LASTEAEDNIK: Miks töötavad koolitatud väikelaste õpetajad lasteaia asemel hotelli vastuvõtulauas?

"Noored sakslastest praktikandid on meie lasteaiast vaimustuses. Eesti lasteaedade tugiteenused on ainulaadsed maailmas, meil on eraldi muusikaõpetus ja liikumisõpetus, mida mujal pole. Aga sellest tahetakse loobuda," ütleb linnalt tubli töö eest raemedali saanud lasteaiajuhataja Leelo Nairismägi. "Haridusministeeriumi ametnikud on tahtnud kogu aeg midagi muuta, aga see muutmine ainult muutmise enda pärast on kurjast. Me ei pea igas asjas teisi matkima."

Pilt: Aleksandr Gužov

LASTEAEDNIK: Miks töötavad koolitatud väikelaste õpetajad lasteaia asemel hotelli vastuvõtulauas?

Ivo Karlep

"Noored sakslastest praktikandid on meie lasteaiast vaimustuses. Eesti lasteaedade tugiteenused on ainulaadsed maailmas, meil on eraldi muusikaõpetus ja liikumisõpetus, mida mujal pole. Aga sellest tahetakse loobuda," ütleb linnalt tubli töö eest raemedali saanud lasteaiajuhataja Leelo Nairismägi. "Haridusministeeriumi ametnikud on tahtnud kogu aeg midagi muuta, aga see muutmine ainult muutmise enda pärast on kurjast. Me ei pea igas asjas teisi matkima."

Leelo Nairismägi ei teadnud ligi kolm aastakümmet tagasi uude ametisse asudes, et Männiku lasteaiast saab midagi rohkemat kui ainult üks töökoht tema elus. "Ma tulin ju siia dekreeti mineva juhi asetäitjaks," selgitas ta, "midagi kindlat tol ajal ei olnud." Nüüd võib Nairismägi öelda, et sellist juhti, kes oleks ületanud tema tööstaaži, pole sellel nõukaajal naiskosmonaut Tereškova nime kandnud lasteasutusel olnud. "Meie lasteaed avati siin Männiku tööstuspiirkonnas 1963. aastal ja maja 25. sünnipäeva korraldasin juhatajana juba mina."

Kuidas te leiate häid õpetajaid, kes lapsi mitte ainult ei õpeta, vaid ka armastavad?

See, kas õpetaja ka lapsi armastab, ei paista ju kohe esimesel kohtumisel välja. Tal võib olla vastav haridus ja isegi töökogemus, aga see, kuidas ta lastega tegelikult hakkama saab, selgub mõne aja jooksul töö käigus. Kui majas ülejäänud õpetajad töötavad kõik väga innukalt, siis need, kes ei viitsi pingutada ja ei tee tööd südamega, meile pidama ei jää. Kuid seda peab küll ütlema, et järjest raskem on leida sobivaid ja häid õpetajaid. Teatavasti on koolieelsete lasteasutuse pedagoogide eriala praegu Tallinna ülikoolis ja selle Rakvere kolledžis. Praegu tundub küll, et koolist tulevatel noortel on elukogemust ja praktikat vähevõitu. Ja veel hakkab silma puudulik suhtlemisoskus, nad ei leia lapsevanematega ühist keelt. Tundub , et õppides klõbistatakse küll üsna palju arvutiklahve, aga neil endil on ka olnud vähe suhtlust eeskujudega. Ma mäletan oma kursust, me lõpetasime esimeste seas vastloodud eelkooli pedagoogika eriala. Meelde on jäänud karismaatilised õppejõud, eeskujud, kelle pealt me saime esimesi oskusi. Tööle tulles mõtlesin kohe, kuidas nemad ühe või teise olukorra puhul talitaksid.

 

Kas siis ei jäägi muud üle, kui kasvatate ise oma töökorralduse ja eeskujuga siin endale häid õpetajaid?

Ega muud ei jää üle. Mulle tundub küll, et omaaegne peda koolieelikute õpetajate ettevalmistamise tase oli kõrgem ka mitmekülgsem kui tänapäevane õpe. Lisaks heale psühholoogia alasele haridusele saime ka kõneõpetuse tunde, isegi balletitantsu kursus oli.

 

Kas seda kõike on väikeste inimesehakatiste harimisel vaja?

Ja kuidas veel! Lapsed on väga tähelepanelikud juba algusest peale. Neile ei jää midagi märkamata. Esimene õpetaja on üks väga tähtis kuju lapse harimise ja kasvatamise okkasel rajal. Mida targem ja mitmekülgsem ta on, seda parem. Väikest inimest peab hakkama arendama mitmes suunas, me ei tea ju veel, mis alal ta hiljem sügavuti minema hakkab, mis alal tal oma annet õnnestub realiseerida. Pealegi uurivad vanemad alati oma tuttavatelt ja nende tuttavatelt, mis tasemel kusagil õpetus on. Need lasteaiad, kes tahavad hoida ka edaspidi lapsevanemate usaldust, peavad pingutama.

 

Kas lastega peavad tegelema ainult naised?

Meie kursusel pedas oli ka kaks noormeest, aga diplomini nad ei jõudnud.

Tean, et ka praegu on üksikuid poisse sel erialal. Kümmekond aastat tagasi käis end meile tööle pakkumas üks noormees, kes õppis siis pedagoogikakoolis. Ta ei jäänud siiski siia ametisse. Nii et paraku jah, meil on see naiste maailm. Välismaal tunnevad noormehed lasteaiaõpetaja elukutse vastu suuremat huvi. Meil on aastaid olnud  koostöö Saksa Goethe instituudiga. Igal kevadel käivad Saksa vabatahtlikud meil kolm nädalat siin praktikal. Tänavu maikuus näiteks oli isegi kaks noormeest ja üks tütarlaps. Ka eelmistel aastatel on siin poisse vabatahtlike hulgas olnud. Nad toimetavad väga edukalt lasteaia rühmas ja saavad lastega hästi läbi.

 

Milline üldse paistab teiste riikidega võrreldes meie koolieelne haridus?

Eesti alusharidus on vaatamata kõigele väga tugeval järjel. Aga muret teeb, et seda on viimasel ajal pigem asutud lõhkuma, mitte kindlustama. Tahetakse tingimata eeskuju võtta välismaalt, aga isegi kõik Põhjamaade näited ei pruugi meile sajaprotsendiliselt sobida. Näiteks meil on sõimedesse kvalifitseeritud õpetajad, aga nüüd tahetakse seal üle minna ainult lastehoiule, niisugusele lihtsustatud variandile. Tegelikult on meil olemas head riiklikud õppekavad. Tuleb silmas pidada, et mida väiksem on laps, seda targemat, tugevamat ja oskuslikumat õpetajat ta vajab. Väikelaste õpetajad peaksid olema kõige haritumad, kõige tugevamad pedagoogid üldse. Nüüd tahetakse millegipärast hoopis vastupidi tegutseda.

Kogu aeg on haridusministeeriumi ametnikud tahtnud midagi muuta, et oma leib välja teenida, aga see muutmine ainult muutmise enda pärast on kurjast. Tegelikult on hea, kui laste harimises mõned asjad on ka stabiilsed ja põhimõttekindlad. Me ei pea igas asjas teisi matkima. Nii palju kui meil käib siin mujalt inimesi, on nad kõik siiralt imetlenud seda tööd, mida me siin Männiku lasteaiaski teeme. Näiteks on noored sakslastest praktikandid olnud lausa vaimustuses meie õppetegevusest ja meie lasteaia toimimisest. Saksamaal nad seda ei näe. Kõige rohkem avaldab neile muljet laste õpetamise mitmekesisus ja kindlad õppekavad, sest neil on tõesti eesmärk ja mõte.

 

Kas lastaiaõpetajatel pole oht muutuda aja jooksul liiga tuimaks, rangeks ja samu asju õpetavaks?

Seda küll mitte. Muidugi peavad õpetajad ka loomingulised olema. Asi ei tohiks minna nii kaugele, et me peame täna joonistama ainult lumehelbeid  ja midagi muud ei tohigi joonistada, sest nii on õppekavas ette nähtud. Muide, ka vaba tegevus on see, mis on õpetaja poolt suunatud ja lastel peab olema vabadust tegutseda oma äranägemise järgi. Kui ema küsib, mis te täna tegite, ja saab vastuseks, et ei teinudki midagi, mida oleks kästud teha, siis seegi on õppekavas ette nähtud.

Kui ei ole kvalifitseeritud õpetajat ega süstemaatilist õppekava, siis on tegu lihtsalt laste päevahoiuga.

 

Mille poolest on Eesti lasteaiad erilised?

Meie koolieelse lastehariduse tugevus ongi olnud just õpetamises. Meie tugiteenused on ainulaadsed maailmas. Kui Soomes juhtub õpetajal olema rohkem lauluhäält, siis ta natuke laulab lastega, muud ei midagi. Meil on eraldi muusikaõpetus ja eraldi liikumisõpetus, neid mujal pole. Aga sellest tahetakse loobuda. Tugiteenused tahetakse anda nii vabaks, et nende üle hakkaksid otsustama omavalitsused ise. Me peaksime siis vähemalt Tallinnas võitleme selle eest, et muusikaõpetus ja liikumisõpetus ikka jääksid kõikidesse lasteadesse.  Esinemisjulgus, mis lapsed nõnda kaasa saavad, aitab neid tulevikus elus läbi lüüa. Kust tulevad kõik need TV laululapsedki? Nad tulevad lasteaiast! Lasteaia muusikaõpetaja on esimene, kes külvab ka lauluseemne lastesse. Lõpuks võib niimoodi ka meie laulupeotradistioon kannatama hakata.

 

Mismoodi on lapsed teie tööaastate jooksul muutunud?

Lapsed on arenenud julgemaks ja iseseisvamaks, võiks öelda ka et targemaks ja uudishimulikumaks. Nende teadmised on mõnel ala isegi õpetaja omast suuremad, sest nad vaatavad nutiseadmeid rohkem ja on selle maailmaga paremini kursis kui võib-olla keskmine lasteaia õpetaja. Nad oskavad enne nutitelefoni klahve vajutada, kui tähed selgeks saavad. Tunneme järjest enam ja enam, et kooli minevad lapsed on täiesti tasemel. Nad on arukad, loevad, oskavad enamasti juba kirjutada, arvutavad vabalt saja piires. Lapsed on nutikad.

Üks asi on ka lapsevanemate hool ja Tallinnas ka pinge eliitkoolidesse sisse saamiseks. Vanemad arvestavad sellega, milline on lasteaia õpetajad ja milline on õpetamise tase. Küsitakse õpetajate kohta tuttavatelt, uuritakse maad. Tuntakse väga elavat huvi.

 

Millist tähelepanu vajava tänapäeva lapsed, millele peab praegusel ajal lapsi õpetades rohkem rõhku panema?

Suhtlemisoskusele, süsteemsele lähenemisele asjadele, teiste inimestega arvestamisele, ühiskonnas hakkama saamisele. Vaatamata tarkusele on tänapäeva lapsed tunduvalt närvilisemad kui enne, nad on natuke rabedad ja veidi pealiskaudsed. Võib-olla on põhjus ka selles, et kodus räägitakse lastega liiga vähe. Neid surutakse ekraanide ette või jalust ära, aga tulemus on see, et lastest tärkab rahutus. Teadmiste ei anna lastele nii palju tuge kui mõni õige sõna õiges kohas, mõni julgustus ja teadmine, et on keegi, kelle käest saab alati igal hetkel nõu ning tuge.

Olen ka märganud, et selliseid nn raskeid lapsi, kes raskemini alluvad korrale ja ei püsi raamides, on nüüd tunduvalt rohkem kui enne.

 

Mida te mõtlete korra ja raamide all?

Lapsel peavad olema kindlad raamid, mis määravad tema käitumise. Kui ta teab, kuidas peab käituma, kuidas on õige, siis tunneb ta end turvaliselt. Muidugi peab ta selle ka omaks võtma, see peab vastama tema arusaamisele õigusest ja õigest käitumisest. Lapse puhul on see kujundatav. Nad tajuvad ju isegi väga hästi, mis on õige, mis vale. Ja kui õpetaja oskab veenvalt oma seletustega kinnitada, miks üks käitumine on õige, aga teine mitte, ja laps selle omaks võtab, siis on asi korras. Siis ta peab sellest kinni. Siis ta oskab ise oma käitumist hinnata. Alati muidugi ei suudeta kõiki reegleid täita, aga neid peab teadma ja selle poole püüdlema, see annabki lapsele turvalisuse.

Meil on ikka ka nii, et igas rühmas on oma reeglid, millest peetakse kinni. Need pannakse paika koos lastevanematega. Siis ei ole pärast vaja enam nende üle vaielda ei vanemate ega lastega. Kõik on kõigile selge. Lapsed ei tohi end tunda ebakindlalt.

 

Kas ainult edule orienteeritud ühiskonnas unustatakse õnnelik olemine hoopis ära?

Jah, minu arust on kõigil liiga kiire oma eesmärkide poole tormamisel. Ei võeta mõnuga aega, et kõike rahulikult teha ja tunda täit rõõmu tegemisest endast. Alati tuleks hinnata, kui hästi mul see asi välja tuli, kuidas see mind on arendanud. Selle asemel peetakse silmas ainult eesmärki. Kuidas see saadakse, sellega pole justkui kellelgi aega tegeleda ega selle kallal toimetada.

Protsess ise peaks olemagi eesmärk. Lastele meeldib igasugune huvitav tegevus. Nad on valmis kaasa mõtlema ja ise tegema. Kui neile ainult antakse võimalus, kui neid juhendatakse, kui selleks kõigeks on aega.

Täiskasvanutel on aeg  aru saada, et laste tempo on teine, nad ei tohi hakata ruttama ega käega lööma ja kõike ise ära tegema. Tuleb vaid kannatlikult lasta lastel proovida hakkama saada.

 

Kui oluline on lastele mäng?

Mängu kaudu saab palju õppida ja suunata. Lasteaia õppekava on õnneks praegu üha rohkem mängulisem ja see on minu meelest väga hea. Meil on ette nähtud siduda pea kõik tegevused mänguga. Praegu ei ole nii, et tegevusel on kindel raam ja tund kestab ühest kellast teiseni. Õpetaja mõtleb selle tegevuse välja ikka mängu kaudu.

Aga mulle teeb muret, et liikumine on hakanud lasteaias kaduma. Ma ei ole märganud, et lapsed organiseeriksid enam ise liikumismänge ja mängiksid ringi joostes nagu vanasti, kui hoov oli ikka laste kilkeid täis. Lapsed liiguvad tänapäeval vähe, istuvad parema meelega ekraanide taga. Kunagi mängiti kõiki neid vanu liikumisega mänge, näiteks tagumist paari ja kulli. Praegu on isegi rahvastepall kadunud. Jalkat veel taotakse väheke.

 

Kas teil lasteaiakiusamist on ka ette tulnud?

Ei, meil lasteaias seda koolikiusamise moodi asja õnneks veel ei ole. Mõni lihtsalt ei sobi teisega ja siis öeldakse küll, et mina sinuga ei mängi, aga see ei lähe välja üleüldise tõrjumise ja kiusamiseni. Kui oled ise sõbralik ja mängid teistega, siis veetakse sind ikka mängu. Me kasutame ka kiusust vaba lasteaia metoodikat, meil on karud, kes kõike jälgivad ja teavad.

Õpetaja on selleks rühmas, et probleemid lahendada. Ja probleemide najal me arutame, mis on õige ja mis vale käitumine. Lastel on väga tugev õiglustunne ja nad saavad kohe aru, mis on õige, mis vale, kes kellele liiga tegi või valesti midagi tegi.

 

Kuidas on kodu ja vanemad muutunud?

Probleemseid kodusid ja peresid on kahjuks palju. Ma ei tahaks lehe kaudu kõiki üksikuid juhtumeid lahkama hakata, aga kõik need teevad muret. Kurb on, et kui laps sõime tuuakse, siis on ema-isa koos, aga lõpupeol nad enam koos ei ole. Või on peres teise ringi isa. Eks see mõjutab lapsi, kui vanemad ei saa läbi, aga meie ju pereasjadesse vahele segada ei saa. Praegu on vanemate lahkuminek lihtne, sest kokku pole ju ametlikult mindudki. Terves meie nimistus on ligi kolmveerandil lastest emad-isad eri perekonnanimedega. See vaba kooselu on saanud valdavaks.

Minu meelest saab ikka kõik alguse perekonnast. Kui meie lastel seda kõige algust ja kindlat tuge ei ole, siis me ei saa ju midagi head loota ka meie riiklusest. Väga palju head sealt ei tule, kui meie pered lagunevad.

Praegu on ühiskonnas selles mõttes küll mõõnaaeg, rabe ja ebakindel aeg.

 

Teie lasteaia eripära on, et omate laagrit Laulasmaal. Mida te seal teete?

Jah,  selle me oleme saanud  lasteaia omandisse ja see on suvel laste hulgas väga populaarne.  2001. aastast alates on laager renoveeritud. Oleme sinna hästi palju panustanud. Kõik laagri majad ja peamaja on korda tehtud. Laagrisse pääsevad lapsed alates neljandast eluaastast

Me elame seal mere äärses Laulasmaa laagris traditsiooniliselt poolteist kuud. Mereõhk on juba iseenesest lastele hea. Lapsed ööbivad seal, mis kasvatab iseseisvust. Õpime laagris lastega loodust tundma, nädalad jagame teemadeks. Sel aastal oli mereaasta puhul näiteks mereteema.

 

Kui te oleksite haridusminister, siis mida muudaksite päevapealt koolieelses hariduses?

Ministrina mõtleksin ma küll natukene rohkem õpetaja koolituse peale. Sellist suhtumist peaks meil üldiselt olema rohkem, et väikese inimese õpetamine on kõige tähtsam asi siin maailmas.  Paljud lõpetavad tänapäeval kooli, aga tööle ei lähe. Kas peaks tegema sellise süsteemi, et kui sind on riiklikult koolitatud, siis lähed oma erialal tööle või maksad kooliraha tagasi? Hotelli kliendidteenindaja ei vaja kõrget pedagoogilist koolitust.

Ministrina küsiks ma: kuhu need koolitatud õpetajad jäävad? Miks nad ei ole lasteaias?

Ma mõtlen tagasi nendele aegadele, kui kasvataja palk oli ikka naeruväärselt väike, aga missioonitunnet oli oi-kui palju. Ma ei tea, kas praegune raha seda missioonitunnet enam tekitab. Vist mitte. Kust võtta seda sisemist motivatsiooni? Kui mõtlen tagasi põlvkonnale, kes ei vaadanud kella, kes tegi nii kaua, kuni asi sai tehtud. Ma olen ise ka teinud tööd põhimõttel, et läheb kaua läheb, aga ma pean oma asja korralikult valmis saama. Olen ka Laulasmaal kogu suve nädalavahetustel kohal.  Praegu valitseb  teistsugune suhtumine, pealiskaudsem. Omal ajal me lõime ise tingimused, nüüd oodatakse tööandjalt kõike.

Laadimine...Laadimine...