JAAGUP KREEM: Ka kõige kalgim inimene on vähemalt korra elus tundnud kaotusevalu, olnud armunud

 "Termikas on täistuuridel töötav rockikoletis – oleme enim esinev bänd Eestis," lausub 45. sünnipäeva tähistanud Jaagup Kreem, kelle meelest peaks noortel olema võimalus eraldi oma loominguga rahva ette tulla. "Mina ei saa aru, miks on Eesti telekanalites välja suretatud sellised saated nagu näiteks "Seitse vaprat"," lisab Terminaatori solist ja suur armastuslaulude meister. "Ma ei ole siiamaani aru saanud, mis asi see armastus on," nendib ta.

Pilt: Scanpix

JAAGUP KREEM: Ka kõige kalgim inimene on vähemalt korra elus tundnud kaotusevalu, olnud armunud (1)

Oliver Õunmaa

 "Termikas on täistuuridel töötav rockikoletis – oleme enim esinev bänd Eestis," lausub 45. sünnipäeva tähistanud Jaagup Kreem, kelle meelest peaks noortel olema võimalus eraldi oma loominguga rahva ette tulla. "Mina ei saa aru, miks on Eesti telekanalites välja suretatud sellised saated nagu näiteks "Seitse vaprat"," lisab Terminaatori solist ja suur armastuslaulude meister. "Ma ei ole siiamaani aru saanud, mis asi see armastus on," nendib ta.

Said just 45-aastaseks – millega praegu üldse tegeled?


Praegu on mul kaks nädalat talvist puhkust ja siis hakkan kirjutama uut albumit. 1. novembril peaks see välja tulema. Teeme uut albumit, tähistame sünnipäeva ja teeme kodus mingeid asju, mida ei ole olnud aega muul ajal teha. Võtan rahulikult.


Meil on Ott Leplandiga plaanis sel suvel kahekesi tuurile minna. Ott mängib klaverit ja mina natukene kitarri, kuid midagi väga rahulikku sellest kindlasti ei tule. Ott tundub olevat vaga vesi, kuid tal on sügav põhi. Ta on väga lahe tüüp, kelle paipoisi kuvand on ainult väline. Ott on superkihvt jäljendaja ja hästi kõva koomik, rääkimata sellest, et ta on väga vinge laulja. Oleme paar korda kokku saanud ja tundub, et sellest saab lõbus asi.


Kas sinu ansambel Terminaator ehk Termikas ikka tegutseb?


Jah, meil on aastas üle saja kontserdi ja igasuguseid muid sinna juurde käivaid asju. Suvel on meil vaja hakata videot filmima ja minna Kanadasse väliseestlastele mängima. Termikas on täistuuridel töötav rocki-koletis. Ma arvan, et me oleme üks enim esinev Eesti bänd üldse.


Miks on su bänd nii sügavale inimeste hinge läinud, et seda kuulavad nii tänased noored kui ka keskealised?


Ma ei tea. Ju me siis teeme midagi õigesti. Me laulame nendest asjadest, mis inimestele korda lähevad. Ole sa nii külm ja kalk inimene kui tahes, korra elus oled ikka armunud olnud. Me kõik oleme tundnud kaotusvalu. Põhjus ongi selles, et me räägime ausalt ja suhteliselt otse.


Aga kui suur maailmaparandaja sa oma lugudega oled? Paljud staarid, nagu näiteks Bono, püüavad mitte ainult muusikaga, vaid otse aktiivselt poliitikat teha.


Näpuga näitamist on suhteliselt palju niigi. Ma ei viitsi väga selliseid ühiskonnakriitilisi lugusid teha. Et need ei kõlaks veidralt, peab kirjutama nii, et saaks lugeda ridade vahelt. Tõsi, sügisel ilmub meil singel, mis just täpselt selline ongi. Sai kirjutatud üks lugu, mis kindlasti on väga ühiskonnakriitiline, aga sellest on veel vara rääkida. Mind on alati paelunud rohkem inimhing ja sellega seotud individuaalsed tunded. Need on palju huvitavamad kui ühiskondlikud tunded. Ühed karjuvad ühtpidi ja teised karjuvad teistpidi, aga sellest karjumisest ei saa keegi kasu.


Eluaeg on mulle meeldinud armastuseteemad. Ma ei ole siiamaani aru saanud, mis asi see on. Kas see on keemiline protsess või midagi muud. Inimesed ei ole armastuse ja muude emaotsioonide väljendamisel ühesuguse käitumismudeliga. Kes läheb lolliks, kes hakkab jooma, kes vihastab. Kui inimesed on masenduses, siis ühed leiavad jõudu mingitest ainetest või alkoholist, teised võtavad üheotsapileti Tiibetisse ja sõidavad kuhugi mäe otsa mediteerima. See muudabki asja huvitavaks.


Samas lööd kaasa Tallinna lastehaigla toetusfondis – kust tuleb sinu tahe teisi inimesi aidata?


See on juba emapiimaga kaasa tulnud. Olen 2004. aastast olnud lastehaigla toetusfondi nõukogu liige. See töö mul tükki küljest ei võta ja nõukogu koosolekult ära tulles on alati hea tunne. Terve meie bänd on heategevusega tegelenud. Kõiki paraku ei saa aidata ja igale poole ei jõua, aga me oleme aastas 3-4 heategevuslikust üritusest osa võtnud. Kas käin kohtumas või on mingi kontsert, mille tulud lähevad heategevuseks. Mulle tuleb muidugi vähemalt korra nädalas rahaküsimiskirju, millest mõni on üsna lakooniline – et meil on raskused ja kontonumber on siin. Paraku ei ole me rahast tehtud. On ka inimesi, kes proovivad lihtsalt õnne ja kellel tegelikult pole midagi vaja. Nii olen korra ka kedagi aidates alt läinud.


Kui oluline on ühe rokkari jaoks raha kokku ajada?


Ma saan küll aru klišeest, et raha ei tee õnnelikuks, kuid alati see põhimõte ju ei toimi. Raha eest saab teha asju, kas või minna reisidele, mis teevad õnnelikuks. On kohutav, kui mõtlen, et arvestatav osa Eesti lastest läheb tühja kõhuga magama. Isegi kui paljud tahavad nende olukorda parandada, siis see ei käi nipsust. Kellelgi pole seda hambahaldjat, kes toob nii palju raha, et kõigil oleks hea elada.


Sa oled võtnud palju sõna laste ja noorte teemadel. Millised need noorte probleemid meie tänapäeva ühiskonnas on?


Noortel on probleemid olnud vast alati samad, noor tahab olla iseseisev. Kuid nüüd on selle lumehelbekeste generatsiooniga küll probleem. Tänapäeval vanemad hoiavad oma lapsi nagu sitta pilpa peal. See on ohtlik, sest ühel hommikul tuleb 30-aastane perepoeg ülevalt korruselt alukate väel alla, lööb külmkapi ristseliti lahti ja nõuab, et ema võileiba teeks. Ma olen märganud, et väga paljud noored ei saa reaalses elus hakkama. Neil ei ole õrna aimu ka, kust raha tuleb. Teine asi on see, et ei tehta enam päris asju, kõik on internetipõhine. Ei ole väga palju tüüpe, kes oskavad naela seina lüüa. Ma väga loodan, et päris elu oskused säilivad. Lapsed võiksid ka rohkem metsas, merel ja maal liikuda. Noored on niivõrd võõrdunud päris elust, et sinna ree peale tagasi saada on kole keeruline.


Kuivõrd on üldse võimalik rock’n’rolli elustiili juures kõrvalt perega tegeleda?


Oi, väga hästi! Mind ei ole tavaliselt reedel ja laupäeval. Pühapäeva keskpäevaks või pärastlõunaks jõuan koju, olenevalt sellest, kus kontsert oli. Ülejäänud aja olen kogu aeg olemas. Ma ei kujuta ette, et viin igal hommikul lapsed kooli ja siis lähen  tööle. Siis nad tulevad ise koolist koju, õpivad või mängivad. Mina aga tulen õhtul kell üheksa õhtul ja varisen diivanile,  nädalavahetusel siis üritan kõike kompenseerida. Minul käivad need asjad teistpidi. Vahel on jah väga raske minna reedel ära, kui teistel on mingi lahe üritus. Väga paljud lahedad asjad toimuvad nädalavahetustel ja nendest ei saa ma osa võtta. Ma väga tahaksin liituda vabatahtlike merepäästjatega, sest elan Viimsis, käin rannas ja olen endale ka korraliku paadi soetanud. Aga väljaõpped ja kursused on kõik nädalavahetustel.


Kas oled pidanud end pere ja laste pärast tööst tagasi tõmbama?


Kindlasti mitte, pere toetab mind. Kui lapsi hakata liiga jõuliselt kasvatama, siis… Mulle väga meeldib see idamaine filosoofia, et laps on sinu peres pigem selline külaline, keda sa loomulikult suunad ja aitad ning teed talle selgeks, mis on õige ja vale. Laps pole aga puudel, keda saab panna tegema täpselt just neid asju. Kõige hullem on see, et paljud vanemad üritavad oma teostamata unistusi laste peal välja elada. Last ei maksa kasvatada ja voolida enda järgi, vaid lasta tal ennast ise kasvatada, olla lihtsalt abiks, kui tal on seda vaja.


Millel üldse rajaneb tugev pere ja miks on meil nii paljud  pered katki?


Inimeste keemiad peavad klappima. See on kõige tähtsam. Klišee oleks öelda, et tugev pere rajaneb usaldusel või ainult armastusel. See on ikka ühe kelgu vedamine. Mul on seda keeruline öelda, sest mul naine töötab minu enda firmas. Ta ajab meie asju ja on alati olemas. Olmeline rutiin on üks asi, mis ajab väga paljud paarid lahku. Raha ajab paarid lahku. Meie oleme kogu aeg nokkapidi koos. Spontaansust ja vaba aega on meil suhteliselt laialt käes. Hommikul ärkad üles ja õhtul oled näiteks Riia ooperis otsapidi. Otsustamised käivad meil suhteliselt kiirelt. Kui meil veel lapsi ei olnud või olid nad päris pisikesed, siis mõtlesid õhtul, et mida teha. Mõnel päeval olid äkki Kanaaridel näiteks. See on väga äge, kui saab niiviisi teha.


Meile mõlemale meeldib väga meie kodu, kus me elame. Mina pidevalt ehitan ja remondin midagi. Me ei ole väga väljakäijad inimesed. Mina saan oma ööklubikülluse kätte nädalavahetustel. Küll on mõnus see pühapäev, kui sõbrad tulevad külla ja meie oleme kodus. Olen küll üsna vulkaanilise olekuga. Ma võin närvi minna, kui mulle miski asi ei meeldi, aga kaks minutit ja siis ei ole enam midagi. Pika viha mees ma ei ole, ei kanna enda eest seda eestlaslikku halvasti olemist. Kui hakata stressama valitsuse otsuste, poliitikute, igasuguste väljaütlemiste, maailmas toimuva ja kõigi halbade asjade pärast, siis läheb inimene lihtsalt hulluks. Katsun sel aastal piirata ka uudiste jälgimist.


Kui suur osa on heades peresuhetes koos tegemise rõõmul?


Sellel on iseäranis suur osa! Käime naisega vähemal korra, kui mitte paar korda aastas mootorrattamatkal. Selle suve plaanid on ka juba paigas. Eelmisel aastal käisime Lõuna-Prantsusmaal. Enne seda käisime Iirimaal ja veel enne seda Itaalias ja Austrias. Ühesõnaga, sõita meeldib. Varem käisin aastaid üksi. Siis sain aru, et üksinda reisimine on hea siis, kui tahad enda sisse vaadata. Seda peab ka saama. Üksinda reisides sa ei saa aga oma emotsioone kellegagi jagada. Pärast hakkad telekast või arvutist tuhandeid pilte näitama. See ei ole mingi rõõm, teine vaatab ja ootab, millal  läbi saab.


Kui ma kodus midagi meisterdan, siis aitab naine ka. Kõik värvimised on tema tööd. Kui mina midagi valmis ehitan, siis tema värvib ja peitsib. Meil on juba mai lõpus selline lillemeri. Me oleme hästi kodukesksed inimesed.


Su tütar Annabel saab kohe 18-aastaseks. Kui sa selle peale mõtled, kas tunned ka, et oled vanaks jäänud?


Ei. Ma elasin kõige raskemini läbi oma 30. sünnipäeva. Siis tundus küll, et ma ei ole enam 20ndates. 45 ei ole küll mingi number! Minu 50ndates sõbrad räägivad, et siis alles õige elu algab. 60sed ütlevad, et pole ka veel viga, peaasi, et tervis vastu peab. Kui ma vaatan oma head sõpra Ivo Linnat, kelle juures Muhumaal suviti käin, siis number ongi ainult number. Sa oled täpselt nii vana, kui ennast tunned. Olen kokku sattunud inimestega, kes on minust 10-15 aastat nooremad, kuid nad on nö tänavaelu tõttu juba täitsa läbi. Ma olen selles mõttes õnnistatud inimene, et rock’n’ roll, kogu muusika ja lavaelu hoiab noorena ja ka hinge noorena. Praegu peab lihtsalt natuke  rohkem jõusaalis käima ning vaatama, mida süüa ja juua. Ei saa enam nii lasta, et sööd nädalavahetusel 15 m kabanossi endale sisse ja ei juhtu midagi. Juhtub ikka küll! Peab hakkama mõistust kasutama, et vastu pidada ka järgmised 45 aastat. Kui vaadata, et  Aerosmithi laulja Steven Tyler sai just 70, ja bändi kontsert on endiselt äge. Või Mick Jagger, kes on endiselt suurepärases vormis. Käisin suvel Poolas vaatamas Guns’n’roses’t ja ta oli lihtsalt uskumatult hea! Jah, Axl Rose oli ehk liiga palju koogikest söönud ja natuke pirukat ka peale, kuid tema lauluhääl oli megahea ja ta jooksis laval ringi nagu väle põder. Number on lihtsalt number. Loeb see, mis sul on ülal korrusel. Kui sa end vanaks mõtled, siis seda ka oled.


Kes on su lemmikud nooremate artistide hulgas?


Neid on igasuguseid. Eesti muusikaauhindadel mulle päris meeldis Arop. Ta on hästi sümpaatne tüüp, selline viisakas ja tore. Eesti hiphopi vennad on üldse toredad tüübid. Peale hip-hopi meeldib mulle Frankie Animal ...  kõiki üles lugeda on suhteliselt mõttetu. 
Samuti olen tähele pannud, et kui tuleb välja mõni vana kooli bänd oma uue looga, siis nad on juba nii palju vilunud, et oskavad kirjutada häid lugusid. Mingit seisvat vett ei ole.


Mainisid, et võid õhtu lõpetada ka ooperis ja sulle meeldivad Eesti hiphopparid. Milline muusika sulle veel peale läheb?


Tegelikult oleme ooperis suhteliselt vähe käinud. Mulle meeldib sümfooniaorkestrit rohkem kuulata. Kui võtta ooper versus muusikal, siis ma olen alati muusikali poolt. Eesti Laulu finaali jälgisin. Sel aastal võitis õige ja ainus. Eesti Laul on hästi vajalik eriti nooremale muusikakirjutajale ja esitajale, et välja pääseda. Mina ei saa aru, miks on Eesti telekanalites välja suretatud sellised saated nagu "Seitse vaprat". Eesti Laulu kõrval peaks aga olema ka Eurovisiooni eelvoor. Eurovisiooni laulud on enamasti ikkagi külmad ja läbi kalkuleeritud. See on selline matemaatika, et mahutada kolme minuti sisse ära kõik tähtsad komponendid, mis ühes poploos peavad olema. Eesti Laulul ei pääse löögile need lood, mis on võib-olla palju huvitavamad. Meie telekanalites peaks olema üks saade, kus oleks nii nooremad kui ka Tõnis Mägi, Smilers ja Termikas. Kõike peaks olema.


Miks sa laulad just eesti keeles?


Sest ingliskeelseid lauljaid on maailmas hästi palju. Mingit illusiooni, et ma kusagil väljamaal läbi murran, pole mõtet luua, sellest olen õnneks ammu üle saanud. Eesti keel on hästi ilus ja lauldav keel. See on minu emakeel ja ma armastan seda.  


Kuidas su parimad lood sünnivad? Mida sa selleks teed?


Mitte midagi! Need tulevad kuidagi mingisugusel hetkel minuni ja siis ma hakkan neid kirjutama. Telefonid ja arvutid on mul igasuguseid mõttejuppe täis. Teinekord, kui olen mootorrattamatkal, tõstan käe püsti, andes teistele märku, et nemad sõitku edasi. Tõmban kiivri peast, võtan telefoni välja ja laulan sinna sisse mingid paar rida, et need meeles püsiks. Kiivri sisse laulda on ju hästi mõnus, kõik on hästi kuulda, kuid teinekord on see kohale jõudes meelest läinud.

 
Laulud võivad sündida täiesti suvalistel hetkedel. Nagu seesama lugu "13 sammu". Olime Rapla ööklubis Madhouse, kell oli pool kaks öösel ja vaja lavale minna. Lugesin samme, et palju neid kulub ühe otsa jaoks tagaruumist lavale – sain seitse ja natukene veel. Sealt sündis loo mõte. Hiljem lugesin üle koduuksest bändibussini viivad sammud. Sain 13 ja uue loo pealkiri oligi sündinud.


Milline teie bändi nägu on? Ja kas teie muusika ajas muutub?


Mulle stuudiotöö väga ei meeldi, teised naudivad seda palju rohkem. Mulle meeldib kontserti anda, sest siis juhtub kõik laval nüüd ja praegu. Stuudiotöö on muidugi huvitav protsess, alati on sees põnevus, et milliseks lood kujunevad. Meie viimast singlit "13 sammu", mis tuli välja peaaegu poolteist aastat tagasi, tegime nii, et läksime stuudiosse ja mul oli loo toorik. Tegime loo juba täiesti valmis ja kõik ütlesid, et küll on. Aga mulle tundus kuidagi imelik. Mida rohkem ma lugu kuulasin, seda rohkem vihastasin, sest see ei olnud üldse see lugu, mille ma kirjutasin. Siis läksime uuesti stuudiosse ja tegime loo algusest peale uuesti nii nagu ma esialgse demo olin teinud. Sellest sai Raadio Elmari aasta parim lugu, ma ei osanud seda oodatagi. "13 sammu" on selles mõttes hea lugu, et võtab suhteliselt hästi meelelahutajate maailma kokku. Jälle on reede käes ja jälle on koduuksest bändibussini 13 sammu, mis viivad taas elumere lainetesse.


Eks meie muusika ajas kogu aeg muutub. Õnneks on aga Termikal nii oma nägu, et me ei ole jooksnud igasuguste moehullustega kaasa. Kui Metsatöll sai üle Eesti hästi kuulsaks, siis arvasid paljud, et peaks hakkama tegema maavillast metalit, aga see ei ole meie rida. Diskoaja elasime ka üle. Me ei tee ammu niimoodi  lugu, et huvitav, kas sellest saaks hitt ka või. Hitt kas tuleb või ei tule. Kui rahvale ei meeldi, siis meeldib meile endile. Albumisse ei jõua meil sellist lugu, mille puhul ma pärast ise mõtlen, et issand, miks ma selle kirjutasin.


Su vend Juhan on ajaloolane, kes töötab Tallinna linnaarhiivis. Kui suur on su enda ajaloohuvi kas või selles võtmes, et sulle meeldib vanu asju korda teha?


Eks ajalugu mind muidugi huvitab. Mulle meeldib populaarteadus, loen ajakirju ja jään pikemalt ajaloost rääkivaid filme ja saateid vaatama. Discovery ja History on ühed vähesed kanalid, mida ma telerist üldse vaatan. Minul ei ole vennaga midagi arutada, ma pigem kuulan teda, suu ammuli. Teda on tohutult huvitav kuulata, tõesti, ta on oma alal ainulaadne.


Sa ise loobusid hiljuti oma Facebooki kontost. Mida arvad Facebooki laigikogumise kultuurist ja sellest, et kogu elu peab olema avalik?


See on kahe otsaga asi. Mulle meeldis feissaris see, et kui ma midagi ehitasin ja mingi uue asja valmis sain või olin mootorrattamatkal, sain seda teistega jagada. Sõbrad ju ikka tahavad teada, mida ma parasjagu teen. Aga raiskasin viimasel ajal liiga palju aega selle peale. Hakkasin lugema ja siis avastasin, et poolteist tundi on juba läinud. Üritad kaasa mõelda, aga siis saad aru, et see on täielik jama, mida nad räägivad.  Aga Facebookis on mingisugused mootorid, mis hakkavad siis, kui oled mingit asja vaadanud, sulle soovitama ühte, teist ja seitsmendat samalaadset asja. Facebookist hakkab ära kaduma ka sõnavabadus. Nad kontrollivad, mis uudiseid läbi lasta ja milliseid mitte. See on jama.

 

 --------------

 

Nukrat laulu on kergem kirjutada


"Ma ei tea, mida nad seal polaarjoone taga söövad ja joovad, et nad nii hästi ütlevad," räägib Jaagup Kreem Soome muusikast, mida ta palju kuulab.


Termikas on 30 aastat koos olnud ja Kreem on ainus, kes veel algkoosseisust tegutseb. Ometi on suhted head. "Arvan, et oleme sünergia leidnud," selgitas ta. "Koosseis ei ole meil viimased 7-8 aastat muutunud. Mulle tundub, et alles see oli, kui uued liikmed tulid, aeg lendab hirmsa kiirusega. Olen naljaga pooleks öelnud, et meil on bändis valgustatud monarhia. Demokraatia bändis ei toimi, sest bassimees on meil bändis ainuke muusikalise kõrgharidusega muusik ja hingelt džässimees, aga mina olen läbi ja lõhki rockiinimene jne."


Lugude kirjutamisega on bändis nii, et Kreem toob mingisuguse loo tooriku ja bänd hakkab seda koos kujundama. "Palju lugusid on ka prügikasti lennanud, sest me ei saavuta nende puhul ühist hingamist," kostis Kreem. "Selle tunneb üsna kiirelt ära, et kas lugu töötab ja toimib ning kas me saame sellest midagi või mitte."


Kreem tunnistab, et hoolimata tema rõõmsast iseloomust on Termika laulud enamasti nukrad. "Nukrat laulu on lihtsalt kergem kirjutada," selgitas ta. "Eks mul ole rõõmsamaid lugusid ka, aga ma ei ma ei saa hakkama selliste lugudega, et hõissa, lähme rannapeole! See on käekirja värk. Mõned kirjutavad väga sirget ja rõõmsat rockki, aga mina ei oska."


Kreem kirjutab meloodilist muusikat ja ka kuulab seda palju. "Mulle meeldib meloodiline muusika, kuulan hästi palju ka Soome muusikat," rääkis ta. "Soome rock on täiesti omaette žanr, sest 95 protsenti sellest on nukrameelne, selline igikeltsane, kaamosepime ja natuke nukker. Ma ei tea, mida nad seal polaarjoone taga söövad ja joovad, et nad nii hästi ütlevad. Isegi kui me kuulame ingliskeelseid Soome rockbände nagu HIM või Rasmus, jookseb nende loomingust läbi väga palju minoorset. Soomlaste tekstid on suurepärased, paljud ingliskeelsed bändid ei saa neile ligi."

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...