MAIRE AUNASTE: Oleksin nii surrogaatemaduse kui ka  eutanaasia poolt – midagi vabadusest tähtsamat maailmas pole!

"Vihkan keeldusid ja käskusid," lausub äsja 65. sünnipäeva tähistanud telestaar ja erakonna Isamaa liige Maire Aunaste. "Samamoodi ei salli ma igasugust võimuvõitlust ja n-ö karjääritegemist. Minu meelest peaksid inimesed olema võrdsed, ja vabadusest midagi tähtsamat maailmas pole."

Pilt: Scanpix

MAIRE AUNASTE: Oleksin nii surrogaatemaduse kui ka eutanaasia poolt – midagi vabadusest tähtsamat maailmas pole! (1)

Maarja-Liis Arujärv

"Vihkan keeldusid ja käskusid," lausub äsja 65. sünnipäeva tähistanud telestaar ja erakonna Isamaa liige Maire Aunaste. "Samamoodi ei salli ma igasugust võimuvõitlust ja n-ö karjääritegemist. Minu meelest peaksid inimesed olema võrdsed, ja vabadusest midagi tähtsamat maailmas pole."

Kui seni on Eesti rahvas pühapäeva hommikuid sisustanud maheda Anu Välba telesaadet vaadates, siis 1. detsembrist on kõigil telegurmaanidel võimalik laupäeva õhtuid nautida legendaarse saatejuhi Maire Aunaste seltsis. Aunaste, kes pole riigikogus töötamise perioodil eriti intervjuusid jaganud,  on Pealinnaga vestlemise vältel aval ja emotsionaalne. Isegi niivõrd, et ta silmad on mitu korda veekalkvel. Tundub, et poliitika on teda küll veidi vintsutanud, kuid mitte tuhmistanud tema särtsakat temperamenti. Saade hakkab eetris olema laupäeva õhtuti kell 20.05.


Kui tihti oled Toompeal töötades igatsenud televisiooni tegemise järele?


Üldse mitte. Aga sügisel mõtlesin, et elada aastaid ilma midagi loomata, loominguta, kui sa oled ikkagi ajakirjanik… See seaduste tegemine ja eelnõude lugemine pole ju töö, mis pakuks loomingulist rahuldust.


Kas pakud TTV saates "Õhtu Maire Aunastega" vaatajale "klassikalist" Aunastet või üllatad millegagi?


Ma ei taha üllatada mitte millegagi, sest televisioon on maailmas juba nii vana asi. Näiteks kolleeg Heimar Lenk lausus mulle eelmisel nädalal, et "kõik on elevil, et lõpuks ometi tuleb üks hea saade", mis oli ilmselt iroonia. Samas küsis ta juba kuu aega varem, et kas tuleb jälle üks jutusaade.


Inimesed ei ole teles ju midagi paremat välja mõelnud kui jutt ja hea muusika. See tuleb ka minu saatesse ja ma ei tee seda ju iseendale. Ma soovin oma saatesse leida ilusa hingega inimesi. Et inimene, kes vaatab seda saadet, oleks liigutatud, oleks kas kurb või õnnelik, kui ta näeb siiraid inimesi. Ja kuna Eestis ja maailmas üleüldse on väga suur hea tuju defitsiit, siis loodetavasti eestlastele sobib selline hea tuju loomise saade, kus inimesed räägivad südamest. Praegu, kolm kuud enne valimisi, kui 75% ajast räägitakse vaid poliitikast, on üks selline saade nagu värske õhu sõõm.


Kes on su avasaate külaline?


Esimene külaline on Helgi Sallo. Esiteks, ma pole temaga kunagi intervjuud teinud, kuna ta peaaegu kunagi intervjuusid ei anna. Ta on juba 54 aastat teatris töötanud ja on tohutult töökas ja andekas. Kui ta veel Horoskoobi saates laulis, olid ju kõik temasse lausa armunud.
Kui ma septembris Helgi Sallole helistasin, siis olin kindel, et ta ütleb ära. Aga ta ütles, et kui ta Urmas Oti esimesse saatesse läks, siis miks ei peaks ta sellesse saatesse tulema.


Paljud ei tea, et Sallo on olnud ka üle 20 aasta näitejuht. Tema roll ongi selles, et kui tuleb näiteks uus laulja "Savoy ballis" kedagi asendama, siis ta õpetab selle uue inimese välja. Mitte laulma, vaid just nimelt näitlema. Mida iga repliik peaks tähendama. Olin kolm tundi ühes ta proovis. Ta on nii tohutult enesekriitiline ja närveerib iga etenduse eel nii kohutavalt.  Näitejuhtimise tunnis pani ta lausa pea vastu pulti – ta on ju ise kõiki neid laule laulnud ja teab, kuidas kõik peaks kõlama.


Su intervjueerimisstiil oli minevikus väga terav, tänu millele sai vaataja alati ka kõhutäie naerda. Näiteks saates "Reisile sinuga" said meesterahvad mõnigi kord väga irooniliste märkuste sihtmärgiks. Kas teadlikult raputad nii külalisi?


Mina nimetan seda provotseerimiseks. Osa vaatajaid seda ei salli, sest ei suuda sellisest stiilist aru saada. Nad ei saa aru, et ma ei sega sellepärast vahele ja ei torgi, et ennast kuidagi esile tõsta, vaid et külalised unest üles äratada, et inimesed midagigi räägiks. Muidu jääb ju vaataja magama. Ma parem saan ise sõimata, aga vähemalt vaataja ärkab üles. Ma ei tea, võib-olla olen muutunud leebemaks. Minust aga ei saa kunagi leebet Anu. Ta on lihtsalt maailma kõige sõbralikum inimene. Mina proovin olla naturaalne.


Sa olid omal ajal nagu naissoost Urmas Ott – kas teid on ka tihti võrreldud?


Mine nüüd, Ott oli ju maailmahaardega ajakirjanik, mina polnud tema kõrval keegi. Ent jah, meie teatud rütm ja intensiivne väljenduslaad on ilmselt sarnane, ja osa inimesi see väga ärritab. Ma olen elus samasugune. Mõnikord mulle öeldakse jutu käigus, et ära närveeri. Ma ei närveerigi, ma lihtsalt väljendan end intensiivselt. Ma olen lapsest saadik selline.


Kuidas on sinu kui ajakirjaniku pilgu läbi muutunud meie meedia? Ja inimeste eneseväljendamine meedias?


Hiljuti kuulasin Hardi Tiiduse tütre intervjuud Anu saates. Ja ka Radaris oli üks hea intervjuu grusiinist jalgpalluriga. Ma ei mäleta, et 20 aastat tagasi oleksid inimesed olnud intervjuud andes nii avameelsed ja nii siirad, et nad julgevad kaamera ees nutta. Ma arvan, et see kõik tuleb uue põlvkonnaga. Sest minu ema ja minu põlvkond – me ju peitsime end tegelikkuse ja ka iseenda eest.  Küüditatute põlvkond, nemad ei rääkinud üldse midagi. Minu ema, kes saab varsti  90-aastaseks, tema põlvkond oli ka väga kinnine.  Aga mu laste põlvkond, nemad on juba täiesti teistsugused inimesed.


Teeb see ajakirjanike töö lihtsamaks? Samas on sotsiaalmeedia muutnud noorema põlvkonna ka üsna nartsislikuks enesepaljastajaks, uue meedia klikimajandus võimaldab neil püünele pääseda.


Ajakirjaniku töö on jah lihtsam, juhul kui inimesed nõustuvad saatesse tulema. Samas, see, mis meedias üldiselt toimub ehk see lugude kommenteerimine inimesi siiski hirmutab. Intervjuu andmine on ju ainult jäämäe veepealne osa. Ja mida siiram sa oled, seda rohkem võid pärast peksa saada. Ja mida poliitiliselt korrektsem sa oled, seda ebahuvitavam see intervjuu jällegi on.


Arvan, et ka selles mõttes jaguneb maailm kaheks. Neid, kes pidevalt pildil olla ei taha, on siiski rohkem. Sest kui sa müüd end sekund sekundi haaval, mis sust endast siis enam järele jääb. Kui sa täna loed kas või uudiste pealkirju, et kes oli kuskil seelikuta või kes oli topless, siis saad aru, et maailm on jälle astunud sammukese tühisuse suunas. Ma tunnen, et ajakirjanikku kui sellist enam ei väärtustata. Korralikust Marju Lauristini ja Juhan Peegli ajakirjandusest on ainult raamid alles jäänud.


Mida oled poliitikas selle nelja aastaga kõige rohkem õppinud?


Olen õppinud absoluutselt nullist kõike. Seda, et kõige tähtsam on erakond, fraktsioon, ja siis koalitsioon. Sellega käib kaasas teadmine, et poliitikud ainult oma võimuoleku peale ei mõtle, vaid nad töötavad siiski ka rahva heaks. Aga kui kolm erakonda koos valitsevad, siis kaasneb sellega paratamatult pidev võimuvõitlus. Ma olen juba korra suures istungitesaalis võimuvahetuse üle elanud ja ei tahaks seda enam mitte kunagi kogeda.


Sattusin lugema artiklit meie IRL-i justiitsministrist Urmas Reinsalust, kes rääkis, kuidas ta omal ajal alustas poliitika tegemist juba 17-aastaselt. Ja tema lausus, et poliitika on ju nii põnev, sest selles on kirge. Ma küsisin temalt hiljuti, et kas sul on tõesti täna ka sama palju kirge kui paarkümmend aastat tagasi. Ja ta ütles, et jah, on. Aga mulle ei meeldi üldse ei karjääritegemine ega võimuvõitlus, need on minu jaoks kaks kõige jubedamat asja. Ma ei suutnud seetõttu olla õnnelik ka näiteks Kroonika peatoimetajana. Ma tahan olla üks kõigist. Ma ei taha, et keegi peab mulle alluma või et ma pean olema ülemus. Inimesed võiksid kõik olla võrdsed.


Kas lihtsam on olnud töötada telemaja või Toompea intriigide keskel?


Meedias olen saanud elu jooksul tohutult vastu päid ja jalgu, aga see pole võrreldav poliitikas olemisega. Kui oled poliitikas, siis kõik sõimavad sind. Ja kui sa tuled poliitikasse, siis sa pead arvestama, et jääd täiesti üksi. Isegi su perekond ei mõista. Sa ei saa neid ju kostitada igal hommikul ja õhtul  kõigi nende muredega. Sa lihtsalt nutad. Ja ma olen näinud neid nutjaid siin oi kui palju. Kõik nad nutavad. Erakondades endis on oma seltskonnad, oma grupid, kes kellega käib jne.


Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutas, et kooseluseaduse küsimuses olid IRL-s püksid Maire Aunaste jalas, kuna julgesid hääletada kooseluseaduse poolt. Eirasid sellega erakonna liini.


Pisaraid on palju valatud. Ega mind oma fraktsioonis ja erakonnas selle sammu eest ei kiidetud. Osa inimeste käest saan ilmselt surmani peksa ja olen saanud peksa ka täiesti tundmatute inimeste käest. Lõuna-Eesti, kus kandideerisin, on ju väga konservatiivne kant.
Olen saanud ka riigikogus olles umbes kümme meili täiesti võõrastelt inimestelt, kes ütlevad, et ma olen täielik null. Samas pole mitte ühtegi riigikogu saadikut, kes oleks null. Praegu, kui koalitsioon on vähemuses, on ka see üks hääl väga tähtis. Et valitsus püsiks, et riigieelarve võetaks vastu jne.


Mille nimel sa isiklikult riigikogus olles oled võidelnud, mis oli su teema?


Kui tulin riigikokku, siis Liisa Pakosta lausus samuti, et ma pean leidma endale oma teema. Riigikogus on ju enamik inimesi endised kohaliku omavalitsuse tegelased või juristid, kel on tõesti n-ö omad teemad. Mis on minu teema? Elu ja inimesed.  Ent elu ja inimeste ministeeriumi ju ei ole.


Ühel päeval kuulsin, kuidas Valdo Randpere rääkis TV3 saates sellest, mida ka mina olen aastaid mõelnud. Ka mina oleksin näiteks eutanaasia eelnõu toetaja, oleksin ka surrogaat-emaduse teemalise eelnõu toetaja. Ja muidugi kooseluseaduse toetaja. Aga ma ei saa neid teemasid oma erakonnas isegi välja öelda.


Peaksid olema hoopis Vabaerakonnas või Elurikkuse erakonnas?


Igal erakonnal on oma plussid ja miinused. Minu tegelik erakond ongi vabadus. Ma tahan surra vabana. Ma ei tahtnud juba lapsena minna pioneerilaagrisse ja spordilaagrisse, sest mulle tundus, et see laager ja distsipliin võtab vabaduse.


Nimeta siiski mõnigi enda töövõit. Mis asjad on Eesti liikuma hakanud pärast valitsusevahetust?


Tuletame meelde minu valimiskampaaniat neli aastat tagasi. Ma seisin siin jaanuaris vihma käes Kiek in de Köki juures ja hoidsin plakatit, kus kirjutati, et on vaja 500-eurost tulumaksuvaba miinimumi. See asi on tänaseks ära tehtud ja see oli väga suur samm. Aga seda, mis tehtud, inimesed ju kunagi ei mäleta. Võtavad raha vastu ja arvavad, et nii peabki olema. Tol ajal inimesed lausa vihkasid mind selle reklaami pärast, seda näidati meedias palju ning mina kui majandusinimene mõjusin ebausutavalt. Aga täna võin vabalt kõigile silma vaadata. Inimesed saavad nüüd palju rohkem raha kätte. Aga eks alati leitakse mõni uus asi, millega rahul ei olda. Et laseme aktsiisid alla tagasi. Aga mina küsin – kust see riik siis selle raha saab? Kõikide riikide vahel on ju piirikaubandus.


Kas erakond Isamaa jääb pärast kevadisi valimisi elama?


Ma ei ole selgeltnägija. Ma loodan, et jääb.


Riigikogu valimistel hakkab alati pihta ka suur võistlus kõige patriootlikuma ja isamaalisema erakonna tiitlile, et meie riiki varitseb justkui mingi pidev oht.


Mina leian, et vabadusest ühtegi tähtsamat asja maailmas pole. Ükskõik, kes seda oma plakatile kirjutab, see on õigustatud. Juba noorena tundus mulle kohutavalt ebaõiglane, et ma elan Nõukogude Liidus ja siit välja ei saa. Ülikooli ajal tuli keegi Ameerikast meile esinema, ja kui nad ära sõitsid, siis meie, umbes 20 inimest, seisime ja lehvitasime neile. Ja siis ma nutsin seal. Et nemad lähevad ja on vabad. Et kuidas saab olla nii, et ühed rahvad on vabad ja teised on vangis – mingis kommunistlikus riigis.  Ja siis ma mõistsin, et sul võib olla isiklik, perekondlik õnn väga suur, aga vabaduse nimel võiks mitte üksnes süüa kartulikoori, vaid olla lausa söömata. Ma vihkan keeldusid ja käskusid. Inimene peab ise valima, mis on tema jaoks õige.


Eesti on täis üksikemasid, samas õhutatakse naisi pidevalt sünnitama. Mida on tegelikult vaja, et naised üldse kaaluks rohkemate laste ilmaletoomist?


Peretoetused on ikka tohutult kasvanud, näiteks see kolmanda lapse toetus on õige samm. Kui sul on juba kaks last, siis kolmanda ilmaletoomist on nüüd palju lihtsam otsustada.


Ent ka esimese lapse sünd on keeruline. Kui sul pole näiteks kindlust partneri suhtes, sul pole kindlust kodu suhtes, siis on väga raske laste sünnile mõelda.


Mina näiteks pole kunagi julgenud pangast laenu võtta, sest see teeks mind pea 30 aastaks sunnismaiseks. Ma nii kohutavalt kardan olla võlavangis, sest siis sa pead töötama vaid selleks, et pangale raha maksta. Aga kui noor, alla 30-aastane inimene alustab pere loomist, siis on tal vaja oma kodu. Mina olen terve elu vaevelnud ühiselamutes või rendipindadel. Seega odavate üüripindade ehitamine noortele peredele tuleks kasuks, siis tulevad ka lapsed.


Aga eks kõige teravamaks probleemiks, mis laste sündi takistab, on Eestis ikka madalad palgad ja vaesus.


Eestis võideldakse praegu justkui agaramalt elatisabist kõrvalehoidjatega, aga kas sellest on mingit kasu?


Kui me võtsime vastu elatisabi seaduse, siis ma nii rõõmustasin. Sest kui mu oma suguvõsas on terved põlvkonnad naisi elanud ilma igasuguste alimentideta, siis sa tead, kui ebaõiglane see on, kui mehed astuvad järgmisesse suhtesse ning varjavad oma  sissetulekuid. Ent ka seda riigi elatisabi on raske kätte saada. Naised peavad ikkagi minema kohtusse, ja kui sul on isegi vähe raha ning pead veel kohtus üle elama seda mõnitamist ja alandamist, siis sa ei jaksa võidelda. See on hästi valus teema. Kusjuures kannatavad kõige rohkem lapsed.


Sa elasid Ameerikas, mis pilguga Ameerika poliitikat jälgid? Mis sind seal võlus?


Ma sain omal ajal elada Ameerikas nii, et ma ei tundnud, et poliitika mind üldse mõjutab. Aga Ameerika võlus mind kindlasti sellega, et seal saab ka iga väikese töö tegija end tunda inimesena. Siin ma vaatan neid suurpoodide kassapidajaid. Inimene tapetakse ära selle suure tööga ja väikese rahaga. See on nii õudne. Nälga sa ei sure, aga sul pole sekunditki vaba aega. Sa oled nagu ära aetud hobune, ilma elurõõmuta. Elurõõmust ongi Eestis kõige rohkem puudus.


Mis puutub poliitikasse, siis olin väga suur Obama fänn. Juunikuus sain käia väliskomisjoni kaudu ka Valges majas ja Los Angeleses. Nägin, kuidas kõik inimesed, nii taksojuhid kui ka ajakirjanikud on avalikult Trumpi vastu. Ka mina vaatasin valimiste aegu, et see pole lihtsalt võimalik, et sellest inimesest saab president. Aga ta on ise sellise suhtumise endasse ära teeninud.


Su tütrel ja endisel teleajakirjanikul Elis Aunastel on kaks tütart. Tihti oled vanaema rollis?


Nad on nüüd Eestis tagasi. Lydia Johanna sai 8-aastaseks ja oleme nüüd Järlepa tallis käinud kolm korda ratsutamas. Helene Suvi käib eelkoolis. Olen korjanud ka ühte suurde tolmuimeja kasti igasuguseid kirjutisi ja ajalehtede väljalõikeid, et nad teaksid, mida nende ema ja vanaema omal ajal elus teinud on. Nad elasid varem Šveitsis ja Prantsusmaal ning ma ei teadnud, kas neile eesti keelgi meelde jääb. Neil ei ole ka muide kodus televiisorit ehk nad ei tea, et nii vanaema kui ka ema on töötanud televisioonis. Ma kujutan ette, et kui nad on 15-16-aastased, siis neil on huvitav seda kõike enda jaoks avastada.


Said just 65-aastaseks. Milles oled praeguses eluetapis jõudnud selguseni enda ja maailma kohta?


Ma ei pea enam mitte kellelegi meeldima. Ja ma ei pea enam meeldima mitte ühelegi mehele. Saan rahulikult, ilma südamevaluta elada. Muidugi mul on kahju, et pole sõpra, kellega käia reisidel ja veeta aega. Aga ma ei pea enam kunagi südant valutama, et kas ta ikka jääb mu juurde, kas ta tuleb tagasi, kas ta on truu. Kõik need valud ja vaevad on seljataga. Käes on ilus kollane elusügis, vaatan aknast välja ja olen hästi õnnelik.


Aga kui keegi ikkagi koputab uksele?


Eks nad ikka koputavad. Aga ma teen kohe testid ja küsin, mis muusika sulle meeldib, ja ongi kogu lugu. Mitte kellelegi ei meeldi see muusika mis mulle. See on vana Ameerika muusika, 1930-40ndad. Kui mulle hakatakse ajama udujuttu, et "ikka sellised 80ndad", siis sellest ei tea ma midagi. Kui inimesel pole väljakujunenud maitset stiilis,et ma olen kõigesööja, siis no olgu ja head aega.


Kas kavatsed tõesti Portugalis need iidsed varemed elumajaks valmis ehitada ja Eestist lahkuda?


Põrandad on tehtud ja uus katus peal. Üks kümnendik sellest majast on juba valmis saanud. Aga kuna seda teeb vaid üks mees, siis kõik läheb aeglaselt. Suvel on seal 45 kraadi ja praegu sajab vihma, sel ajal remonti teha ei saa. Ja mul on kunagi midagi oma lastelastele pärandada. See on vaikus. See on see, mida ma olen kõige rohkem elus igatsenud – elada vaikses ja ilusas kohas.


Hakkad jälle telesaadet juhtima ja loobud poliitikutööst. Aga millega veel oma elu rikastad?


Mul on planeeritud juba järgmine suur reis. Lähen New Orleansi Mardi Grasi festivalile, sealtkandist on ju pärit džäss, Louis Armstrong jne. Ma võin olla täiesti masendunult pikali, aga kui raadiost tuleb minu muusika ehk n-ö vana džäss, siis mu suunurgad lähevad ülespoole. Muusika teeb mind veel kindlamini õnnelikuks kui inimesed. Inimestele alati loota ei saa, aga muusika peale saab.


Olen alati rääkinud, et kuigi mul pole kinnisvara, on mul täisinvesteering vanaduseks, need on plaadid. Kui ma ükskord leban halvatuna voodis, aga mul vähemalt üks käsi veel töötab, siis saan oma plaadi panna plaadimängijasse. See on minu retsept vanaduse ja kurbusega võitlemiseks.


Ja muidugi olen võimeline rohkem kui kaheksa tundi päevas telekat vaatama. Vaatan dokumentaalfilme tänapäeva poliitikast, filme suurtest muusikutest, kunstnikest jne. Kui mul oli sünnipäev, siis küsiti minult, et kas sul oli eile pidu. Ja ma vastasin, et loomulikult, mu kõige parem sõber ootas mind, ja ma vaatasin teda suu ammuli. Ma olen võimeline vaatama ööni välja. Andke mulle ainult rohkem öid.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...