JAAN TAMMSALU: Eestis vohab kaasinimestele sõnadega haiget tegemine

"Tulge alla inimeste sekka, vaadake ringi, kuidas nad elavad ning oma väikeste palkade ja veel väiksemate pensionitega iga päev hakkama saavad," kutsus Tallinna praost Jaan Tammsalu riigijuhte lisaks Brüsselile senisest enam suhtlema ka oma rahvaga. "Ja tänage seda rahvast, kes tihtipeale peab oma püksirihma väga tugevasti pingutama, et selles riigis elamisväärne elu jätkuks."

Pilt: Albert Truuväärt

JAAN TAMMSALU: Eestis vohab kaasinimestele sõnadega haiget tegemine (5)

"Tulge alla inimeste sekka, vaadake ringi, kuidas nad elavad ning oma väikeste palkade ja veel väiksemate pensionitega iga päev hakkama saavad," kutsus Tallinna praost Jaan Tammsalu riigijuhte lisaks Brüsselile senisest enam suhtlema ka oma rahvaga. "Ja tänage seda rahvast, kes tihtipeale peab oma püksirihma väga tugevasti pingutama, et selles riigis elamisväärne elu jätkuks."

Jõulud on muutunud väga kommertslikuks. Mis on selle põhjus?

See kipub meie ühiskonnas olema nagu lapse kasvamise ja täisealiseks saamisega. Meie noorel kapitalistlikul ühiskonnal pole kerge loobuda materiaalsete asjade kultusest, liiatigi kui väga paljud meie seast ei saa endale veel kuigi palju lubada. Vaatame, mida rikkamad ühiskonnad ees teevad ja tormame pimesi neile järele. Aga kui armastuse mõõdupuuks muutuvad ainult asjad, siis on juba tegemist ühiskonnaga, kes nagu mõned lapsed, ei saagi täiskasvanuks.

Me oleksime nagu järjest kiiremini keerleval karussellil, kus alguses oli küll paljudel päris tore, aga mida kiiremini ta ringi käima hakkab, seda enam inimesi tahab sealt maha. Kui inimestel tekib sellest karusellisõidust küllastus ja nad julgevad maha astuda, siis hakkavad nad mõtlema rohkem teiste ja ka jõulusõnumi tegeliku tähenduse peale.

Kuidas jõulude tõelise tähenduse juurde tagasi jõuda?

Käsu korras siin muutust esile kutsuda ei saa. Tuleb natuke veel aega anda, et inimeste teadvus areneks ja nad hakkaksid hindama tõelisi väärtusi.

Muidugi saab igaüks meist ka kaasa aidata sellega, et ei soovita ega reklaami kõiki neid asju, mis on inimestele otse kahjulikud. Nagu SMS laenud, alkohol ja muu säärane. Ja mõtlen, kas meil on ikka vaja joosta kõigi nende võltsilt säravate asjade järele või püüame vaadata iseendasse ja alustada nii selle maailma paremaks muutmist.

Ma küll ei taha, et me oma üliliberaalsuse sildi all keeraksime oma elu päris kummuli.

Raekoja platsil käies näeme toredat jõuluturgu, kuid kus on jõululaps oma sõimega? Olen kuulnud vabandusi, et võibolla kõik ei mõista seda ja kedagi meie külalistest võib see isegi pahandada. Kuhu me niiviisi jõuame, kui me ei julge au sees hoida oma kultuuri võtmesümboleid? Kas me oleme hakanud juba kahtlema, et tohime kuulutada avalikult jõulusõnumit?

Minu arust ei tohiks me kristlastena häbeneda oma sümboleid, nii nagu me ei tohi rahvana maha salata oma traditsioone ja kultuuri. Kui keegi läänes pidevalt kardab kellegi tundeid riivata, kedagi ärritada, siis meie siin ei peaks kõike, mis läänes imelikku on, ilma igasuguse kriitikata järele tegema. Jäägem iseendaks! Kui me ise ei hinda oma traditsiooni ja usku, oma juuri, siis ei hinda ka teised meid ja juuretuid on kerge minema puhuda.

Mis on suurim patt, mida Eesti elanikud teevad?

Ainus patt on Jumalale selja keeramine, Jumala maha salgamine. Sellest saavad alguse kõik muud väärnähtused ja asjad, mida me ka pattudeks nimetame, aga mis on sageli selle esimese paratamatud kaasnähtused. Aga see, et meie moodsas maailmas on kõik suhteliseks kuulutatud, on väga suur eksitus.

Siit saavad alguse ükskõiksus ja viha kaasinimese vastu. Eesti ühiskonnas vohab kaasinimestele sõnadega haiget tegemine, mis käib tavaliselt anonüümselt, oma väljaütlemiste eest vastutamata. Aga see süstib meie suhetesse nii palju kurjust, et võib lammutada kogu meie ühiskonna.

Eestit on nimetatud paremaks muutumise maaks. Kas see vastab teie arvates tõele?

Oleneb vaatenurgast. On asju, mille puhul paremaks muutumine läheb väga visalt. Kui rääkisin ühe pimedaks jäänud mehega, ütles ta, et Tallinna trolli- ja bussipeatustes ei taha ta enam kellegi käest küsida, mis number sõiduk tuleb, sest inimesed annavad kas väga üleolevaid vastuseid või lihtsalt pööravad selja ja vaikivad.

Ta on loobunud küsimast ja astub trolli peale lootuses, et see on õige ja kui ta taipab, et eksis, siis tuleb järgmises peatuses maha ja kõnnib pigem pika maa tagasi, kui et kelleltki midagi küsima hakkab. Kui ma kuulen selliseid lugusid teeb see meele kurvaks. Me peaksime olema tähelepanelikumad ja usaldavamad. Kui kaob usk ja usaldus Jumalasse, siis kaob ka usk ja usaldus inimestesse. Need asjad on kaksikvennad.

Mõned arvavad, et kui saab Jumalast lahti, hakkab kõik hästi minema. Aga tavaliselt on hoopis nii, et saad Jumalast lahti ja siis saad ka kaasinimesest lahti ja oled lõpuks päris üksi selles kõledaks muutunud maailmas. Lõpetad kõigepealt Jumala tänamise ja seejärel lõpetad ka kaasinimese tänamise ja muudad sellega maailma üsna külmaks paigaks, kus ka sul endal on ebamugav elada. Mõnele sellisele asjale mõeldes ei ole ma veendunud, et Eesti on paremaks saamise maa. Võibolla paljudes asjades oleme paremaks saanud, kuid vaimsel tasapinnal on meil ikka veel päris pikk maa minna, enne kui me võiksime ennast sellise tiitliga ehtida.

Kas meie riigijuhid saavad ka siin midagi ära teha või on see ainult iga inimese enda kätes?

Ma arvan, et riigijuhtidel on üks väga oluline roll lisaks sellele, et nad õigeid otsuseid teevad ja Brüsseliga suhtlevad. See on suhtlemine oma rahvaga, mis peaks olema inimesi mõistev, aga mitte pidevalt selle toonitamine, kui hirmus hästi meil kõigil läheb. Meil kõigil ju ei lähe nii hirmus hästi. On väga palju inimesi, kellel läheb ka hirmus halvasti.

Et meie noored juhid ei püüaks oma rahva pilku kogu aeg edulugudele suunata, vaid püüaksid mõista ja aidata ka neid, kellel on raske, et riigijuhid ei vaataks rahvaga kõneldes nende poole kõrgustest alla ja ei arvaks, et kõigil läheb sama hästi nagu neil. Tulge alla inimeste sekka, vaadake ringi, kuidas nad elavad ning oma väikeste palkade ja veel väiksemate pensionitega iga päev hakkama saavad. Ja tänage seda rahvast, kes tihtipeale oma püksirihma väga tugevasti peab pingutama, selleks et selles riigis elamisväärne elu jätkuks.

Hea oleks kui riigivalitsejad juhiksid riiki, teeniksid üheskoos oma rahvast ja vähem omavahel kakleksid.

Kas teil kui jumalasulasel on alati varuks vastused kõikidele usklike küsimustele või tunnistate vahel, et ei tea või ei oska öelda?

Kunagi ma arvasin, et mul peavad olema vastused kõikidele küsimustele ja ma vastasin siis nagu ma vastasin. Täna olen veendunud, et pole olemas ühtegi inimest, kes kõikidele küsimustele õigeid vastuseid teaks. See näitab inimese rumalust, mitte tarkust, kui ta arvab, et oskab kõikidele küsimustele vastata.

Millal te viimati tundsite, et pisarad tahavad tulla?

Aegajalt pean ma matustel vaikselt ümber keerama ja oma pisarad ära kuivatama. Lihtsalt on kurb, kui lahkunud on noor inimene, keda jäävad leinama väikesed lapsed ja abikaasa. Aga rõõmupisarad olid viimati siis kui minu treener oma pojaga jõudis maailmameistrivõistlustel kolmandale kohale. See oli Mart Seimi pronksitõste. Hoidsime abikaasaga teineteisel kõvasti käest kinni ja neelasime mõlemad meeleliigutusest pisaraid. Ma tean, kui palju on vaeva nähtud, et selleni jõuda. Tuua väikesele Eestile läbi nii suure töö ja vaeva medal. See liigutas hingepõhjani ja ka niisugusel hetkel võib silma märjaks saada.

Kas ka luterlikus kirikus inimesed tulevad pihtima ja saavad oma patud andeks?

Jah, inimesed tulevad küll pihile ja saavad ka oma patud andeks, kui on neid kahetsenud. Pihile tulekuks on õpetajatel oma kõnetundide ajad. Inimesed helistavad sageli ette ja teatavad, et kõnetundi tulles tahaksid nad tegelikult pihtida, siis teab ka hingekarjane juba ette, mis on tulemas. Lihtsalt kõnelemisel ja pihtimisel on vaks vahet. Ka luterlikus kirikus on vaimulikele antud niinimetatud võtmete meelevald. Me kuulutame ka igal pühapäeval üldpihis neile, kes oma pattu on kahetsenud, nende pattude andeksandmist. Iga jumalateenistus algab luterlikus kirikus pihi, patutunnistuse ja pattude andeksandmise kuulutamisega.

Palju inimesi on suudetud patukahetsusega õigele teele juhatada?

Kui palju neid täpselt on, seda teab üksi Jumal. See on inimese ja Jumala vaheline asi ja inimene ei ole seal kõige parem hindaja. Ma tean, et seda juhtub taas ja taas, et inimesed teevad mõne oma kahjuliku harjumusega lõpparve saades selleks kirikus pihtides ja pattude andeksandmise kuulutust kuuldes tõsise tõuke. Paljud on suutnud pöörata oma elus uue lehekülje.

Süütunne on midagi sellist, mis võib meid täielikult paralüseerida. Üks psühhiaater on öelnud, et kui ta suudaks oma psühhiaatriahaigla patsientidele sisendada, et nad pole enam milleski süüdi, siis võiks ta 75% patsientidest sealt haiglast järgmisel päeval rahuliku südamega tervetena välja kirjutada. Süütunne on halvav ja hävitav jõud ja teiste alusetu süüdistamine on eluohtlik tegevus.

5 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...