Meeli Miidla-Vanatalu: 1000 eurone miinimumpalk aitaks kõigil end väärtustatult tunda

"Kõige raskemas olukorras on need inimesed, kes käivad tööl osalise tööajaga. Kui sa saad ikka pool praegusest töötasu alammäärast, siis on hakkama saada ikka väga keeruline," ütles Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töösuhete järelvalve ja õiguse alal Meeli Miidla-Vanatalu, kelle sõnul on töötajate suurimateks muredeks jätkuvalt töölepingu puudumine ja väljateenitud palga maksmata jätmine. 

Pilt: Scanpix

Meeli Miidla-Vanatalu: 1000 eurone miinimumpalk aitaks kõigil end väärtustatult tunda (3)

Ivo Karlep

"Kõige raskemas olukorras on need inimesed, kes käivad tööl osalise tööajaga. Kui sa saad ikka pool praegusest töötasu alammäärast, siis on hakkama saada ikka väga keeruline," ütles Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töösuhete järelvalve ja õiguse alal Meeli Miidla-Vanatalu, kelle sõnul on töötajate suurimateks muredeks jätkuvalt töölepingu puudumine ja väljateenitud palga maksmata jätmine. 

Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töösuhete järelvalve ja õiguse alal Meeli Miidla-Vanatalu vestles töörahvapüha puhul Pealinnaga Eesti töötajate muredest ja rõõmudest.

Millised on töövõtjate peamised probleemid, millega teie poole väga tihti pöördutakse?

Vaatasin just hiljuti töövaidluskomisjoni lahendeid viimase 10 aasta jooksul ja lootsin küll, et ehk paistab sealt välja ka mingeid muutustrende, aga ikkagi on töövõtjate peamure esiteks see, et ikka ei ole kõigil kirjalikke töölepinguid ja teiseks ei saada tööandjate käest tehtud töö eest oma raha kätte.
Eelmisel aastal oli meil 2600 töövaidlust, see on püsinud aastate jooksul stabiilne, siin suuri kõikumisi pole olnud. Need on kahjuks üsna primitiivsed, esmased nõuded, mida meie tööandjad paraku sageli ei täida.
Muidugi pöördutakse meie poole ka igasugustest teistes küsimustes. Töötajate teadlikkus oma õigustest on hakanud tõusma ja üha hoolikamalt vaadatakse ka oma töölepingut. Igale asjale ei olda enam nõus alla kirjutama. Aga kui kirjalikku lepet pole, siis on ka raske pärast kindlaks teha, millise summa peale töötasus on kokku lepitud.



Millistest ettevõtetest on kõige rohkem kaebusi? On need suure või väiksemad, on need eraettevõtted või riigiasutused?

Valdavas osas on need eraettevõtted, rohkem ehituse, kaubanduse ja veondussektoris. Need kolm tõusevad esirinda, kuna nende töötajate arv on suur ja töökoha vahetust tuleb neis sektorites sagedamini ette kui teistes.
Ehitussektor paistab sellega silma, et seal tehakse rohkem suulisi töökokkuleppeid. Ka musta palga maksmist esineb seal rohkem kui mujal. See on tingitud töö iseloomust, on palju lühemaajalisi objekte. Inimene astub ligi ja küsib, kas seal tööd on ja öeldakse, et jah, see ja see lõik on vaja ära teha. Ja asutakse tegema. Nii need töötajad tekivad, kel pole mingit töölepingut ja kes pole kantud töötajate registrisse.


Kas diskrimineerimise kaebusi on ka tulnud?

Diskrimineerimisvaidlusi on üldiselt vähe. Eelmisel aastal näiteks oli 20 sellist vaidlust. See on kõigi muude vaidluste taustal väga väike arv. Me küll kuuleme aeg-ajalt nõustamisel, et inimsed on arvanud, et neid pole tööle võetud, kuna nad on teatud vanuses või teatud rahvuse esindaja. Aga töövaidlusi sel pinnal on olnud vähe. Kuigi tööandja peab põhjendama, miks osutus valituks teine kandidaat, ei soovita sageli vaidluseni asja viia ja lüüakse lihtsalt käega. Töövaidluskomisjoni poole või kohtusse selle asja pärast enam pöörduma ei hakata.

Kas siis ei taheta või millegi pärast ei juleta töövaidluskomisjoni pöörduda?

Kui vaadata meie vaidluste arvu, siis see on suhteliselt suur siiski võrreldes Põhjamaadega. Nii et juletakse oma õiguste eest seista küll, kuid probleemid on nagu algul öeldud üsna algelised – ei ole lepingut, ei maksta raha.
Põhjamaades seisavad muidugi ametiühingud kõigi töötajate õiguste eest. Eestis on ametiühingute liikmeid suhteliselt vähe. Ka meil on ametiühingute liikmetel paremad võimalused, sest ametiühingud seisavad nende eest ja on nõus ka individuaalseid töövaidlusi pidama nendel juhtudel, kui asi jõuab töövaidluskomisjoni või kohtusse. See on suur asi ja nende inimeste eelis, kes on ametiühingu liikmed.
Kui rääkida üldse kollektiivsetest töölepingutest, siis ega meil tööandjad ei taha eriti neid ametiühinguid ja kollektiivlepinguid. Kuid viimastel aastatel on hakatud siiski rohkem kollektiivlepinguid sõlmima just töölepinguseaduse regulatsiooni tõttu. Tööseadusandluses on lubatud teha mitmeid erandeid just läbi kollektiivse töövõtulepingu. See on viimasel ajal ka motiveerinud tööandjaid kollektiivlepinguid sõlmima.

Kas on ka selliseid kaebusi palju, kus kurdetakse, et tööandja ei taha kuidagi vastu tulla, kui on vaja hädapärast mõne tähtsa asja ajamisel ära käia? Paraku töötavad ju ametiasutused ka ainult töö ajal.

Neid tuleb ikka ette. Ja nende kaebuste puhul näeme, et konfliktid on juba pikemat aega vindunud, mõne pakilise asjatoimetuse keelamine on siis ainult tööandja poolne kius, mis on järgnenud kõigele eelnevale. Tööandja ütleb lihtsalt, et ei saa minna kaua aega tagasi kinni pandud notari juurde, kuna just sel hetkel vajab täitmist väga tähtis tööülesanne. Iga nädal saame mõne seda liiki kaebuse.
Tegelikult on töötajal siiski õigus ära käia, kui ta mõistliku aja jooksul ette teatab, mitte kohe enne minekut. Mõlema poole lojaalsus töösuhtes on nõutav ja kui töötajal on väga mõjuv põhjus töö ajal ära käimiseks, siis tööandja peab seda võimaldama. Muidugi tuleb ette ka seda, et niisugust õigust hakatakse väga tihti kasutama ehk siis kuritarvitama ja neil puhkudel on tööandja pahameel põhjendatud.

Kas kaevatakse ka seda, et palk on liiga väike ega vasta töövõtja tööpanusele?

Jaa, küsitakse küll, et mida teha, kui mulle makstakse ainult valitsuse poolt kehtestatud palga alammäära, aga minu panus on tegelikult palju suurem. Sel juhul võime vaid soovitada alustada tööandjaga läbirääkimisi. Siis võib inimene sageli solvunult vastata, et mis läbirääkimisi ma siin pean, sest ma tean juba ette, et sel juhul jään ma üldse igasugusest palgast ilma. Aga samas, kui ei hakata läbirääkimisi pidama, siis jätkubki selline suhe, et üks pool on nagu despoot, kes eeldabki, et teine pool ju kunagi oma ettepanekutega lagedale ei tulegi.
Eelmisel aastal korraldas Tööinspektsioon kampaania "Räägi läbi!". Selle mõte oli anda töötajale julgust, et ta mõistaks, et ka temal on õigus alustada läbirääkimisi. Ma ei saa öelda, et niisugused läbirääkimised alati sajaprotsendiliselt edukalt lõppevad, aga vähemalt oma initsiatiivi näitamine muudab töösuhete üldist olukorda tervikuna.

Kas niisuguseid kaebusi oleks vähem, kui miinimumtasu oleks kõrgem, on isegi pakutud 1000 eurot?

Vähemaks neid kindlasti jääks ja üldine rahulolu oleks sel juhul kindlasti suurem. Aga kas kurtmine väikese palga üle üldse kaoks, seda on raske öelda. Arvan, et päriselt mitte. Inimesed ju ühel hetkel harjuvad ka kõrgema töötasuga ning hakkavad ühel hetkel tajuma, et ka see 1000 eurot on liiga väike.
Kõige raskemas olukorras on need inimesed, kes käivad tööl osalise tööajaga. Nad saavad miinimumtunnitasu, sellega ikka ei saa ära elada. Kui sa saad ikka pool praegusest töötasu alammäärast, siis on hakkama saada ikka väga keeruline. Kui selle kõrval muud tööd ei saa võtta, on vaja näiteks haiget või vana pereliiget hooldada ja hoida, siis on seis väga raske. Sel juhul oleks palju abi igast eurost, mis lisaks tuleb.

Kui head meie tööandjad on, kas nad hüvitavad vabatahtlikult haigeks jäämist ka esimestel päevadel, mille eest haigekassa ei maksa?

Sel aastal jõustusid maksumuudatused, mis annavad tööandjale võimaluse maksta vabatahtlikult alates teisest tööpäevast haigestunud inimestele raha, ilma et see läheks erisoodustusmaksu alla. Tagasisidest, mis meieni on jõudnud, jääb küll mulje, et seda ikka tehakse. Siin paistavad silma just suured tugevad ettevõtted, kes tahavad oma töötajaid hoida. Nad hindavad seda, et nende inimesed tuleksid tööle ainult tervena ega nakataks teisi. Selline maksumuudatus andis tööandjatele indu juurde seista oma inimeste eest. Seadus on soosinud haigena tööl käimist, aga sellele pole mõeldud, et nii põhjustatakse aina uusi ja pikemalt kestvaid, raskemaid haigusi, mis ju hakkavad murendama ka tööandjate olukorda.

Paljud konfliktid töövõtja ja tööandja vahel, nagu te juba mainisite, on pikema vinnaga ja löövad välja mingi konkreetse vastutuleku palve korral. Kas me võime järeldada, et tööandjate hulgas levib endiselt arusaam, et töövõtja pole mitte keegi ja nad võivad teha, mida tahes?

Me näeme seda kahjuks iga päev. Kõik algab juhtimisest. Kui valitseb autokraatlik stiil, mille puhul juht ütleb, et siin valitsen ainult mina ja kõik teised pidagu oma mokk maas, siis algavad paratamatult igasugused probleemid. Need aina kuhjuvad ja kuhjuvad. Inimesed tulevad siis hädas meie juurde ja on terve hulk ettevõtteid, kes aastaid selle poolest tööinspektsioonis silma paistavad. Mõned töötajad võivad selle tõttu lahkuda, tulevad uued, aga probleemid ei kao.
Ma pean aga ütlema, et selle üheteistkümne aasta jooksul, mis mina olen tööinspektsioonis nõustamise alal töötanud, on olukord siiski paremaks läinud. Tulevad uued juhid, kes saavad aru, miks on vaja juhtida nii, et inimesi väärtustatakse. Niisugust jäika juhtimisstiili kohtame juba vähem. Kui me räägime oma kolleegidega Lätis ja Leedus, siis jääb mulje, et seal on sellist autokraatlikku käsutamist veel palju rohkem alles jäänud. Seal on siiani hästi tugevad hierarhilised süsteemid ja nendes valitsev käsuliin. Valitseb suhtumine, et kui sa selles skeemis oled alumise pulga peal, siis sa pole mitte keegi.

Kas esimene mai ja selle tähistamine on teie arvates nõukaaja jäänuk, või on meilgi kohane sel päeval rääkida töötajate õigustest ning töövõtjate ja tööandjate suhetest ja vastastikustest kohustustest?

Ma ei arva, et esimese mai tähistamise puhul oleks tegu nõukaaegse jäänukiga. Olgu meil kas või üks päev aastas, mil me pöörame rohkem tähelepanu töösuhetele ja väärtustame ning toome esile ka kollektiivseid töösuhteid ning ametiühingute kui sotsiaalpartnerite rolli. See on tänapäevases tööelus väga tähtis. Kogu tööõigus ja töötajatega seotud normid on ju loodud selleks, et töötaja, kui majanduslikult vähem kaitstud pool omaks teatud õigusi. See, mis seaduses seisab on minimaalne kaitse. Tööandjatel on aukohus panustada oma töötajatesse rohkem, kui seadus ette näeb. Esimene mai on see päev, mil on paslik sellest rääkida.

Nii et tööandjad, kes esimese mai puhul teevad oma töötajaile välja vähemalt tordi või veel midagi head ning paremat, on tänapäeva mõistes moodsad tööandjad?

Täiesti õige! Me ei pea 1. maid vaatama nõukaaegses kompromissitu võitluse võtmes, vaid pidupäevana, mis aitab meelde tuletada, et väärtusi luuakse ühiselt ja rikkaks saadakse kõikide ühise jõupingutusega.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...