KIKU: Sport tegi minust sõdalase, kes õppis nautima veremaitset suus

"Sa pead õppima nautima valu, nautima nn veremaitset suus," kirjeldab äsja Reformierakonnaga liitunud kauaaegne suusakuulsus Kristina Šmigun-Vähi (41) spordis kehtivat võiduretsepti. Poliitikas soovib ta seista selle eest, et lapsed ja kogu rahvas liiguks rohkem. Lisaks peab ta oluliseks tublide tunnustamist. "Mulle tundub, et me teeme ühiskonna lödiks, kui püüdlemist ja pingutamist ei väärtusta," lisas ta.

Pilt: Albert Truuväärt

KIKU: Sport tegi minust sõdalase, kes õppis nautima veremaitset suus (1)

Maarja-Liis Arujärv

"Sa pead õppima nautima valu, nautima nn veremaitset suus," kirjeldab äsja Reformierakonnaga liitunud kauaaegne suusakuulsus Kristina Šmigun-Vähi (41) spordis kehtivat võiduretsepti. Poliitikas soovib ta seista selle eest, et lapsed ja kogu rahvas liiguks rohkem. Lisaks peab ta oluliseks tublide tunnustamist. "Mulle tundub, et me teeme ühiskonna lödiks, kui püüdlemist ja pingutamist ei väärtusta," lisas ta.

Mida on vaja võitmiseks spordis ja mida on vaja võiduks poliitikas?


Ma arvan, et spordis ja poliitikas kehtivad samad põhitõed. Peab olema sihikindel ning peavad olema eesmärgid. Peab olema valmis tegema palju ja rasket tööd ja oluline on järjepidevus. Sa ei tohi halada, et sul on raske, et sul on valus. See tuleb ära unustada. Ei tohi olla enesehaletsust. Läbi raskuste tähtede poole – see on justkui irooniline ütlus, kuid see sajandeid vana ütlus vastab ka tõele.


Ükski teekond ei saa paraku olla puhas nauding. Samas suudab inimene teha ka pingutusi nauditavaks. Kui sa ei ole nõus raskeid hetki kannatama, siis pole ka võimalik teha tipptulemust. Sa pead õppima nautima valu, nautima nn vere maitset suus.


Ega mulle ka kõik trennid ei meeldinud, aga tahtsin tugevaks saada ja tahtsin väga võita. Lapsed on mulle vahel öelnud, et neile meeldib ujumas käia, aga näiteks ratastega liivas sõtkuda ei meeldi. Aga nad teavad, et kui kannatad ära, siis saad tugevaks.


Ma ei tea, mida on vaja võitmiseks poliitikas. Ma ei saa nimetada end poliitikuks. Aga kui vaatan muidki elualasid, siis tööta ja järjekindluseta ei saa midagi.


Kas igatsed suure võistluspinge aega tagasi? Oled ka öelnud, et spordis ei saa olla palju sõpru, samas on töö erakonnas ju meeskonnatöö.


Spordis oled väga keskendunud ja teed kohati oma tööd, nagu oleks kõrvaklapid peas ja silmaklapid külgedel. Kui tahad midagi saavutada, siis jääb isegi 24 tunnist ööpäevas väheks ning sõpradega näiteks kohvikusse ei jõua.

Sportlasena olin suhteliselt üksi, aga ma ei taha enam asju üksinda teha.

Aga ma ei kahetse midagi, samas ka ei igatse neid aegu tagasi. Sportlasena olin suhteliselt üksi, aga ma ei taha enam asju üksinda teha. Praegu tunnen, et tahaks ühtse tiimi ja meeskonnana tööd teha. Tahaks üksteist innustada.


Mida teha, et Eesti suusatamine varemetest tõuseks? Kas on vaja üksikuid talente üles otsida või muuta spordi juhtimist?


Nii kaua kui meil on noorte võistlustel palju lapsi stardis, on kõik hästi. Ma ei vaataks praegust olukorda kui katastroofi. Peame hindama seda, mis oli, ja peame olema realistid, et kogu aeg ei saa hästi minna. Näiteks Ants Antsoni olümpiavõidust läks üle 50 aasta, enne kui kiiruisutamisest Eestis jälle räägiti – aga nüüd on meil Saskia Alusalu. Elus käivad ikka asjad üles ja alla, kord on üks ala tipus, siis teine.

 

Ärme unusta ka tänast kliimat, mis ei soodusta suusasporti.

Ärme unusta ka tänast kliimat, mis ei soodusta suusasporti. Mul on siiralt kahju, et meil pole korralikku talveilma, et lapsed saaks suusatamisest hea maigu suhu.


Kui vaadata näiteks Norra suusatamist, mis on väga järjepidev, siis seal on alati palju lund ja ka riiklik süsteem toetab seda ala. Kui lähen oma õele Norra külla, siis imestan, kui palju seal on Oslo lähistel suusaradu. Nädalalõppudel on metsad täis lapsi koos vanematega suusatamas – see on kogu nende kultuuri osa.


Mille eest tahaksid poliitikas eelkõige võidelda?


Et igapäevane liikumine oleks ühiskonna elementaarne osa. See oleks üks väljapääs nutiajastust ja istuvast eluviisist, ning tegutseda tuleks kiiremas korras. Kui vaadata statistikat, siis inimeste tervisehädad algavad vähesest liikumisest. Riik peaks panustama liikumisse ja inimeste tervisesse rohkem. Kui investeerime tervisesse, siis on see kogu riigile kasulikum – see on ennetav tegevus, mille tulemusena on inimesed tervemad.


Meie teadmised aina kasvavad. Aga kui vaatad ühiskonda, siis me teeme justkui kõike risti vastupidi, hävitame end. Me teame, mida on kasulik süüa, aga sööme ikka ebatervislikumalt ja ebatervislikumalt, eriti veel lapsed. Kurb on. Me ei saa muuta täiskasvanud inimesi, aga me võime haridussüsteemi kaudu väga palju muuta laste ja noorte harjumusmudeleid.


Ma näen, et sport on ju hariduse üks osa. Kehaline kasvatus on olnud koolisüsteemis aastasadu oluline. Samas on praegu kehalise kasvatuse tunde nädalas vaid kaks, needki tihti järjest. Kui arvestada, palju lapsed liikusid sada aastat tagasi ja kui palju nad liiguvad täna, peaks koolis olema iga päev üks kehalise tund.


Kas koolides peaks olema nutiseadmete keeld?


Paljudes juba ongi. Lapsed ei tohiks tunni ajal telefonis olla. Samuti ei peaks nad vahetundides seal istuma. Lapsed peaks mängima ja üksteisega suhtlema. Las telefon olla koolis kaasas helistamiseks, mitte muuks.


Uus suund kehalises kasvatuses on see, et hindeid ei panegi ja norme ei pea täitma. Milline on sinu kui profisportlase seisukoht?


Mulle tundub, et me teeme ühiskonna lödiks, kui püüdlemist ja pingutamist ei väärtusta. Aga minu meelest peaks vaatama rohkem igat last kui indiviidi. Lapsel on ju tore näha, et ükskõik, mida elus teeme, me areneme. Näiteks kui ühel aastal jooksen kilomeetri 8 minutiga, siis järgmisel aastal 7 minutiga. Iga asja saamiseks tuleb tööd teha. Mitte et istun kuskil ja asjad kukuvad kätte. Samas peaks iga lapse võimeid hindama individuaalselt, mitte ühe mõõdupuuga.


Igapäevane kehaline liikumine peaks inimeste elus olema sama elementaarne, nagu magamine ja söömine. See peaks olema osa laste päevarutiinist. Hiljuti lugesin artiklit, kus öeldi, et tänapäeva lapsed liiguvad vähem kui vangid. See pani mõtlema.


Üks põhjus, miks me kolisime, oli see, et kui tütar oli umbes neljane, pidin temaga kord sügisel kui jalutama minema. Tuli sitsikleidiga esikusse. Küsisin, kuhu sa selle riietusega tuled, ja ta vastas, et kas me siis autoga ei lähegi.

Mulle oli see äratuskell. Et kui laps juba arvab, et jalutama minnakse alati koos autoga, siis ma olen teatud asju väga valesti teinud. Sain aru, et kui laps läheb linna kooli, siis tuleb autost loobuda ja igale poole. kuhu vähegi võimalik, minna jala. Laps peab saama ise liikumisega hakkama.


Mida arvata tasuta spordiringide ideest koolides?


Tasuta asju ma ei fänni, sest see võtab teatava kohusetunde ära. Kui sa oled mingi kopika maksnud, siis sa tuled kohale. See on selline alateadvuslik asi – kui oled otsustanud oma tervisele raha kulutada, siis viid otsuse ka ellu. Muidugi peaks soodustada sportimist sellega, et trenni hind ei oleks liiga kõrge. Et kellel on huvi, ei jääks kõrvale.


Sportimine ei pea olema tippsport, mida tehakse, et higi lahmab. Minu meelest võiks ükskõik mil moel liikuda – jalutada, teha rahvatantsu või muud sarnast.


Kui vaatad linnaruumi, siis näiteks Snelli park ja staadion on väga äge – seal liigutakse ja mängitakse, eriti kevadel on see õhtuti rahvast täis, see on täiesti müstiline. Aga neid kohti võiks rohkem olla. Ja koolihoovid pannakse õhtuti kinni, sest kardetakse vandaale. Ühelt poolt me tahame, et lapsed liiguksid, teisalt paneme sportimispaigad kinni.


Oled saanud Tartu ülikoolist kraadi ettevõttemajanduse valdkonnas. Mis majandusharud oleks Eestile olulised, mida majanduse heaks teha?


Kogu aeg räägitakse, kuidas riigi raha jagada. Aga tuleks rääkida rohkem sellest, kuidas riik raha teeniks. Riik on ju kah omamoodi ettevõte.


Vahepeal oli meil kuvand, et Eesti on väike innovaatiline e-riik. Samas me ei soodusta seda praegu piisavalt. Kõik, kes on vähegi ettevõtlikud või heade teadmistega, sõidavad ju välismaale. Miks? Sest meil ei ole ettevõtlusega tegelemiseks soodsad tingimused. Tuleks luua soodsamad võimalused ettevõtlusele ja innovatsioonile. Seda veel rohkem riigi poolt toetada ja innustada.


Me jääme alati Euroopa ääremaaks ja selleks, et tublisid noori siin hoida, ei saa me ennast võrrelda näiteks Kesk-Euroopa maadega. Me peame veel rohkem panustama, et inimesed ei lahkuks. Et nad oma häid ideid ei müüks teistes maades maha. Muidugi on tore Eestist ära käia, aga kas nad tulevad tagasi?


Noored peavad saama ennast Eestis teostada, muidu ei paista meie tulevik väga hea.


Kas töötajaid tuleks rohkem väärtustada?


Absoluutselt. Ja jälle rõhutan laste ja noortega tegelevaid töötajaid.

Me ei väärtusta õpetajaid ja treenereid oma ühiskonnas piisavalt.

Me ei väärtusta õpetajaid ja treenereid oma ühiskonnas piisavalt. Kas õpetaja teeb seda vaid missioonitundest või on ta ka rahul, sest saab head palka? Ja kas tuntakse, et õpetaja on väärt amet, mida tasub õppida? Õpetajate ja treenerite, kõigi laste ja noortega tegelevate ametite ühiskonnas väärtustamine peab olema meie riigi järgmine tähtsaim ülesanne. Ja see ei puuduta vaid palga suurendamist, vaid süsteemi nende ametite au sisse tõstmiseks.


Kas spordi rahastamist tuleks muuta? Kuhu suunata raha senisest rohkem – tippsporti, tervisesporti?


Ma ei tea. Raha on alati liiga vähe. Ma arvan, et ütlesite väga hästi, et sport tulebki viia inimestele ukse ette. Et see oleks igapäevane tegevus, muuta see harjumuseks. Isadel ja emadel on lihtne anda lapsele nutiseade kätte. Aga pange riidesse ja minge lastega õue. Uskuge mind – see teeb head mitte ainult lastele, vaid ka teile endile.

Ma kahjuks süüdistan laste väheses liikumises ka enda põlvkonda – me oleme laisad ja mugavad.

Me peame lapsevanemana olema eeskujuks. Ma kahjuks süüdistan laste väheses liikumises ka enda põlvkonda – me oleme laisad ja mugavad.


Peaksime tooma linnaruumi rohkem sportimisvõimalusi ja atraktsioone. Ma arvan, et need oleks lapsi täis.


Spordimaailm paistav olevat intriigirohke. Suvel otsustas vehklemise alaliidu juhatus saata MM-le vastse Euroopa meistri Katrina Lehise ja jättes reeglite vastaselt välja Erika Kirpu. Kas spordis loeb alati tulemus või on vaja võistlustele pääsemiseks ka n-ö poliitikat teha?


Seda juhtumit ma ei oska kommenteerida. Aga eks selliseid asju ikka juhtu. Meenus üks lugu, kus ma olin küll kõige tugevam, ent mulle öeldi, et oled veel liiga noor, istu veel kodus.

Hea, et mul sündisid lapsed ja ma muutusin jälle normaalseks inimeseks.

Aga nagu ütleb üks vanasõna, mida ma ikka armastan meenutada: mis ei tapa, teeb tugevaks. See kasvatabki sinust võitleja. Sport muutiski mind vahepeal selliseks – sa lähed otse edasi, kas või läbi seinte, nagu sõdalane. See on elu ja surma küsimus, sa pead vallutama oma tipu. Hea, et mul sündisid lapsed ja ma muutusin jälle normaalseks inimeseks, kes märkab ja kellele läheb korda ka muu.


Kas tahad ka oma lastele nii väljakutseterohket elu?


Ma ei taha muidugi oma lastele raskusi. Samas see kõik kuidagi õpetab, kasvatab, teeb tugevamaks. Me kasvatame praegu lapsi sageli nagu vati sees – kuna meil endil polnud kõike, siis tahame, et nad saaksid kõike teha, kõike kuulata, nautida, kõike maitsta. Samas aga hoiame neid eemal raskustest. Mul on tunne, et rikume väga palju asju ära tänu sellisele hoiakule. Me teeme lauad ümaraks, et laps pead ära ei löö. Ja kui ta siis ühel hetkel lööb, siis ta ei tea, mida teha.


Näiteks see, et me ei pane enam hindeid. Paljudes kohtades on nii, et hindeid ei teata, sest äkki kellelgi tekib halb tunne. Ma ei arva, et see on alati õige. Too parimad teistele eeskujul, sest see motiveerib teisi. Kui mina loen ajalehest, et mingil ettevõtjal läheb hästi, siis see teeb maailma toredamaks ja innustab. Ja tekib tunne, et mina ise saan ka hakkama.


Tahaks anda oma lastele nii palju, et nad on valmis minema ühiskonda, kus mitte midagi ei tooda kandikul ette. Peame õpetama julgust ja enese eest seismist. Kui ma tahan töökohta saada, siis ma pean ju näitama oma tugevusi. Ütlen tihti oma lastele – olgu tegu hambapesu või trenniga –, et see on ju sinu elu. Et lapsed saaksid aru omaenda vastutusest. See on koostöö – perekond ja kool peaksid väikesest inimesest kasvatama sellise, kes saab ise elus hakkama.


Kas spordis on võimalik võita dopinguvabalt?


Jah, on küll. Tuleb endasse uskuda ja kõik on võimalik. Osal aladel on aga spordivarustuse roll oluliselt kasvanud. Näiteks kui vaadata suusavarustust, et mis oli 70ndate lõpus ja mis on nüüd, siis see on meeletult edasi arenenud. Milliseid kiirusi näidatakse ainuüksi tänu tehnoloogiale. Ma ei saa seda päriselt võrrelda autospordiga, aga siiski.


Elad nüüd Tallinna ja kesklinnas, mis siin on hästi?


Mulle meeldib, et hooneid restaureeritakse. Kasutan ka palju ühistransporti, sõidan bussi ja trammiga. Ja käin Tartusse kooli ka näiteks rongi või bussiga.

Mida ilusamaks ühistransport läheb, seda rohkem seda kasutatakse.

Käisin mitu aastat Tallinnast Tartusse autoga kooli. Mulle öeldi, et miks sa ei sõida bussiga. Mina ütlesin, et ei, need on nii õudsed. Aga nüüd on rongid puhtad ja ilusad, tore sõita. Mida ilusamaks ühistransport läheb, seda rohkem seda kasutatakse. Ühistransport on väga mugav.


Miks lähed just Reformierakonna ridades riigikokku kandideerima?


Ma olen selle poolt, et iga inimene saab oma õnne jaoks väga palju ära teha. Ma näen nende maailmapildis võitluslikkust. Et mitte kõigile võrdselt, vaid et kui sa pingutad rohkem, siis sa ka väärid rohkem. Nii Keskerakond kui ka Reformierakond nägid minus spordi teemal kaasarääkijat, kuid veel enam soovin just laste liikumise teemal kaasa rääkida.


Kas Eesti peaks jätkama solidaarse tervishoiu ja haridussüsteemiga või laskma erasektoril siin suuremat rolli võtta?


Arsti juurde võiks pääseda kiiremini, järjekorrad on väga pikad. Aga elasin näiteks aasta Ameerikas, seal maksab arsti juures iga liigutus kohutavalt palju. Ma ei arva, et meil peaks olema nii nagu seal. Aga samas see ka ei ole hea, kui sa pead ootama kuid, enne kui arsti juurde saad.


Kui palju ise praegu spordid?


Iga päev proovin end vähemalt tund aega liigutada, joosta või sõita rattaga trenažööril. Samuti liigun palju jalgsi. Kui ma liigun, siis see tähendab, et hoolin iseendast. Ja jaksan tänu sellele palju rohkem ning tuju on hea.


Mis on Eestis praegu hästi ja mis mitte?


Meil on tegelikult kõik päris hästi. Eestimaa on väga ilus ja Eestis on hea elada. Peame hindama seda. Mida me ei peaks tegema – me ei pea ütlema halvasti. Meil on nii, et kui on hästi, siis on kõik normaalne, ning me ei ütle midagi. Aga kui on halvasti, siis näitame näpuga.

Kui sa kulda ei too, siis sa pole mingi tegija. 

Eks riigis on samamoodi, et kui on midagi hästi, siis ei räägita. See on nagu spordis – kui sa kulda ei too, siis sa pole mingi tegija. Peame oma suhtumist muutma. Kiidame, toome häid asju esile. Näiteks kirjutame kas või seda, et on tore, et kuskile pandi uus valgusfoor.

Mida võiks ja saaks veel teha – on üks lihtne asi, see on naeratus. Eesti inimene on tihti hall ja mossis. Ma vaatan ise ka, et kui tulen välismaalt ja läheb paar päeva mööda, siis olen ikka täitsa eestlane. Samas me ei mõtle sellele, kui palju sa võid teisele inimesele naeratuse kinkimise või ilusa ütlemisega anda – tema päeva või isegi kogu elu mõjutada.

Peame rohkem naeratama oma lähedastele, aga ka lihtsalt võõrastele kaasmaalastele. Uskuge mind – see muudab meid kõiki ühtepidi paremaks inimeseks ja teisalt teeb meid õnnelikumaks. Ja seeläbi muudame oma armsa Eesti veel paremaks paigaks, kus elada ja oma lapsi kasvatada.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...