduslik vaesus.
Nüüd on suur riskirühm noored, kes viibivad palju internetis. Värbamine toimub kõigepealt interneti kaudu ja haavatavad noored langevad väga kergelt ohvriks. 
Tänased noored ei näe mingit psühholoogilist barjääri ühest maailmast teise tulemise vahel, see võib olla seotud ka üldise meediaõhkkonnaga, kus seksuaalsus on väga populariseeritud ja kättesaadav. Seksuaalsusesse suhtumine on väga kvantitatiivne ja kalkuleeriv. Minu arvamus on, et võib-olla nad suhtuvad oma kehasse kui mingisse esemesse, kui instrumenti, ja see teeb nad väga haavatavaks.

Kui palju kallutavad naisi prostitutsioonile just neile väga lähedased mehed? 

H.P.: Prostitutsioonis on olemas nn peigmehe sündroom, kus  elukaaslaste kaudu toimubki prostitutsiooni suunamine. Mingi pätt ja kaabakas on peika, see on su elu armastus, aga mõni aasta hiljem ta siis ütleb: «Kuule, kallis, meil on raha vaja, äkki lähed teenid natuke, mul siin mõned sõbrad, kes on nõus sinuga magama.»
Siin ongi see koht, et kuidas ma jätan ta hätta, seda on «meil» vaja, see on «meie» kodu. Psüühika on niivõrd nõrgestatud, arusaam armastusest ja lähisuhtest nii väärastunud, et tüdrukud teevadki seda.
Ja kui inimene on väga raske lapsepõlve ja taustaga, ei ole süüa ega katust pea kohal, vanematel alkoholiprobleemid, koduvägivald, siis ta tuleb ju nõrgestatud seisust. Ühel naisel oli mees tohutult vägivaldne. Siis läks naine naiste varjupaika  abi otsima, aga mees oli piirkonnas tunnustatud inimene.  Varjupaigas hakati naist süüdistama, ei usutud. Naine tuligi lõpuks Tallinnasse paremat elu otsima ja juhuslikult oli «õige inimene» tee peal. See juhtus tükk aega tagasi ja ma usun, et pärast seda on ka varjupaikade töös palju muutunud. Keda on abikaasad sundinud prostitutsioonile, keda on müüdud lapsprostituudina, seal on räigeid lugusid. 
Seetõttu ei ole olemas sellist asja nagu vahendaja puudumine. Alati on mingi kolmas inimene, kes saab sellest kasu. 

Olen lugenud, et Sõle tänaval käivad prostituutidelt teenust ostmas ka tipptasemel ühiskonnaliikmed.

H.P.: See ei ole mingi saladus, et meil käiakse Sõle tänaval, käivad ka tuntud avaliku elu tegelased, poliitikud ametiautodega naisi ostmas. See on teada. Aga kui asi on nii nahaalne, siis millest me saame üldse rääkida. 
Noh, meil oli ju hiljaaegu ka artikkel, kus leiti, et vist Reformierakonna liige tunnistas üles, et kasutas prostituutide teenuseid. (Juunis mõistis kohus alaealiselt seksi ostmise eest süüdi kümme meest, nende hulgas olid ka üks jurist ja Reformierakonna liige Rein Miller – toim.)

R.K.: Seksi ostjad kuuluvad keskklassi või kõrgemasse keskklassi. Peamiselt on need hea sissetulekuga, eestikeelsed abielumehed. Nii selgus Katri Eespere uurimistööst ja intervjuudest seksi ostjatega.


Mida need naised ise arvavad, kas nad otsivad üldse abi?

H.P.: Naised on rääkinud, kuidas politseikonstaablid alandavad neid või küsivad teenuste hinda. Ühesõnaga, mitte et ma tahan kellegi peale näpuga näidata, aga naised on kaotanud usu meie süsteemi. Vaid üksikud otsivad abi, sest nad lihtsalt ei usu, et seda saab.
Samas prostitutsioon mitte ei jäta ainult jälge, vaid ka hävitab elu. Prostitutsioon on maailma kõige vanem orjastamise liik.

Kas seksi ostmine tuleks keelata, osa toetavad legaliseerimist?

H.P.: Absoluutselt. Kui ei ole nõudlust, ei ole pakkumist. Aga nõudlus tuleb ühiskonna suhtumisest, mis omakorda tuleneb riigilt – kas ta on legaliseeritud või kriminaliseeritud. Kuidas poliitikud suhtuvad, kas nad tarbivad või ei tarbi. Sellepärast toovadki kõik maailmas Rootsi näiteks. See oli umbes 15 aastat (1999. aastal – toim) tagasi, kui nad kriminaliseerisid seksi ostmise. Nad andsid sellega sõnumi, et kui sa ostad inimestelt seda teenust, siis sa väärkohtled teda. Ühiskonnal võttis 10-15 aastat, et suhtumine muutuks. Nüüd saavad Rootsis nii noored kui ka vanad aru, et see pole normaalne. 

R.K.: Näiteks Norras on ka kriminaliseeritud seksiost, aga seal tehti seda mitte ainult feministlikust vaatenurgast lähtudes, vaid ka seepärast, et ennetada migratsioonikriisi ajal olukorra hullemaks muutumist. Norras on prostitutsioon seotud Aafrika riikidega, ka   inimkaubandusega ning migratsioonikriisiga.
See on näide sellest, et seadusandlus on sama, aga argumendid  teised. Peame ka Eestis leidma oma argumendid.
Uuringud näitavad, et prostitutsioonisfäär on seotud väga paljude teiste kuritööliikidega. Eri andmetel võib ühes prostitutsiooni kaasamise menetluses olla menetletud kuni 14 teist kuritegu.
See tähendab, et see sfäär tõstab ka üldist kriminaalset olukorda riigis, seetõttu turvalisuse seisukohast polegi me üle võtnud Saksa mudelit, kus prostitutsioon on legaliseeritud.

H.P.: Kus kaubitsetakse naistega kõige rohkem? Eks ikka seal, kus see on legaalne – Saksamaa, Holland.  Ka meil saadetakse naised just sellistesse riikidesse, kus see on legaalne. Legaliseerimine aitab kaasa kaubitsejatele ja sellele, et seda teenust üldse pakkuda, seal on raske tõestada, et naist väärkoheldakse. 
Ja kui see on legaalne, siis peaksime tooma selle ju kooli õppesüsteemi. Siis peaksid hakkama ka oma lapsele, tütrele-pojale, soovitama, et sa võid minna juristiks, arstiks või prostituudiks jne. Aga siis ütlevad vanemad, et «kas sa oled hulluks läinud».

Kui raske on ohvreid sellest nõiaringist välja tuua?

R.K.: 35-aastasel inimesel on tavaliselt elus tipp-periood, kui  teenitakse raha, tehakse karjääri, aga kui isik on 20-aastasena prostitutsiooni kaasatud, siis 35-aastasena on ta elust juba nii räsitud, et on võimeline ainult sotsiaaltoetustest elama. Nii kahjustatud on ta.
Eesti ühiskonnas on selle sfääri ohvrid stigmatiseeritud. Neile on kleebitud silt, et «sina oled selline» , see piirab ohvrite võimalusi  uuele elule. Näiteks kui info jõuab tööandjani, pensioniametisse või sotsiaalosakonda, siis oleme näinud, et suhtumine muutub kardinaalselt. Meie ühiskonnas tajutakse prostituute nagu «lõbutüdrukuid», kes on rikkad ja hea sissetulekuga. Arvatakse, et neil ei ole õigust abile, sest nad ise valisid selle
Minu uuringu raames küsitletud rääkisid, et ka seksiostjad olid põhjus, miks nad tulid sfääri tagasi pärast üpris edukat loobumist. Üks naine pöördus näiteks sotsiaalhoolekande osakonda ja püüdis saada toetust, aga selgus, et talle määratud sotsiaaltöötaja oli tema endine klient – seksiostja. Ja ta ei talunud seda olukorda. Tal ei ole seni õnnestunud teha edukat koostööd selle mehega ametnikurollis. 
Seksiostjad ei ole marginaalsed, vaid mõnikord väga mõjuvõimsad isikud – nende käitumine on suur mõjutaja. 


H.P.: Raskeim osa prostitutsiooni juures ongi sealt väljumine ja väljas püsimine. Probleemid on nii keerulised ja sügavad, et rehabilitatsioon võib võtta aastaid. Tagajärgedega tegelemine on ka riigile kõige kulukam.
Vahepeal tegime töötukassas ja MTÜ Eluliiniga projekti, et aidata naised tagasi legaalsele tööturule  tööturuteenuste kaudu. See on täiesti ainulaadne programm Eestis. Oleme päris palju aidanud prostituutide lapsi, teeme selliseid hästi praktilisi asju.
Probleem ei ole praegu selles, kas nad tööd leiavad või ei leia – saavad küll töö, aga neil on hirm, et kõik teavad, millega nad on tegelenud, ja kui mingi konflikt peaks tekkima, siis see on kõige allikas. Neil ei ole oskust tööl püsida, konfliktidega toime tulla, teistega suhelda. 
Meie eesmärk on viia naine sellisesse seisu, et ta on valmis kandideerima ja püsima tööl nagu iga teine inimene. Praegu keskendub Eluliin projekti kirjutamisele, et saada nendele naistele sotsiaalset ettevõtlust, eesmärk on promoda seda, et naised hakkaksid ettevõtjateks.  Minul endal on liikunud mõtted selles suunas, et luua ettevõte, et nendele naistele oleks võimalik tööd pakkuda. On ka naisi, kes ei suuda enam isegi koristustööga tegeleda, nad on nii hävitatud selle eelmise elu poolt. Tahan siis pakkuda neile lihtsat, kohandatud tööd, et saaksid mingitki väikest sissetulekut.
Käime ka ennetustööna keskkoolides, põhikoolides rääkimas inimkaubandusest ja prostitutsioonist.
-------------------------

Keha müüma sunnib enamasti meestuttav

  • Oma 2015. aastal avaldatud uurimuses nimetab  psühholoog Roman Krõlov prostituudiks hakkamise põhjustena majandusliku, sotsiaalse ja psühholoogilise haavatavuse. 
  • Suur osa uurimuses osalenud naistest ahvatleti esmakordselt prostituudiks 18-23-aastaselt. 
  • 72% vastanutest märkis, et nad sattusid keha müüma enamasti naissoost tuttava või pereliikme tõttu, kes oli juba seotud inimkaubanduse ja prostitutsiooniga. 
  • Prostitutsioonilõksu langenud naised võivad abi saamiseks helistada Eluliini spetsiaalsesse keskusse telefonil 655 6140. Esmaspäeviti, kolmapäeviti, reedeti vastab telefon kella 15-19, teisipäeviti ja neljapäeviti kella 12-16.

 

---

 

Ära muuda ennast internetis näiteks paljastavate piltidega haavatavaks!

"Kuulutust võib lugeda ükskõik kes. Näiteks mingi Aafrika maffia esindaja võib näha Eesti töökuulutusi ja leida endale hea "toote", kelle ta siis värbab ja müüb Norras," ütleb Roman Krõlov, hoiatades noori vale sisuga töökuulutuste ülesriputamise eest.

"Mõned töökuulutused, mis on postitatud tööportaalidesse, on koostatud nii, et panevad isiku haavatavasse seisundisse. Näiteks visuaalsed kujundid, mida enda eksponeerimiseks kasutatakse – unustage ära paljastavad pildid, dekolteed või lühikesed seelikud, kui tahate tööd leida. Tööandja ei otsi endale tippmodelli, vaid töötajat. Internetis piire ei ole, kuulutust võib lugeda ükskõik kes. Näiteks mingi Aafrika maffia esindaja saab lugeda Eesti töökuulutusi ja leida endale hea "toote", kelle ta siis värbab ja müüb maha Norras.

Prostitutsioon ei ole ainuke viis, kuidas internetist leitud inimesi ära kasutatakse, on ka tööorjus ja fiktiivabielud. Mitte keegi ei ütle teile, et ma värban sind praegu tööorjusesse või fiktiivabiellu, tahan sind ekspluateerida. Tavaliselt on suhtlus väga kena ja kaudne. Värbajal on palju aega, et teiega töötada, kui ta näeb, et vastate tema visatud söödale positiivselt, emotsionaalselt. Aga kui ütlete mingil hetkel ei, siis pressimist ei jätkata. Nad ei riski sellega, et keegi nende peale kaebaks ja kahjustaks niiviisi nende tööd teiste ohvritega.

Portaalis okidoki.ee oli värbamiskuulutus, kus öeldi selge sõnaga, et "värban naisi Eestist fiktiivabieludeks" ja seal juures oli Leedu telefoninumber. Võtsime portaaliga ühendust ja poole tunni pärast oli see eemaldatud.

Mul oli ka üks intervjuu isikuga, kes värbab. Tal on "klubi" Saksamaal ja ta paneb kuulutusi mitte ainult Eestis, vaid kõigis Balti riikides, ta võtab neid ühtse turuna. See inimene ütles, et eelistab töötada eestlastega, sest nad on väga korralikud, teevad kõik, mis vaja, ei vaidle palju. Lätlased ja leedulased nõuavad tema sõnul rohkem. Ta paneb kuulutusi tasuta töökuulutuste portaalidesse ja ütleb otse välja, et on vaja isikut, kes on vanem kui 18, töö on intiimteenuste sfääris, meesteklubis Saksamaal. Ta ütles, et saab umbes kaks kontakti päevas. See näitab, et haavatavaid isikuid on palju."

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...