HELILOOJA TÜÜR: Maailmas vohab pealiskaudsus ja infantiilsus

"Ma loodan, et tulevased põlvkonnad saavad üle vasikavaimustusest, et saame infot vaid nii palju, kui kulub aega mõnda netilehekülge kiiresti üles-alla kerides ja ainult pealkirju haarates," ütles helilooja Erkki-Sven Tüür.

Pilt: Scanpix

HELILOOJA TÜÜR: Maailmas vohab pealiskaudsus ja infantiilsus

Kairi Ervald

"Ma loodan, et tulevased põlvkonnad saavad üle vasikavaimustusest, et saame infot vaid nii palju, kui kulub aega mõnda netilehekülge kiiresti üles-alla kerides ja ainult pealkirju haarates," ütles helilooja Erkki-Sven Tüür.

Hiljuti kandis festivaliorkester Eesti Vabariigi 100. aastapäeva sündmuste raames Estonias esimest korda ette Erkki-Sven Tüüri uue, 9. sümfoonia "Mythos". Pealinnal õnnestus tabada Tüür pärast kontserti, veidi enne lennukile minekut, ja teha temaga intervjuu.

Kuidas te hindate oma muusikalist arengut? Kuidas erineb näiteks teie 9. sümfoonia esimesest?

See on nii suur rännak, pikk küpsemine ja elukestev õppimine! Sellest tulenevad ka erisused partituurides. Esimene sümfoonia oli diplomitöö konservatooriumi lõpetamisel. 2. sümfooniat on juba mängitud ja plaadistatud, seal oli mitmeid pürgimusi, mis nüüd on – küll teisel moel ja läbi teiste teadmiste – teoks saanud. Praegusel sümfoonial on teatud sisulisi sarnasusi 6. sümfooniaga "Strata", mille kandis ette Põhjamaade sümfooniaorkester Anu Tali juhatusel. Samas on 9. sümfoonia sellestki mitu tasandit sügavamale läinud.

Kui raske on viia Eesti muusikat laia maailma?

Enda näitel olen juba aastakümneid kogenud, kuidas mõned teosed ringlevad globaalselt. Jõuga ei saa midagi kuhugi viia, kunstil peab olema seesmine potentsiaal, mis peab teisi puudutama. Kui selline potentsiaal on olemas, saab igasugu aktsioonidega, nagu Eesti Vabariik 100 korraldatud festivaliorkestri turnee, ainult hoogu takka anda. Selliste eelduste puhul toimib muusika siit maailma viimine tõhusa katalüsaatorina ja on igati omal kohal. Aga siis peab ka teos olema ülimalt kõrgel tasemel.

Kas Eesti klassikalisel muusikal on oma eripära või pole muusikal tänapäeva globaliseerunud maailmas rahvust?

Seda ei saa võtta üheselt. Kahtlemata on Eesti muusika karakteris midagi, mis iseloomustab meie omapära, mis on seotud paigaga, kus me elame. Siinses muusikas on midagi põhjamaist, vahelduvad aastaajad ja meie sisemine minapilt, hing. On muidugi muusikalisi vorme, mis on otseselt meiega seotud, näiteks Eesti rahvamuusika. Seal on sidemed meie rahvusega väga selged ja tajutavad. Veljo Tormise suurte kooriteoste puhul on kõik väga klaar, millega tegu.

Kui minu muusikast rääkida, siis on omapära nii peidetud, et seda ei saa kohe tähele panna. See ei allu väga analüüsile, ei saa näppu peale panna, et see või teine koht mõjub väga rahvuslikult. Huvitav on aga, et võib-olla ma ise ei tajugi oma muusikas midagi rahvuslikku, kuid mu kolleegid kaugemalt tabavad midagi, mis seob mu muusika Eesti ja siinse keelega. Tegelikult on ka seal intonatsioone, kuidas muusikaline algosa tasapisi areneb millestki, mis on sarnane meie väga vana rahvalaulu kordustega. Kindlasti on minu muusika osa ka üldisest kaasaegse orkestrimuusika kultuurist, lisaks on selles minu isiklik omapära, autori keel. Loomulikult tuleb minuga kaasa ka mu kultuuritaust.

Kas maailmas reisides on teil tekkinud mõte, et midagi võiks Eestis muuta?

Nii meie kui ka muu lääne kombe- ja meediaruumi on tekkinud midagi, mis mind tõsiselt häirib. See on järjest suurenev pealiskaudsus. Ma loodan, et tulevased põlvkonnad ärkavad ja saavad üle praegusest vasikavaimustusest, et me saame infot mõnda netilehekülge kiiresti üles-alla kerides ja haarame ainult pealkirju. Praegu aga vallutab pealiskaudsusega kaasnev infantiilsus kõige ebameeldivamal kombel olulisi ühiskondlikke debatte. Hämmastusega peab jälgima, kuidas poliitikud ja parlamendiliikmed kraaklevad nagu kasvatamatud lapsed liivakastis.

Lisaks on suured teemad kaaperdatud mingite seltskondade poolt, ja kui sa siis oled ühe asja poolt või vastu, lajatatakse sulle label otsaette, visatakse sind kellegagi ühte kasti, et selge, kelle poolt sa oled. Seegi ei kõnele millestki muust kui pealiskaudsusest. Väga keeruline on üldse mõtestatud dialoogi pidada. Aga rõhutan veel kord, et see ei ole ainult meil nii, see on sedasi igal pool Euroopas ja ka Ameerikas.

Samas – mis on tagasi Eestisse ja Tallinna jõudes kodust ja armast, mida kusagil mujal ei kohta?

Eks see ole ikka, et kodu on kodu. Siin on mu keel, siin olen ma õppinud ja teadmisi omandanud. Siin on mu sõbrad juba ajast, kui olin laps või üliõpilane. Seda kõike ei saa sa kunagi kusagilt mujalt. See, et me oleme väike rahvas ja kõik tunnevad kõiki, on nii meie valu ja viletsus kui ka võlu. Meil tuleb õppida kasutama rohkem eeliseid, mida see võiks anda.

Milline on helilooja roll ühiskonnas? Kas tuntud inimesel on vastutus muuta elu paremaks?

Muusika kaudu rikastan ma kultuurisfääri, milles liiguvad inimesed, keda see puudutab. Minu töö on sügavate, kõike hõlmavate elamuste pakkumine, mul on siiras soov seda teha. Ma ei pea end sõna, mõtte ja vaimuga tegutsevaks arvamusliidriks. Ma ei tahagi seda olla, see ei ole minu asi. Samas sõltub iga inimese roll ühiskonnas temast endast. Oled sa helilooja, arst või õpetaja – kui tahad midagi asjalikku öelda, siis see on iga kodaniku õigus.

Kirjutasite möödunud üldlaulupeo jaoks viisi Peep Ilmeti luuletusele "Taandujad", mille palusite tekkinud tagasiside tõttu kavast välja võtta. Kas tahaksite mõne uue teosega siiski tulevasel laulupeol osaleda?

Selle looga puhkes jah omamoodi skandaal, siiski see lauldi ära ja pärast ei olnud häda midagi. Eks suurte, märgiliste ja kogu rahvast haaravate sündmuste jaoks millegi tegemisega käib alati kaasas risk, et su sõnumit võidakse vääralt tõlgendada. Ilmeti luuletus on minu jaoks tõesti midagi märkimisväärset. Kui sa loed sealt välja, mida ta sinna on kodeerinud, ongi kõik väga hästi.

Ei või teada, mis tulevik toob. Ma väga palju ei kirjuta a capella koorimuusikat.

Laadimine...Laadimine...