KOKAMÄGI: Meie haridus on liialt täppisteaduste poole kaldu – kunst õpetab lapsi elu nägema!

"On ettevõtlikke inimesi, kes suudavad maal oma ettevõtte püsti panna, aga ülekaalus on ikkagi maalt linna põgenejad," nendib täna 60. sünnipäeva tähistav maalikunstnik Epp Maria Kokamägi, kes on ka ise maale elama asunud ja tõestanud end tubli ettevõtjana. Tema meelest peaks maaelu rohkem toetama. "Näiteks ähvardatakse meil kinni panna postkontor. Maainimesed aga on sedavõrd tagasihoidlikud, et nad ei teegi häält, kannatavad vaikselt."

Pilt: Scanpix

KOKAMÄGI: Meie haridus on liialt täppisteaduste poole kaldu – kunst õpetab lapsi elu nägema! (2)

Kai Maran

"On ettevõtlikke inimesi, kes suudavad maal oma ettevõtte püsti panna, aga ülekaalus on ikkagi maalt linna põgenejad," nendib täna 60. sünnipäeva tähistav maalikunstnik Epp Maria Kokamägi, kes on ka ise maale elama asunud ja tõestanud end tubli ettevõtjana. Tema meelest peaks maaelu rohkem toetama. "Näiteks ähvardatakse meil kinni panna postkontor. Maainimesed aga on sedavõrd tagasihoidlikud, et nad ei teegi häält, kannatavad vaikselt."

Kas kunstnike tütrena oli tulevane elukutse juba ette otsustatud? Või olid kunstnikuks saamise teel ka mõned käänakud-kõrvalepõiked?


Käänakuid ei olnud, aga asja ei otsustanud mitte mu vanemad, vaid ma ise. Mäletan hästi, et teadsin juba väikesest peale, et tahan saada just kunstnikuks.


Kui klassis laste käest küsiti, kelleks sa saada tahad, nimetasid paljud kõheldes traktoristi, poemüüja või kosmonaudi elukutset. Minul kõhklusi polnud – tahtsin olla oma isa ja ema moodi. Hiljuti pööningut koristades leidsid mu lapselapsed mamma – nii nad mind kutsuvad – esimese õlivärvidega maalitud pildi. Olin maalinud vanade meistrite eeskujul kolmeosalise triptühhonina puu taustal lamava naiseakti. Kui 7-8-aastase lapse tööd praegusega võrrelda, siis hilisema loomingu alged olid juba seal olemas.


Mida õppisite teie isalt-emalt, samuti tuntud maalikunstnikelt, millest seniajani juhindute?


Meil olid oma kindlad traditsioonid. Näiteks mu isa, maalikunstnik Luulik Kokamägi võttis alati 1. jaanuaril pintsli kätte ja kas või natukene joonistas või maalis pintsliga lõuendile. Ta uskus, et kui saab lõuendile värvi kanda kohe uue aasta esimesel päeval, läheb kogu aasta hästi. Minul on see siiani meeles ja igal aastal tõmban jaanuari esimesel päeval kas või paar kriipsu lõuendile.  


Seda võib ilmselt võrrelda kirjanike kreedoga – ei ühtki päeva reata?


Mina maalin ikka siis, kui on hea valgus ja hea tuju. Olen harjunud naturaalse valgusega maalima, seepärast on talv mulle nagu väike talveune aeg. Ootan valgeid päevi, ja maailm muutubki juba järjest valgemaks. Iga päev ma aga sugugi ei maali, sest vahepeal teen ka talutöid.


Kui palju vanemad üldse tohivad-saavad lapsi suunata? Näiteks sundida sihipärasemalt pühenduma, või on targem anda hoopis vabad käed?


Mina olen seda meelt, et lapsed kasvavad ise. Näiteks mind ei pandud kunstiringi või kunstikooligi, enne kui ma ise ERKI-sse astusin. Minu meelest sundida ei tohi, sest sund tekitab vaid trotsi. Las laps hakkab näiteks korvpalliga tegelema, kui ta tahab, mõne aja pärast võib ta esialgse huviala juurde ringiga tagasi tulla.


Vanemate mure olgu anda lapsele võimalus, et nad saaksid proovida, mis neid huvitab. Minugi lapsed on harjutanud klaverit või viiulit, kuigi algusest peale võis oletada, et nad püsivalt neid pille mängima ei jää. Võimalikud huvid tuleb läbi elada, et siis saaks oma õige niši leida.


Ametlik diplom tuligi legendaarsest ERKI-st. Kas võib rääkida ka ERKI vaimust, nagu räägitakse Tartu vaimust?


ERKI-l nagu kõigil kõrgkoolidel on oma vaimsus. Minu õpiajal kaheksakümnendate alguses lehvis maja värvipritsmeis maaliateljeedes üsna boheemlik vaim.


Kuigi ma ise end boheemlase tüüpi kunstnikuks sugugi ei pea. Boheemlusel on omad võlud, kuid puhtalt sellega nina vee peal ei hoia. On vaja ka teisi oskusi. Tänapäeval peab olema küllaltki distsiplineeritud, et läbi lüüa.


Teie näitasite masu ajal erksat ettevõtlusvaimu, asutades oma perefirma. Kas algus oli raske ja mida on nüüd juba kümne aasta pikkused kogemused ettevõtjana õpetanud?


Jaa, sügaval masuajal avatud kunstigalerii sai suvel kümneseks. Kuigi toona vangutasid ärilise mõtlemisega sõbrad sellise ajastuse peale vaid pead. Mina aga olen selline kunstnik, kes töötab kindla teemaga sarjadena.


Vajasin võimalust, kus oma töid näidata. Inimesed käisid minu koduateljees Haapsalus, kus kitsastes oludes üksteise peale lapatud pilte oli väga ebamugav vaadata. Kohase valgustusega avara galerii avamise tingis elu ise. Õnneks on meil jah siiamaani ilusti nina vee peal ja tundub, et lisaettevõtmised nagu kohvik või kodumajutus maja teisel korrusel on sellele tublisti kaasa aidanud. Ka külalistoad on nagu galerii osa, täis kunsti.


Teatud määral on ettevõtmisse kaasatud ju kogu teie pere?


Töötame kõik koos. Abikaasa Jaak Arro eksponeerib seal puidureljeefmaalijana oma puidutöid. Oleme abikaasaga hea tandem, tema valmistab mulle ette ka kõik alusraamid. Galeriis on väljas veel minu vanema tütre, keraamik Liisu Arro tööd. Ülemise korruse kodumajutusega tegeleb teine tütar, kokakunstnik Anni Arro. Meie poeg Johannes jäädvustab kõike olulist fotokunstnikuna.


Olete juhendanud kunstigaleriis paljusid lapsi ja noori. Millist rolli kunst lapse jaoks mängib, isegi kui ta hiljem teise elukutse valib? Miks ergutada lapsi kunstiga ise tegelema?


Silmaringi, hinge ja tunnetust arendab kunst igal juhul. Meie haridus on minu meelest liiga täppisteaduste poole kaldu, humanitaariat ja kunstiajalugu peaks lastele rohkem tutvustama – kui ilusaid maale on aastasadade jooksul loodud! Lapsi see huvitab ja nad jäävad vägagi kuulama ja vaatama. Kõik väikesed lapsed oskavad joonistada, kuigi see oskus ühel hetkel näib kaduvat. Joonistamine õpetab ka oma ümbrust paremini märkama. Kunst õpetab elu vaatama ja nägema.


Näib, et teie lemmikuteks on kuldne värv ja inglimotiiv. Kuidas ise hindate, kas loomelaad on aja jooksul muutunud?


Ikka! Muutunud on koloriit ja värvid, sellele on kaasa aidanud ka meie värvitööstuse suur areng. Kui esimestes töödes kasutasin palju musta, siis praegustes on see värv peaaegu välja tõrjutud – armastan heledaid, kuldseid värve. Praegu talvel töötan sinistes toonides sarjaga, sest ka pimedus on tegelikult värviline. Öötaevas pole must, vaid väga tumesinine. Pariisi sinise toon väljendab meie põhjamaist talveööd hästi. Kuid unenägudest ei tule mul küll mingeid fantaasiaid, uni on puhkuseks. Samas meeldivad mulle igasugused allegoorilised tegelased, samuti inspireerivad  maastikud. Päikesepeegeldus merel või taeva värvid.


Mis rohkem looma ajendab, rõõm või kurbus?


Ikka rõõm! Olen tähele pannud, et ka kurbusest saab maalimisega üle. Kui nukrutsedes võtad pintsli kätte ja hakkad maalima, läheb hing kohe kergemaks. Kevadel soovitavad arstid end kosutada näiteks D-vitamiiniga, aga hingele sellist tabletti pole. Minu arvates võiks kunst toimida positiivse vitamiinina. Kui vaatan oma galerii külalisteraamatut, pole seal kogu nende aastate jooksul ühtegi kurja sissekannet. Nagu väike rahusaar kiirustava tänavamüra keskel, öeldakse. Halba on meie ümber niigi palju, midagi peab sellele vastukaaluks andma. Mina soovin maalida pilte, mis suudavad inimesed rõõmsaks teha.


Esimene tuntuim töö oli teil ju tegelikult portree iseendast. Lisaks portreedele olete illustreerinud ka lasteraamatuid ning tegelenud teatri- ja kinokujundusega. Milliseid töid teete kõige meelsamini?


Autoportree valmis koolitööna ja sai nüüd tagasivaatena viimase kunstikalendri esimeseks tööks, et näidata publikule mu teekonna algust. Selle esimese kursuse esimese töö juhendaja oli maalikunstnik Lepo Mikko, kuulsa Pallase kunstikooli õpilane. Kuid kõige vabamalt tunnen end ikkagi oma väljamõeldud pilte maalides. Portreed mõneti kammitsevad. Portreelt nõutakse ju sarnasust, kuigi iga inimene näeb pilti erinevalt. Üldjuhul peab tulemus tellijale meeldima.


Kui palju üldse kunstnik peaks tellimustöid ette võtma ja kui palju tuleb raha teenimiseks ka kitši teha?


Mina teen palju tellimustöid, aga siis, kui soovitakse lihtsalt minu stiilis pilte. Mitte et maaligu ma kolm karu! Kui inimesed tulevad ja ütlevad, et neile minu laad meeldib, teen tellimustöid heameelega. Võime isegi aru pidada, kas teha külmades või soojades toonides maal. Võin ka tellijaga koju minna ja arutada, kuhu see maal kõige paremini sobib.  


Teie töid on kasutatud isegi sisekujunduses?


Tõesti, üks firma tuli mõttele minu maale sel viisil kasutada, ja ma andsin selleks loa. Kunst on ju kallis ja kui inimene ei jõua maali osta, siis on väga vahva, kui maal on trükitud näiteks kardinale. Olen kujundanud isegi voodikomplekti, kus magad nagu inglitega maali sees! Mulle sellised eksperimendid meeldivad. Kunst ei pea jääma ainult lõuendile või paberile! Miks ta ei võiks olla kas või tassil? Minu vanem tütar Liisu näiteks andis välja toreda sarja mu isa joonistustest taldriku peal. Tema ja minu ema Imbi loomingut on tal plaanis keraamikas veelgi kasutada.


Milline näib meie kunstikriitika tervis? Kas võib eeldada, et pärast suuremat näitust ilmub ka nö põhjapanev arvustus?


Pigem kardan, et senine kunstikriitika traditsioon on hääbumas. Imetlen väga vanema põlvkonna kriitikute kunstianalüüsi laadi, näiteks Mai Levini või Mirjam Peili artikleid, mida on lihtsalt lust lugeda! Kriitik saab kõigest aru ja oskab kunsti ka teistele avada. Tänapäeva kunst on tavavaatajast kaugenenud, tihti näib, et kunsti tehakse vaid kitsama ringi publiku jaoks. Tihti on moodne kunst sektikunsti laadne. Sel juhul eriti on vaja vahepuhvrit kriitiku näol, kes vaatajale nähtut avada suudab. Minul on oma lemmikkunstnik juba lapsest peale, mil Itaalia kunstniku Botticelli pilte uurisin kunstialbumeist.


Millisel tasemel meie kunst muu maailmaga võrreldes teie hinnangul on?


Väga heal tasemel. Seda näitab juba suur huvi kollektsionäär Enn Kunila kunstikogu vastu, millega ta väga menukalt on reisinud läbi Itaalia ja mujalgi Euroopas.


Kas kunstiteos peab olema ühiskonnakriitiline?


Minu arvates ei pea. Ühiskonnakriitiline on meie igapäevane elu. Minu jaoks on kunst tõesti nagu vitamiin, mis teeb hingele pai. Plakatite koht on tänaval, kus tuleks suud puhtaks rääkida.


Sündinud Tallinnas, olete nüüd siiski aasta ringi maaeluga rohkem seotud. Kuidas Sepamaa talu teie ellu tuli ja jäi?


Olen enamuse ajast elanud Tallinnas, kuid millegipärast teadsin lapsest saati, et kunagi elan ma maal. Kuigi juba minu emapoolsed vanavanemadki olid linnainimesed. Alguses kolisin Tallinnast Haapsallu ja sealt edasi Pärnumaale Tõstamaa valda. Igatsus maa järele on minu sees olnud kogu aeg. Suvel peame siin lausa laenulambaid, kes kadakased karjamaad tühjaks söövad. Loomiseks vajan ma rahu ja loodust.


Maaelust räägitakse nii ja naa. Kuidas teile tundub, on see  hääbumas või vastupidi, õitsele puhkemas? Mis on maainimesele praegu kõige raskem?


See on tõesti nii ja naa. On ettevõtlikke inimesi, kes maal oma ettevõtte suudavad püsti panna, aga ülekaalus on ikkagi maalt linna põgenejad. Riik saaks maaelu paremini toetada. Meil näiteks ähvardatakse kinni panna postkontor. Need, kes peavad e-poodi ja kasutavad kauba saatmiseks postkontorit nagu ma isegi, peavad ilmselt oma äri siis kinni panema. Minu maalid pakiautomaadi väiksesse karpi lihtsalt ei mahu. Arstipunkt on meil olemas ja tubli arst püüab siia ka apteegi saada. Paraku ei ole tal luba kohapeal röntgenipilte teha, kuigi vajalikud aparaadid on viimase peal olemas.


Milline võiks olla üks kobe valimislubadus maainimestele?


Alustage väikestest asjadest ja kuulake maainimesi! Las postkontorid jääda, me ei saa ainult kullerteenuse peale loota. Kui riigiettevõte ei tooda kasumit, saaks teda ju muul viisil toetada. Maainimesed on aga sedavõrd tagasihoidlikud, et mitte ainult et nende häält pole kuulda, vaid nad ei teegi häält. Kannatavad vaikselt, kuigi paljudel vanainimestel pole näiteks autot, millega vajadusel linna arstile sõita. Või on tal prillid katki või polegi jõudnud neid muretseda. Peab olema noor ja tugev, et maal hakkama saada.


Mis aitab teil tööst lõõgastuda?


Maaelamises jagub ju igasuguseid tegemisi kogu aeg. Kui selg laseb kummardada, siis aias rohides. Kui ei, siis jätan naadi õitsema ja pole hullu midagi, naat on tegelikult väga ilusa õiega. Roosidest armastan vanu inglise roose. Mullune pikk ja soe suvi meeldis väga öökuningannale, pani lille mitu korda õitsema ja tõi erakordselt üle saja õie. Taimi tuleb lihtsalt märgata ja osata õigesti kasta, näiteks öökuningannat võib kimbutada ülekastmise oht.


Ka kingitud orhideesid ei viska ma kunagi ära, vaid püüan nad ikka edasi kasvama aidata.


Milleks praegu valmistute?


Algav aasta toob ülevaatenäitusi mitmes linnas. Kevadel avame Haapsalus taas oma kunstigalerii, mis praegu talveunes. Juubelinäituse avamegi suvel Haapsalus Epp Maria Galeriis,  praegu maalingi selleks pilte. Aasta lõpus tuleb suurem näitus Tallinnas Jaani kiriku galeriis. Kohe Kunstihoone kõrval, tore koht!

 

 

 

Maainimestel edaspidi jalavaeva vähem, sest röntgeni võib teha kohapeal


Kolmapäeval kinnitas riigikogu 70 saadiku häälega seaduse, mis annab õiguse röntgeniülesvõtteid teha ka perearstidele.


"Perearstid said nüüd võimaluse osutada radioloogiateenuseid röntgeniülesvõtete ja sonograafiliste uuringute mahus," ütles sotsiaalkomisjoni esimees Helmen Kütt. "Senini oli seadusandlus sisulise diagnostika meditsiini esmatasandil ehk siis perearstikeskustes välistanud."


Pikalt oodatud muudatus aitab perearstidel paremini inimesi ravida, kuna osa uuringuid saab kohapeal ära teha. "Just maal elavad patsiendid hoiavad kokku aega ja raha, kuna nad ei pea ühe röntgeniülesvõtte pärast suuremasse keskusesse sõitma," lisas Kütt.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...