PEAPIISKOP URMAS VIILMA: Edu võib saavutada ka headusega, mitte karjääri nimel üle teiste inimeste laipade minnes

"Kui me jätame ära ehitud kuuse, hapukapsa, verivorsti, tulukesed, jõuluvana ja kingitused – kas meil oleks sel juhul üldse jõuludel üksteisele midagi üle anda?" küsib EELK peapiiskop Urmas Viilma, kelle sõnul peaks välise sära asemel jõudma jõulude tuumani. "Me peaksime kogu aeg head olema ja küsima endalt, mida õigupoolest peame eduks – kas teha üle laipade kiiresti ja jõuliselt karjääri, et saada paremat palka, või saavutaksime sama tulemuse tegelikult läbi hoolivuse ja armastuse."

Pilt: Albert Truuväärt

PEAPIISKOP URMAS VIILMA: Edu võib saavutada ka headusega, mitte karjääri nimel üle teiste inimeste laipade minnes (28)

Oliver Õunmaa

"Kui me jätame ära ehitud kuuse, hapukapsa, verivorsti, tulukesed, jõuluvana ja kingitused – kas meil oleks sel juhul üldse jõuludel üksteisele midagi üle anda?" küsib EELK peapiiskop Urmas Viilma, kelle sõnul peaks välise sära asemel jõudma jõulude tuumani. "Me peaksime kogu aeg head olema ja küsima endalt, mida õigupoolest peame eduks – kas teha üle laipade kiiresti ja jõuliselt karjääri, et saada paremat palka, või saavutaksime sama tulemuse tegelikult läbi hoolivuse ja armastuse."

Mis on jõulude mõte tänapäeva maailmas?
Eks jõulud peavad rahu tooma. Häda on selles, et tänapäeva kiires ajas elame me kalendri järgi. Meil on justkui ajad paika pandud, millal me oleme õnnelikud ja millal töised. Jõuluaeg on siis kujunenud selliseks, et korraldame heategevuskampaaniaid, räägime jõulurahust ning ütleme lastele, et nad peavad head olema, sest muidu päkapikk ei too kommi.
Jõulude puhul on oluline jõuda ka selle sõnumi tuumani. Jõulude ajal räägitakse kingitustest ja kingitakse palju. Aga kui me vaatame jõule ennast või jõululast nagu Kingitust, siis on eestlastele, kes on tegelikult jõuludeusku rahvas, küsimus, et kas nad selle Kingituse ka lahti teevad või  piirduvad ainult pakendiga. Pakendiks on siis kogu väline sära jõulude tähistamise ümber. Aga kas me jõuame sisuni? Mis toimub siis, kui me jätame ära ehitud kuuse, hapukapsa, verivorsti, tulukesed, jõuluvana ja kingitused? Kui me annaksime üle vaid kõige olulisema, siis kas meil oleks midagi üle anda? Kui me pakendist sisu ei leia, ongi see vaid tühi pakend. Tegelikult aga on jõulude mõte meelde tuletada, et me peaksime kogu aeg head olema.
Millest tuleb siiski eestlaste jõuluusk? Muul ajal rahvas kirikus ei käi, kuid jõulude ajal on kirikud rahvast täis.
Kõigile meeldib positiivne sõnum, ja jõuludel on positiivne sõnum. Jõululaupäeva tähtsus kasvas nõukogude ajal. Siis oli jõululaupäev tööpäev, mille õhtu oli tähistamiseks vaba, enne kui saabus järgmine tööpäev. Esimest jõulupüha ei olnud võimalik töö tõttu korralikult tähistada. Kindlasti oli kahe tööpäeva vahel jõulude pidamine protest toonase aja vastu, kuid siis alguse saanud komme kestab siiani.
Jõulude tuum on, et Jumal saatis meile jõululapse, oma poja Jeesuse. Kuid Jeesus ei jäänud lapseks, ta kasvas suureks, suri, ja kristlased usuvad, et tõusis üles. Kui me tähistame ainult tema sündimist ega saa aru, miks ta pidi sündima, pole me jõulude tähendusest siiski aru saanud.
Kuidas kasvatada last hoolivaks, kui ümberringi käib halastamatu konkurents? Kas lapsele hoolimist õpetades ei muuda me teda ette kaotajaks?
Need inimesed, kes nii arvavad, pole lõpuni mõelnud või kogenud, mida tähendab teistesse hästi suhtumine. Nad võiks kõigepealt alustada iseendast. Proovigu kas või tund aega olla tähelepanelikum teiste suhtes, siis teine tund eirata inimesi ning võrrelda, kumb teguviis paremaid tulemusi toob. Küsimus on ka, mida me eduks peame ja saavutada tahame – kas teha üle laipade kiiresti ja jõuliselt karjääri, et saada paremat palka, või saavutada seesama tulemus läbi hoolivuse ja armastuse.
Kui me räägime koolist ja kodust, siis ei ole võimalik, et õpetaja ütleb, et last kasvatatakse kodus ning tema asi on anda ainult teadmisi. Kõige rohkem aktiivset aega veedab laps päeva jooksul koolis. Või vastupidi – lapsevanem ütleb, et viis lapse kooli, sellega tema vastutus lõpeb ning sel ajal peab kasvatama õpetaja. Lapse kasvatamine on tema juhendamine, suunamine ja talle eeskuju andmine. Eeskuju puhul kaotavad sõnad igasuguse mõju, kui neile ei järgne teod. Kui õpetaja või vanem ütleb, et nii ei tohi teha, peab ta ka ise oma sõnu järgima.  
Eesti inimestes on uuringute järgi vähe empaatiat. Miks seda napib?
Üks endistest haridusministritest rõõmustas järjekordsete PISA testide tulemuste üle. Samal ajal räägiti, et eesti rahvas on hästi sallimatu. Küsisin toona ministrilt, et kui meil on nii head tulemused,  aga me oleme nii sallimatud, siis kas haridussüsteemis on midagi puudu. Minu meelest aitaks siin üldine religiooniõpetus. See aitaks mõista inimesi, kes on teisest kultuuriruumist, kuid miks mitte ka ühe vanemaga perest, suurest perest vm.  Kõik lapsed, sõltumata, kust nad pärit on, vajavad samasugust tähelepanu. Meie empaatiavõime tuleb meie avatusest, võimest mõista teistsugust inimest ja panna ennast tema olukorda. Kui me püüame mõista, miks teine inimene teistmoodi käitub, saame kergemini ka temaga tekkida võivaid probleeme ära hoida.
Kas inimesed on sündides head ja ümbritsev maailm muudab nad kurjaks?
Ma usun, et laps, kes sünnib, on hea. Kristlaste pärispatu õpetus on rohkem seotud sellega, et inimene on surelik. Inimese käitumine, tema teopatud on teine asi, keskkond ja kasvatus mõjutab siin väga palju.
Inimesel on igatsus uskuda. Kas aga on vajalik uskuda just ühe konkreetse nimega Jumalasse? Miks ei või uskuda lihtsalt inimesse, tema sünnipärasesse headusesse?
Inimesi kasvatatakse mittereligioosseteks, muidu kasvavad nad religioosseteks. Loodusrahvad, kes muu maailmaga kokku ei puutu, kogevad ümbritsevat ja moodustavad sellest endale maailmapildi, kuhu kuulub reeglina teispoolsus. Eesti uus põlvkond, kes pole saanud kas või võrdlevat kasvatust eri religioonide kohta, hakkab ikkagi nendele samadele küsimustele oma keskkonnast vastuseid otsima. Sinna keskkonda kuuluvad internet, meedia ja riiulite kaupa esoteerilist kirjandust või eneseabiõpikuid raamatupoodides. Nende puhul loob see inimene vägagi religioosse maailmapildi, mis ei pruugi vastata ühegi usundi õpetusele. Kõige populaarsemad saated ja kirjandus räägib mõnest sensitiivist, tšakratest, joogast.
Inimene siis kaldub automaatselt mitte teadmiste, vaid usu poole?
Kui inimesel lasta loomulikult areneda, kasvab temast pigem religioosne kui ateistlik inimene. Nüüd on aga küsimus, kas me tahame inimest natukenegi juhendada, et ta saaks teha otsuseid. Need võivad ju olla tunnid koolis, mis räägivad, mida mujal maailmas usutakse. Suur osa maailmast järgib suuri maailma religioone. Kui me jätame kristluse, budismi, islami, hinduismi, judaismi ja Jaapani ning Hiina usundid koolis selgitamata, ei tähenda see, et inimestel ikka küsimusi ei teki.
Miks peetakse meedias igasuguseid nõidu, tšakraid jm surimuri põnevaks, kristlaste peale vaadatakse aga nagu usuhullude peale?
Eks siin ole jällegi küsimus kasvatuses ja harituses. Samuti ei saa pahaks panna teleprogramme, mida rohkem vaadatakse, mis müüvad – see ongi ettevõtlus. Aga sellest selgubki, mille järele inimesed vajadust tunnevad, kui ettevõtja sellise toote turule toob.
Teadmised kujunevad selle järgi, mida meile koolis õpetati.  Arusaam kristlusest on kujunenud selle järgi, mida me viienda ja kuuenda klassi ajalootunnis kuulsime, et see usk jõudis siia tule ja mõõgaga. Kristlastest lihtsalt ei teata midagi muud, nad on paljude arvates mingid imelikud, kes kogunevad kuskil vanades hoonetes ja usuvad seda, mida teised ei usu. See, et tänapäeval tähendab kristlus – ja ka paljud teised religioonid – heategevust, hoolimist ning tööd tänavalaste, vanurite ja peredega, ei ole kaasaja inimese teadmisse jõudnud, sest seda koolis ei õpetata.
Samas võiks riik pakkuda koolis õppekava, mis seletab, mis on kristlus, ja muu hulgas ka, mis on islam. Praegu ju loob igaüks ise oma ettekujutuse, mis on islam, ja siis me imestame, et sellest on väga radikaalne pilt.
Maailma seitsmest miljardist inimesest kuus miljardit on inimesed, kes midagi või kedagi usuvad. Järelikult on enamik maailma elanikest n-ö usuhullud, maailma normaalsus on hoopis midagi muud  kui meie oma. Aga meie siin Eestis arvame, et meie olema normaalsed ja ainsad targad.
Kas usk aitab kaasa ka moraalile?
Lähtuvalt sellest, mida inimene õpib, hakkame määratlema, kas tema käitumine on eetiline ja kas ta teeb moraalselt õigeid otsuseid. Kui kõik on lubatud, siis minu õige otsus ei pruugi olla sama õige teise inimese arvates. Kes siis määrab, mis on kõige õigem? Tõenäoliselt riigi seadused, mida meil kehtestavad 101 inimest riigikogus. Aga mille alusel nemad teevad eetilisi otsuseid, kust nende eetika tuleb? Kas erakonna programmist, koalitsioonilepingust? Aga kui keegi pole koalitsioonierakondade toetaja, on tema arusaam teistsugune. Nii me tajume lõpuks, et oleme oma maailmavaatega üksi. Üksindus on väga kurb seisund.  
Millised on olnud teie elu rõõmsamad või dramaatilisemad hetked, mille puhul võisite usule toetuda ja öelda, et Jumalalt tuli kindel abi?
Rõõmsatest sündmustest võib märkida Toomkooli loomist. Pool aastat enne kooli loomist ei teadnud mina ega minu abikaasa, et me sellist asja üldse tegema hakkame. Mõnikord on sellised hetked, millele tagasi vaadates võib ainult imestada ja tänada, et selline ime on teoks saanud.
Dramaatilistest sündmustest meenub minu venna surm autoõnnetuses 2000. aastal.
Lisaks meenub, kuidas ootasime mitu aastat meie perre lapse sündi, kuid teda ei sündinud kaua-kaua. See oli väga kurb aeg. Kui räägiti suurtest peredest, tajusin, et meie puhul pole see võimalik, ükskõik, mida ka teeme. Keegi kuskil otsustab seda, millal on  hetk, mil naine jääb lapseootele. Lõpuks ei jäägi muud üle, kui asetada end Jumala palge ette, sest ise oled kõike kuni teaduseni välja juba teinud. Ja siis ühel momendil see juhtubki. Nii juhtus lõpuks ka meiega.
Me peame märkama erilisi hetki ja olema nende eest tänulikud. Enamasti me loeme õnnestumised enda edukuse tulemuseks, ebaõnnestumistes süüdistame aga teisi. Tegelikult on iga päev meie elus kingitus.
Kas kirik suudab sallida ka ateiste, kelle jaoks on faktid tähtsamad kui usk?
Igasugune dialoog ja arutelu on mõistlik. Raske on teha end mõistetavaks inimestele, kellele on tõde juba teada. Inimest, kes sulgeb ukse ja ütleb, et Jumalat pole olemas, ei saa veenda millegi muuga, kui vaid armastuse ja heade tegudega. Jumal ei ole usku levitades vägivaldne, vägisi ei saa kedagi usklikuks muuta. Inimene peab olema piisavalt avatud. Inimene, kes sulgeb enese jaoks nendel teemadel mõtlemise, on tegelikult end nurka sulgenud, samas võib ta olla väga õnnelik selle juures.
Kas teile endale on vahel tundunud, et piiblis kõik ei klapi – et see on lihtsalt eri pärimuste segu?
Ma olen noorest east saadik allutanud ennast kiriku traditsioonilisele õpetusele ja pühakirja sõnale. Olen võtnud algusest peale hoiaku, et mina kohandan ennast piibli järgi, mitte vastupidi. Mina ei hakka kirjutama pühakirja ümber. Ma pole kunagi otsinud välja kohti, millega ma rahul või nõus ei ole. Loomulikult, ma olen tulnud mittekristlikust perest ja teismelisena, kui hakkasin piiblit lugema, tekkisid mul küsimused imede kohta. Näiteks et kas tõesti Jeesus võis kõndida vee peal. Aga me räägimegi ju usust, mitte teadmisest. On asju, mille kohta meil puuduvad teaduslikud põhjendused ja tekivad valged laigud meie teadmistes. Me täidame need laigud usuga.
Milline on kiriku suhe teadusega? Näiteks katoliku munk Gregor Mendelit ju loetakse teaduslikule geneetikale alusepanijaks. Kas kirik eitab teadust?
Kirik ei eira kuidagi teadust. Tegelikult oleme tänapäeval jõudnud hetke, kus teadust enam ei vastandata usuliste tõekspidamistega. Varem ebateaduseks peetu lõimub klassikaliste teaduslike argumentidega ja hea tulemus sünnib koostöös. Viimane National Geographicu number räägib raskesti  seletatavatest imelistest tervenemistest ja seob selle inimese enda võimega uskuda millegi tervendavasse jõusse. Olgu see siis mingi tablett, millel tegelikult toimet pole, või inimesele loodud mulje, et talle tehti operatsioon. Tervenenut ei vaeva tõenäoliselt see, et arst ei suuda seletada, kuidas ta terveks sai, pigem vaevab see arsti. Oluline on, et tervenenud inimene on õnnelik.
Tegelikult täidab ka teadus nähtused, mida ta ei oska seletada, usuga, nimetades mingid asjad teooriateks. Mõne asja kohta galaktikas on teooria, keegi pole sinna kaugele kosmosesse kohale jõudnud ja keegi ei oska öelda, kuidas asjad tegelikult toimivad. Seda ütlevad mingisugused arvutused.
Jah, aga need arvutused tulenevad ikkagi hetke parimatest teadmisest, mitte usust. Teadmised täienevad kogu aeg niikuinii.
Läheb 50 aastat mööda, tuleb keegi teine teadlane ja ütleb, et ei see kõik on hoopis teisiti, ja tuleb välja oma teooriaga. Ka seda võib nimetada usuks niikaua, kuni pole tõestust. Religioosne inimene lahendab asju lihtsamalt: ta eeldab, et keegi kõrgem jõud ongi selle valge laigu täitnud imega. Me teame tõepoolest, et on seletamatuid tervenemisi väga rasketest haigustest. Teadusel puudub selle kohta õige seletus ja öeldakse, et see oli iseeneslik tervenemine. Ma ei oska öelda, kas see on väga teaduslik.
Kui inimene jäi maha bussist, mis tegi hiljem tee peal õnnetuse, paneb see mahajäänud inimest mõtlema, et kas see oli juhus või Jumala sõrm. Muidugi on ka inimesi, kes ei vaeva end selliste mõtetega, kes elavad edasi ja proovivad järgmisel korral bussi peale jõuda.
Kas kirik tunnistab, et võime kliimasoojenemise tõttu hukkuda?
Traditsiooniline kiriku õpetus on, et me peame tegema kõik, mis meist sõltub, et midagi halba ei juhtuks. See puudutab ka keskkonna hoidmist. Kliimasoojenemine on teema, millega kirik viimastel aastakümnetel on palju tegelenud. Piibli esimestel lehekülgedel on kirjas inimese ülesanne, mille Jumal talle andis, see on Jumala loodu harimine ja hoidmine. Heaperemehelik käitumine ei ole ressursside raiskamine, vaid nendega mõistlik ümberkäimine. Ka ligimesearmastuse käsk puudutab keskkonnahoidu. Meiegi tööstus ei peaks saastama nii palju, et maailmamerede tase tõuseb ja ujutab üle väikesed, vaid mõni meeter üle veepinna asuvad saared Vaikses ookeanis, kus inimesed iga päev kala püüavad. Või me ei tohiks paisata õhku keemilisi ühendeid, mis happevihmadena maha sadades hävitavad samblikke, mida põhjapõdrad söövad. Nii jäävad hätta ka neid põhjapõtru karjatavad saamid. Me peaks hoolima Maa peal elavast naabrist nii palju, et ei hävita tema kodu ja elu. Igaühel on oma roll siin gloobuse peal.
Kas kirik võiks julgemalt vaeste ja abivajajate kaitseks välja astuda?
Ma olen täitsa nõus, et kirik peaks tegema rohkem ja seisma enam abivajajate eest. Olen rääkinud erivajadustega inimestega tegelevate töötajatega ning öelnud, et kui nad tajuvad ebaõiglust, võin mina selle avalikkuses õigluse eest seista. Kiriku roll on igal juhul seista õigluse eest ka siis, kui on vaja kedagi selle pärast kritiseerida. Samas ei tasu lihtsalt barrikaadidele joosta nii, et pärast selgub, et kodutöö on tegemata. Aitamiseks peab olema piisavalt infot ja veendumust, et midagi tehes seisan ma tõesti õigluse eest.  
Kord nägin Põltsamaal teenimas luteri diakoni, kel oli pea lõbusalt leopardimustriliseks värvitud. Kui uuendusmeelne on Eesti luterlik kirik ja mis traditsioonidest tahate siiski kinni pidada?
Seda tasakaalu saab hoida siis, kui püsitakse pühakirja alusel ja ei vaadata ümber õpetust. Selle õpetusega inimesteni jõudmiseks võib aga tõesti olla loomingulisem. Ma ei tea, kas selleks peab pea just leopardimustriliseks värvima, aga samas, kui see aitab jõuda noorte inimesteni, siis miks mitte. Inimeste kõnetamiseks peab rääkima samas keeles. Sageli me eeldame, et inimesed õpivad ära kiriku keele, aga mul on tunne, et peame ikka vastupidi tegema ja õppima ära nende inimeste keele, keda me tahame kõnetada.
Ajaga kaasas käimise kohta võib öelda seda, et kas kirikukella peab ikka lööma inimene, kes nööri tõmbab, või võib kella helisema panna mobiiltelefonile vajutades. Selline ajaga kaasaskäimine on loomulik. Samas kiriku kohandamisega ajastu vaimuga, sest muidu pole kirik populaarne, ma nõus ei ole, me ei taotle mingit populaarsust.
Kas usk saaks eksisteerida pompöössete katedraalide ja suure bürokraatliku organisatsioonita?
Ikka saab, kristlus alustas nii. Ka praegu on kogudusi, millel puudub suur kirikuhoone ja mis käivad koos kuskil mujal. Kirikuks muutub iga koht, kuhu usklikud inimesed kokku tulevad, olgu see siis kellegi kodu, mõni kelder või rahvamaja saal. Küsimus on, kas kirik peab tingimata nii eksisteerima. Kui on aeg, mil ei ole võimalik tulla katakombidest välja, on see mõistlik. Samas, kui vähegi on võimalik luua nüüdisaegsed tingimused, tuleb need luua.
Kas kristlane ja budist saaksid koos palvust pidada?
Põhimõtteliselt on ju võimalik samas ruumis inimestel palvetada oma jumala poole, iseasi, kas see on sama jumal. Väga Eesti moodi on, et iga inimene on loonud endale oma jumala. Usu juures on oluline samas ka teistega ühtmoodi mõtlemine ja tundmine, mida me kirikus nimetame osaduseks. Kirikus on justkui perekond, kes hingab ühes rütmis. Kirikus ollakse üksteisele lohutajaks ja kinnitajaks, nõu küsijaks ja andjaks. Kui igal ühel on oma usk ja jumal, on ka mõne ülesande täitmine raske, kui üksteisest aru ei saada.
---------------------------------------
Viilma: üritan inimesi ikka julgustada ja tunnustada
 
Peapiiskop on töövarjuks oma vaimulikele ja külastab inimesi ka haiglates.
"On palju ametlikke kohtumisi, kuid kirikus ja väljaspool seda on ka palju inimesi, kes vajavad, et keegi neid kinnitaks, julgustaks, lohutaks ja tunnustaks," kirjeldab Viilma oma tööd. "Lihtsalt niisama, ette teatamata olen astunud sisse diakooniahaiglasse, kui seal on inimene, kellega ma olen olnud seotud või kellele on oluline, et ma teda vaatama lähen. Olen pidanud ka koos kohaliku vaimulikuga vanadekodus jumalateenistust. Samuti olen käinud koolides loenguid pidamas."
Viilma sõnul ei meeldi talle lihtsalt kampaania korras käia kuskil supiköögis või toidupangas, kuigi talle on seda ka soovitatud. "Kui vaimulikud on karjased, siis peapiiskop on ülemkarjane. See tähendab, et peapiiskop peab leidma aega ka oma karjaste jaoks. Mööduval aastal algatasin kombe, et lähen argipäeval mõnele eesti vaimulikule tema kirikusse külla ja vaatan ta igapäevase töö juures töövarjuna, et kuidas tal läheb. Soovin teada, mis on meie vaimulike rõõmud ja mured ja võtta aega omavahel vestlemiseks. Olen nõuks võtnud külastada igal aastal kõigist 12 praostkonnast ühte vaimulikku."

28 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...