JÜRI KUUSKEMAA TALLINNA JUUBELIST: Olgem uhked, et kuulume siin elades juba 800 aastat eurooplaste hulka!

"Hansaliit oli keskaja NATO, mis kaitses Tallinna laevu nii sõja korral kui ka mereröövlite eest," nendib Tallinna 800 aasta juubeli lävel Eesti parim keskaja ekspert Jüri Kuuskemaa, kelle sõnul moodustasid linlaste enamuse alati eestlased. "Juba keskajal oli tublidel eestlastel võimalik Tallinnas karjääri teha, tallinlased olid toona rikkad. Ühe tavalise naise ehete müügist saadud raha eest võis kaks aastat rahulikult elada."

Pilt: Svetlana Aleksejeva

JÜRI KUUSKEMAA TALLINNA JUUBELIST: Olgem uhked, et kuulume siin elades juba 800 aastat eurooplaste hulka!

Ivo Karlep

"Hansaliit oli keskaja NATO, mis kaitses Tallinna laevu nii sõja korral kui ka mereröövlite eest," nendib Tallinna 800 aasta juubeli lävel Eesti parim keskaja ekspert Jüri Kuuskemaa, kelle sõnul moodustasid linlaste enamuse alati eestlased. "Juba keskajal oli tublidel eestlastel võimalik Tallinnas karjääri teha, tallinlased olid toona rikkad. Ühe tavalise naise ehete müügist saadud raha eest võis kaks aastat rahulikult elada."

Puhusime Jüri Kuuskemaaga juttu tema kodus. Auväärne kunstiajaloolane ja sageli uhket keskaegset kostüümi kandev Tallinna heerold oli selleks päevaks juba saanud üle vigastustest, mis olid tingitud sügisesest kukkumisest ühe sõbra trepikojas. Ta liikus juba täiesti oma jalul kodu puutrepist üles teisele korrusele, kus aknast paistab Pika Hermanni torn, üks meie riikluse sümboleid. Selle suve juunis tähistab Tallinna linn suurejooneliselt oma 800 aasta juubelit.


Oleme siin Toompea nõlva all – see koht meenutab meile kõiki neid aegu, mil inimasustus üldse Tallinna lahe ääres on olnud. Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse Tallinna esimest korda seoses Taani kuninga Valdemar II eduka sõjaretkega 15. juunil 1219?


Üksikisiku elus, nagu rahvagi ajaloos, on mingi hetk, mis võib su elu muuta või ka lõpetada. Õnneks ei lõppenud 2019. aastal eesti rahva ajalugu, meist said hoopis eurooplased. Nii nagu ei lõppenud ka mullu 20. novembril minu elu, kui ma kukkusin teiselt korruselt trepist alla. Oleksin võinud oma pealuu purustada ja oleksin surnud. Aga mul vedas – õnnestus jääda ellu.


Pean nüüd natukene muutma oma mentaliteeti. Olen praegu 76, aga Andrei Dvorjaninov (ettevõtja ja Keila-Joa lossi eeskujulikult restaureerida lasknud lossiomanik – toim) ütles mulle, et euroopaliku arvestuse järgi pole see veel vanadus, see on keskiga. Igal normaalsel mehel kestab keskiga 78-aastaseks saamiseni ja alles siis algab vanadus. Aga et seda päevast päeva nautida, pean ma siiski oma ortopeedi nõuannet järgima ehk liikuma aeglaselt. Hea nõuanne ongi: kiirusta aeglaselt!


Räägime endast ikka kui maarahvast, kuid unustame seejuures, et meil on ligi 800-aastane linnakultuuri kogemus. Miks me ei julge teadvustada end ka linnarahvana?


Olen nõus, et mõnedki meist on kammitsetud neist müütidest – see  tuleneb ikkagi vähestest teadmistest. Ja ega meie rahvusliku kujunemise seisukohast pole ka Tallinna ajalugu üleliia avatud, mistõttu on rohkem levinud balti-saksa ajaloolaste kujundatud arusaamad Revalist kui vaid saksa linnast.


Aga vabandage väga, mis saksa linn see on, kus eestlased on ajalooliselt alati arvulises ülekaalus olnud? Ootame uut paljuköitelist Tallinna ajaloo väljaannet ning mul on suuri lootusi, et see saab olema senisest rikkalikum käsitlus minevikust, kus on ka eestlaste roll rohkem esile toodud. Saavad valgustatud ka need vastuolud, mis olid linnas rahvuste ja seisuste pinnal – alates rüütelkonnast ära põgenenud talupoegadest ehk eestlastest Tallinna linnas, kes moodustasid siin ka keskajal elanikkonna enamuse. Orduaja lõpul, 1550. aasta paiku, kui oli Tallinna linna ja selle kaubanduse õitsenguaeg, elas Tallinnas umbes 7500 elanikku, kellest 2000 olid sakslased ja 4000 eestlased. Sakslased moodustasid küll linna ülemkihi ja asju aeti raes ja gildides saksa keeles, aga alam- ja ja ka keskkihti kuuluvad eestlased omasid siiski kõiki kodanikuõigusi ja paljud neist olid ka majanduslikult heal järjel. 1536 tuli tollane maaisand, Liivi ordumeister Hermann von Brüggeney Tallinna ning kõik kodanikud olid üles rivistatud Raekoja platsil ja andsid talle truudusevannet. Sakslased tegid seda saksa keeles, aga eestlased eesti keeles. Kui sakslased ütlesid linna kohta Reval, siis eestlased ütlesid Tallinn. Kaks põhilist rahvusrühma kasutasid eri  linnanimesid. See on ka huvitav fakt.


Teatmeteosed märgivad, et see eestlaste antud vandetekst on üldse esimene säilinud sidus eestikeelne ilmalik tekst. Seal esineb esmakordselt kirjapanduna ka Tallinna eestikeelne nimetus. Kas linnaeestlased olid tol ajal kirjaoskajad?


Siit jõuamegi hariduse juurde. Kahtlemata said haridusest osa ka eestlastest linnakodanike lapsed. Hiljuti tähistasime Toomkooli esmamainimise 700. aastapäeva – võib arvata, et see kool on veel vanem, kuid selle kohta pole kirjalikke tõendeid. Vanasti hoolitses kirik nii hariduse, heategevuse kui ka hingehoiu eest. Ühelt poolt otsiti neid, keda valmistada ette vaimulikukutseks, teiselt poolt anti ka ilmalikku haridust. Õpetati lugema, kirjutama, ladina keelt, rääkimata kiriklikest asjadest, ka matemaatikast ja muudest praktilistest tarkustest. See on üks oluline asi meie kõigi jaoks.


Tallinn on praegu iseseisva riigi pealinn, kuid tema tähtsus on ajaloos olnud palju suuremgi kui nüüd?


Seda kindlasti. Kui oli Hansaliit, mis koosnes valdavalt Balti ja Põhjamere äärsetest ja lähedastest linnadest, siis liidu territoorium oli jagatud veerandikeks. Siinse veerandiku juht oli Hansaliidu nimel Tallinn. Kõik läbirääkimised, mis peeti venelastega Pihkvas või Novgorodis – neid pidas Tallinn. Kui otsustati näiteks, kas tuleb mingi boikott või ei lubata müüa Venemaale sõjahobuseid ja relvi. Või kas panna hoopis kaubandus seisma või kuidas saaks ikka venelastega kokku leppida, et saaks mõlemale poolele kasulikult äri ajada. Siis Hansaliidu nimel toimetas seda Tallinn, ja hansa hooned, mis olid Novgorodis, nende eest maksis Hansaliidu nimel Tallinn renti kuni 1558. aastani, mil Ivan Julm sai hakkama sellise lollusega, et selle asemel, et rahulikult edasi kaubelda, tuli sõjaga siia, et neid alasid vallutada. Ta sai peksa ja löödi ka Soome lahe suudmest minema. Kaotas üldse juurdepääsu Läänemerele.


On kuulda ka hääli, et milleks üldse tähistada 800 aasta möödumist lahingust, mille eestlased kaotasid. Et me peaksime tundma piinlikkust, et andsime käest hea võimaluse olla ida ja lääne vahelise kaubanduse väravaks.


Osa inimesi on ikka kinni rahvuslikes eelarvamustes. Selle asemel, et nutta 700-aastase orjaaja pärast, võiks mõelda hoopis nii, et me saime siin Tallinnas juba 800 aastat tagasi eurooplasteks.


Taani aja algusega hakkas siin kehtima Lääne-Euroopa seadus, kultuuriruum ja ka kaubandusruum, mis tähendab, et siis me saimegi eurooplasteks. Kuigi see toimus ka sõjaga. Tulemus oli ikkagi Euroopaga liitumine.


Kui me mõtleme, milline erinevus oli meie linnal Taani aja lõpuks võrreldes selle aja eelse asulaga, siis siin kujunes ju välja korralik euroopalik linnaühiskond.


Aga see ei tekkinud tühjale kohale nagu omal ajal Riia. Arvatakse, et siin oli Raekoja platsi kandis turg ja selle ümber asula ning üht-teist muudki. Kui mõelda ja fantaseerida, siis kerkib silme ette viikingiaegse vabalinna pilt, kus kaubeldi elavalt.


Ilmselt juba viikingiajal pidi siin olema sadam, mis oli avatud rahvusvahelistele kaubalaevadele. See oli koht, kuhu võõrad võisid tulla, sest nad teadsid, et siin neid ei tapeta, ei röövita, et siin saab rahulikult ja sõbralikult äri ajada.


Õigupoolest on meie Tallinna emaks ankrupaigaks sobiv laht, millesse suubuvad toredad jõed – praegunegi Pirita jõgi ja kunagine Härjapea jõgi, kust sai ammutada magedat vett. Jah, Tallinna laht oli koht, kus kaubalaevadel sobis randuda. Ja Tallinna isaks oligi siis rahvusvaheline meresõit. Tol ajal tegutsesid nii kaupmehed kui ka mereröövlid. Tuli kindlustada, et tulnukad ei teeks kohalikele liiga, seepärast oli siin klindil linnus, kust oli hea vaadata, kes merelt tuleb, kui oli navigatsioonihooaeg ja meri ei olnud jääs.


Arvatavasti on õigus nendel arheoloogidel, kes väidavad, et muinaseestlased viibisid oma Toompea linnuses ainult siis, kui meri oli lahti.Nad ei jäänud sinna kangete meretuulte kätte talvituma. Selletõttu see nimi, mis on jõudnud esimesena kirjapanduna 800 aasta tagant, oli skandinaaviapäraselt Lindanäs, mis eesti keeles võiks olla linna ase. Ehk koht, kus olid linnused.  


Taanlaste tulek kiirendas oluliselt linna väljakujunemist?


Liivimaa kroonikas on mainitud, et kui tulid taanlased, siis nad lammutasid linnuse, mis oli puust, ja hakkasid ehitama oma kivikindlust. Esimesena ehitati tõenäoliselt kindlustorn kuningale Pika jala kohal. Praegu on seal Soome saatkonna liputorn. Restaureerimise käigus selgus, et selle alumine korrus oli veel keskaegne. Selle võlvi peale ehitati siis hiljem uus torn. Seda võib pidada Taani kuninga Valdemar II torniks, mida hakati ehitama 1219. See oli kõige vanem Tallinna paekiviehitis, mis oli mördiga seotud.


Juhin tähelepanu ka sellele, et meil on Tallinnas Kuninga tänav. Varem kandis ka praegune Niguliste tänav Kuninga tänava nime, ladina keeli Via regia. Alles kiriku valmis saamine ja tähtsaks muutumine sundis seda pikemat tänavaosa ümber nimetama Niguliste järgi. Miks siis ikkagi Kuninga tänav, küsivad paljud. Aga jääge kord Kuninga tänaval seisma näoga Toompea poole, kui puud ei ole lehes. Te näetegi Taani kuninga torni, kus on praegu Soome lipp. Kunagi oli seal kuninga lipp.


Hiljem hakkasid rüütlid ehitama uut linnust teisele poole, kus on praegu Toompea loss, mitte sinna, kus oli vana muinaseestlaste linnus ning kust avanes otsevaade merele.


Taanlased alustasid tõsiselt ka linna kaitseehituste rajamist, see tegigi meie linna suureks?


Taani kuninganna Margrete andis 1265. aastal korralduse rajada linna ümber kindlusmüür, et vaenlased ei saaks liiga kergelt seda linna kätte. Ja Taani aja lõpuks oligi see müür ümber linna sealsamas kohas, kus linnamüür on praegugi. Ainult tol ajal oli müür palju madalam, neli ja pool meetrit kõrge, ja õhuke.  Suurtükke tol ajal veel polnud. Siseküljel olid puust pukid, kus sõdurid võisid laskeavade taga oma vibude ja ambudega patseerida. Tornidel ei olnud katuseid, need olid lahtised platvormid, kus seisid kiviheitemasinad või seadeldised, mis loopisid suuri odasid. See kõik oli ka sellepärast nii, et kaitsta linna türannide salasepitsuste eest. Tallinnas on ju olnud kogu aeg terav vastuolu ülalinna ja all-linna vahel. Seda nägime ka mitte just väga kaua aega tagasi, mil peaministril ja linnapeal ei sobinud Lühikese jala tornis kokku saada.


See vist tuleneb sellest, et Tallinn on alati olnud vabade kodanike linn, kes pole kunagi oma õiguste eest seistes eriti riigivõimu ees koogutanud.


Ma täpsustan, et õiguslikult olid Toompea ja Tallinn kaks eraldi seisvat oma õigusega linna. Õieti oli Toompea küll kindlus, mitte linn, kus elas piiskop, teised kirikumehed ja rüütlid.


Rüütlitel tekkisid hiljem maale mõisad, neist said aadlikud. Seepärast kehtis Toompeal kiriku- ja rüütliõigus ja all-linnas linnaõigus. Need olid erinevad õigussüsteemid. Linnaõigus andis linnale suure autonoomia. All-linnal oli muide isegi õigus oma kirikute üle. All-linn sõltus vähesel määral maaisandast. Tallinna linn oli ostnud end vabaks ordumeistri sõjakäikudest. Kui ordu pidas sõda, siis Tallinn võis sõdivate pooltega rahulikult edasi kaubelda. Tallinna kodanikud ei pidanud minema ordumeistri eest sõtta.


Keskajal oli see ju pigem normiks kui erandiks, et linnad olid suhteliselt iseseisvad?


Linnad olid küllaltki iseseisvad. Aga paljudel puhkudel olid linnakodanikud kohustatud minema maaisanda sõjaväkke. Tallinnas mitte. Tallinn ostis end sõjakohustusest vabaks maatükkidega linnasarasest. Linnasarasesse käisid ka Ülemiste, Harku, saared – Naisssaar, Aegna, Paljassaared, mis on praegu poolsaareks muutunud. Linnasarases oli kümneid ruutkilomeetreid maad. Siis said ka maalt linna tulnud inimesed kasvatada põllusaadusi. Oli veel metsamaad, kust sai puid võtta. Meil tekkis juba Taani ajal ka looduskaitse algeid. Näiteks teatud kohtades ei lubatud puid maha võtta. Tekkisid toredad tammikud ja saartel olid teatud ajal puu mahavõtmise keeld ja muudki sellesarnast.
Tallinn kuulus juba Taani ajast Hansaliitu, mis oli ka sõjaline liit. Kui mereröövlid röövisid ühe linna kaubalaevu, siis kohustusid terve liidu linnad appi tulema, süüdlased kinni püüdma ja karistama. Ka muude ohtlike olukordade, samuti sõdade puhul püüti end kaitsta kollektiivselt. See oli keskaja NATO. Kuna Hansaliitu kuulus korraga 70 linna, siis kui mõni neist ei olnud rahul mõne kuningaga, võis näiteks juhtuda, et liidu linnad kuulutasid sõja Taani kuningale. Ja võitsid ja kirjutasid Taanile ette seda ja teist. Tänapäeval on meil raske seda isegi ette kujutada.


Mis olid ikkagi linnakodanike ja aadlike tülide peamised põhjused? Miks Toompea all-linnaga üldse läbi ei saanud? On kummaline, et Toompead peeti lausa vaenlaseks, kelle eest tuli linnaväravaidki kinni hoida.


Tallinna linnal oli kaks suurt vastuolu rüütlitega. Esimene oli see, et mõisad tahtsid siinses sadamas ise müüa oma põllusaadusi välismaa kaupmeestele. Teravilja, lina ja vaha, kanepit ja muud. Aga Tallinna raad ütles, et te olete mõisnikud ja tegelege oma mõisatega. Meie oleme kaupmehed ja meie asi on tegeleda kauplemisega. Pealegi oleme meie, Tallinna linn, selle sadama rajanud, ja kui te tahate midagi müüa, siis olge lahked, müüge meile, küll me müüme edasi. Kunagi hiljem, Gustav Adolfi ajal, lubati mõisnikel natuke aega oma saadusi ise müüa, aga see kaotati varsti jälle ära. Hansalinn Tallinnale kuulusid kaubanduse ainuõigused. See oli laokoha õigus, mille andis kuningas Valdemar IV. Kõik laevad, mis tulid ida või lääne poolt, pidid sadamas oma lasti tühjaks tegema, kaubad randa tooma ja siis kohalikud kaupmehed tulid ja vaatasid, et ahah, selle ostame ära, selle ka, aga seda me ei taha. Meie kaupmehed tegid ka nii, et hulgikaubanduse korras ostsid ära laevatäied soola või midagi muud ja siis jaekaubanduse korras müüsid kõrgema hinnaga maha. Ja nii nad siis teenisid selle hinnavahe pealt. See oli Tallinna linna rikkuse alus – õigus oma sadama ning kaubanduse monopoli üle. Seda kinnitasid nii Hansaliit kui ka hiljem Rootsi kuningad.


Tallinna teine tüliallikas Toompeaga oli just eestlaste pärast – et linn kaitses eestlasi.


Teine vastuolu aadlike Toompea ja kodanike linna vahel oli tõesti veel selles, et ajal, mil tekkis pärisorjus, polnud ju kõik pärisorjad. Taluperemees ja tema poeg vastutasid selle eest, et talu püsiks. Oli ju vaja, et keegi süüa toodab. Aga nooremad pojad võisid minna, kuhu tahtsid. Tütred läksid nagunii kes kuhu mehele. Kuid linna tulid paremat elu otsima ka vanemad pojad, kui mõisavalitseja oli liiga karm. Juhtus sedagi, et mõni taluperemees või tema vanem poeg lasi linna jalga. Koputas raekoja uksele ja teatas, et ma pole varastanud, tapnud, vägistanud, aga ei suuda seda mõisa iket välja kannatada. Laske mind linna. Las linnaõhk teeb mind vabaks. Ja siis öeldi talle: hea küll. Kui sa oled end aasta ja ühe päeva jooksul korralikult ülal pidanud, siis oled vaba mees. Nad said mingit lihtsamat tööd – tänavasillutaja, soolatampija, õllekandja, voorimees, paadimees jne. Väga paljud tulid niiviisi linna. On teada, et 500 aastat tagasi kaebasid mõisnikud pidevalt linna peale ordu komtuurile ja Rootsi kuningatele, et mõisad jäävad tühjaks, sest talupojad jooksevad linna. See protsess toimub nüüd ka,  uuemal Eesti ajal. Inimesed hääletavad jalgadega ehk lähevad sinna, kus on parem.


Linnas oli parem keskajal ja on parem ka nüüd?


Nii on see olnud läbi aegade. Tallinna on kogu aeg tulnud väga palju eestlasi, kes on siin täielikult linnastunud. Keskajal oli see nii, et linnas õpiti rääkima saksa keelt, eestlaste lapsed said vabade Tallinnas sündinud inimestena juba astuda tsunftidesse, hakkasid käsitöölisteks ning said ka täielikud kodanikuõigused. Juba keskajal võimaldas linn andekatel ja tublidel eestlastel karjääri teha.


Kui lugeda Balthasar Russowi Liivimaa kroonikat, saab sealt aru, kui rikkad olid tol ajal tallinlased. Mitte superrikad, aga elasid mõnusalt. Russow toob niisuguse näite, et kui ühe tavalise kodaniku naise kõik ehted kokku koguda ja maha müüa, siis pere võis selle eest kaks aastat rahulikult ära elada.


Mida peate meie keskaegses linnakultuuris eeskuju väärivaks?


Praegu valitseb meil egoistlik individualism kui maailmavaade, mis tugineb saamahimul. Eelkõige on hinnatud need, kes rohkem teenivad, sõidavad toredamate autodega, omavad uhkemaid suvilaid Hispaanias; kelle naistel on suured kõrvarõngad ja aina kallimad kasukad.
Kristliku ja keskajal ka Tallinnas valitsenud arusaama järgi oli aga nii, et rikkad inimesed on loodud vaeste päästmiseks ning vaesed inimesed on loodud rikaste päästmiseks, et nad liiga ülbeks ei läheks. Keskaja testamentidest selgub, et inimesed ei jätnud  pärandit üksnes järglastele, vaid kindlasti annetati oma kogukonna kirikule. Tihtipeale ka teistele kiriklikele institutsioonidele. Sealhulgas ka näiteks Jaani seegile või uuele seegile. Mõned pärandasid ka kirikute juures olnud lauagildidele, mis tegelesid vaeste eest hoolitsemisega. Kogusid vaestele toiduaineid ja riideid. Või rahagi. Keskaegne rikas kaupmees sai aru, et peale rikkurite on ka sandid, vigased ja kerjused, prostituudid, pidalitõbised. Kõiki on vaja toita. Kellel on nõrk tervis, kellel nõrk mõistus, kes pole nigelate olude tõttu leidnud endale sissetulekut ja väärikat eneseteostust. Praegu vaatavad rikkurid vaestele ja väetitele ülbelt ülevalt alla. Nüüd püüab linn kodutuid veidi toetada, aga toona oli see kogu ühiskonda läbiv hoiak.


Kas siis tänapäeval valitseb vaesusesse teistsugune suhtumine ja inimesed on ahnemad?


Tänapäeval tegelevad vaeste aitamisega üksikud entusiastid ja valitseb jah üldine suhtumine, et kui mul on kontol alla miljoni euro, siis ma vähifondile või naiste varjupaigale sentigi ei anna.


See mentaliteet, mis keskajal tekkis kristliku maailmavaate ja linna kogukonna ühtekuuluvustunde ajel, moodustas niisuguse terviku, mis võimaldas ühiskondlikke vastuolusid pehmendada. Linn toetas neid, kes olid vaesed, viletsad, haiged ja tõrjutud. Pidalitõbiste varjupaik oli Tallinnas näiteks juba 1237. aastal. See oli siis n-ö kristlik heategev varjupaik seltskonnale, kes olid ühiskonnas kõige armetumad – pidalitõbised.


Kui Kolumbus avastas Ameerika, siis tõid tema madrused lisaks kartulile ja porgandile kaasa ka süüfilise. See mõjus alguses väga hullusti ja tekkisid lausa epideemiad. Siis rajati Suure Rannavärava ette süfiliitikute varjupaik. Kuid ka need haiged olid osa ühiskonnast, nad võisid, kuigi sissevajunud ninadega, kanda protsessioonide ajal pühapilte ja tunda end niimoodi ühiskonna liikmetena. Selles osas tunnen mina nii ajaloolase kui ka kodanikuna puudust keskaja eluhoiakust.

 

 

 

Keskajal oleks liigkasuvõtja saadetud tuleriidale

 
Jüri Kuuskemaa sõnul kontrollis linna raad väga hoolikalt kaupade hindu, et tagada elanikele normaalne äreaelamine, ja liigkasuvõtmine näiteks laenude pealt oli keelatud.


"Toona oli väga põlatud liiakasuvõtmine," kinnitas Kuuskemaa. "Kui keegi laenas näiteks sada marka, siis ei tohtinud ta küsida tagasi rohkem kui 106. Väike tulu oli lubatud. Kui sa küsisid juba 120 marka tagasi, siis ma oleksin andnud su kohtusse ja sind oleks võib-olla tuleriidal ära praetud elusalt. Aeg kuulub jumalale ja aeg ei muuda sinu 100 marka nii palju väärtuslikumaks. Kuus protsenti oli eraisikute laenuprotsent. Aga praegu? Ei põlata ka võtta isegi 20%. Selline liiakasuvõtmine poleks keskajal võimalik olnud." 

 
Kuuskemaa sõnul ei olnud keskajal võimalik teha ka haltuurat. "Kingsepad ja raad leppisid kokku, mis hinnaga kingad on. Rohkem ei tohtinud võtta. Sa ei tohtinud minna teist tellimust täitma, kui üks töö oli juba kokku lepitud. Kui selles kohta raele kaevati, siis pidid maksma kümnekordse hinna sellest, mis sa rohkem said. Linnaisad püüdsid teha kõik, et tagada linnakodanikele normaalne äraelamine. Selleks reguleeriti kõiki elualasid ja vaadati, et iga töö peal oleks vajalik arv meistreid ja et hinnad ei tõuseks üle mõistuse kõrgele."

Laadimine...Laadimine...