HEIDO VITSUR: "Ainuõiget" majanduspoliitikat oleks tulnud muuta juba tosin aastat tagasi

"Kui välismaalased oleksid avameelsed, siis nad ei kiidaks, et "oi, kui tore e-riik teil on", vaid ütleksid, et "te näete üsna samamoodi välja nagu teie kõrval olev suur Venemaa, teie arusaamad ja tõekspidamised ning ettekujutus maailmast sarnaneb sealsega rohkem kui läänemaisega"," rääkis presidendi majandusnõunik Heido Vitsur, kelle sõnul Eesti on seni käitunud nagu ühepäevaliblikas, lootes, et probleemid lahenevad iseenesest, ilma suurema ühiskondliku ja sotsiaalse pingutuseta.

Pilt: Scanpix

HEIDO VITSUR: "Ainuõiget" majanduspoliitikat oleks tulnud muuta juba tosin aastat tagasi (2)

Ivo Karlep

"Kui välismaalased oleksid avameelsed, siis nad ei kiidaks, et "oi, kui tore e-riik teil on", vaid ütleksid, et "te näete üsna samamoodi välja nagu teie kõrval olev suur Venemaa, teie arusaamad ja tõekspidamised ning ettekujutus maailmast sarnaneb sealsega rohkem kui läänemaisega"," rääkis presidendi majandusnõunik Heido Vitsur, kelle sõnul Eesti on seni käitunud nagu ühepäevaliblikas, lootes, et probleemid lahenevad iseenesest, ilma suurema ühiskondliku ja sotsiaalse pingutuseta.

Eesti Vabariigi presidendi majandusnõunik Heido Vitsur rääkis Pealinnale majandusest, tööstusest, konkurentsivõimest ning kuidas teised riigid on edu saavutanud.

Kas uue valitsuse plaanid mõjuvad majandusele positiivselt?

See sõltub kõigest sellest, mida nüüd edasi tegema hakatakse. Valitsus ütles välja väga olulise tõe, millest nüüd lähtuma hakatakse, et kui keskkond ja olud, milles Eesti toimib muutuvad, siis peame meie ka vastavalt sellele muutuma. Kas see meie muutumine ja kohandumine vastavalt oludele saab olema edukas, seda näitab aeg. Ma ei hakka seda ennustama. Praegu koostatakse ühte suurt plaani, mis on ideena olemas, aga seda on raske kommenteerida, kuna konkreetseid meetmeid ju veel pole. Aga põhiline on minu meelest see, et kui varem kogu aeg öeldi, et mitte midagi ei tohi muuta, me peame kindlaks jääma oma edu toonud majanduspoliitikale, siis nüüd tunnistatakse muutuste hädavajalikkust. Kuivõrd keskkond, milles me toimime, meie naabrid, olud – lõik muutuvad, maailm on üldse kiires muutumises, siis me peame püüdma selle maailmaga võimalikult heal moel kohanduda.

Kui hästi suudab valitsus oma majanduspoliitikat tehes sellega toime tulla, on omaette küsimus. Kuid hea on see, et vajalik kohandumise ja muutumise poliitika on omaks võetud. Kas sellega hakkama saadakse või mitte, seda need uue valitsuse esimesed poolteist kuud loomulikult ei näita. Majandus on pika vinnaga asi. Aga lootus on.

Eesti on väike riik ja avatud majandusega, sisenõudlus on meil olnud kogu aeg väga tugev. Meie tarbimine on kasvanud väga kiiresti. Isegi murettekitavalt kiiresti. Siin valitsus palju teha ei saa peale selle, et kui nüüd tuleb see maksuvaba tulu tõstmine aasta pärast, siis nõudlus veel suureneb ja majanduse aktiivsus ka suureneb.

Aga põhiline on see, kas me saame oma tööstuse uuesti käima. See tähendab, et kas me oskame minna uutele turgudele, minna uute toodetega, konkurentsivõimelisemalt minna. See on juba pikema aja küsimus.

Millal oli viimane aeg ümberhäälestamisega alustada?

Vaja oleks olnud ümberhäälestust alates sellest päevast, mil me Euroopa Liidu liikmeks saime. See häälestamine võtab kümme aastat aega. See aeg on nüüd ära raisatud.

Ma ei räägi niivõrd isegi poliitilisest küündimatusest või ettevõtjate loidusest, kuivõrd üleüldisest kompetentsi puudusest, mis seda tingis, et midagi ei tehtud.

Me astusime arenguteele hulk aega hiljem kui Lääne Euroopa riigid, me oleme olnud alles lapseeas, aga viga on selles, et me ei arvestanud sellega, et lapseaeg saab ükskord läbi ja siis on vaja ise otsustama ja vastutama hakata. Küpsele inimesele esitatakse teisi nõudeid kui lapsele.
Eesti on olnud nagu nooruk, kes ei taha saada täiskasvanuks. Muudatus on olnud nii järsk, et kõiki detaile ei tajuta veel siiamaani rahva hulgas. Tihtilugu isegi solvutakse, kui rääkida asjadest nii, nagu nad tegelikult on.

Kui välismaalased oleksid avameelsed, siis nad ei kiidaks, et "oi, kui tore e-riik teil on", vaid ütleksid, et te näete üsna samamoodi välja nagu teie kõrval olev suur Venemaa. Teie arusaamad ja tõekspidamised ning ettekujutus maailmast sarnaneb sealsega rohkem kui läänemaisega. Ja seda ei saa muidugi panna meie inimestele süüks, vaid see on olnud nende saatus. Aga me peame sellest aru saama, oma järeldused tegema ja eluga edasi minema.

Me ei tahtnud oma nina nendesse probleemidesse pista enne, kui saime aru, et midagi on kapitaalselt viltu. Me olime ühepäevaliblikad. Me mõtlesime, et kõik läheb iseendast korda. Ilma suurema ühiskondliku ja sotsiaalse pingutuseta. Ühe põlvkonnaga.

Konkurentsivõime tähendab ka eesrindlikku tehnoloogiat. Kas me peaksime minema seda teed nagu Lõuna-Korea, kes ostis sisse uut tehnoloogiat riigi abiga?

See on nüüd selline vastuoluline küsimus. Kui teha nii nagu Lõuna-Korea, Singapur ja Taiwan, siis need on tõesti head näited õnnestumistest. Aga samas on ebaõnnestumise näiteid täis terve Aafrika ja on ka teisi ebaõnnestujaid mujalgi. Seda sisse ostmist peab oskama. Ja kui sul seda oskust pole, siis on ebaõnnestumine sama hästi kui garanteeritud. Meil on ju ka neid tehnoloogia sisseostmise altminekuid, nagu Veroli lugu ja Peeter Sedini vineerivabrik. Ebaõnnestuvad nii eraettevõtjad, kuid veel rohkem riigiametnikud, sest nendel pole üldse ärikogemust. On vaja turgu tunda, on vaja tehnoloogiat tunda, Samuti on vaja iseennast tunda, oma võimalusi ja oskusi.

Kuidas Korea ja Singapur seda asja samm-sammult tegid ja ette valmistasid, see oli tähelepanuväärne. Nad alustasid üle poole sajandi tagasi. Järjekindlalt päevast päeva. Muidugi peab ütlema, et Korea on ka Eestiga võrreldes mitu korda suurem riik. Tema suudab suuri keerulisi majandusharusid nagu autotööstus ja elektroonika oma riigi piires ülal pidada ja arendada. See nõuab tohutul hulgal instituute, ka fundamentaaluuringuid, kursisolekut sellega, mida maailma laborites tehakse. Kui on ainult üks inimene kõikide nende tööde peal, siis ei maksa sellist asja üldse ette võtta.

Lisaks suutis Korea toota autosid ja neid elektroonikavidinaid sellises mahus, et olla turgudel oluline tegija. Kui sa teed ainult ühe auto valmis, siis sa ei ole mitte midagi. Siis sa võid konkureerida ainult luksusauto klassis. Aga seal taga peavad olema hoopis paremad teadmised kui tavaliste autode puhul.

Kui riik on eestvadaja, siis peab riigil olema ka oskusi ja teadmisi. Eestis praegu niisuguseid teadmisi kindlasti ei ole.
Me võime selle peale mõelda, ja see on üks võimalus, aga kõigepealt me peame kindlaks tegema, kas see ikka on meile jõukohane.

Kui räägitakse, et riik peab laenu võtma, siis mille peale riik üldse võiks laenu võtta, kui see pole eesrindliku tehnoloogia ostmine?

Kui Singapur enam kui kümme aastat tagasi leidis, et ta võiks ka maailma farmaatsiatööstuses mingit osa etendama, siis riigi poolt tööstusele antud stardikapital oli kolm miljardit dollarit. Kümme aastat hiljem saadi aru, et eriti kaugele veel ei ole jõutud. Need summad peavad olema ikka väga suured, mis võimaldavad mõnes tootmisharus midagi ära teha, ma mõtlen midagi mõjusat ja konkurentsivõimelist.

Aga meie traditsioonilistes tootmisharudes, mis kasutavad kohaliku tooraainet, näiteks meie toiduainetööstuses, ei ole ehk vaja nii suuri summasid?

Nii suuri pole vaja. Aga vaatame, kes meil põhilised piimatoodete või üldse suuremad toiduainetööstuse tegijad on? Näeme, et need on välisfirmad. Siis tuleb rääkida juba nende omanikega välismaal. No näiteks võtame lihatööstuse ja piimatööstuse. Suuremaid ettevõtteid juhitakse väljas poolt Eestist. Eriti nende arendustegevust. See on reaalsus. See on täiesti ükskõik, kas me oleme niisuguse olukorraga rahul või mitte. See, et me oleme Soomest mitu korda vaesemad, on samuti reaalsus. Tuleb vahet teha reaalsusel ja oma soovidel. Selleks, et meid mitte rahuldavast reaalsusest välja pääseda, selleks ei piisa paljast rahulolematusest. Kui meil ei ole realistlikku plaani, kuidas vaesusest välja tulla, siis pole midagi teha.

Kui me ei tea, milline ressurss on meile vajalik, või kust niisugust ressurssi saada, kuidas seda luua, siis pole millestki rääkida. Selle peale peame hakkama nüüd mõtlema. Siiamaani mõeldi ainult nii, et me peame olema atraktiivsed välisinvestorile ja nemad aitavad meid vaesusest välja. Nad tegelikult seda ka eelmised kakskümmend aastat tegid, kuid nüüd on see piir ammu käes. Piir, mille taha seisma jäädes jõutakse keskmise sissetuleku lõksu. Seal me nüüd kinni olemegi. See on piir, kuhu maani välisinvestorid on huvitatud oma tegevust siin arendama, ja seesama piir, kuhu on jäänud kinni mitmed teisedki arenevad riigid, kel ei ole suutlikkust väärtusahelas kõrgemale minna. Jõuliselt kõrgemale minna. Tasakesi küll tiksutakse, kuid jõuline minek – see oleks omaette kvaliteet. Seda kvaliteeti meil pole.

Miks omal ajal pandi kogu ENSV suurtööstus kinni? Kas poleks olnud targem juba siis alustada tootmise ümberhäälestamist?

Meil ei olnud raha, meil ei olnud teadmisi turgudest ja meil ei olnud oskusi, et tooteid arendada. Lääne-Euroopas selle toodangu jaoks, mida Eestis toodeti, mingit turgu ei saanudki olla. Aga tootearendust ja eriti tootmisvahendite arendust ei toimunud ju ENSV-s üldse. Tootearendust mõnel pool natuke oli, kuid me tundsime ainult ühte turgu, see oli Nõukogude Liidu turg. Lääne turgu me ei tundnud üldse. Volta tehase mootorid Siemensi elektrimootoritega eriti ei konkureerinud. Meil ei olnud jõudu pidada üleval tööstust, mille toodangu vastu Aafrikast sai banaane või kookospähkleid, tööstust, mille toodang ei konkureerinud vabal turul. Kui Nõukogude Liit oleks tol ajal ülejäänud osas end kiiresti reforminud ja arenenud edasi nagu Hiina, siis oleks ka kaubavahetus selle turuga kõne alla tulla.

Või võtame ENSV kergetööstuse seadmed ja masinad. Need olid ostetud Nõukogude Liidu nafta raha eest. Eesti ise oleks suutnud neist ühtegi osta.

Osteti sisse küll seadmeid, mis olid eesrindlikud, aga samas püüti teha ka kokkuhoidu, ei ostetud detaile ja pisividinaid, mis oleksid aidanud tehnoloogiast kinni pidada. Tean, et laserplaatide liin RETis osteti, aga tehnoloogiat ei ostetud. Ja neid seadmeid käima ei saadudki.

Mis järelduse me sellest tegema peame?

Me peame nüüd tegema kahte asja. Kõigepealt õppima tundma iseennast ja siis õppima tundma maailma ning nende teadmiste pinnalt hindama adekvaatselt oma kohta ja võimalusi siin maailmas. Selle kõige põhjal saab siis kavandada optimaalse arengutee, töötada välja poliitikad, et mööda seda arenguteed käia. Samal ajal peame olema pidevalt valmis seda trajektoori ja neid poliitikaid korrigeerima. Me peame olema kogu aeg nii vilkad, et seda õiget aega mitte maha magada.

Seda pole siiamaani kahjuks suudetud, sest valitses arusaam, et meil on hea keskkond, meil on ainuõige majanduspoliitika ja midagi pole vaja teha, sest me oleme niigi atraktiivsed ja välisinvestorid muudkui tulevad ja teevad. See asi toimiski, kuni tosin aastat tagasi see süsteem hakkas streikima. Aga siis, enne suurt kriisi, tuli peale krediidibuum. See varjas ära tõsiasja, et tootlikke investeeringuid enam ei tule. Ja pärast kriisi sai selgeks, et oleme keskmise sissetuleku lõksus. Vana tüüpi investeeringutele me pole enam ligitõmbavad, uusi me aga siia meelitada ei oska. Me ei tea, mida neile investoritele pakkuda, kuidas neid ülepea siia saada.

Kui kaua see aega võtab, et selgusele saada ja uusi investoreid targalt kohale tuua?

Koolis käimine ja maailma tundma õppimine on vaevanõudev protsess. Hiina keelt kuu ajaga ära ei õpi. Aga Hiinas või Jaapanis head, usaldusväärset sõpra leida –see võtab oma kümme aastat. Need on vana, kindla protseduuriga ja välja kujunenud käitumiskultuuriga riigid, kes tahavad sind jälgida oma viis aastat, enne kui nad midagi otsustavad.

Mis on tegemata, see on tegemata ja neid lünkasid niisama ei täida. See on sama asi nagu küsimus, mida rahvastiku vallas ette võtta. Need lapsed, kes jäid alates 1992. aastast sündimata, neid meil enam ei ole, sest nad jäid 24 aastat tagasi siia ilma tulemata. Neid ei hakka ka hiljem juurde tulema, sest tulevased emad jäid sündimata.

Rohkem on vaja mõelda sellele, kuidas toime tulla vananeva rahvastikuga, kuidas tulla toime oma juhtimisorganisatsiooni efektiivseks muutmisega, haridussüsteemi täiustamisega, ja siis me võime alles rääkida kõrgema tasemega, suuremat lisandväärtust loovast majandusest. Pehmed pooled on meil auklikud, tehtud osaliselt ja see annab tunda.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...