ÕNNEPALEE PERENAINE KARIN KASK: Tingimusteta armastus viib paari lõpuks ikka abielusadamasse

"Kõik abielud on ju vabad ehk vaba tahtega seotud. Tingimusteta armastus viib ikka abieluni – samas kui nn vabaabielus kehtib justkui tingimus: elame koos juhul, kui ei abiellu," ütles Tallinna perekonnaseisuameti juht Karin Kask, kelle sõnul vajavad naised abielu ehk suhtes turvatunnet. "Kahjuks tundub, et Eesti mees ei taha ennast siduda. See on ka põhjus, miks aina rohkem meie tüdrukuid endale piiri tagant abikaasa leiab." Kask kutsub kõiki huvilisi 2. aprillil perekonnaseisuametisse, et leida siit kas sobiv pulmakorraldaja või imetleda kauneid pruutkleite kauni muusika saatel.

Pilt: Scanpix

ÕNNEPALEE PERENAINE KARIN KASK: Tingimusteta armastus viib paari lõpuks ikka abielusadamasse (2)

Sirje Rattus

"Kõik abielud on ju vabad ehk vaba tahtega seotud. Tingimusteta armastus viib ikka abieluni – samas kui nn vabaabielus kehtib justkui tingimus: elame koos juhul, kui ei abiellu," ütles Tallinna perekonnaseisuameti juht Karin Kask, kelle sõnul vajavad naised abielu ehk suhtes turvatunnet. "Kahjuks tundub, et Eesti mees ei taha ennast siduda. See on ka põhjus, miks aina rohkem meie tüdrukuid endale piiri tagant abikaasa leiab." Kask kutsub kõiki huvilisi 2. aprillil perekonnaseisuametisse, et leida siit kas sobiv pulmakorraldaja või imetleda kauneid pruutkleite kauni muusika saatel.

Otsustades selle järgi, mida räägib Tallinna perekonnaseisuameti juhataja Karin Kask, tundub, et Eesti naine leiab endale kergemini kaaslase teiselt poolt maakera kui et kohaliku mehe abieluranda meelitab.

Kas võib öelda, et abielu mõiste on muutunud, selle tähendus ja kaal on tänapäeval väiksem kui paar põlvkonda tagasi?

Jah, nii see on, kuid muutunud on ka ühiskond. Meie vanaemade-vanaisade ajal oli ühiskond suletum – pere elu käis talumajapidamise ümber, oli palju tugevamalt seotud koduga ja tööga, seepärast olid ka abielud reeglina püsivad. Tänapäeval on elu kirjum, inimesed ei ole enam kinni elu- ega töökohas. Võimalusi on rohkem, ahvatlusi rohkem, eks see mõjutab ka paarisuhteid. Ning ka suhtumine abielusse kui institutsiooni on muutunud. Vanasti oli nii, et kui mehel oli sõrmus sõrmes, siis teine naine talle nii julgelt ei lähenenud. Väärtushinnangud on ajas muutunud. Tänasel päeval pole sõrmus takistuseks ei mehele ega ka naisele.

Eesti inimesed üldiselt ei ole vist kuigi suured abiellujad?

Eks see nõnda on. Tihti öeldakse, et pole mõtet abielluda, nagunii minnakse lahku. Tõsi, abielusid lahutatakse palju, aga samuti kooselusid. Minu tööalane kogemus annab kinnitust sellele, et naised tegelikult väga ootavad abieluettepanekut, nad vajavad suhtes turvatunnet. Tundub, et Eesti mees ei taha ennast siduda. See on ka põhjus, miks aina rohkem meie tüdrukuid endale piiri tagant abikaasa leiab.

Viimasel ajal räägitakse meil pruudipõuast – noortel meestel jääb valikut väheks, sest tüdrukud abielluvad välismaale. Kas teie statistika toetab seda?

Jah, segaabielusid on viimastel aastatel küllaltki palju ning kahel juhul kolmest on naine see, kes on endale välismaalasest abikaasa leidnud. Paari viimase aasta jooksul sõlmiti abielusid 70 eri riigi kodanikega, veel rohkem on riike, kuhu on abielluma mindud – 108. Ning lapsi on registreeritud 84 riigi kodanikega. Oleme täheldanud, et kui naine abiellub lääne poolt pärineva mehega, siis enamasti lahkutakse koos perega Eestist. Ida poolt aga tullakse siia ja juba abieluavalduse esitamise ajal uuritakse, kuidas saada Eestis elamisluba.

Keskeas meheotsinguil naised on ju suisa lootusetus seisus, sest n-ö vabad keskealised mehed on kas ema põllepaela jäänud tossikesed, õielt õiele lendajad või viinaninad. Kas minu üldistus peab paika?

Nii ja naa. Viinaninad tunneb kaugelt ära ja arukas naine nende õnge ei lähe. Elumehi on alati olnud, nemad on sellised võluvad natuurid, kes võivad naise jalust nõrgaks võtta küll, aga pikka kooselu nendega ei ole ja abieluga nad ennast enamasti ei seo.

Kas oskate öelda, milline abielu kestab – näiteks kuidas mõjutab kodutööde jagamine suhte kestvust, et mees ei lösutaks vaid diivanil...

Iga abielu eeldab armastust ja hoolivust, mille nimel tuleb tööd teha. Iga algus on ilus. Kui noored inimesed armuvad, arvavad nad, et koos elamine on üks suur rõõm, aga paraku on nii, et kui kirg saab otsa, siis argipäev ei pruugi seda kinnitada. Eks argipäevade kvaliteet ongi see, mis paneb püsiva nurgakivi nii pikaajalisele kui ka õnnelikule abielule.

Usutavasti on tänapäevalgi veel tüdrukuid, kes kujutavad ette, et abielu on nende helge tuleviku võti, kui mehel on vaid raha...

Abiellutud on ju kogu aeg kahel põhjusel – armastuse või kasu pärast. Vanasti liideti abieludega kuningriike, nõukogude ajal abielluti korteri saamise pärast, vahel ka sellepärast, et noorpaaride poest paremaid asju osta. Praegu on kindlasti ka neid, kes abielluvad kasusaamise eesmärgil, kuid sellistel omakasu kaalutlustel sõlmitud abielud tavaliselt pikalt ei püsi.

Viimastel aastatel on üheks abiellumise põhjuseks elamisloa saamine – noormehed kolmandatest riikidest otsivad Euroopa Liidust pruudi, et pääseda siia elama. Kahjuks tüdrukud tihti ei teadvusta endale, et abiellumine teistsuguse usu- ja kultuuritaustaga mehega võib kaasa tuua palju sekeldusi ja lahutus sellisest abielust võib osutuda väga keeruliseks.

Abiellutakse üha hilisemas eas – kas need inimesed võtavad abielu tõsisemalt? Lahutuste osakaal on ka vist tasapisi vähenenud.

Jah. Alaealisi ja väga noori abiellujaid on aastatega üha vähem. Inimesed abielluvad tänapäeval hiljem. Praegu on naiste keskmine abiellumisvanus kolmekümne ümber. Ebatavaline ei ole ka, et abiellutakse neljakümneselt. Tavaliselt on paar juba aastaid koos elanud, neil on laps või isegi mitu, enne kui nad otsustavad suhte n-ö vormistada. Tavaline on seegi, et naine või mees, kes on olnud pikaajalises suhtes, mis lõpuks purunes, leiab uue mehe või naise ja siis kohe abiellub.

Paljudel juhtudel lükatakse abiellumist edasi sellepärast, et on tarvis ressurssi koguda. Vahel planeeritakse pulmi kaks-kolm aastat ette ja lõpuks on need nii filigraanselt vormistatud, et tseremoonia ja kogu pulmapidu käib täpselt minuti pealt.

Kui vanad on olnud kõige vanemad abiellujad?

Mees oli 91 ja naine vist 78. Ma ise registreerisin nende abielu, väga meeldiv paar. Peig oli igati krapsakas – pisut kehvema kuulmisega, aga nägi hea välja, tumedas ülikonnas.

Kas teil kuldpulmi ka peetakse?

Jaa, kuldpulmi, hõbepulmi. Kõik, kes tahavad, võivad oma pulma-aastapäeva tähistada, olgu see viis aastat või neli aastat – soovi korral teeme neile tseremoonia. Kuld- ja hõbepulmad on selles mõttes teistmoodi, et tihtipeale tellivad oma vanematele tseremoonia lapsed, ja need on väga toredad ja emotsionaalsed sündmused.

Inimesena ma mitte ainult ei anna emotsioone, vaid saan sealt ka palju tagasi – see on tundeline, südamlik ja soe sündmus. See on midagi, millele alt üles vaadata. Kõigil, nii külalistel kui ka tegijatel.

Ma olen läbi viinud ka mõned teemantpulmade tseremooniad – abielu 60. aastapäev. Need on üsna harvad, sest kõik paarid neid ei tähista. Tähistamiseks peab ju olema piisavalt hea tervise juures.

Kuidas suhtute vabaabielusse?

Mina olen seadusliku abielu pooldaja. Arvan, et kõik abielud on samuti vabad, vaba tahtega seotud. Kooselud, mis ei ole seotud seadusliku abieluga, on justkui tingimusliku armastusega seotud – elan sinuga koos küll, aga tingimusel, et me ei abiellu. Tingimusteta armastus viib siiski enamasti abieluni, seda kinnitab minu tööalane kogemus, kui noorpaaridega vestlen.
Seetõttu tavatsen öelda, et nn vabaabielu on siiski tingimustega armastus.

Kas on olnud ka selliseid juhtumeid, kus pruut või peigmees altari ees ei ütleb?

Minu praktikas mitte – on olnud vigurdamist, jah-sõna sidumist mingite tingimustega. Kuid nüüd ei anna seadus enam võimalust jah-sõnaga mängida. Kui varem hakkas abielu kehtima pärast abieluaktile allakirjutamist, siis nüüd pärast jah-sõna ütlemist. Ja see fikseeritakse minutilise täpsusega.

Aga muid kummalisi või meeldejäävaid lugusid?

Sõrmustega on igasuguseid asju juhtunud. Üks juhtus "maagilisel" kuupäeval 07.07.07. Registreerimine oli vabaõhumuuseumis, pruutpaar sõitis hobuvankriga kohale, ühine pisike laps kaasas. Loomulikult tahtsid pruut ja peigmees, et sõrmustepadi oleks lapse käes ja tema ulatab nendele sõrmused. Aga kui laps hakkas sõrmuseid ulatama, siis oli seal ainult üks. Sest enne, kui laps vankri pealt maha tõsteti, pani ta koos padjaga teisele poole plagama. Vanaema jooksis ja tõi ta ära, aga pruudi sõrmus oli jõudnud vahepeal kaotsi minna.

Pulmas oli sada inimest. Mõtlesin, mida ma teen, sõrmust ei ole. Ütlesin: "Võtame kõik spaleeri ja kammime ümbruse läbi." Nii tegimegi, orkester mängis kogu selle aja. Ja üks külalistest leidiski sõrmuse. See oli väga armas ja õnneliku lõpuga tseremoonia.

Sõrmustega on veelgi äpardusi olnud. Oli kord abielu sõlmimine Hobuveskis, te teate, millised praod seal põrandalaudade vahel on. Peigmees hakkas sõrmust võtma, see pudenes käest... Veereb-veereb-veereb... Kõik jälgisid kangestunult, liigutada ei julge, sest nii kui liigutad, hakkavad lauad vetruma. Vaatasid, kuidas sõrmus prakku kukkus. Siis läks poiss sirge seljaga, ajas kaks näppu põrandaprao vahele ja tõmbas sõrmuse välja – seal põranda all oli kile.

Ükskord oli Palmse mõisas tiigi ääres oli nii suur tuul, et viis sõrmusepadja – mis on ju kerge – lendu. Ma sain viimasel hetkel nurgast kinni, enne kui ta tiigi peale oleks sõudnud. Neid juhuseid on olnud igasuguseid.

Kas see on halb enne ka, kui sõrmus niimoodi ära kaob?

Mina nii ei arva. Ma ütlen alati, et sellised juhused näitavad, et elus on õnne, kõik lõppes ju õnnelikult. Seda ei ole minu puhul veel ette tulnud, et sõrmus olekski kadunuks jäänud – alati on üles leitud.

Aga 07.07.07 paar – kas nemad veel lahutama ei ole tulnud?

Seda ma öelda ei oska. Aga olen teinud sel kuupäeval sõlmitud abielude kohta statistikat ning nende hulgas on keskmisest rohkem lahutajaid. Sest oli ikka päris palju sellist suhtumist, et oleme popid, abiellume sel kuupäeval. Korduva numbriga kuupäevad on olnud tõmbenumbriks ja kahjuks on nendele liiga palju tähelepanu pööratud. Mina arvan siiski, et kuupäev ei tohiks olla abielu eesmärk.

Mis on kõige sagedasemad ja kõige huvitavamad kohad, kus peale õnnepalee veel abiellutakse?

Valitakse Tallinna lähedal asuvaid mõisaid. Eelistatumad on looduse poolest kenad kohad – botaanikaaed, vabaõhumuuseum. Mereäär on hästi köitev. Vahel ka jahiga mere peal. Vanalinnas Toomrüütli tänaval on üks kinnine vaateplatsiga kaunis hoov. Pulmi valmistatakse väga kaua ette, isegi kaks-kolm aastat. Põhilised ettevalmistajad on ikkagi pruudid – lõpuks on tseremoonia ja kogu päev nii filigraanselt vormistatud, et iga tegevus käib täpselt minuti pealt ja vahel muutub liigse ettevalmistamise tõttu pisut isegi kunstlikuks, kaotsi läheb loomulik osa oma meeldejäävate juhtumistega.

Alati jäävad pulmapäevast paremini meelde just need juhtumised, mida ei olnud planeeritud ja mis pärast ennastki naerma panevad. Mina ütlen ikka, et valesti ei saa midagi minna, küll aga teisiti – ja mis seal siis halba on.

Olen kuulnud pulmast, kus pruut ja peigmees hüppasid oma pulmapeole langevarjuga.

Jah, kindlasti on ka selliseid pulmi. Meid on kutsutud Tallinna sadama kuumaõhupalli, kuid sinna me ei läinud. Aga abiellutud on lennujaamas, lennukis. Lennukis peab vaatama, et teine lennuk samal ajal ei maanduks või õhku ei tõuseks – muidu lihtsalt on lärm nii suur.

Kõige tähtsam asi pruudi jaoks on pulmakleit – kas selle puhul on ka mingeid trende?

Milline on pruudi kleit, see sõltub rahvusest. Slaavi tüdrukutel on tavaliselt hästi kohevad kleidid, palju tülli. Eestlastel kipuvad olema liibuvad ja pikema sabaga. Pits on viimasel ajal hästi soositud. Briljantidega või pärlitega, on ikka väga ilusaid, uhkeid ja hinnalisi kleite. Aga eks abiellutakse igasuguses riietuses. Vahel on ainult üks sõrmus – pruudile. Peigmehele polegi. Kuidas keegi. Meile sobivad kõigi inimeste mõtted ja otsused.

Kas sõrmuste asemel on ka mingeid muid asju vahetatud?

Käekellasid. Ka Belgias on selline komme.

Kas on veel mingeid uusi traditsioone tulnud või tulemas? Näiteks see ameerika mood, et pruudil peab olema midagi uut, midagi vana, midagi sinist jne?

Ikka-ikka – see on väga populaarne traditsioon. Samuti on üsna tavaline soov, et vahetult enne pruutpaari tulekut rullitakse valge vaip maha, siis tulevad pruutneitsid. Isa toob pruudi, keda peigmees ei ole pruutkleidis näinud ja keda me oleme pidanud enne tseremooniat peitma. Isamees ulatab peigmehele sõrmuse.... Kõik need filmistsenaariumid on ka päriselus, siinsamas majas olemas.

Milliseid nimesid Eesti inimesed lastele panna armastavad, pärast pulmi tulevad ju lapsed...

Eestlane tahab ikka seda Oskar Lutsu varianti – Kolumbus Krisostomus. Et oleks eriline nimi, mida kellelgi teisel ei ole. Venelane tuleb ja kuuleb, et samal päeval on seitse Aleksandrit pandud, teda see ei morjenda, ta valib ikka Aleksandri ja tunneb oma valikust rõõmu.
---------------------------


Tule avatud uste päeval pulmaasju ostma või müüma!

2. aprillil saab Tallinna perekonnaseisuametis näha modellide seljas kauneid pruutkleite, tutvuda pulmafirmade teenustega, käia majas ekskursioonil ja kuulata Salong Trio kontserti.

Laupäeval, 2. aprillil toimub perekonnaseisuametis teemapäev. Üritus on mõeldud kõigile, kes soovivad külastada maja või tutvuda ameti töö ja teenustega, samuti abielu registreerimise saalidega. Oma teenuseid tuleb pakkuma veerandsada pulmakorraldusega seotud firmat, et aidata noorpaaridel teha pulmapäevaga seotud otsuseid.

Samuti jagavad perekonnaseisuametnikud infot kõikide toimingute ja tegevuste kohta, millega nad on tööalaselt seotud. Erandkorras võetakse laupäeval, 2. aprillil vastu ka abieluavaldusi. Sel päeval avalduse esitanute vahel loositakse välja auhinnad – peaauhinnaks on tasuta abielutseremoonia perekonnaseisuametis.

Kui keegi tahab tulla oma pulmaasju müüma, siis teemapäeval pakutakse sedagi võimalust.
Kell 12.30 on kavas moedemonstratsioon, kus modellid näitavad pruutkleite. Mõnusat muusikat mängib Salong Trio.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...