Kuno Areng: kui andekas inimene on laisk, on tema anne maha visatud

Täna hommikul suri koorijuht ja mitmekordne laulupidude üldjuht, Tallinna vapimärgi saanud maestro Kuno Areng. Meenutame tema sõnu viimasest suurest intervjuust, mille andis Pealinnale. "Peab andma au inimestele, kelle sissetulek ei ole kõige parem, aga kes ometi teevad oma tööd hästi," rääkis dirigent Kuno Areng. "Kui satuvad kokku suur anne ja suur tahe, siis võib saada väga tugevaks. Kui andekas inimene on laisk, on tema anne maha visatud."

Pilt: Scanpix

Kuno Areng: kui andekas inimene on laisk, on tema anne maha visatud

Täna hommikul suri koorijuht ja mitmekordne laulupidude üldjuht, Tallinna vapimärgi saanud maestro Kuno Areng. Meenutame tema sõnu viimasest suurest intervjuust, mille andis Pealinnale. "Peab andma au inimestele, kelle sissetulek ei ole kõige parem, aga kes ometi teevad oma tööd hästi," rääkis dirigent Kuno Areng. "Kui satuvad kokku suur anne ja suur tahe, siis võib saada väga tugevaks. Kui andekas inimene on laisk, on tema anne maha visatud."

Linn andis dirigent Kuno Arengule hiljuti oma kõrgeima autasu – Tallinna vapimärgi. Pealinn uuris maestrolt, kuidas on tänapäeva muusikaelu varasemaga võrreldes muutunud.

Kuidas hindate tänasel päeval koorijuhtide taset? Kas võrreldes näiteks 10 või 20 aasta taguse ajaga on kvalifikatsioon tõusnud või langenud?

Kunst, muusika ja kirjandus on arenevad nähtused ja elu ise arendab neid. Kui rääkida Eesti koorimuusikast, siis tooks niisuguse näite, et kunagise Tallinna kammerkooriga, mille juht ma olin 30 aastat, võtsime osa kaheksast rahvusvahelisest konkursist ja tühjade kätega ei tulnud kunagi tagasi. Oli nii esimesi, teisi kui kolmandaid kohti.

Võib öelda, et Eesti koorimuusikat rahvusvahelistes ringkondades tuntakse. Baltikumis on koorimuusika alati olnud väga tähtsal positsioonil mitte kui ainult kunstivorm, vaid ta on aidanud meid ka poliitiliselt.

Meie taasiseseisvumist nimetatakse laulvaks revolutsiooniks. Kas muusikaga saab tõepoolest maailma muuta?

Kui me räägime laulupidudest, mis on maailmas tuntud ja Unesco poolt ära märgitud, siis laul oli see, mis aitas meid iseseisvuse taastamisel. Nõukaajal peeti võitlust keelatud lauludega, üheks oli näiteks Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm». See keelati peale sõda 1947. aastal, kuna leiti, et oma natsionalistlikkusega on see toonasesse ideoloogiasse sobimatu.

Meenub, kuidas 1960. aasta laulupeol oli see keelatud lugu, aga koor enne lavalt ära ei läinud, kui hakkas seda ise ilma dirigendita laulma. Peale seda lubati laul tagasi kavasse.

Pika Hermanni tornist kõlab samuti "Mu isamaa on minu arm", minu arust on see sinimustvalge kõrval üks Eesti rahvuslikke sümboleid.

Samas meil praegu nii suuri koore kui Nõukogude ajal ei ole. Toona olid koorid lausa saja-liikmelised, tänapäeval on vaid TTÜ-l sajaliikmeline meeskoor, mida esile tõsta. Selles mõttes on tegu tagasiminekuga.

Teie käe alt on tulnud mitmed nimekad muusikamaailma inimesed. Keda te esile tõstate?

Minu elu üks tahk on olnud töö Georg Otsa muusikakoolis, samuti olen töötanud 40 aastat muusika teaduste akadeemias koorijuhtimise osakonnas. Minu õpilastest 62 on saanud muusikaalase kõrghariduse ja mitte keegi neist pole seejuures reetnud oma elukutset. Nad on kõik töötanud oma erialal.

Kui rääkida, mida mina olen suutnud anda neile ja mida nemad minule, siis on seda väga palju. Õppejõu professionaalsed eeldused ja praktika kasvab koostöös oma õpilastega. Igaüks on erinev isiksus ja neid on mitmesuguseid.

Kõige tähtsam on tahe. Pahatihti on andekas inimene laisk ning sel juhul on tegu mahavisatud andega. Kui satuvad kokku suur anne ja suur tahe, siis võib saada väga tugevaks.

Võib nimetada Olari Eltsi, kes on üks silmapaistvamaid koorijuhte praegu, samuti Peeter Perensit, kes töötab TTÜ meeskooriga. Anne Dorbek oli üks mu esimesi andekamaid õpilasi. Elo Üleoja tegeleb Rakveres 6-7 kooriga. Minu õpilased olid ka Laine Randjärv, Toomas Kapten, Triinu Koch ja Lauri Sirp. Need 62 lõpetajat on andnud mulle nii pedagoogilises töös kui ka isiklikus elus palju, millele toetuda ja kuhu sihti seada.

Kindlasti sooviks siinkohal hea sõnaga meenutada ka Veljo Tormist, kellega on koostööd tehtud, ja Arvo Pärti, kes oli Rakvere mu koolikaaslane.

Kas kuulate ka uuema aja popmuusikat? Eurovisioonilauluvõistlused ja MTV-st tulev on teile vastuvõetav või pigem distantseerite ennast sellest?

Olen jälginud ka seda muusikat, aga paljusid rock- ja popmuusika artiste väldin. Mind häirib see otse öeldes primitiivne müra. Samuti hakkavad mulle vastu superstaaride saated, see on lihtsalt äri.

Viimasel ajal on mulle silma jäänud kaks momenti, kus kaasaegne muusika on hakanud otsima endale toredaid väljundeid. Näiteks meenub 12. aprillil toimunud Tartu Ülikooli naiskoori juubelikontsert Telliskivi loomelinnakus, kus mu õpilane Triin Koch tegi vapustava etteaste

Teine oli alles 22. aprillil Estonia kontsertsaalis toimunud RAM-i kontsert Olav Ehala lauludest meie tuntud jazzilaulja Kadri Voorandi seades. Need olid seejuures keerukad ja tehniliselt väga nõudlikud, aga nendega saadi väga hästi hakkama, samuti oli Kadri Voorandil asja juures väga oluline roll.

Seega võib öelda, et on tekkinud väga positiivsed uued jooned, mida noored koorijuhid näevad ja mis ütlevad lahti primitiivsest hüplemisest, mida popmuusika täis on. See näitab, et hakatakse taasavastama kusagil seisnud väärtusi, mis seni vaka all on olnud.

Kuidas on teie hinnangul laulupidude tähendus ajas muutunud? Kas praegusaja inimesele on see sama, mis ta oli nõukogude ajal?

Öölaulupeod olid üritused, kus sajad tuhanded tulid kokku, et avaldada protesti nõukogude võimu vastu ja anda tuge poliitjõududele, kes võitlesid Eesti Vabariigi taasiseseisvumise eest. Tänapäeval on traditsioon niivõrd südamesse ja hinge kasvanud, et kuigi tal pole enam sellist protestivaimu sees, on inimestel vajadus tulla kokku ja tunda end eestlastena.

See ongi omamoodi uus kvaliteedi näitaja. Lisaks on mul hea meel tajuda ka seda, et meie akadeemilise muusikahariduse toel on meil väga hea koorijuhtide kaader nii muusikaõpetajate kui koorijuhtide näol. Samuti pole ühtegi Eesti keskkooli ega algkooli, kus poleks koori ja kus seda tööd ei tehtaks hästi. On hästi tähtis, et laps kasvab noorest peast selles seltskonnas ja paljudel tekib vajadus minna lõpuni.

Meie riigi rasket ajalugu, selle tõuse ja languseid vaadates on koorilaul käinud alati käsikäes pisarate ja rõõmuga ning lauluväljak on saanud meie rahvuslikuks pühapaigaks, mida käivad vaatamas turistid üle kogu maailma.

Kas rahvusmeelsus on teile oluline poliitiliste otsuste tegemisel? Või peaks rahvuslik identiteet olema pelgalt kultuurivaldkonna ajada?

Ma ei ole spetsialist analüüsima poliitilisi sündmusi ja praegune valitsus on veel liiga noor, et sellest rääkida. Aga rahvusmeelsust kuhugi erakonna külge kindlasti liita ei saa, see on terve rahva ühine platvorm. See on kultuuriline nähtus, mis on olulisem veel kui erinevate poliitiliste võitluste tallermaa.

Kui rääkida laste ja noorte muusikaharidusest, siis kas klassikalise muusika õppimise võimalusi on Eestis piisavalt? Kas riik peaks kuidagi edendama selle õppevõimalusi?

Üldhariduskoolide muusikaharidusega on mul vähe kokkupuuteid. Arvan, et see pole halval tasemel, sest koolinoorte laulupeod on samuti olnud väga tulemuslikud ja hästi ette valmistatud.

See annab võimaluse ja julguse öelda, et noorte muusikaline kasvatus on täitsa rahuldaval tasemel. Jätkub küllaga hästi ettevalmistatud õppejõude, kes neid hästi läbi viivad.

Kas koorijuhid on tänases Eestis piisavalt hästi tasustatud?

Noorte hulgas on küllalt palju andekaid inimesi, kes tahaks pühendada elu muusikale. Samas ega kellelgi pole saladuseks, et pedagoogi ja koorijuhtide tasustamine pole kõige parem. Töötatakse väga suvaliste ja väikeste tasude eest, majanduslik kindlustatus võiks olla koorijuhtide seas parem. Seetõttu peab kahtlemata au andma inimestele, kelle sissetulek ei ole kõige parem, aga kes ometi teevad oma tööd hästi.

Igasuguse professiooni omandamine peab käima läbi tugeva praktika, ainult teoreetiliselt baasilt õppida pole võimalik. Meie õppeasutuste töö on seni olnud väga viljakas, kuigi mehi võiks koorijuhtimise juures rohkem olla.

Mida peate oma elutöös kõige tähtsamaks ja milliste kaasaja heliloojate looming teile kõige enam imponeerib?

Minu elu olulisimaks tahuks on olnud siiski dirigenditöö mitmete kooride juhatajana. See algas Rakvere keskkoolis, kus me moodustasime noormeestest meeskoori. Kokku olen ma eluajal juhatanud umbes kümmet koori ja kõige tähtsamaks pean tööd RAM-i ja mitteprofessio-naalse Tallinna kammerkooriga. Esimesega on käidud palju ringi kunagise Nõukogude Liidu territooriumil kuni Kamtšatkani välja.

Samuti tõstaks esile tööd segakooridega, millel on olnud väga suur tähendus koorimuusika arenemisel.

Areng peab lugu Tüürist ja Kõrvitsast

"Just Tõnu Kõrvitsa uudisteos "Puudutus" on see, mille kordamist koorid laulupeol nõudsid," tõi Kuno Areng välja ühe oma uue lemmikpala.

"Praegustest heliloojatest rääkides on sügavaima mulje jätnud Erki-Sven Tüür ja Tõnu Kõrvits,» ütles Areng. «Kui rääkida eelmisest laulupeost, siis just Kõrvitsa laul «Puudutus» oli üks uudisteostest, mille kordamist koorid pärast ametliku kava lõppu nõudsid, ja see on väga suur tunnustus."

Viimatine laulupidu oli Arengu sõnul kunstiliselt üks õnnestunumaid. "Oli väga palju noori ja kogu vormiline ning kunstiline külg kujunes seniste ürituste tipuks," mainis ta. "Järgmistel korraldajatel on raske seda taset ületada."

Laadimine...Laadimine...