Maestro Neeme Järvi: raha peab panema sinna, kus võidetakse. Ja muusikaga me võidame niikuinii!

"Oi kui palju sponsorite raha läheb sportlastele, kes ei võida, aga muusikaga me võidame niikuinii," leiab äsja muusikamaailma Oscari, Gramophone’i, saanud dirigent Neeme Järvi (81), kelle sõnul on Eestile vaja nii kultuuri kui majanduse õitsemiseks parimaid muusikasaale. "Vaid kultuurne riik suudab teha ka head äri!"

Pilt: Scanpix

Maestro Neeme Järvi: raha peab panema sinna, kus võidetakse. Ja muusikaga me võidame niikuinii!

Ivo Karlep

"Oi kui palju sponsorite raha läheb sportlastele, kes ei võida, aga muusikaga me võidame niikuinii," leiab äsja muusikamaailma Oscari, Gramophone’i, saanud dirigent Neeme Järvi (81), kelle sõnul on Eestile vaja nii kultuuri kui majanduse õitsemiseks parimaid muusikasaale. "Vaid kultuurne riik suudab teha ka head äri!"

Olete öelnud, et euroopalikkus eialga mitte rahast, vaid mõtlemisest. Eesti on saanud nüüd palju rikkamaks, aga kas me oleme muutunud ka euroopalikumaks?


Kui lapsevanemad on Eestis alati hinnanud haridust, siis võib öelda, et oleme kogu aeg euroopalikult mõelnud. Me oleme siin elanud mitmesugustel aegadel ja ajastutel. Minul on olnud õnne elada isegi kahes vabas Eestis. Ma sündisin 1937. aastal, siis oli Eesti aeg, ja nüüd on teine Eesti Vabariik. Mina õppisin Leningradi konservatooriumis – Venemaal. Sain seal hariduse, nii nagu paljud eestlased. Kui meie lapsevanemad mõtlesid nii, nagu nad tsaariajal mõtlesid, et saata oma head lapsed, väikesed geeniused, õppima kusagile niisugusesse kohta nagu Peterburi, siis see oli neil tsaariaegsetel lapsevanematel üks tark mõte. See hariduse asi on minu meelest kõigil aegadel väga tähtis. Tuleb süstida lastesse kõike head, mis on olemas, mitte lihtsalt eksisteerida kuidagimoodi päevast päeva. Olla juba kakskümmend aastat vana, aga mitte teada, mida oma eluga peale hakata.


Väikese rahva kohta on meil üllatavalt palju andekaid, maailmanimega dirigente ja heliloojaid. Miks?


Eesti rahval on olnud tung hariduse ja muusikahariduse järele, meil on kodudes alati palju musitseeritud. Ikka pea igas peres keegi mängis mõnda pilli. Nii ka minu ema ja isa. Mängisid mandoliini ja kitarri. Ja neil oli ka soov, et lapsed saaksid veel paremaks. Meil on olnud heliloojad, kes  õppisid sealsamas Peterburi konservatooriumis, kus mina, aga veel  tsaariajal. Nad tulid harituna Eestisse tagasi ja andsid oma teadmised edasi juba nõukogudeaegsetele noortele. Siis hakkaski meie kultuurielu laiemalt peale. Eller, Kapid, Tobias. Ja siis tulid nende õpilased. Terve koolkond, kes õppis Artur Kapi juures, või Tartus Heino Elleri juures. Käis ka võitlus Tartu ja Tallinna koolkonna vahel. Tubin tuli Tartust, Elleri juurest. Ja Arvo Pärt õppis ka Elleri juures. See koolkondade olemasolu oli hea.


Mina juhatasin Tallinnas raadio suurt sümfooniaorkestrit kuuekümnendatel, Eller käis siin kontserte kuulamas. Arvo Pärt oli minuga ühevanune. Mõlemad noored mehed, tegime raadios tööd. Tema tõstis mikrofone, tõi ka oma uued noodid ja partituurid mulle tutvumiseks. Mina muudkui juhatasin. Nüüd tunneb terve maailm Arvo Pärti kui ühte kõige edumeelsemat kaasaegset heliloojat, kõige mängitavamat tänapäevast heliloojat. Kõige taga on hea haridus ja töö.


Olete elanud mitmel mandril, olete maailmakodanik. Mis maast saaksime veel eeskuju võtta oma muusikakultuuri arendamisel, olgugi et meil on juba uhked laulupeod?


Ma armastan muusikat ja selle kõige ilusam osa on klassikaline muusika, millest kõik hilisem on välja kasvanud. Polegi nii tähtis, mis maa heliloojaga on tegu, kui on hea muusika. Kui aga rääkida üldse muusika propageerimisest, siis peaksime vaatama oma lähinaabrite poole. Nemad on hakkama saanud sellega, millega Eestis pole seni toime tuldud. Soome on täis moodsaid kontserdisaale. Vanasti ei olnud ka Helsingis suurt kontserdisaali. Oli ainult üliõpilasmaja pidusaal, kus kontserte anti. Nüüd on ehitud Helsingisse suur moodne muusikamaja, enne seda tehti moodne ooperiteater. Üle terve Soome on kerkinud mitukümmend uut kontserdisaali. Neil on olnud selge eesmärk arendada Soome kultuuri, Soome muusikat. Või vaatame Peterburi – kuulus Maria teater sai hiluti juurde uue moodsa hoone ja kontserdisaali. Moskvasse ehitati suur kontserdisaal. Venemaalgi kantakse kultuuri eest hoolt. Aga meil ei ole Tallinnas kohta, kuhu kutsuda kuulus Maria teater esinema. Huvi selle vastu oleks väga suur nii meie inimeste kui ka kohalike venelaste seas. Meil ei ole saali, kuhu kutsuda maailma parimaid orkestreid koos kooridega esinema. Nad ei mahu lihtsalt Estonia kontserdisaali ära. Ja kui koorid panna rõdule, siis läheb akustika täiesti paigast ära. Niimoodi ei saagi teha korralikku kultuurivahetust, mis aitaks kaasa ka normaalsete suhete loomisele riikide vahel.


Miks see nii on? Ja mis juhtub, kui me olukorda ei paranda ehk muusikale rohkem tähelepanu ei pööra?


Kuna oleme väike riik ja meil on ka palju muid asju ajada, siis me ei pööra kahjuks küllaldast tähelepanu nii tähtsatele asjadele nagu Eesti esindamine läbi kunsti ja kultuuri. Muusika on üks kultuuri tähtsamaid vorme, sest muusika kõneleb ise enda eest. Ta on ka sõnadeta ja tõlketa kõigile maailma inimestele mõistetav. Me ei saa ainult tänaval teha muusikat. Või lauluväljakul laulupidusid. Laulupidu on väga tähtis asi, aga see ei asenda professionaalset kunsti, professionaalset muusikategemist, mis on kõige A ja O. Ilma selleta pole meil varsti ka neid laulupidusid. Seepärast vajabki Tallinn suurt kontserdisaali ja tõelist ooperiteatrit – mõlemat. Nagu on meie naabritel Helsingis ja Peterburis. Õieti peaks meil igas linnas olema kontserdisaal, nagu Pärnus õnnestus teha. Ega igasugused rokk- ja popfestivalid pole kultuuri tegemine. See on meelelahutus ja bisness. Aga vaatame tõsiselt kultuuri peale. Üks kultuurne riik hakkab ka head äri tegema.


Spordi peale kulutatakse ju väga suur osa maksumaksja ja sponsorite raha?


Oleks vaja intelligentseid rikkaid sponsoreid, kes saaks aru, milleks see muusika toetamine vajalik on, ja muidugi ka riigi tuge. Muusika elavdaks igat eluala, pannes elu Eestis kiiremini käima. Kujutage ette, et meil oleks Põhjamaade moodsaim ja parima akustikaga suur kontserdisaal, kuhu tuldaks kõikjalt maailmas juba selle tõttu, et siin esinevad maailmakuulsad artistid. See elavdaks kogu meie tarduma kippuvat elu ka talvel ja tooks Tallinna maksujõulisi turiste. Samuti kasvataks huvi Eesti enda kultuuri vastu.


Ameerikas tekkis paljudel poliitikutel ja rahameestel huvi muusika toetamise vastu just tänu sellele, et on olemas koht, kus seda muusikat ilusti väärikalt ette kanda. Ja on orkestrid, kes seda suurepäraselt teevad.


Näiteks teie poolt heasse vormi viidud Detroidi sümfooniaorkester?


Näiteks see. Ega tõsine kunst ise ei too kõvasti sisse, aga sisse toob see, mis hakkab selle ümber käima. Sellest saavad ameeriklased suurepäraselt aru.


Tulime siia Detroidi orkestriga. Meie sponsor, härra Davidson maksis kogu reisi kinni. Tuli ise Tallinnasse ka oma eralennukiga. Ma küsisin, et miks ta seda teeb. Ta rääkis, et kui oli nelja-aastane, viis isa ta Detroidi sümfooniaorkestri kontserdile. Ütles, et ta ei unusta seda elu lõpuni, sest see oli kõige ilusam asi, mida ta näinud oli. Sestpeale armastab ta muusikat ja toetab muusikute tegemisi. Raha teenib mujal. Muusika ei ole raha teenimiseks. Nii peaksid ka meie sponsorid mõtlema hakkama. Tõesti, vaadates, kui palju meil toetatakse sporti, tekib küsimus: kas see toob tulemusi? Meie sportlased tavaliselt ei võida. Aga muusikud ja meie muusika võidaksid niikuinii. Raha peaks panema sinna, kus võidetakse.


Üks kriitik lausus, et "Neeme Järvi dirigendistiil on väga ökonoomne – nii positiivse energiaga ja naeratusega valitseks vist sangviinikute jumal oma rahvast". Milline peab olema hea dirigent, kas omamoodi diktaator, autoriteetne isafiguur või veel midagi?


Peab olema mõlemat. Autoriteet käib dirigendil ees ja järel. Aga orkestri ees seistes tuleb oma nägemus ja tahtmine läbi viia. Sul peab olema sõnum ja sisu. See peab jõudma iga mängijani.  Lisaks ametialastele oskustele on tähtis olla isiksus. Võidavad tugevad isiksused. Muusikas peab dirigent end kehtestama. Dirigent ütleb, et see peab olema niimoodi. Kui ta ei kehtesta end, siis ei tule midagi välja. Keskpärased inimesed ja keskpärane kunst ei kõlba kuskile. Aga isiksus ei kujune ilma hea hariduseta, millest ma eelpool rääkisin. Seepärast kordan veel: lapsed tuleb õppima panna!


Priimabaleriinide ja ooperiprimadonnade kohta räägitakse, et käivad üsna julmad mängud üksteise vastu. Kui suur on dirigentide omavaheline rivaliteet?


Konkurents on tegelikult hea asi. Siis sa muutud järjest paremaks. Aga see ei peaks muidugi käima läbi vihkamise. Miks korraldatakse rahvusvahelisi konkursse? See on ju ka üsna verine võitlus. Seepärast, et ma tahan olla parem kui sina, aga sa oled mulle ikka väga hea sõber. Konkurents on kvaliteedi küsimus. Seal tuleb välja, kuidas sa oled õppinud, kui hea on sinu tehnika, kuidas saad läbi inimestega, kuidas tõlgendad ühte või teist teost. Milline on sinu sisu üldse. Minule meeldib suhelda sisukate inimestega mis tahes elualal. Aga kolleegide maailmas, peab siiski ütlema, käib kõva tagarääkimine küll. See on ju üldse inimkonnale tüüpiline.


Aga jah, sa pead kogu aeg end vormis hoidma ja jälgima teiste tegemisi. See on ka nagu võitlus. Sa pead olema parem, tegema paremini, muidu sa ei võida seda võitlust. See on nagu härjavõitlusel – ei tohi lasta härjal ennast sarvega torgata, siis oled kaotanud. Keegi peab ka kultuuritegijate seas võitma, niisugune omavaheline mõõduvõtmine käib kogu aeg. Elu on näidanud, et nii kultuuri kui ka poliitika alal on lisaks ametialastele oskustele tähtis olla isiksus. Võidab parem ja tugevam isiksus.


Rääkides orkestrantidest, siis kunagi olla esinenud ka muusikute seas alkoholismiprobleem. Isegi ERSO koosolekul hääletati, kas õlu on alkohol, ja leiti, et mitte. Kas muusikute seas enam neid muresid pole?


Kui inimestel on küllalt tegemist, nagu praegusel ajal, ja huvitav elu, siis neil pole vajadust jooma hakata. Praegu alkoholiprobleemi orkestris üldse ei ole. Inimestel pole aega päise päeva ajal alkoholile mõeldagi. Aga see ei tähenda, et pidu ei pea pidama. Peab ikka. Aga kui sa paned proovi vaheajal paar pudelit õlut hinge alla, eks katsu siis viiulit mängida! Ei saa. Aga see kunagise koosoleku otsus oli ju päris huumori vallast.


Elu ongi alati ka huumor, kui osata seda näha. Ega kõike ei saagi hirmtõsiselt võtta, nali peab elu juurde kuuluma. Kui vaatad neid surmtõsiseid nägusid, mis õhtul "Aktuaalses kaameras" vastu vaatavad, siis hakkab imelik. Kardetakse isegi natukene naeratada. Võib-olla peljatakse, et keegi võib kahtlustada huumorimeele olemasolu? Aga minu meelest on huumorimeel väga tähtis, sest see aitab meie elu paremaks teha.


Muutsite vähe tuntud Göteborgi ja Detroidi ning Šoti orkestrid maailmatasemega orkestriteks. Nii Göteborgis kui ka Detroidis on teie kuju püsti. Mis on teie sisemist vedru aidanud niivõrd pingul hoida?


See vedru vedrutab tublilt, sest ma ju ikka armastan oma tööd. Ja minu eesmärk on väärikalt esindada oma rahvast. Eesti peab olema maailmas tuntud riik, mitte mingi väike küla kusagil maailma äärel, millest keegi pole midagi kuulnud. Ja muusika kaudu me saame suureks. Ma olen ka pasteldes koolis käinud maal, tean, mis on maaelu. Ma tean, et minu rahvas on seda väärt, et maailmas tuntud olla. Ja kõige alus – muidugi armastan ma fanaatiliselt muusikat. Kogu maailmas tehtud head muusikat. Sain täna uue plaadikogumiku, mille üks Inglise firma on välja andnud. See on läbilõige minu ligi 500 plaadist, mille olen eri orkestritega salvestanud. Sellel plaadil on ka Bach, Brahms, Mahler, siin on Pärdi asjad ja on Tobias, kõik läbisegi.


Nendel plaatidel mängib neli Londoni orkestrit. Siis on Amsterdami ja Chicago orkestrid. Siis on Royal Scottish National Orchestra, muidugi ka Göteborgi orkester, mis on nüüd Rootsi rahvusorkester, teisedki Skandinaavia orkestrid. Ja minu näo on siia joonistanud Heinz Valk. Tuli ja istus siin terve ERSO proovi ning välja tuli selline pilt minust! Eesti muusika ja Eesti kunst! Ainult et Tallinnas neid plaate ei müüda. Pole ostjaid, ütlevad kaupmehed. Aga miks siis Inglise firma neid välja annab? Kas selleks, et Järvile heameelt teha? Ei, ikka selleks, et raha teenida. Ainult et neid saab osta Berliinis ja Londonis ja Pariisis, aga mitte Tallinnas.


Olete olnud oma abikaasa Liiliaga pärast Leningradi õpinguid koos juba üle 50 aasta. See peab olema ikka suur armastus, mis inimesi nii kaua koos hoiab!


Olen abikaasaga koos elanud 20 000 päeva ehk 56 aastat. See on sõprus ja armastus kokku. Oleme koos jah lapsi kasvatanud ja kõik nende nimel teinud. Naine on muidugi see, kes kõike kodus veab. Meie peres on ikka olnud rahvusvaheline mõtlemine. Ka keelte, kultuuri ja kasvatuse  suhtes, ehkki meie kodune keel on ikka eesti keel. Traditsiooniliste meestetööde osas ma kõigega muidugi kodus hakkama ei saa, aga eks me toetame üksteist ja siiamaani oleme toime tulnud. Ja kõik on ikka korras olnud. Kaheksa lapselast on meil, neid võiks veel rohkemgi olla. Suvel olime Pärnus koos kõik. Oleme oma lapsed, kes on ka muusikud, kasvatanud eestlasteks. Ja kui väikesed lapselapsed, kes elavad välismaal, pöörduvad minu poole eesti keeles, siis võtab isegi silma märjaks. Nad ütlevad ikka "a-isa" ja abikaasa poole pöördudes "a-ema". Nad ei tohi minu kaasa palvel öelda vanaisa ja vanaema, sest tema meelest ei ole me mingid vanad inimesed!


Olete elanud pika elu eri riigikordade ajal eri paigus. Kuhu liigub teie hinnangul meie maailm praegu?


Käest ära on terve see maailm. Kõik vihkavad üksteist ja see vihkamine aina kasvab. Igas riigis on nii-öelda head ja halvad ja nad peavad siis üksteise vastu võitlema. Ameerikas on kaks suurt erakonda ja need ei saa kuidagi omavahel läbi. Meil Eestis on erakondi palju rohkem ja muidugi nad kaklevad omavahel. Aga Ameerikas paistab üldse see asi käest minema. Üks asi on see, kas valitud president meeldib või ei meeldi. Kui ei meeldi, siis ütle ja asi selge. Aga Ameerikas armastatakse haukuda inimese kallal.


Ja nüüd on siis võetud välja naised, kes kaebavad, kui halvasti on nendega käitutud. Kui inimesed teevad tööd, siis neil on oma suhted ja vahekorrad, mis tuleb lahendada, kui on vaidlused, siis need peab lahendama kohus. Aga sellest nüüd ei piisa. Muidugi, huvitav vaadata, kui tuuakse välja, kuidas siis see asi ikka käis. Kuidas vannitoas oldi ja mis siis tehti. Aga kas me peame ikka niisugustesse üksikasjadesse tungima? Maailmas tehakse igasuguseid koledaid asju, ja see on haigus. Haigusest me peame lahti saama, sellega võitlema. Nüüd on aga poliitikas nii, et kui sa muuga ei võida, siis niisuguste süüdistustega võidad.


Olete nii palju reisinud, milline paistab Tallinn arvukate maailma linnade seas?


Tallinn on muutumas suurlinnaks, aga selle kõrval on ajalooline vanalinn. See hakkab igale tulijale ikka silma. See ongi Tallinna nägu, et me elame nagu nüüdisaegses linnas, aga samas ka väga ajaloolises vanas linnas. Jumal tänatud, et meil on nii palju hansalinna ajast alles jäänud. Me ei tohi kaotada Tallinna eripärast nägu. Siin ei tohiks olla kohta vanadel lobudikel, vaid kõik väärtuslikud majad tuleb korda teha. Kõik need eestiaegsed puumajad tuleb korda teha.


Minul on alati väga armas Tallinna tulla, eriti veel praegu, kui mu töö on siin. Tallinn on minu linn, olen Nõmmel sündinud ja siin ka elanud.


Ka nõukogudeaegne linnahall tuleb korda teha. Kuulus jaapanlasest akustik Yasuhisa Toyota käis ja vaatas linnahalli ning ütles, et sellest võiks saada küll loomuliku akustikaga suur kontserdisaal.


Kas Tallinnast võiks saada Põhjamaade muusikapealinn?


Muidugi võiks! Ja ma toetaksin seda mõtet igati. Ainult sellega tuleb peale hakata. Vaadake, mille kõige jaoks meil raha leitakse, ja küsige, kas seda kõike on ikka vaja? Aga nagu ma ütlesin – muusikaga me võidaksime niikuinii. Meie inimeste andekuse põhjal oleks see teostatav. Mahleri tuhandete sümfoonia ehk sümfoonia number 8 – see võiks küll kõlada Põhjamaade muusikapealinna avaval laulupeol ja olla ilusaks sissejuhatavaks akordiks Tallinnale kui muusikapealinnale. See oleks üks maailma sündmus, mida kõik maailmast tuleksid vaatama ja kuulama.


Ja ERSO-st saab maailma üks parimaid orkestreid?


Muidugi saab. Andke meile ainult oma kodu ja väärikas saal.

 

 

 

 

Pärdi mängimise keeld pani Järvi kodumaalt lahkuma


"Kes see Bach on?" küsisid parteitegelased Järvilt, kui dirigent kaitses Pärdi loomingut väitega, et ka Bach kirjutas vaimulikku muusikat, mida kogu aeg esitatakse.


Alguses oli Eesti ringhäälingul kolm, siis kuus, siis kümme pillimeest. Pikkamööda kasvas sellest esinduslik orkester. Kuna esiotsa salvestusvõimalusi polnud, tuli mängida otse mikrofoni.


"Kui mina 1960. aastal selle orkestri dirigendiks sain, võtsin enda südameasjaks mängida nii palju Eesti muusikat, kui seda oli," selgitas Neeme Järvi. "Muidugi ka muud väärt klassikat, aga meie oma muusikal oli ikka väga tähtis koht. Arvo Pärt käis mulle pakkumas oma uusi partituure, kui ta midagi valmis sai. Oma tagasihoidlikul moel poetas ta noodid ja ütles vaikselt: "Vaata seda, kas sobib." Nii kasvasid meie heliloojad ja nii arenes nõukaajal eesti muusika. Me ajasime siis juba Eesti asja, ja vägevalt ajasime!"


Pärt oli usklik inimene ja kirjutas muusikat vaimulikele tekstidele, mis olid ladina keeles. "Tema Credo oli üks nendest. Võtsime selle kontserdi kavasse, kuigi võim seda ei tahtnud," meenutas dirigent. "Selle kontserdi järel puhkes tõeline torm.

Parteitegelased küsisid, miks te esitate sellist usupropagandat. Ma küll püüdsin tõrjuda seda kriitikat, öeldes, et Bach kirjutas ka usuliste tekstidega muusikat, mida lugupeetud dirigent Roman Matsov juhatab, ning sellest pole tõusnud mingit pahandust. Siis nad küsisid, et kes on see Bach. Ah sakslane, no meil on ju Saksa Demokraatlik Vabariik, järelikult sakslase Bachi loomingut võib ette kanda. Aga Arvo Pärt oli tabu. See oli minu jaoks niisugune asi, mida ei olnud võimalik enam taluda. Otsustasime perega lahkuda Nõukogude Liidust. Ka Pärt ise lahkus ja arenes maailma kõige rohkem mängitavaks tänapäeva heliloojaks."


ERSO on nüüd Järvi hinnangul väga heas vormis, mis aina paremaks läheb. "Mul on südamest hea meel, et saan niisuguse kollektiiviga tööd teha," lausus Järvi. "Ei ole nii, et head orkestrid on ainult kusagil suurtes keskustes. Kui on andekad ja pühendunud pillimehed, nagu meil, siis aitab õige juhtimine ja motiveerimine luua maailmatasemel orkestri ka väljaspool traditsioonilisi metropole. Me tõestame, et Eesti ei ole mingi kolgas."


2012. a sai Järvi Eesti muusikanõukogu interpretatsioonipreemia  ning äsja pävis ta maineka Gramophone’i elutöö preemia.

 

 

 

 

Järvi on juhatanud orkestreid kõikjal maailmas


• Neeme Järvi on sündinud 7. juunil 1937 Tallinnas.


• Õppis Tallinna muusikakoolis löökpille ja koorijuhtimist, 1955-1960 Leningradi konservatooriumis Nikolai Rabinovitši ja Jevgeni Mravinski juhendamisel orkestridirigeerimist. Ooperit juhatas esimest korda Leningradis Maria teatris.


• 1963 asus Järvi tööle Eesti televisiooni ja raadio sümfooniaorkestri peadirigendina. Samal ajal nimetati ta ka Estonia teatri peadirigendiks, seda tööd tegi ta 1976. aastani. 1976-1980 oli Eesti riikliku sümfooniaorkestri (ERSO) kunstiline juht ja peadirigent.


• Järvit tunti väljaspool Eestit hästi juba 1960. aastatel, mil ta esines pidevalt Leningradi filharmoonia sümfooniaorkestri ja teiste vene orkestritega kõikjal endises Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopa maades.


• Suurde rahvusvahelisse muusikaellu astus ta 1971. a, pärast võitu Accademia Nazionale di Santa Cecilia konkursil Roomas. Sellele sündmusele järgnesid kutsed paljude eliitorkestrite dirigeerimiseks ning tuntud ooperimajadesse.


• 1980. a lahkus Neeme Järvi koos perega Eestist ning asus elama Ameerika Ühendriikidesse. Seal oli ta Detroidi sümfooniaorkestri peadirigent, alates 1982. a ka Göteborgi sümfoonikute peadirigent. Maestro Järvi on ka Jaapani filharmoonikute esimene külalisdirigent ja Kuningliku Šoti rahvusorkestri audirigent. Järvi on juhatanud orkestreid Berliinis, Viinis ja Pariisis, New Yorgis, Philadelphias, Bostonis,  Los Angeleses, San Franciscos, samuti olnud Šveitsi orkestri peadirigent. Praegu on ta taas ERSO peadirigent.


• Järvi on pälvinud mitmeid auhindu ja -nimetusi, 1978 sai Eesti NSV rahvakunstnikuks. Ta on Eesti Muusikaakadeemia audoktor ja talle on antud sajandi eestlase tiitel.


• 1996. a sai ta Riigivapi III klassi teenetemärgi ja 1997. aastal Tallinna vapimärgi. Maestro on 2007. aastast Pärnu aukodanik.


• 2012. a sai Järvi Eesti muusikanõukogu interpretatsioonipreemia ning äsja andis ajakiri Gramophone talle elutöö preemia.

Laadimine...Laadimine...