Heido Vitsur: meie kivisse raiutud maksusüsteem on kaotanud inimliku näo

"Ma ei pea tõepoolest vajalikuks, et kõik on kuidagi paigal ja fikseeritud, et ei toimu vigade parandamist ja vigadest õppimist, mis kõik muudaks meie elu kokkuvõttes inimlikumaks," ütleb presidendi vastne majandusnõunik Heido Vitsur.

Pilt: Scanpix

Heido Vitsur: meie kivisse raiutud maksusüsteem on kaotanud inimliku näo

Virkko Lepassalu

"Ma ei pea tõepoolest vajalikuks, et kõik on kuidagi paigal ja fikseeritud, et ei toimu vigade parandamist ja vigadest õppimist, mis kõik muudaks meie elu kokkuvõttes inimlikumaks," ütleb presidendi vastne majandusnõunik Heido Vitsur.

President Toomas Hendrik Ilvese ametist lahkumine tõi lisaks skandaalile EAS-ist tema talu ülesehituseks kulunud raha ümber kaasa ka rokkmuusikute nõretava tänukirja melomaanist rokipresidendi auks. Uue presidendi Kersti Kaljulaidi meeskonnas on aga just keskerakondlane Heido Vitsur see, kes võtnud oma õlule raske ülesande, et uus president fännaks ja aitaks turgutada meie kehvas seisus majandust sama innukalt, kui ametist lahkunud president rokiklubisid. Mõnedki ettevõtjad on kurtnud Ilvese presidentuuri ajal, et tunnevad end tühja kohana. Mõistagi oli see alaväärsustunnetus, või, nagu Vitsur ütleb, sära puudumine silmades, ka valitsuse "teene".

Mida üldse saaks president teha meie majanduskeskkonna parandamiseks?

Põhiline, et president on riigipea. Ta suhtleb riigipeana kõikide inimestega, kes on vastutavad või olulised. Ta suudab kohtumiste ja arutelude kaudu väga palju, kui tal on ideid, soove, tahtmist. Ta saab märgata kõige olulisemat ja sellele tähelepanu juhtida. President suudab kujundada meelsust ja ka valitsuse liikmete meelsust. 

Kas president võiks vahel peaminister Rõivase kohvile kutsuda ja talle lihtsamaidki majandustõdesid õpetada?

Eesti riiklikud institutsioonid peavad töötama käsikäes ja sellised kohtumised ei ole kohvilekutsumised. Kohvile kutsumine on siis, kui keegi saab millegi kehvaga hakkama, laseb Savisaare pildi pihta näiteks. (Mart Laar tegi seda ja astus seejärel tagasi – toim.) Need on tavalised poliitikaarutelud, ja kui neid poleks, oleks midagi väga viltu. 

Mööblitööstur Enn Veskimägi sõnul ei oota ta ettevõtjana riigilt enam mitte midagi. Läti ja Leedu on Euroopa struktuurfondide raha panustanud seadmetesse ja tehnoloogiatesse, meie ehitame muuseume, kuid tööstust ei pea oluliseks.

Tuleb olla aus – muuseum tehti kultuurkapitali rahast, sest struktuurfondide raha andmast keelduti.
Kui vaadata rohkem kui 25 aastat tagasi, siis Eestis on olnud niimoodi, et  eestlased, eesti keelt rääkiv kultuuriruum ja sinna kuuluvad inimesed eelistasid töötada väljaspool vabrikuid. Nii et ma ei ütleks, et see on nõnda praegu, see on olnud samamoodi kogu sõjajärgse perioodi.

Seega oleme sisuliselt maarahvas, kes ei olegi võimeline oma riigis tööstusi üles ehitama?

Eestlane on ikka püüdnud saada eemale vabrikus töötamisest, konveieri tagant, kas maale kusagile lageda põllu peale või siis leida mingisugust teist töökeskkonda. Nii et see on rohkem küsimus etnograafidele, või kas või seesama muuseum võiks uurida, missugusena on eestlased oma tööd läbi sajandite ette kujutanud.. 
Ehitajad olid ka varem venelased, mitte kõik, aga suur osa. Inimesed tahavad  tegeleda  sellega, mida nad oskavad ja mis neile meeldib.

Mis siis on teie arvates Eesti majanduse suurim väljakutse? Demograafia?

Käisin täna kaupmeestele rääkimas, et pärast traagilist 17. sajandit võttis Voltaire kokku maailma arenguloo ja käekäigu. Kirjutas 800-leheküljelise raamatu oma markiile, aga siis jõudis järeldusele, et markii seda lugema ei hakka, sest tolle huvi oli matemaatika. Ja kirjutas ühe lause. Et maailma  mõjutavad keskkond ja kliima, usk ja valitsus. Kui oli 20 aastat mõtisklenud, lisas sinna juurde: ka demograafia. Mina täiendasin tema loetelu mõttega, et kui ta oleks veel veerand aastatuhandet elanud, oleks ta sinna juurde lisanud tehnoloogia. 

Eesti probleem on siis uuenduslike tehnoloogiate puudumine?

Nüüd siis ongi Eesti majanduse põhiprobleem minu jaoks see, et rikkad on need riigid, mis ükskõik mis valdkonnas suudavad olla innovaatilised tehnoloogia loomisel. Ja rakendamisel. Nii et see ongi meie kõige suurem probleem, olla innovaatiline tehnoloogiate loomisel, täiustamisel, rakendamisel. See oleks ka lahendus probleemile, mille üle on muret tundnud nii Eesti Pank kui ka rahandusministeerium, et palk kasvab kiiremini kui tootlikkus. 

Palk saab kiiresti kasvada siis, kui tegutsetakse valdkonnas, kus innovatsioon on võimalik. Eriti innovaatiline ei saa olla valdkonnas, kus areng on lõppenud, sest näiteks petrooleumilampe pole enam sada aastat täiustatud. 
Seda kõike on väga kerge rääkida. Kuid selle üle murtakse pead ka väga arenenud maades või ka maades, mis tahavad pääseda arengumaa staatusest.  Ka soomlased pingutavad väga ega arva, et võiks mütsiga lüüa.

Samas – kui mõni idufirma teebki midagi geniaalset valmis, tuleb üks globaalkontsern ja ostab selle ära. Eestisse ei jää midagi ja ongi kogu muusika.

Eks see on üks probleem, kuidas oma ideid rakendada, et see oleks kasuks nii idee autorile kui ka rahvale, kelle seast ta on kasvanud. Eriti tänases globaliseerunud maailmas, kus mõistagi kõik on keerulisem kui Pätsi ajal.

Kuid tuletan meelde, et ega Pätsi ajal ka kerge ei olnud, me teame ju Minoxi kaamera lugu. Eestis sellele kohta ei olnud, kuigi ta oli maailma mastaabis unikaalne. (Eestis konstrueeritud kaamera tootmine koliti Riiga, sest meil puudus peenmehhaanikatööstus – toim.)

Ilmselt on üks Eesti majanduse väljakutse ka ajale jalgu jäänud maksusüsteem?

Maksusüsteemi headust saab mõõta kahtepidi. Üks külg on tehniline lihtsus, kuluefektiivsus maksude kogumise seisukohalt. Ja kui koormav on see  ühele või teisele indiviidile. Kuid maksusüsteemil on alati ka teine, inimlik külg. Emotsionaalne. Olen tihti mõtelnud, et kuigi maksusüsteemi stabiilsus on väärtus, on ettevõtjad siiski inimesed: nad tahavad tunda, et riik ja valitsus hingavad nendega ühes rütmis. Ja seetõttu ei saa maksusüsteem olla kivisse raiutud, nii kaotab ta oma inimlikkuse ja ettevõtjasõbralikkuse. Liiati, ettevõtja emotsioonid on kord ühed, kord teised, ja kivisse raiutud maksusüsteem nendega arvestada ei saa. 

Häda on aga selles, et kui emotsiooni ei ole, siis ka ei investeerita. Seega peaksime maksusüsteemile lähenema mitte ainult tehnilisest ja lihtsuse küljest, vaid ka emotsionaalselt. Tuleb arvestada, et tegemist on inimestega, ja küsida, kuidas emotsioone positiivsena hoida või tekitada sellist rõõmsat sädet. Siin on väga suur osa, mida Eesti ei ole teinud. Valitsusel peab olema võimalus teha midagi, mis ettevõtjatel mingis olukorras silma särama paneb.

Neil toonust tõstma?

Jah, eks see tundub neile, kel silmad säravad, õiglane ja õige olevat. Ja meil seda ei ole tehtud. Siin olen Ennuga (mööblitööstur Veskimägiga – toim) ühte meelt, et riigi ja ettevõtja vahel peab olema palju tugevam side, sealhulgas emotsionaalne, kui ta on seda praegu. 

Terve meie majandus paistab kuidagi seiskununa. Oleme pimesi käinud friedmanismi teed, kus riigi roll peab olema minimaalne, langetame makse...

Ma ei pea tõepoolest vajalikuks, et kõik on kuidagi paigal ja fikseeritud, et ei toimu vigade tegemist, vigade parandamist, vigade andestamist, vigadest õppimist, mis kõik muudaks meie elu kokkuvõttes inimlikumaks. 

Mis on maailma majanduses olulist, meid mõjutavat?

Kõige strateegilisem asi on, et OPEC ja Venemaa otsustasid mingil määral stabiliseerida toornafta turgu. See on hea sellepoolest, et ennustatav hinnakõikumise vahe tagab paljudele stabiilsuse. Ja hea, et paljude riikide rivaalitsemine jääb väiksemaks, mis peaks tagama paljudes piirkondades suurema tasakaalu. 
Kuigi mõnedki analüütikud ennustavad lähiajal maailma majanduses suuri pauke, mis võrreldavad kaheksa aasta tagusega (Lehman Brothersi pankrotti 2008. a Ühendriikides loetakse üleilmse finantskriisi alguseks – toim), mina seda ei usu. Kuigi keskpankadel on püssirohi kuiv,  ma tulevaks aastaks väga hulle aegu ei ennustaks. 

Seega uut suurt kriisi silmapiiril ei paista?

Ma päris niimoodi ei ütleks. Selge on, et lahendust suurprobleemidele ei ole leitud. Nagu ütlesin, püssirohtu on piisavalt ja see on kuiv.  

Kas meie prioriteet peaks olema kaitsepoliitika või majandusolukorra parandamine? Kas parim kaitse polegi tugev majandus?

Ma tean riike, kes on edukad ja kus kaitsekulutused on suuremad, seega kaitsekulud ei saa olla põhjus, et me majanduslikult elaksime nigelalt. Küsimus on, kuidas me suudaksime seda raha, miinus kaks protsenti, kõige efektiivsemal moel kasutada, et  suudaksime luua sellise keskkonna, sellise ühiskonna, kus inimesed usuksid valitsusse. Et ettevõtjate ja töövõtjate vahel toimuks edasiviiv rebimine.

Kas presidendi vastuvõtule peaks tulevikus kutsutama rohkem ettevõtjaid? Mäletan Lasnamäe betoontoodete tehase teeneka juhi ütlust, et seal on olnud näha igasuguseid tegelasi, aga mitte majandusinimesi... 

Eks presidendi käepigistus on kahtlemata tunnustus, ja kehv, kui nad tunnevad, et neid ignoreeritakse. Kuid ma arvan, et olulisem on kohtuda ja rääkida oma probleemidest. Kas teha läbi see kahe- kuni neljatunnine järjekord, et korraks kätt suruda... Eks mul on seda lihtne öelda, sest eile kätlesin kolme presidendiga. Minu meelest on kõige olulisem ühise asja ajamise tunne. 
-----------------------------

Vitsur: olen isemõtleja, kellele pole keegi kunagi survet avaldanud!
 
Olete olnud majandusminister Edgar Savisaare nõunik, president on olnud Mart Laari nõunik, kuidas te loodate eri maailmavaated kokku klapitada?

Olen olnud ka majandusminister Tiit Vähi valitsuses ja peaminister Mart Siimanni nõunik. Väga paljusid inimesi huvitavad minu mõttekäigud ja arutlused, ükskõik, kas nad nõustuvad nendega või mitte.

Kuivõrd minu majandusliku tegevuse biograafia siin Eesti Vabariigis ja ENSV lõpus on väga pikk, siis ma olen olnud iseõppija ja isemõtleja. Mulle ei ole absoluutselt keegi kunagi mingit survet avaldanud.  Olen alati rääkinud seda, mida mõtlen. Kuid selge, et iga aastaga saan targemaks, ma tean rohkem, mis töötab ja mis ei tööta, maailm muutub pööraselt kiiresti. Minu ettekujutus maailmast ja Eesti võimalustest on pidevas evolutsioonis.

Laadimine...Laadimine...