MALEVAJUHT: Õpilasmalevast sirguvad peaministrid ja suurte ettevõtete juhid

"Meil on tarvis inimesi, kes elus hakkama saavad ja hangivad selleks kogemusi malevas, mitte aga kusagil mujal ja mõnel kahtlasel viisil," leiab kauaaegne õpilasmalevate juht Kalle Kesküla, kelle arvates oleks vaja taas luua üle-eestiline õpilasmalev. "Riik peaks Tallinnale sarnaselt õpilasmalevatele õla alla panema."

Pilt: Scanpix

MALEVAJUHT: Õpilasmalevast sirguvad peaministrid ja suurte ettevõtete juhid (1)

Ivo Karlep

"Meil on tarvis inimesi, kes elus hakkama saavad ja hangivad selleks kogemusi malevas, mitte aga kusagil mujal ja mõnel kahtlasel viisil," leiab kauaaegne õpilasmalevate juht Kalle Kesküla, kelle arvates oleks vaja taas luua üle-eestiline õpilasmalev. "Riik peaks Tallinnale sarnaselt õpilasmalevatele õla alla panema."

27. augustil tähistab linn Kadriorus suure kontserdiga õpilasmaleva 50. aasta juubelit. Pealinn rääkis sel puhul kauaaegse malevajuhi Kalle Keskülaga, kes juba Nõukogude ajal noortele meeldejäävaid laagreid korraldas. Kesküla oli EÕM-i vabariiklikus juhtkonnas kümme aastat – 1976-1980 komissarina ja 1980-1984 komandörina.

Miks on õpilasmalev noortele ja tegelikult kogu ühiskonnale oluline ja kas riik peaks õpilasmalevaid toetama?

Riik peaks malevale õla alla panema. Tänapäeval peavad vanemad oma lapse eest malevale kahjuks peale maksma. Kui ei saada aru, et malev on kasulik ja vajalik Eestile, siis on kurb. Kas siis tõesti pole meie riigil vaja inimesi, kes elus hakkama saavad ja hangivad selleks elukogemusi malevas, mitte aga kusagil mujal, mõnel kahtlasel viisil?

Õpilasmalev on koos oma jätku – Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevaga – kasvatanud Eestile palju juhtivat kaadrit. Kui võtta ainuüksi peaministrid, siis peame nimetama Edgar Savisaart, Indrek Toomet, Mart Siimani ja Andrus Ansipit – nad kõik on olnud malevas. Aga kui panna sinna veel juurde ministrid, siis saame juba väga pika nimekirja. Rääkimata ettevõtete juhtidest. Õpilasmalevast käis nõukaajal 25 aasta jooksul läbi veerand miljonit õpilast. Nad on kõik ka tänases Eestis nii või teisiti tegijad. Laias laastus on malev ju tähtis, sest noor inimene saab seal esimese elukogemuse. Nii sotsiaalses mõttes kui ka töö tegemise mõttes. Skaudid ja kes kõik saavad riigilt toetusi, aga malevarühmad ei saa. Hakkaks sellest pihta, et asi oleks ikka võrdne.

Mis teid õpilasmalevate praeguse korralduse juures kurvaks teeb?

Et õpilasmalev ei tegutse ülemaalise organisatsioonina, nagu see kunagi oli. Tallinnas, Pärnus, Põlvas, Tartus on tublid õpilasmaleva rühmad olemas, neid leidub mujalgi. Igalt poolt vist võib mõne rühma leida, aga üle-eestilist malevat pole vaatamata katsetele suudetud luua. Siin on tekkinud mingid tõrked. Ma ei tea, mis on selle põhjused, kas valitsuse vastuolud Savisaarega, kes on Tallinnas suur maleva toetaja, või on mõni muu põhjus, aga riigi raha pole kahjuks selle vajaliku organisatsiooni korraldamiseks antud. Tallinna malev töötab linna raha toel. Omal ajal meil muidugi raha puudust ei olnud, aga tänapäeval on elu hoopis teine.

Mille üle oma laagrite korraldamise ajast tänapäevalgi uhke olete?

Ma suhtlen ka Tallinna maleva praeguste juhtidega, ikka jõuame oma juttudega sinna välja, et nemad suudavad oma maleva praegu komplekteerida veerand tunniga. See on võimalik tänu minevikus tehtud tööle. Minuaegsed malevlased on nüüd lapsevanemad, kes oma lapsi rühmadesse sokutavad ja lastele kodus asjad selgeks teevad. Kui 1967. aastal õpilasmalev loodi, siis oli neid malevasse tulijaid ikka väga vähe. Kardeti ja ei teatud, mis seal toimub. Vanematel oli hirm, et lased lapse pooleteiseks kuuks kodust ära, mine tea, mis juhtub. Tänapäeval enam ei kardeta, sest maleva kvaliteedimärk on niivõrd võimas.

Kuidas te omal ajal õpilasmalevaid tegema sattusite?

Olin komsomolitöötaja ning õpilasmaleva Harju piirkonna staap kogunes minu kabinetis. Paar aastat tegime maleva jaoks tööd ilma ülesandeid jagamata. Siis tõmmati mind sealt keskstaapi kui juba kogenud meest. Paar kuud olin keskstaabis komissar ja siis värbasime Ahja keskkoolist ühe andeka uue komissari. Tema nimi oli Edgar Savisaar. Mind aga ülendati ministrite nõukogu määrusega keskstaabi ülemaks. Staabijuht oli siis komandöri esimene asetäitja ja tegelikult sisuline maleva juht. Midagi tegevdirektori sarnast, kui kasutada tänapäeva termineid. Maleva komandör oli tol ajal rohkem nagu välisminister, kes suhtles kõigiga väljaspool malevat. Kõige rohkem muidugi partei keskkomitee ja ministeeriumidega ning kõigi nende asutustega, kes meid kogu aeg õpetada ja kamandada tahtsid. Malev oli üks vähestest õnnestunud asjadest, mis nõukaajal üldse õnnestus ellu viia.

Tänapäeval ahvatleb noori malevas teenitav taskuraha. Miks tuli noor nõukogude ajal vabatahtlikult näiteks kapsaid rohima?

Me lasime teadlastel uurida, miks oli tung malevasse omal ajal nii suur. Tuli välja, et noored tahavad eeskätt leida uusi sõpru, nad otsisid uusi inimsuhteid, tahtsid stagneerunud koolimiljööst vabaneda, tahtsid elada ja toimetada vabamas keskkonnas. Sellepärast olidki populaarsed just need rühmad, kuhu kuulus eri koolide õpilasi. See aga ei käinud kokku valitseva poliitikaga. Üleliiduliselt olid ette nähtud ainult ühe kooli rühmad, sama kooli õpetajaga eesotsas. Me olime selles küsimuses parteiga ja teiste juhtorganitega väga suures vastuolus. Lõpuks läks see vastuvoolu ujumine mulle maksma töökoha. Me ajasime keskstaabis ikka traditsioonilist malevaliini, mis nägi ette, et igas rühmas on eri paigust õpilasi.

Niisiis tulid noored malevasse eelkõige omasuguste seltskonna pärast. Tähtis oli muidugi ka raha teenimine, aga see jäi siiski teisele kohale.

Kui palju partei ja juhtkond maleva tegemistesse sekkus?

Kui malev alguses sündis ja oli väike, siis ei olnud suurt partei survet. Malevat tehti rohkem entusiasmist, nagu tol ajal komsomolis see värk käis. Lihtsalt hurraaga. Eri koolide laste koondamine ühte rühma oli algusest peale maleva komplekteerimise põhiprintsiip.

1980ndatel käis see juba poolsalaja. Algas Karl Vaino aeg ja tuli välja EKP Keskkomitee büroo otsus koolinoorte ideelise kasvatamise tõhustamisest. Põhisuund, mis sellega paika pandi, oli rõhk ühe kooli rühmadele. Meil oli vaja üle ENSV mõjutada kõikide koolide direktoreid, et nad paneksid oma allkirja malevanimekirjale alla, tõestamaks, et need on kõik seal nende kooli õpilased. Vaadake, missuguseid trikke tuli teha, et parteid ära petta.

Kas te astusite survele ka kuidagi vastu?

Meil oli seal palju tarku mehi, oma metoodikakomisjon, mida juhtis Savisaar, seal oli Ivar Raig ja Igor Gräzin lõi kaasa. Me otsustasime, et traditsioonilist maleva komplekteerimise süsteemi ei muudeta, sest sellel maleva populaarsus ju tugineski.

Me määrisime lihtsalt paberit ja korraldasime oma bürokraatia nii, et näidata parteile, et täidame nende otsust. See valetamine tuli lõpuks välja ja 1984. aastal oli sellest kõva pahandus. Parteil olid oma nuhid ja ei saanud ju nii, et miski välja ei tule. Partei keskkomitee erikomisjon võttis rühmade nimekirjad ette ja hakkas neid rida-realt ja täht-tähelt kontrollima. Muudkui helistati ja uuriti. Siis oli muidugi minu karjääril lõpp.
Aga ega malev sellest veel teistsuguseks ei muutunud. Vastupanu jätkus. Oli see partei mis ta oli oma aparaadiga, aga ega rahva tahte vastu ei saanud nemadki. Malevlased tahtsid saada teiste koolide eakaaslastest endale uusi sõpru, see oligi malevasse mineku mõte. Ikkagi leiti võimalusi, kuidas seda teha. Eri koolidest kokku pandud rühmi õnnestus teha vaatamata tagasilöökidele ja puhastustele niikaua, kuni malevad üldse kestsid.


------------------------


Isegi süütu laulmine võis kujutada ohtu riigile

Parteitöötajad käisid põõsa taga piilumas, ega malevalaulud ja -tantsud riigivastased pole.

Kalev Kesküla mäletab, et juba aastaid kestnud populaarsel üritusel – õpilasmaleva lauluvõistlusel – esitati 1980. aasta kevadel sotsiaalse sisuga laule, milles protestiti partei poolt peale surutud ühe kooli rühmade kohustuse vastu. Tartu ansambel Miks Jutita, nüüdne Justament, esitas ühe sellise laulu pealkirjaga "Rassimistest ja roosamannast", milles Kesküla meelest toodi hästi esile maleva eetilised väärtused, mida noored mõtlesid, mille eest seisid ja milles oli ka varjatud protest pealesurutud ühe kooli rühmade vastu. Ka meenutab Kesküla kõigi aegade kõige populaarsemat malevalaulu "Oruveski", kus kogu mõte on selles, et lastele meeldib maalähedus, sõprus omasugustega, aga mitte mingi üleliiduliselt pähe määritud poliitika. See oligi malevlaste vaikne protes, lisab Kesküla.

Muidugi ei saa sellist protesti tema arvates võrrelda EÜE lauludega, milles öeldi asju välja otse ja julgelt.
Pärast Karl Vaino võimuletulekut hakati Eestis kruvisid tugevasti kinni keerama. Kesküla meenutab, kuidas 1982. aasta EÕM-i Lammasmäe kokkutulekul oli kohal partei valvas silm EKP keskkomitee instruktori Valeeria Markelova isikus. Kesküla sõnul jälgis Markelova proovide ajal põõsa tagant taidluskavasid ja rikkus kogu kokkutuleku ära. Nõudmised olid absurdsed, kuni selleni välja, et ei tohi paremusjärjestust teha ei taidluses ega teatejooksus. Et ta saaks keskkomiteele deklareerida: võitis sõprus nõukogude rahvaste vahel. Kokkutulekul oli ka teisest rahvusest noori. Ühe taidluskava võttis instruktor ka n-ö rajalt maha, öeldes, et see ei vasta nõukogulikule ideoloogiale. EKP keskkomitee töökeeles öeldi lihtsalt – eti ne komsomolskije pesni (need ei ole komsomolilalud).

EÕM-i pikaaegne komissar Kalev Uustalu ei mäleta, et malevanaljad või laulud oleksid kellelegi kaasa toonud erilisi pahandusi, sest oldi küllaltki ettevaatlikud ja teati, millega võib avalikult välja tulla ja millega mitte. Keskstaabi asjameeste pilamist ei keelanud aga keegi ja seda tehti isetegevuskavades üsna palju.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...