HEDVIG HANSON: Minu elutöö on olla ema

"Katkistest peredest tulevad katkised inimesed ja neid vigu parandatakse terve elu," räägib lauljanna Hedvig Hanson. "Et mees ja naine ei kaotaks ka vanematena teineteist, peab neil olema aega kahekesi olemiseks. Vaja on inimlikku toetust, suureks abiks oleks vanavanemate tugi. Muidu on nii palju pingelist perestressi, et tihti ei osatagi teha muud, kui lahku minna."

Pilt: erakogu

HEDVIG HANSON: Minu elutöö on olla ema

Ivo Karlep

"Katkistest peredest tulevad katkised inimesed ja neid vigu parandatakse terve elu," räägib lauljanna Hedvig Hanson. "Et mees ja naine ei kaotaks ka vanematena teineteist, peab neil olema aega kahekesi olemiseks. Vaja on inimlikku toetust, suureks abiks oleks vanavanemate tugi. Muidu on nii palju pingelist perestressi, et tihti ei osatagi teha muud, kui lahku minna."

Laulja Hedvig Hanson loobub suvel tuuritamisest, et veeta rohkem aega hoopis koos oma lastega. Pealinn tegi temaga äsja tähistatud lastekaitsepäeva puhul intervjuu, vesteldes emadusest ja laste kasvatamisest.


Kas on võimalik vahet teha laulja ning muusika looja rolli vahel?


Muusika loomine on osa samast voost, ma ei oska eraldada loomist ja laulmist. Iga laulmine on omakorda loomine, iga loomine su laul... mu hääl heliseb ja olen selle eest taevale tänulik. Ma tunnen, et olen sügavam laulja kui iial varem. See peaks ka olema loogiline, kui oled elus avatud, arendad ennast ning hoiad end vaimselt, hingeliselt ja füüsiliselt.


Kui keeruline on ema ja looja rolli omavahel ühendada? Mida võite oma kogemustest teistele emadele öelda?


See on keeruline! Nii keeruline vahel, et mõtlen, kas loovnatuurid üldse peaks lapsi saama! Aga see on raskuskoht, milles võimalik areneda. Eelkõige selles plaanis, et "vähem on rohkem". Mind ei peagi olema lavadel nii palju. Usun, et mul on ka loojana rohkem sügavust, kui olen hea ema ja säilitan oma naiselikkuse. Olen nüüd rohkem kodune kui laval. Tegelen ka kirjutamisega, see on midagi, mida saan kodus teha, kui lapsed on koolis. Esinen vaid siis, kui kutsutakse ja tingimused sobivad. Ööklubid mulle ei sobi, firmapidudel taustaks esinemine ka mitte. Nii jäävadki mulle ainult väga head võimalused, kus saan anda endast parima ja kus publik seda hindab ja oma hinge avab.


Olete kahe toreda poja ema ja vähemalt ühele pojale pühendanud ka ühe oma eestikeelse plaadi. Kuidas lapsed muusikut inspireerivad?


Lapsed inspireerivad ikka, neist on vahel suurt rõõmu, kuigi eks nad on ka seotud vastutuse ja kohustustega. Võiksin öelda, et see on mu elutöö – olla ema. Sest vastupidiselt eneseteostuse vajadusele, mis seotud ju ka egoga, on laste puhul vaja tihti enda vajadused taandada. Olla olemas, hoolitsev, stabiilsust pakkuv. Kahe poja kasvatamine pole lihtne, aga usun, et õnnestumise korral oleks see mu elu saavutus.


Mis takistab inimestel nende andeid realiseerimast ja ka lapsest head loojat saamast?


Üldistada ei saa midagi, kõik oleneb inimesest ja kasvatusest, ka tundekasvatusest. Oluline on kodu ja pere, vanemad, kes teadlikult last toetavad ja suunavad. Lapsed on meie tulevik. Annet võib realiseerimast takistada ikka laiskus. Kahju on andekatest, aga laiskadest inimestest, töökus on oluline.


Kas kasvatate oma lapsi teistmoodi kui teid ennast kasvatati?


Praegu on ju hoopis teised ajad! Lapsi peab õue ajama, eemale nutiseadmetest! Aga mina püüan ikkagi anda edasi püsiväärtusi, nagu mulle andis mu vanaema. Need on töökus, austus, sõnapidamine, ausus. Nõuda ei saa, aga eeskuju võib anda. Vahel peab inimene ka eksima, et mõista. Valus on lasta lähedasel eksida, aga igaühel on vaja saada elus oma kogemus. Kannatlik peab olema – seda ma õpin eluaeg.


Kuidas mõjub lastele pidev edukultus ja konkureerimine? See, et kogu aeg peab olema kellestki parem.


Mina olen õnnelik, et mu ema mind konkureerima ei pannud, ei saatnud laulvõistlustele, ja mina ka ei saadaks oma lapsi... Me peame arenema omas tempos, oma unikaalses suunas, konkureerimisega tulevad mängu välised asjad, vaja oleks pühenduda sisule. Väline on petlik ja viib meid varem või hiljem ummikusse. Rääkimata stressist, mida konkureerimine tekitab. Lisaks on igasugune võistlemine ja võitmine loovalal alati subjektiivne. Kõik oleneb, kes parasjagu žüriisse satuvad. Niisamuti on tundlikel lastel tihti raske end stressiolukorras parimast küljest näidata.


Kuidas võiks ühiskond veel rohkem toetada vanemate hakkamasaamist?


Olen mõelnud, et perede toetus peaks olema palju arenenum. Ma ei mõtle ainult materiaalset, vaid pigem moraalset, inimlikku toetust. Pole ju saladus, et meil on palju nii pingelist perestressi, et tihti ei osatagi muud teha, kui lahku minna. Selle tagajärjel on kõik tõesti õnnetud. Vaja oleks kogukondlikku abi, miks mitte perede nõustamist regulaarselt. Psühholoogi juurde enamik ei jõua, seda takistab valehäbi. Suureks abiks oleks vanematele ka vanavanemate tugi. Mees ja naine ei tohiks kaotada teineteist paarina, neil on vaja ka aega kahekesi olemiseks. Tihtilugu me lihtsalt sumame argistes kohustustes ja rutiinis, kuigi iga suhe vajab pühendumist ja aega. Mul on omal valus kogemus, tean, millest räägin. Kui ma poleks muusika ja kirjutaja ja koduperenaine, tahaksin olla pereterapeut. See oleks mu hinge kutse. Sest ma näen, et katkistest peredest tulevad katkised inimesed ja neid vigu parandatakse terve elu. Kes kuidas hakkama saab.


Millest tuleneb teie armastus just eesti keeles laulmise vastu?


Inglise keeles lauldakse lootusega saada väikesest Eestist välja. Inglise keel kõlab lauldes teistmoodi kui eesti keel. Mulle on oluliseks saanud laulda emakeeles, eriti kui laulan Eestimaal eestlastele. Ma tunnetan seda keelt rohkem kui mis tahes muud keelt, kui huvitav või lahe see teine keel ka poleks. Eesti keel on mulle püha.


Mul on ilmunud kaks rahvusvahelist plaati, üks 2003. ja teine 2005. aastal. Läks hästi, nii kuulajad  kui ka kriitikud võtsid hästi vastu, tuuritasin Euroopas jazzklubides ja festivalidel. Aga vaid paar aastat. Mõistsin, et olen kodune tüüp, mulle ei sobi elada lennukites ja hotellides. Armusin, läksin väikelinna elama ja sain lapsed. Maailmavallutusplaan oli teisejärguline. Kodu sai tähtsamaks.


Miks on just Eestis hea elada?
Ma ei ole palju reisinud ja seega pole mul võrdlusmomenti, kuid paljud, kes maailma näinud, ütlevad ikka, et Eestis on väga hea elada. Minule on Eesti ainus elamispaik, see on mu sünnimaa. Eesti on mitmekihiline, siin on kõike. Usku võiks muidugi rohkem olla, samuti hoolimist endast ja üksteisest, samas vähem halvakspanu. Poliitilised asjad on niikuinii tihti ebaselged ja majandus huvitab mind vähe. Mulle on olulised inimene ja loodus. Sooviks, et Eesti panustaks eelkõige neisse.


Te olete tundliku helikeelega looja ja inimene. Mis hoiab teid tasakaalus ja mis võib rivist välja lüüa?


Mind hoiab tasakaalus loodus, mu kõige sügavam toetaja. Ja ma ise! Tegelen igapäevaselt iseenda tasakaaluga, sest jah, tundliku natuuriga pole lihtne elada – võtan kõike südamesse, olen vahel äärmuslik, annan endast tohutult ja väsim. Samuti loomulik liikumine – ujumine, käimine, jalgrattasõit. Ka mõõduka füüsilise töö tegemine – armastan aias nokitseda – annab tasakaalu, kui mõtteid ja tundeid ajab üle ääre.


Kui palju inspireerib teid ja üldse muusikuid armastus ja armumine?


Jah, eks see on ju rohkem armumine, mis kunstnikke inspireerib, see magus meelepete. Olen olnud suur armuja ja suurte tunnete läbielaja. Olen end korralikult põletanud, kuid õnneks sellest põlengust ka loonud. Nüüdseks olen elus üht-teist näinud ja läbi näinud. Päris armastus on eelkõige hoolimine, mitte põlemine. Ja minu praeguse aja laulud on pigem igavikulised.
Olete öelnud ka seda, et tähtis on ausus, nii elus kui ka muusikas. Mis on ausus muusikas?


Ausus on minu jaoks lihtne. Kui tunned, et see, mida teed, teeb su hinge õnnelikuks, siis see ongi aus. Enesega vastuollu minnes ei saa muusika enam loomulikult voolata. Muusikat tehakse ka kuulsuse, raha, edevuse pärast. Aga peaks tegema ikka muusika pärast.


Kui palju laule olete ise kirjutanud ja millised neist on teile endale kõige armsamad?


Mul on laule 70 ringis. Pooled neist on kasutuses, pooled sahtlis, nagu rohkem nooruse prooviasjad... Viimasel ajal kirjutan üha vähem, pigem nii, kuidas tuju ja kuidas vaja. Aga samas, viimase aja laulud vist ongi mulle kõige olulisemad. Need peegeldavad mu elatud elu. Rõõme ja valusid.


Mis plaane peate lähitulevikuks?


Võtan praegu väga rahulikult ja sel aastal suvist ringreisi ei korralda. Kuigi suvised kontserdid on olnud väga kenad, nõuab nende organiseerimine liiga palju energiat. Sel suvel on mul siiski mõned toredad esinemised ja olen ka uutele pakkumistele avatud.
Augustis on plaanis hoopis kaks laagrit, kus juhendan. Loomulik laulmine, tõelise (sisemise) hääle leidmine, on nüüdseks muusikuna mulle hingelähedane teema. Me kipume lauldes kedagi matkima, püüdma tehnilisi nõkse. Tõeliselt vabastav oleks leida üles oma eriline hääl, mis peegeldab meie ainulaadset hinge.

 

 

 

Lapsepõlvemõjutused saadavad meid läbi elu


"Ma arvan, et minu tõuge lavale sai alguse mu kodust – ema oli laulja ja isa laulev näitleja," rääkis Hedvig Hanson. "See tõuge ja tõmme oli veres."


Hanson on kindel, et lavaarmastust tekitasid temas tema ema Novella Hanson (pildil) ja isa Tõnu Kilgas. Samuti armastus muusika vastu. "Edevus on ajaga kadunud – ka see ju ajab lavale," nendib ta. "Jäänud on austus ja vastutus."


Hanson võitis omaaegse maineka telekonkursi "Kaks takti ette". "Kindlasti oli see tolle aja superstaarisaade," nendib ta. "Sellist tehnilist tulevärki ja glamuuri muidugi polnud. Igaüks tuli oma riietega lavale ja šõu oli olematu."


Lapsepõlve muusika mõjutab lauljannat siiani. "Minu ema kuulas rhythm& blues'i, muusikakoolis tuli klassikaline muusika, siis natuke poppi vahele ja 22-aastaselt jõudsin džässini. Kõik need  muusikastiilid paeluvad mind siiani. Lapsepõlvemõjutused saadavad meid läbi elu. Tõsi, popmuusika vähem. Põhiliselt kuulan Klassikaraadiot."


Hansoni kinnitusel on hea muusika juures talle oluline harmoonia, rütm ja üldine kõla.

Laadimine...Laadimine...