KOSMONAUT VLADIMIR TITOV: Ülevalt Maad nähes ei taha sa enam kunagi sõdida

"Nägin 200 km kõrgusel kosmoses, kuidas tanker läks kaugele mereteedest salaja oma mahuteid pesema ja ümber laeva hõljus poolläbipaistev laik," rääkis detsembris Tallinna külastanud kosmonaut Vladimir Titov. "Võiks luua rahvusvahelise looduskaitse politsei. Kui märkame kosmosest niisugust korratust, anname kohe teabe edasi Maale, tanker arestitakse, nii kapten kui ka laeva omanik võetakse vastutusele."

Pilt: Scanpix

KOSMONAUT VLADIMIR TITOV: Ülevalt Maad nähes ei taha sa enam kunagi sõdida (1)

Boris Tuch

"Nägin 200 km kõrgusel kosmoses, kuidas tanker läks kaugele mereteedest salaja oma mahuteid pesema ja ümber laeva hõljus poolläbipaistev laik," rääkis detsembris Tallinna külastanud kosmonaut Vladimir Titov. "Võiks luua rahvusvahelise looduskaitse politsei. Kui märkame kosmosest niisugust korratust, anname kohe teabe edasi Maale, tanker arestitakse, nii kapten kui ka laeva omanik võetakse vastutusele."

Titov on käinud neli korda kosmoses: kaks korda kosmoselaeval Sojuz ja kaks korda Venemaa-USA ühisprogrammi raames USA kosmosesüstikuga. Koos Mussa Manaroviga viibis ta kosmosejaamas Mir, koos sinna- ja tagasisõiduga kulus rekordiliselt 365 ööpäeva, 22 tundi, 38 minutit ja 57 sekundit. Selle aja jooksul käis ta kolm korda avakosmoses. Pealinn tegi Titoviga intervjuu.

Mida näeb kosmosejaamaga Maa kohal hõljudes?

Inimsilm kohaneb kaaluta olekuga. Pärast kuuajast lendu näeb kosmonaut juba seda, mida ta alguses ei näinud. Lennuks valmistumise ajal rääkisid geoloogid meile, et Uural lõpeb seal, kus algavad Kasahstani stepid, Araali meri jne. Aastase lennu ajal nägin ma aga, et Uural ulatub palju kaugemale lõunasse. Kosmoselaev liikus orbiidil edelast kirdesse ja nähtavus oli kõigest mõne sekundi vältel, mil päike tõusis madalalt idast, suurepärane. Vaade oli fantastiliselt täpne, kuid ma ei jõudnud isegi videokaamerat haarata. Püüdsin mitmeid kordi seda uuesti näha, kuid ei õnnestunud.

Paljud kosmoses käinud inimesed ütlevad, et ülevalt vaadates paistab Maa kohe eriti õrnuke ja kaitset vajav. Kas see on tõesti nii?

Jah, lisaks sellele, et Maa on kaunis, näed sa kosmosest ka, kui kaitsetu see on. Ukraina kohal lennates nägime Krõvõi Rigi metallurgiakombinaati, mille korstnatest tõusev pruun suits valgus Ukraina kohal 300 km kaugusele. Kahju on inimestest, kes sellise looriga kaetud on. Siis aga näed rohkem kui 200 km kõrguselt ookeani kohal mereteedest kaugel eemal laeva, mille ümber valgub veepinnal laiali poolläbipaistev laik. See tähendab, et tanker läks sinna, kus teda tõenäoliselt ei märgata, ja hakkas oma mahuteid pesema.

Ookean kattub naftatoodete õhukese kilega, mille alla ei pääse hapnikku; plankton hukkub, kaladel pole millestki toituda – seega pole seal enam ka kalu. Maa nõuab kaitset. Ettepanekuid selleks on palju, sealhulgas kosmonautidelt. Näiteks võiks luua rahvusvahelise looduskaitse politsei. Kui märkame kosmosest niisugust korratust, anname kohe teabe edasi Maale, tanker arestitakse, vastutusele võetakse nii kapten kui ka laeva omanik. Maailmamere reostumine toob kaasa meeletu kahju.

Tehiskaaslased on varustatud aparatuuriga, mis võimaldab jäädvustada kõike Maa peal, kõigis optilistes diapasoonides. Aga seni pole midagi niisugust tehtud, sest taolise otsuse saab vastu võtta üksnes väga mõjukas rahvusvaheline organisatsioon, näiteks ÜRO. Tundub aga, et neil on tähtsamatki teha. Kui oled olnud kosmoses ja näinud sealt Maad, siis tuled tagasi täiesti teise inimesena. Sa ei taha enam kunagi sõdida. Ja tunne, et meie maailma on tarvis hoolikalt hoida, jääb sinuga alatiseks.

Kuidas on teid mõjutanud varasemad kosmonaudid, näiteks Juri Gagarin ja teie nimekaim German Titov?

Olin 14-aastane, kui Gagarin esimest korda kosmoses käis, ja loomulikult vamustusin sellest. Tahtsin lenduriks saada. 9. klassis õppides tegin juba kaks oma esimest langevarjuhüpet. See oli otsustav samm lenduri elukutse poole.

Kui German lendas, ei tulnud pähegi, et ehk pääsen mina, sama perekonnanimega inimene, samuti kosmosesse. Esmakordselt esitleti mind Germanile, kui olin vastu võetud kosmonautide rühma. Ja tema ütles mulle: "Kosmoses võib olla ainult üks Titov."

Millal teist sai kosmonautide rühma liige?

1976. aastal, kui juba lendas kosmoselaev Sojuz. Meie valik oli kuues. Rühmas polnud enam mitte ainult hävituslendurid, vaid ka arstid ja insenerid. Alguses võeti kosmonautide rühma ju eranditult hävituslendureid – neil olid lendamiseks vajalikud oskused ja tervis korras. Keegi ei teadnud veel, kuidas toimib inimorganism kosmoses. Mina kui lendur-instruktor tegin kosmonautide rühmas koos nendega õppehävitajates treeninglende. Tavaväeosas ja lennukoolis teeb piloot pidevalt lende, tal on palju lennutunde. Kosmonautide rühmas aga jäävad lendudele pikad vaheajad. Enne kui kosmonaudid tohivad uuesti iseseisvalt lennukit juhtida, peavad nad instruktori kontrolli all taastama oma oskused. Nii siis vedasin mina, kes ma olin sellal vanemleitnant, kahekohalises õppehävitajas alampolkovnikuid.

Miks vahetatakse ühe kosmonaudi haigestumise pärast terve meeskond välja?

Rühm on nagu elusorganism, töö ühise eesmärgi nimel liidab selle ühte. Kui meeskond valmistub aasta-kaks lennuks, kujuneb tal juba välja oma tööstruktuur. Kui üks meeskonnaliige välja vahetada, siis see struktuur puruneb. Tuleb luua uued sidemed, kuid aega pole. On üks väljapääs: vahetada kogu meeskond välja dubleeriva vastu, mis valmistus lennuks sama programmi alusel.

Te rääkisite, et praegu on kosmonaute raske saada, sest paljude tervis ei vasta nõuetele. Miks see nii on?

Praegu on juba suurel osal koolilastest suuremaid või väiksemaid probleeme tervisega. Kui ma olin väike, õppisin koolis hästi. Kõik kodused ülesanded jõudsin ära teha vahetunnis. Tulin koju, viskasin portfelli nurka ja läksin poistega metsa. Tüki leiba võtsin kaasa, kartuleid võtsin, aga ülejäänu, marjad ja seened, olid metsas olemas. Tegime ise endale süüa, kõik oli ehe, ilma igasuguse keemiata. Maasikad ja mustikad olid tagavara, mis mu tervist siiamaani kaitseb. Aga nüüd, kui kõigis toiduainetes on keemia, reageerib lapse organism selle peale märgatavalt.

1990. aastatel, kui kõik lagunes, lakkas kosmonaudi amet olemast prestiižne. Kõik tahtsid järsku saada finantsistideks, advokaatideks, mänedžerideks, et teenida palju raha. Meie läksime kosmonautide rühma rahale mõtlemata. Idee nimel. Seepärast sai meist ka asja. Aga 1990. aastatel jäi neid, kes läksid idee nimel, aina vähemaks ja vähemaks… Hea, et need aastad möödusid. Meie juurde konkursile tuleb aina rohkem noori, see on aga juba elukutsega tutvumine. Nad näevad lendude ettevalmistuskeskust, kohtuvad instruktorite ja kosmonautidega, sealhulgas Ameerika astronautidega, kes on pidevalt meie linnakus. Ameeriklased kohtuvad meeleldi lastega.

Millised on lisaks heale tervisele veel nõuded kosmosesse pääsemiseks? Millal võib siiski mõne inimese jaoks lend katki jääda?

Eetilisusele pööratakse tõsist tähelepanu. Kui inimene lendab, peab ta olema pärast avalikkusele kättesaadav. See, mida ta räägib ja kuidas käitub, mõjutab ettevalmistuskeskuse ja kosmonautide rühma autoriteeti.

Inimesi kogutakse tavaliselt vaid ühe kosmoselennu jaoks ja pärast see teema lõpetatakse. Näiteks koguti kosmonaute-insenere, kes pidid hakkama tööle sõjalises kosmosejaamas Almaz. See programm aga lõpetati ja nende jaoks ei olnud enam kohta.

Nii kaua, kuni oli veel jäänud mingi lootus kosmosesse pääseda, töötasid insenerid rühma koosseisus. Pärast läksid nad teistesse osakondadesse ja töötasid samal alal, aga juba inseneridena, mitte kosmonautidena.

Mis vahe oli lennata Venemaa kosmoselaevaga Sojuz ja USA kosmosesüstikuga?

Koormus on stardi ajal ühesugune nii süstikul kui ka laeval, kuid kosmoselaeval on seda oluliselt kergem taluda. Miks? Sest seal istud just konkreetse kosmonaudi kehakuju jaoks tehtud tugitoolis. Süstikus aga oli metalltahvel, mille all hapnikuballoonid. Ja sellel plaadil balloonide otsas tuli lebada üle kahe tunni. Orbiidil olles polnud mingit vahet, kaaluta olek oli mõlemas. Samas maanduda oli süstikuga parem, sest see maandus nagu lennuk ja koormus ei ületanud 2G. Kosmoselaevas võib maandudes koormus olla 3,5‒4G või kerkida rikke tõttu ballistilisel maandumisel 9G-ni.

Kuidas te suhtlesite USA astronautidega ühiste lendude ajal?

Nemad õppisid ettevalmistusajal vene keelt, meie inglise keelt. Olin siis juba küpses eas, hakkasin iseseisvalt õppima. Kui sõitsin Houstonisse ettevalmistusele, oli esimesel aastal väga raske. Kosmonautikas on palju lühendeid, mis vene keeles on ühesugused, inglise keeles teistsugused, aga mille tundmine on eluliselt oluline. Mulle anti kätte tohutu köide ingliskeelsete lühenditega, alguses tundus selle kõige selgeksõppimine hirmutav.

Ameeriklased suhtusid meisse austusega, kosmoses käinud inimesed muutuvad otsekui mõttekaaslasteks.

Kas on tõsi, et teile on pakutud ka linnapea ametit?

Kui nõukogudeaegne kosmonautide treeningkeskus Tähelinn lakkas olemast sõjaväeosa ja see anti üle Roskosmosele, tekkis vajadus haldusjuhi, linnapea jt tsiviilametnike järele. Mulle ja Saša Volkovile pakuti neid ameteid. Sašale pakkumine meeldis, mina aga ütlesin, et keeldun niisugusest ametist. Olen seisukohal, et kui ei taha, pole mõtet sinna pürgida. Volkov aga oli kolm või neli aastat Tähelinna haldusjuht.

Nüüd kutsutakse isegi vaimulikke enne starti raketti pühitsema. Kuidas sellesse suhtuda?

Kellele see meeldib, las pühitseb, igaühel on siin elus oma valik. Nende poosetamine aga, kes kunagi jutlustasid kommunismiehitaja moraalikoodeksit, kuid nüüd kisavad iga nurga peal oma kuulumisest kiriku rüppe, hakkab mulle juba lapsepõlvest peale vastu.

Mulle ei meeldi inimesed, kes ühe ööga oma maailmavaadet muudavad. Alles oli innukas kommunist, nüüd aga muutus niisama kirglikuks demokraadiks. Tähendab, et tal pole üldse oma selgroogu, pole üldse oma arvamust. Kuulad ja nuusutad, kuhupoole tuul puhub, ja juba jooksedki tuulega kaasa. Selliseid inimesi on väga palju, neid võib julgelt nimetada mugandujateks.

Kuidas suhtusid teie kosmonaudikarjääri ja aasta kestnud lendu abikaasa ja lapsed?

Kosmonaudi naisel peab olema tugev iseloom. Kuhu ta pääseb, ta on sunnitud selline olema. Pere sõitis lennujuhtimiskeskusesse, kust toimusid minuga aeg-ajalt telesideseansid. Nad muidugi muretsesid, kuid mingit hüsteeriat polnud.

Nüüd on minu tütar Marina juba neljakümne ringis ja poeg Juri kolmekümne ümber. Neil on oma tee. Tütar on finantsanalüütik, kes töötas üle 20 aasta Ameerikas. Kui me valmistasime seal ette ühist lendu, tuli tal instituut pooleli jätta, ta lõpetas ülikooli Houstonis, kaitses diplomiprojekti ja töötas seal, aga nüüd tuli tagasi ja uuesti Ameerikasse kolida ei taha. Poeg otsib siiamaani oma kohta elus, kuid ma ei sekku. Las otsib! Naine töötab vabatahtlikult lastega, muuhulgas organiseerib neile pääsu Tähelinna.

Kui teil kord puhkes stardi hetkel tulekahju, kas teie abikaasa Aleksandra sai sellest teada?

Muidugi sai. Ma lihtsalt helistasin ja ütlesin talle: "Nii ja nii, lendu ei tule, varsti olen tagasi." Niisuguseid juhtumeid peale nende, millest ka avalikult teada anti, rohkem polnud.

Räägitakse, et teile tegelikult ei meeldi eriti ajakirjanikud. Miks?

Teate, ajakirjanikega on mul alati probleeme. Räägid neile üht, aga nemad kirjutavad midagi muud. Pärast ma helistan neile jälle ja küsin: "Mida te kirjutate? Kas te mulle veerud kontrollimiseks saatsite? Ei saatnud ja kirjutasite, vabandage väga, jama. Mul on sellepärast sõpradele piinlik silma vaadata." Seepärast ma ei kiirusta ajakirjanikke sülelema. Kogu asi on ajakirjaniku professionaalsuses. Kui ta on professionaal ja tema hing on puhas, siis ta kirjutab tõtt. Isegi kui ilustab natuke, asja olemus ei muutu. aga kui vajab skandaali, siis on ta selle nimel valmis ka oma ema maha müüma

 

Kõige õnnetum kosmonaut?

• Vladimir Titovi teati pikka aega kui inimest, kellel kohe üldse ei vea. Esmakordselt lendas ta kosmosesse laeval Sojuz T8, millel ei õnnestunud tehnilise rikke tõttu kosmosejaamaga Saljut-7 põkkuda.

• Teine lend oleks äärepealt nõudnud tema enda ja ta paarimehe Gennadi Strekalovi elu. Rakett süttis otse stardiplatsil. Kõigest kaks sekundit enne plahvatust hakkas tööle avariipäästesüsteem, kosmonaudid paisati kahe ja poole kilomeetri kõrgusele, kus avanes langevari, ja meeskond maandus pehmelt stepis. "Ta ei lenda enam kunagi," kõneldi Titovi seljataga, kuid läks teisiti.

• Õnnetu kosmonaudi tiitli sai Titov, kui pärast kolmandat lendu tehti temast 44-minutiline film "Kõige õnnetum kosmonaut". Selle tarvis intervjueeriti Titovi vaid korra.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...