Henrik Normann: nalja mõistmine võib määrata inimese saatuse!

"Koomiku töö on väga tõsine töö," nendib kogu Eestimaad oma naljadega naerutav Henrik Normann. "Hea nali algab tugevast ja kandvast mõttest ja ideest. Ja hea nali toob ka pisara silma."

Pilt: Scanpix/ Madis Milling ja Henrik Normann ehk Valdur ja Maie

Henrik Normann: nalja mõistmine võib määrata inimese saatuse! (3)

Ivo Karlep

"Koomiku töö on väga tõsine töö," nendib kogu Eestimaad oma naljadega naerutav Henrik Normann. "Hea nali algab tugevast ja kandvast mõttest ja ideest. Ja hea nali toob ka pisara silma."

Naeru abil tervendajad ütlevad, et panevad kõik inimesed ruttu naerma. Kas koomikutel õnnestub see sama hästi?

Kui naeruterapeudid kutsuvad naeru esile kunstlikult, peamiselt ravi eesmärgil, siis vaevalt nad seal palju lahedaid nalju viskavad. Siis nad oleksid juba koomikud ja peaksid võib-olla elukutset vahetama. Mind on muide ka kutsutud naeruteraapiasse külaliseks. See oli üsna ammu, ma ei mäletagi enam, kuidas see kõik täpselt seal käis. Aga päris koomiku töö on ikka tõsisem, täitsa raske töö. Selleks, et head nalja teha, peab vaeva nägema.

Paljud arvavad, et laval ja teleekraanil nalja tegev inimene on ka eraelus suur killuviskaja – on see siis nii?

Ma ise väga suur killuloopija ei ole. Eks seltskonnas räägitakse ikka igasuguseid lugusid, võib-olla minu lugu polegi kõige naljakam, aga inimesed on juba ette häälestatud, et ju ta siis peab naljakas olema, kui Normann räägib.

Ei ole nii, et hommikul ärgates ja kööki minnes viskan kohe varrukast paar nalja välja. Pigem lähen tunni aja pärast teatrisse proovi ja hakkan harjutama stseene, mis valmistaksid inimestele nalja. Ja see on päris paras peamurdmine, üldsegi mitte lõbus tegevus. Kui tuleb hästi välja, siis on see suure mõtlemise ja harjutamise vili.

Näitleja jaoks algab hea nali ikka väga heast käsikirjast. Tekstis peab olema juba kõik paigas. Siis tuleb näitleja meisterlikkus, tema esitamise kunst.

Miks on olemas komöödiad, miks ka teatris tehakse nalja?

Kuna komöödiažanr on kujunenud teatrielu ja üldse meie elu oluliseks osaks, ju siis on inimestel seda vaja. Ju neile ei piisa ainult igapäevastest naljadest, nad tahavad ka keerukamaid elunähtusi naljavõtmes näha. Teatrinaljas peab olema ikka nii palju dramaatikat ja pinget, et ta saaks üldse tekkida. Igal naljal peavad olema oma tagamaad ja ta peab tabama mingi nähtuse olemust. Lihtsalt nalja nalja pärast teha – see on ikkagi veiderdamine. Nagu lapsed tihti lollitavad üksteist. Hea nali algab tugevast ja kandvast mõttest ja ideest.

Arvan, et komöödiat on vaja selleks, et naer on terviseks, inimene tunneb end pärast nalja paremini. Nali parandab enesetunnet ja muudab sellega ka inimesed kuidagi paremaks.

Kui tähtis on, et inimesed üldse nalja ära tunneksid, et nad seda mõistaksid?

Nalja mõistmine võib määrata inimese saatuse. Olen tähele pannud, et naisterahvad hindavad mehi selle järgi, kas neil on huumorimeelt või ei ole. Ju siis naised vajavad igal juhul huumorit. See on siis looduse poolt juba nii määratud. Aga alati ei peagi ise olema nalja tegija, piisab täiesti, kui naljast aru saadakse. See teeb elu palju rõõmsamaks ja need inimesed, kes nalja mõistavad, on ka kõikides muudes asjades paremad, sest nad suudavad väga raskeid olukordigi naljaga võtta ega kaota nii lihtsalt pead. Nalja mõistvad inimesed on kahtlemata seltsivamad ja nad on ka ühiskonnas rohkem hinnatud. Nad on teretulnud seltskondadesse, neil on hea sõprusringkond, neil on rohkem häid liitlasi.

Nali ei tee seda maailma kuidagi kurjemaks, kuigi mõned inimesed, kes naljast aru ei saa, võivad muutuda nalja peale tigedaks. Aga asjata muutuvad. Kui nad aru ei saa, siis püüdku vähemalt mõista või oma ärritust tagasi hoida. Minu meelest ei tohiks olla maailmas midagi, mille üle ei võiks nalja teha. On täiesti arusaamatu, et mõni joonistus lehes või koomiks võib tekitada ühiskonnas suuri pahandusi.
Ma arvan ikka, et nalja abil asjale läheneda on igatepidi õigem ja parem kui teisele vastu hambaid lajatada või midagi veel hullemat korda saata.

Mis naljadega tulevikus rahvast naerutate, mis töö praegu käsil on?

Mul on käsil uus etendus – monotükk, mis aprilli lõpus tuleb välja ja räägib minu seiklustest New Yorgis. Kuidas ma sinna läksin ja mismoodi sealt tagasi tulin. Seal on päriselt minuga juhtunud asjad põimitud fantaasiaga. Ma tõesti käisin seal ja kogesin mitmeid asju, millest selles tükis juttu tuleb. Ta on ikkagi kirjanduslik tekst, dramaturgiliselt üles ehitatud ning lavastatud. Lavastaja on muide Anne Paluver, keda kõik peaksid teadma. Kirjutasin selle stsenaariumi ise koos Kati Jägeliga, kellega koos me Ameerikas käisime. Need asjad, millest ma tahtsin rääkida ja mis tundusid mulle koomilised ja naljakad, narrid ja kummalised, on seal kõik olemas. See tükk hakkab jooksma Komöödiateatris ja etendused sõidavad mööda Eestit ringi.

Maie kuju jääb nüüd küll kõrvale. "Edekabelit" olen ma 14 aastat teinud, see kolis nüüd TV3 ja vast ikka proovin sellega jätkata, kuni veel jõudu ja värskeid mõtteid on. Kuna see on korra aastas, siis selle aja peale koguneb ikka juba ainest. Iga kuu tulistada humoorikaid elust võetud asju võtab ausalt öeldes ikka täiesti läbi. Kui vaatad ajakirjandust, siis tundub, et kogu aeg on mingeid teemasid, skandaale ja asju, aga kui sa need läbi sõelud, siis nad on korduvalt läbi hekseldatud uued heietused vanal teemal. Kui sa korra sel teemal juba nalja teed, siis on juba kriips peal ja vaja oleks uut asja, aga seda polegi. Või siis oleks vaja väga andekat kirjutajat, kes oskaks seda teha. Andekatest komöödiastsenaristidest ja -dramaturgidest tuntakse terves maailmas puudust. Kui keegi kirjutab kusagil hea näidendi, siis tõlgitakse see kohe teistesse keeltesse ja liigub nagu kulutuli üle ilma. Neid asju pole aga lademetes. Samas mõnikord üllatab ka klassika. Võtsin kord kätte Moliere`i näidendid, et vaadata, kas need tänapäeval ka võiks kõnetada, ja avastasin üllatusega, et suudavad küll.

Öeldakse, et hea nali on see, mis toob pisara silma. Soovitan tänasel naljapäeval kõigile: naerge nii, et silmad märjad!

Iga asja üle peaks tohtima nalja teha. Kas Eestis on kadunud ühiskondlikke olusid pilav nali?

Kui nõukaajal tahtis nali vist võimu kukutada, siis täna lihtsalt ironiseeritakse asjade üle, millega rahul ei olda. Saavad nii inimesed kui ka nende otsused, asi on tänapäeval läinud personaalsemaks.

Gori naljad piiratud mõistusega jõmmidest ja vaestest intelligentidest tõesti puuduvad. Tarbimisühiskonnas on nali nagu kaup, küsitakse, palju minut maksab, ja las nad siis selle raha eest teevad mulle nalja. Minu jaoks on nali alati olnud luksuskaup, lukstoode. Teda on keeruline teha, ta eluiga on väga lühike. Ta on nagu haruldane õrn roos, mis puhkeb nagu ime ega seisa kaua.

Kas on olemas tabud, mida naljamehed ei puuduta?

Meil on see kõik käinud lainetena. On tehtud ka poliitilist, ühiskonnakriitilist satiiri ju. Kui see on ammendunud ja publikut ei köida, siis on mindud järgmiste asjade kallale. Vahepeal oli suur monoetenduste laine. Nali tahab ka vaheldust ja vahetamist, publik väsib üht tüüpi naljadest ruttu. Kui Ivo Linna laulab 40 aastat järjest, et sõlmi juustest lahti pael ja kõik on ikkagi pöördes, siis mina üjhe ja sama anekdoodi käiamisega nii kaua läbi küll ei saa.

Nalja kohta võib alati arvamust avaldada. Ma kas naersin või mitte. Aga öelda draamaetenduse kohta, et oli igav, on palju riskantsem, sest äkki hakatakse veel lolliks ka pidama. Nagu ütles kadunud Eino Baskin, et kuulame, kas saalis on lahtist naeru või ei ole, kas asi töötab või ei tööta. Baskin tegi ka juutide ja enda üle nalja. Üldse on enda üle naljategemine kindla peale välja minek. Inglastele see meeldib ja eestlastele ka meeldib. Nii et kui me eestlased enda üle nalja teeme, siis suudame lõkerdada küll. Nii naabrimehe kui ka iseenda üle. Asi ei ole siis ikka väga hull, kui me seda suudame.

Kuidas suhtud kolleegidesse, kes kasutavad nalja poliitilise malakana, oma poliitilistele vastastele ärapanemiseks?

See on odava populaarsuse tagaajamine. Ma võin ju tajuda, et publik on hoobilt minu poole peal sellega, et trambime ainult ühte ja publik leiab, et küll on mõnus ning lahe vend. See on samamoodi nagu laval ropendamine. Kui lähen lava peale ja ei oska öelda midagi muud kui kuradi perse ja osa publikust kohe hakkab möirgama. Ja sellest lähen hoogu, et läks peale, panen veel korra, persse ja siis veel, et minge kõik õige persse, sest kõik ongi persses, ja kätte enam ei saa. Ja siis on osa rahvast täiesti eufoorias, aga teine osa läheb lihtsalt ära, kas vaheajal või kohe. Mõned ootavad kannatlikult lõpuni, aga teevad otsuse, et enam sind vaatama ei tule.

Aga mulle siiski tundub, et eestlased on hakanud intelligentsemat ja sisukamat nalja rohkem hindama.

See on nagu köieltants. Sa ei saa seal olla paremale poole või vasakule viltu. Lendad kohe maha. Naljategemisel on liigne kallutatus samuti mage. Kui nali on kuri, lihtsalt ärapanemine, siis ta tegelikult ei tööta.

Mis nalja peale ise viimati naersite?

Keegi oli Facebooki pannud pildi, millel siilipoiss seisab kahe jala peal ja käpad on kahele poole laiali ja all oli tekst: Kus kurat see udu on?

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...