KARDIOLOOG MARGUS VIIGIMAA: Eesti arstiabi kõrge tase tuleb õdede ja arstide palkade arvelt

"Arstide ja õdede teadmised on päris heal tasemel. Peame aga suurendama meditsiini rahastatust, muidu võib juhtuda ikkagi see, et meie arstid ja õed lähevad ära teistesse riikidesse," nentis Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse ülemarst Margus Viigimaa, kelle sõnul on eestlaste südamehaiguste suurimaks põhjustajaks vähene liikumine ning ka majandusmuredest tulenev stress. "Näiteks majanduslikult stabiilse riigi Rootsi elanikel on stressihormoonide tase palju madalam," lisas ta.

Pilt: Albert Truuväärt

KARDIOLOOG MARGUS VIIGIMAA: Eesti arstiabi kõrge tase tuleb õdede ja arstide palkade arvelt (1)

Triin Oja

"Arstide ja õdede teadmised on päris heal tasemel. Peame aga suurendama meditsiini rahastatust, muidu võib juhtuda ikkagi see, et meie arstid ja õed lähevad ära teistesse riikidesse," nentis Põhja-Eesti Regionaalhaigla kardioloogiakeskuse ülemarst Margus Viigimaa, kelle sõnul on eestlaste südamehaiguste suurimaks põhjustajaks vähene liikumine ning ka majandusmuredest tulenev stress. "Näiteks majanduslikult stabiilse riigi Rootsi elanikel on stressihormoonide tase palju madalam," lisas ta.

Kas oskate ka lihtsalt inimesega vesteldes ja teda jälgides aimata, kas tal on süda haige või muud terviseprobleemid? 

Esimese minuti jooksul on võimalik  pool kindlaks teha, ülejäänud pool tuleb täpsete meetodite ja nii labori kui ka muude südameravi meetoditega. 

Arsti kogemus on tähtis just selleks, et teha õigeid diagnostikameetodeid. Ei ole võimalik kogu keha kompuutrit teha, aga tegelikult on selle esimese minutiga selge patsiendi põhiprobleem, siis tuleb selle järgi edasisi uuringuid planeerida ja teha seda, mis on õige.

Miks meie inimestel on süda nii haige, et iga teise viib just see hauda?

Üheks südamehaiguste suuremaks riskiteguriks on vähene liikumine. Ühest uuringust ilmnes, et Eesti elanike liikumisaktiivsus on võrreldav pigem Lõuna-Euroopa riikidega. Lõuna-Euroopas on kliima soe ja seal inimesed traditsiooniliselt liiguvadki vähem. Põhja-Euroopas – Soomes, Rootsis, Taanis – on liikumine tunduvalt populaarsem.

Liikumisharjumuse tekitamiseks ei ole aga kunagi liiga hilja ning sellega kaasnevad isegi kõrges vanuses väga mitmed positiivsed tervisemõjud. Paraneb liikuvus, jõudlus, tasakaal ja ka aeroobne võimekus. Tuleb kiita näiteks aktiivseid daame, kes vesiaeroobikat ja muud võimlemist harrastavad, kuna need on tõhusad treeningud, samas liigeste vastu õrnad.

Kui spordiklubi on kallis, siis pargis jalutamine või kepikõnni tegemine ei maksa midagi.

Vähene liikumine toob kaasa ka ülekaalu. Miks see ohtlik on, kerge ülekaal pidavat ju olema isegi tervislik?

Vähese liikuvusega kaasneb paraku ka vööümbermõõdu suurenemine, mis on samuti üheks südame-veresoonkonna haiguste põhjustajaks. Vööümbermõõt on palju tundlikum riskimääraja kui kehamassiindeks, kuna ta näitab rasva, mis on siseelundite ümber, tekitades lupjumist, suurendades trombiohtu ja eri südamehaiguste riske. Vööümbermõõdu ülemine piir on naistel 88 cm, meestel 102 cm.

Lisaks südamehaiguste riski suurenemisele kaasneb liigse kõhuõõne rasvaga ka palju muid vaevusi, nagu unehäired, depressioon ja isegi soolevähk.

Ülekaalulisus on ka noorte seas üha suuremaks probleemiks – kas ka nende südamed on juba üha haigemad? 

Me ei tea, mis saab tulevikus praegustest noortest, see on tõsine probleem. Ühelt poolt läheb elu meil kergemaks, toitumine muutub tervislikumaks, aga ülekaalulisus tõuseb.

See on maailmas väga suureks probleemiks. Ameerika Ühendriikides kõigepealt, aga ka Suurbritannias kohtab väga palju ülekaalulisust. Eesti on kusagil Euroopa keskmisel kohal. Ülekaalulisus on probleem kõikides riikides.

Arvatakse, et tulevikus sageneb just teise tüübi diabeet ja sellega seoses nn metaboolne sündroom ehk ainevahetussündroom, mida iseloomustavad korraga ülekaalulisus, kõrgvererõhktõbi, vererasvade ainevahetuse häire ning kõrgenenud veresuhkur.  Südamehaiguseid tuleb seega väga palju juurde.

Mis lihtsamaid nippe soovitaksite inimestele veel piisava liikumiskoormuse saamiseks?

On kaks võimalust piisava kehalise aktiivsuse saavutamiseks – aktiivne füüsiline tegevus ehk trennis käimine ja aktiivne eluviis igapäevaelu elamisel.

Inimesed, kelle eluviis on muidu istuv, peaksid miinimumi saavutamiseks trennis käima vähemalt kaks korda nädalas. Samas annab ka pool tundi kiiremat kõndi päevas, näiteks tööle ja tagasi, miinimumi välja.

Isegi liftist loobumine ja treppidest käimine on väga tõhus. Hüpertoonikud, kes loobusid liftiga sõitmisest ja hakkasid trepist käima, suutsid oma vererõhku ikka märkimisväärselt alandada.

Rootsis algatati programm, kus ka füüsilist aktiivsust kirjutasid arstid välja retseptidega. Selle retsepti alusel saavad patsiendid mingi perioodi vältel käia näiteks ka tasuta spordiklubis. Oleme seda ka Eestis arutanud.

Kas Eesti inimeste majanduslik ebakindlus ja sellest tulenev stress muudab meie seas ka südameprobleemid levinumaks?

Jah, see on väga õige. Me oleme siin uurinud, et näiteks 90ndate keskel oli väga tugev tõus südame-veresoonkonna haigustesse suremuse osas. Selle põhjustajaks olid ühiskonnas toimunud väga kiired sotsiaalmajanduslikud muutused.

Majanduslikult oli see väga kehv periood. Alguses olid kõik õnnelikud, tuli vabanemine, saime oma riigi tagasi. Siis aga juhtus see, et osa töötas ennast üles ja osa oli majanduslikult väga kehvas olukorras.

Kui vaatame stabiilse sotsiaalmajandusliku olukorraga riike nagu näiteks Rootsi, siis seal elavate inimeste stressihormoonide tase on uuringute kohaselt palju madalam, kroonilist stressi on palju vähem ja elukvaliteet on parem.  

Kas majanduskeskkonda peaks muutma, et terviseriske vähendada?

Kindlasti, see on üks põhiasi, mis südametervist mõjutab.

Kas riik peaks meditsiinile raha juurde andma?

Muidugi peaks. Kui vaadata, siis oleme oma suhtarvult, mis läheb SKT-st meditsiinile, Euroopas viimaste hulgas. See, et meil on meditsiin Euroopas kõige efektiivsem, on muidugi väga hea, see on positiivne. Meil on haigekassa, mis töötab hästi, ja seda minimaalset ressurssi, mis meil on, kasutame hästi. Aga meil peaks olema rohkem vahendeid. Muidugi ma saan aru, et on ka muid kulutusi, kaitsekulutused jne ja see ei ole ainult kokkuleppe küsimus. See protsent (mis läheb SKT-st meditsiinile – toim) on meil alla kuue protsendi, enamuses Euroopa riikides aga 8-9 protsenti.

Ameerika Ühendriikides on 14-15 protsenti, aga ma arvan, et seal nad raiskavad raha, see on ebaotstarbekas ja sealne meditsiinisüsteem on hoopis teistmoodi erameditsiinile rajatud. 

Me võiksime joonduda selliste Euroopa riikide järgi nagu Holland või Rootsi, kus on tagatud väga hea arstiabi ja sotsiaalsüsteem, kus loomulikult ka hoitakse kulusid kokku, aga see protsent on tunduvalt suurem, mis läheb meditsiinile.

Nüüd hakkab tekkima see situatsioon, et mille arvelt me seda oleme saavutanud (hoolimata vähesest rahast kõrge kvaliteediga  arstiabi – toim): meil on madalad palgad, eriti õdedel, aga ka arstidel, meil on töötingimused võrreldes näiteks Rootsi haiglatega natuke kehvemad. Aparatuur ja töötajate – arstide-õdede – teadmised ja kvalifikatsioon on päris heal tasemel. Me peame meditsiini rahastamist suurendama, et olla jätkusuutlikud, muidu võib juhtuda ikkagi nii, et meie arstid ja õed lähevad teistesse riikidesse ära.

Milline meditsiinivaldkond madala rahastatuse tõttu praegu  kõige rohkem kannatab?

Aktiivravi osas oleme me tulemuste ja mahtude osas Soomega võrdsed, aga meil on kuskil kaks ja pool korda vähem raha. Aga see puudutab aktiivravi.

Kahjuks on näiteks järelravi ja rehabilitatsioon meil tunduvalt madalama tasemega, inimesed panustavad ise sinna, aga kuna erameditsiin on meil suhtelistelt vähe arenenud, pole isegi selliseid struktuure, kuhu inimene saaks infarkti järel pöörduda ja  regulaarselt rehabilitatsiooni teha. 
Varem toimus see meil Pärnus sanatooriumis. Mäletan, et kui ma olin noor arst, siis kõik inimesed, kes olid infarkti saanud, läksid pärast kolmeks nädalaks Pärnusse. Praegu ei ole isegi enam vaja, et nad oleksid kuskil sanatooriumis, aga hea, kui oleks selline ambulatoorne võimalus. Neid küll on, näiteks Õismäe polikliinikus, aga siiski vaid üksikud.

Oluline on just järelravi, eriti pärast rasket haigust. Haiglas tehakse selle lühikese ajaga, mõne päevaga kõik sel tasemel, mis on Euroopa tipptase, aga siis, kui patsient läheb koju, jääb ta  meditsiinisüsteemi toetuseta. Perearsti juurde muidugi jõuab, aga perearstil on ka vähe võimalusi, kui ei ole  rehabilitatsioonisüsteemi välja arendatud.

See on see, mille arvelt me saaks meditsiini kõvasti parandada, aga et seda teha, oleks raha juurde vaja. Aktiivravi on meil juba niigi Euroopa kõige efektiivsem, me ei saa enam paremaks.

Kas puudulik järelravi pikendab ka näiteks taastumisprotsessi?

Kindlasti see pikendab taastumisprotsessi ühelt poolt, inimene on ebakindlam. Ja näiteks pärast infarkti – tegelikult inimene tahab rääkida, tekivad ka teatud psühholoogilised probleemid. Ma ütleks, et ravi kvaliteet ka sellega halveneb, kuna me võib-olla õigel ajal ei võta talt mingeid ravimeid ära, ei pane mõnda ravimit juurde. Sageli needsamad ravimid, mis talle haiglast väljakirjutamisel anti, jäävadki. Tegelikult peaks kardioloog teda vaatama ka hiljem ja aktiivsemalt.

Me oleme ka arutanud, et kindlasti esimese aasta jooksul pärast  infarkti peaks olema patsient kardioloogi jälgimisel – ta võiks käia kas või kaks korda, see parandaks ravi kvaliteeti kõvasti.
----------------------

 

Linn andis Viigimaale teenetemärgi

Volikogu otsustas anda kardioloog Margus Viigimaale tehtud suure töö eest südamehaiguste ennetamisel Tallinna teenetemärgi.

Tallinna teenetemärk on väärikas autasu Viigimaa aukartustäratavas tunnustusterivis. 2014 pälvis Viigimaa tehnikaülikooli aasta teadlase tiitli.

Ta on ka Ukraina arstiteaduste akadeemia kuldmedali laueraat ning 2007. a sai Eesti Vabariigi Punase Risti III klassi aumärgi. Lisaks on dr Viigimaa Ungari hüpertensiooni ühingu, Kasahstani kardioloogide assotsiatsiooni, Bulgaaria hüpertensiooni liiga ning Rootsi hüpertensiooni ühingu auliige.

Dr Viigimaa on lõpetanud Tartu ülikooli arstiteaduskonna ning Kaunase meditsiiniakadeemia, lisaks on ta end täiendanud Kyoto ülikooli haiglas, Venemaa kardioloogiakeskuses Moskvas, Hannoveri meditsiiniülikoolis, Oulu ülikooli haiglas, Nottinghami ülikooli haiglas ja Londoni Charing Cross Hospitalis.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...