Philippe Jourdan: vaeste eiramise ja kliimamuutuste taga on egoism

"Meie ühiskond on väga individualistlik, materiaalne olukord muutub üha paremaks, aga see on tekitanud egoismi. Loodust hävitades ja vaesusest kõrvale vaadates eirab inimene ligimese armastamise käsku," räägib intervjuus piiskop Philippe Jourdan, lisades, et õnneks hakkab suhtumine noorte seas juba muutuma. "Eestisse tulles olin hämmastunud, kui raske on eestlaste näoilmest nende sisemist reaktsiooni välja lugeda – ilme ei reeda vähimalgi määral, mida nad mu jutust arvavad. Samas võtavad eestlased räägitut tõsiselt."

Pilt: Scanpix

Philippe Jourdan: vaeste eiramise ja kliimamuutuste taga on egoism

"Meie ühiskond on väga individualistlik, materiaalne olukord muutub üha paremaks, aga see on tekitanud egoismi. Loodust hävitades ja vaesusest kõrvale vaadates eirab inimene ligimese armastamise käsku," räägib intervjuus piiskop Philippe Jourdan, lisades, et õnneks hakkab suhtumine noorte seas juba muutuma. "Eestisse tulles olin hämmastunud, kui raske on eestlaste näoilmest nende sisemist reaktsiooni välja lugeda – ilme ei reeda vähimalgi määral, mida nad mu jutust arvavad. Samas võtavad eestlased räägitut tõsiselt."

Katoliku kiriku piiskop Eestis Philippe Jean-Charles Jourdan tähistas 20. augustil 30. tööaastat vaimulikuna ning 30. septembril oma 58. sünnipäeva. Praegu teeb ta ettevalmistusi, et võtta väärikalt vastu paavst Franciscus, kes saabub Tallinna 25. septembril. Pealinn tegi Jourdaniga tema sünnipäeva ajal intervjuu.


Kõigepealt lubage soovida palju õnne sünnipäeva puhul! Kuidas kavatsete seda tähistada?


Täna on sünnipäeva puhul lihtsalt üks väike koosviibimine, mitte mingi eriline pidutsemine.
Minu sõbrad-tuttavad ja pereliikmed Prantsusmaalt on seekord oma reisi Tallinna seadnud natuke hilisemale ajale. Nad tulevad septembri lõpupoole, kui paavst Franciscus saabub meile külla. Tallinnas on minu Prantsusmaal elavatel sugulastel ja sõpradel võimalik paavsti näha üsna lähedalt, aga kui ta külastab Prantsusmaad, siis näeksid nad teda üsna kaugelt.


Olete olnud 30 aastat vaimulik. Kui vaatate tagasi, siis mis on teie jaoks olnud kõige vapustavam kogemus?


On olnud igasuguseid kogemusi. Aga minu jaoks oli eriline see päev, kui ma esimest korda Tallinnasse jõudsin. Nüüd olen ma juba 22 aastat kohapeal olnud ja hakanud siinse eluga ära harjuma, kuid see on olnud nagu täiesti uus etapp, isegi täiesti uus elu, mida ma siin Tallinnas alustasin. Kui ma siia tulin, siis ei teadnud ma, kui kauaks jään ja kas üldse suudan kohaneda. Ma ei teadnud, kuidas mõjuvad pikad pimedad sügisõhtud mu meeleolule.


Varem polnud ma Eestist pärit inimestega üldse kohtunud. Nad võtsid mind kohe väga hästi vastu ja kutsusid isegi jalgpalli mängima. Jah, kujutage ette, juba esimesel õhtul, kui ma siia tulin. Ma imestasin küll, et ju on siis eesti rahvas nii suur vutirahvas, et kutsuvad esimesel tutvumisel mängima. Ju nad arvasid minu puhul ka  sedasama, et see mäng on mulle meelepärane. Mängijate hulgas oli ka üks naisterahvas, kellega me koos ühel hetkel hüppasime, et pall enda valdusse saada, kuid nii õnnetult, et kukkusin ja tundsin, et minu all on  midagi pehmet, mis osutus selle proua jalaks. Kukkumine oli nii õnnetu, et see jalaluu läks katki. Muidugi ei juhtunud see mul meelega, aga ikkagi, esimene päeva algas nii tormiliselt.


Mis teid Eestisse tulles hämmastas?


See, kui raske on eestlaste näoilmest tema sisemist reaktsiooni välja lugeda. Rääkisin inimestega, kuid nende ilme ei reetnud vähimalgi määral, mida nad mu jutust arvavad. Olin hämmelduses, kuna tulin maalt, kus inimesed näitavad sageli väga jõuliselt välja, mida nad tunnevad ja mõtlevad. Samas unustatakse need emotsioonid kiiresti. Siin aga tuli inimene kuu aja möödudes minu juurde ja ütles, et mõtles minu öeldu üle tõsiselt järele, ning teatas siis, mis ta sellest arvab.


On teil tulnud kedagi ka saatuslikust meeleheitest välja aidata, kas olete elu ja surma piiril vankuja siia ilma tagasi toonud?


Mul on olnud väga palju vestlusi inimestega, kes on olnud meeleheitel. Me saame aidata inimestel pääseda sellest seisundist välja, aga ma ei tea, kas ma olen kedagi elu ja surma piirilt tagasi aidanud. Küll olen ma surmaga kokku puutunud ja saatnud inimesi teisele poole minnes. See on ka vaimuliku töö. See on kogemus, mis vaimulikku samuti väga palju mõjutab. Olen alati olnud veendunud, et sel hetkel, kui inimene läheb teisele poole maise elu piiri, Jumal aitab teda. See kogemus on ka kõige rohkem puudutanud. Kui sa aitad inimesel valmistuda just selleks viimaseks hetkeks, siis loob see sideme, mis muidu igapäevases elus ei saa tekkida. On hea, kui saad inimest viimasel hetkel aidata, kuid kunagi ei tea, kui suurt leevendust ta sai, sest ta ei saa seda enam öelda. Aga hea on teada, et inimene läks ära rahus. Sel hetkel on tunne, et minust on olnud kellelegi kasu.


Mis teeb teie ametis kõige enam rõõmu?


Eks ikka see, kui suudad inimesele, kel on olnud raske või rahutu elu, mõjuda toetavalt kas või temaga koos olles ja teda mõistes.


Kuid paraku on ka katkiseid ja õnnetuid peresid. Kuidas vaatab katoliku kirik lahutusele? Kas see on patt ka siis, kui üks pool – näiteks mees – on vastutustundetu, vägivaldne ja alkohoolik?


Ühelt poolt püüab katoliku kirik kõiki aidata. Ka neid, kel on väliselt kõik korras ja kes käivad õigel teel. Aga nagu mu arstist sõber mulle ükskord ütles, et pole olemas täiesti terveid inimesi. Kogu aeg on kellelgi midagi viga. Ei ole ideaalset inimest ega kristlast, kel oleks kõik absoluutselt korras ja hästi. Igaüks vajab aeg-ajalt tuge ja toetust. Sellepärast peab kirik olema pigem nagu välihaigla, et parandab jooksvad haavad, mitte aga nagu mingi ohvitseride kool. Kirik on alati abistanud ja toetanud ka neid inimesi, kelle jaoks abieluline kooselu pole enam võimalik. Kui on tegemist alkohooliku või vägivalda tarvitava poolega, siis tuleb temast eemalduda. Aga samas oleme me veendunud ka selles, et nagu Kristus ütleb abielu kohta, et need, keda Jumal on ühendanud, neid ärgu inimene lahutagu. See tähendab ka midagi. See, kui inimesed elavad lahus, ei pea veel tähendama, et nad lahutavad abielu. Kirik vaatab abielu kui tõelist aaret, mida peab hoidma. Abielu ei tohi muidugi inimese vabadust piirata, vaid on antud selleks, et inimest õnnelikuks teha. Kirik ei mõista hukka neid inimesi, kes leiavad, et abiellumise alguses olnud suured lootused ja ootused pole täitunud. Kirik püüab neid hoopis aidata.


Mis ikka räsib eriti mehi, et nad ei hoia seda pere pühadust ja eksivad teelt?


Ma arvan, et see on tänapäeval suur probleem paljudes peredes. Paljud lapsed elavad nii, et isa ei ole kodus. Kirik ei mõista siin kedagi hukka, ainult Jumal näeb, mis on inimese südames. Aga samas me usume, et abielu ja pereelu aitab inimestel hästi ja õnnelikult elada ja neil ka vaimselt kasvada. Me teeme omalt poolt kõik, et päästa seda,  mida pereelus on võimalik päästa. Me peame mõtlema lastele. On tähtis, et inimesed saaksid aru, et abielu on asi, mida  peab üheskoos ehitama päev päeva järel. Ja tähtis on seegi, et lapsed hoiaksid oma isa. Peab aru saama, et nii nagu pole täiesti terveid inimesi, nii tulevad igas abielus ette kriisid. Kuid kriis ise ei tähenda veel, et abielu on lõppenud. Ma olen näinud palju peresid, kes pärast kriisi on leidnud uuesti tee üksteise juurde. Olen näinud neid, kes on teist korda uuesti abiellunud sama partneriga. Ma arvan, et liiga sageli lepitakse olukorraga, milles arvatakse, et nüüd enam ei saa mitte midagi teha. Väga sageli saab kindlasti midagi teha. Võiks ka natuke varem abi paluda. Mitte oodata, kuni arvatakse, et käes on lõpp. Palju aitaks ka see, kui mees ja naine rohkem omavahel räägiksid. Kogu aeg on vaja teineteisega rääkida, arutada asju. Millegipärast arvatakse, et see on tarbetu, ja lihtsalt elatakse teineteisest mööda. Ei saadagi aru, mida teine tunneb või mõtleb. Abikaasad peavad teineteisega rohkem rääkima, mitte tormama kohe lahutama, kui miski ei meeldi.


Katoliku kirikus on oluline ka piht vaimulikule, nii saab mured südamelt ära rääkida. See on nagu asendus psühholoogi juures käigule?


 Pihitool  ei ole siiski päris psühholoogi kabinet. Aga ei saa eitada, et kokkupuude neil ometi on. Pihtimine, kui inimene räägib, mis on ta hinge vaevanud, aitab teda päris palju. Kui inimesed käiksid regulaarselt pihil, enne kui asjad väga hulluks lähevad, siis me hoiaksime ära väga palju lahutusi. Ka psühholoogid kinnitavad seda, et meie abieluinimesed räägivad liiga vähe omavahel. Ma ütleksin, et selleks on ka pihilkäimine hea, et need usalduslikud jutuajamised abikaasade vahel tekiksid. Me peame rääkima rohkem oma abikaasaga.


Kui tihti inimesed praegu pihil käivad ja millised on nende mured?


Inimesed võiksid pihil käia palju tihedamalt, kui nad praegu seda teevad. Kui nad käiksid korra kuus, siis see ei oleks küll liiga palju. Siis vast ei kasvaks ka peresuhted üle pea nii kergesti. Paavst Franciscus mainis ühes intervjuus, et tema käib kaks korda kuus pihil. Mitte sellepärast, et ta on kõige suurem patustaja maailmas, vaid et hing püsiks tasakaalus.


Pihil käivad inimesed räägivad meile kõige rohkem ikka oma isiklikust elust ja perest. Ma arvan, et see on õige. Kui ma olin väike, siis ütles preester mulle, et sul peavad elus olema õiged põhimõtted, milles Jumal on esikohal ja pere teisel kohal. Ja kolmandal kohal on töö ja hobid. Küllap on nende põhimõtete järgimine tähtis ja sellepärast peaksidki pereasjad pihil käijatele tähtsad olema.


Katoliku preestritele kehtib tsölibaadi nõue. Ka teie peate seda järgima. Üks laul ütleb, et ilma naisteta on kurb maailm.  Mida üldse arvata sellest nõudest tänapäeval?


Nõue, et katoliku preestrid ei tohi olla abielus, pärineb  meie ajaarvamise esimestest sajanditest. Igaüks võib tänapäeval muidugi selle kohta arvata, mida ta soovib. Aga preestri amet on kutsumus ja tsölibaat kehtib ka näiteks õigeusu kiriku munkade ja piiskoppide kohta. On ka päris tavalisi katoliiklasi, kes elavad vabatahtlikult tsölibaadis, et pühendada oma elu Jumalale. Aga ei maksa arvata, et sellepärast on meie preestrid frustratsioonis või kurvad või ilma lähedaste inimesteta. Katoliku preestrid on ikka õnnelikud ja rõõmsad inimesed, nii ka mina. Me ei ela ju üksikult kusagil, vaid anname oma jõu teiste teenimisele, ja see ongi rõõm. See on midagi, mis on piisav, et olla õnnelik ja täisväärtuslik. Me usume, et tsölibaat kirikus on nagu Jumala kingitus. Kuigi idapoolsetes riikides on ka katoliku kiriku preestrid abielus, sest neil on jälle selline traditsioon. Üks Tallinnas elav ukrainlasest katoliku vaimulik on ka abielus. Nii et päris tundmatu see asi katoliiklastele ka pole. Kuid me ei tunne abielus preestrite vastu mingit kadedust. Samas on mulle väga olulised mu vanemad ja teised pereliikmed, vennad, nende lapsed. Ma küll olen nendest kaugel ega saa olla palju abiks, aga mõtlen neile tihti ja tunnen igatsust. Need peresidemed on mulle väga tähtsad. Nende mured ja rõõmud on ka minu omad.


Tänavune aasta on eriline just paavst Franciscuse peatse külaskäigu poolest. Milline on paavsti sõnum, mida ta meile kuulutab?
 Paavst on minu meelest algusest peale tahtnud äratada inimesi ja panna nad nägema, mis maailmas toimub. Meiegi valisime seepärast paavsti visiidi tunnuslauseks ühe tuntud laulurea, mis kõlab: Mu süda, ärka üles! See tähendab, et paavst püüab maailma passiivsusest üles äratada, natuke meie meeli ja mõtteid turgutada. Ta tahab meid vabastada teatud rutiinist, mis on sageli maad võtnud ka kristlaste seas. Ja neile on paavstil selge sõnum – olgem ikka Kristuse jüngrid ja järgigem igas asjas tema eeskuju. Ja seda, mida me ei suuda seostada selle eeskujuga, seda pole meile vaja. Paavst püüab kristlastele meelde tuletada põhiväärtusi, tahab neid viia fundamentaalsete asjade juurde tagasi. Tagasi selle juurde, mis annab igale asjale, mida me teeme, tähenduse. Kristlik elu muutub palju ilusamaks, kui me teeme neid asju, mida me suudame mõtestada Kristuse eeskujuga. Kui me aga teeme asju, millest me ei saa aru, siis võib see tekitada rutiini ja isegi pahameelt ja trotsi. Nendele, kes pole kristlased, peakski olema sõnum: mu süda, ärka üles! Paavst püüab sellega panna meid märkama ka neid, kes elavad suures hädas. Olgu nad siis vaesed inimesed, kelle vastu elu on olnud karm, või migrandid, kes püüavad end viletsusest päästa. Paavst on pidevalt nii oma sõnade kui ka tegudega meile kõigile meelde tuletanud, et meie süda peaks olema ärkvel. Ja meie uinunud südametunnistus peab üles ärkama. Me ei tohi jääda oma egoismi, vaid peame mõtlema ka nende inimeste peale, kes elavad väljaspool Euroopat.


Paavst on kutsunud inimesi üles ka kuulama kliimamuutuste käes ägava Maa karjeid, ja rõhutanud, et me ei tohi olla vaeste suhtes ükskõiksed. Aga mis on siis maailma selleni viinud? Millist käsku kümnest on inimesed eiranud?


 Ma arvan, et  ligimese armastamise käsku, mis on nagu  kõikide käskude kokkuvõte, on halvasti täidetud. Meie ühiskond on väga individualistlik, meie materiaalne olukord muutub üha paremaks, aga see on tekitanud ka teatud egoismi. Kuid see hakkab ehk üle minema. Järjest rohkem on ka noori inimesi, kes ei taha üksnes saada ja krabada, vaid ka anda. Kunagi pole olnud meil nii palju noori, kes tahaksid vabatahtlikult aastakese aidata kusagil Kambodžas või mõnes teises arenguriigis vaeseid lapsi. Inimesed hakkavad aru saama, mida tähendab andmine. Kuid üks tõusev probleem individuaalsete egode kõrval on ka riiklik egoism, mis hakkab tõstma pead eriti väljaspool Euroopat. See tähendab, et oma riigi huvi seatakse palju kõrgemale kogu inimkonna huvidest. Siit ka kõik need kliimamuutuste eiramised.


Kuidas on maailm ja ka Eesti viimastel aastakümnetel muutunud?


Kui paavst Johannes Paulus II tuli Tallinna, siis oli maailm hoopis teistsugune. Tema peamine sõnum siis oli: ärge kartke. Tuletan meelde, et tol ajal, 1993. aastal, olid siin veel Vene sõdurid. Oli praegusega võrreldes palju vaesem aeg. Kuid olid ka palju suuremad ideaalid ja lootused. Veerand sajandit on mööda läinud, ühiskond on palju rikkam, aga mulle tundub, et neid suuri lootusi on praegu palju vähem. Inimesed on skeptilisemad. Teatud rikkusega on tulnud ka mingi väsimus või tardumus.  Nad ei näe maailma rahu, veel vähem näevad nad Euroopa ühtsust. Seda näeb ka paavst, kes on öelnud, et Euroopa on nagu vana väsinud vanaema. Kuid ma ei usu, et paavst oleks pessimistlik, vastupidi, ta on optimistlik ja usub, et inimesed ärkavad ja muudavad midagi. Et nad saavad üle oma kitsarinnalisest egoismist ja võidavad hingelise väsimuse, mida suurem heaolu on tekitanud. Ei ole normaalne, et nii paljud noored tulevad mulle ütlema, et nad ei näe üldse mõtet sellel, et nad on olemas. Nad on alles noored, aga juba väsinud!


Kas kirik saab anda noortele vastuse, mis on elu mõte?


 Kiriku olemasolu põhjus ongi see, et anda inimestele edasi sõnum sellest, mis on elu mõte. Kui kirik sellele küsimusel vastust ei annaks, siis poleks tema olemasolul üldse mõtet.


Kas kohtumine noortega Kaarli kirikus, mis paavstil ees seisab, peaks samuti seda mõtet kandma?


 Ma olen väga positiivselt üllatunud sellest, kui suurt huvi see kohtumine on noortes äratanud. Algul kartsime, et see ei ole ehk väga populaarne üritus, aga ei, kirik saab olema täiesti täis. Noorte huvi on olnud palju suurem, kui kirikuinimesed alguses arvasid. Ma arvan, et kui keegi koputab noorte südame uksele, siis nad vastavad. Paavst Franciscus just oma lihtsusega ja otsekohesusega leiab tee noorte hinge.


Te kutsusite paavsti külla koos luteri kiriku peapiiskopiga. Kas selline kahe kiriku ühine kutse paavstile on maailmas väga haruldane?


Mul ei ole statistikat selle kohta, kas selline kutse on haruldane. Aga võib öelda, et see pole väga tavaline. Me tegime seda, kuna paavstile on tähtis, et teda oodatakse. Ja mitte ainult katoliiklased ei oota, vaid ka need, kes ei ole katoliiklased. Ma arvan, et see läheb talle korda. Ka riigijuhid on teda Eestisse külla kutsunud. Kuid see, et paavst teab, et teda ei oota külla ainult riigi esindajad, vaid eelkõige kohalikud inimesed, tähendab kindlasti midagi paavsti jaoks. Oleme ka väga tänulikud luteri kirikule, kes avab meile oma uksed. See on paavstil Balti riikides ainukene oikumeeniline ühistegevus. See, et eri konfessioonide noored kohtuvad paavstiga luteri kirikus, on väga eriline sündmus.


Eestis me tähistasime alles usupuhastuse 500. aastapäeva. Kas me oleme ikka veel ajaloo pantvangid või kehtib tänapäeval usklike solidaarsus? Et pole vahet, mis kirikus Jumala poole pöörduda?


Seda ma siiski öelda ei saa, et pole vahet. Aga on selge, et kristlased on õppinud palju rohkem koos olema. Ükskord ma rääkisin sel teemal ühe luteri kiriku kõrgema vaimulikuga ja tema ütles mulle, et Eestis on nõukogude okupatsioon kristlased ühendanud. On juhtunud see, mida sajandite jooksul pole mujal suudetud teha. Usuvastase režiimi all olles õppisid kristlased hindama seda, mis neid ühendab. Kui meie eelkäijad näeksid, et Rooma paavst tuleb Tallinna ja ta võetakse avatud südamega kõikide poolt vastu, siis nad ei usuks seda. On toimunud väga suur muutus Eesti kristlaste seas.


Igatahes kutsun ma kõiki, nii katoliiklasi, luterlasi kui teisi usklikke ja mitteusklikke 25. septembril Vabaduse väljakule paavsti avalikule missale. Tulge ja avage oma süda!

 

 

 

Kuidas paavstiga Tallinnas kohtuda?


• Paavst Franciscus saabub ühepäevasele visiidile Eestisse 25. septembril. Visiidi tipphetkeks on 16.30 algav missa Vabaduse väljakul, mil paavst avaldab oma läkituse Eesti rahvale. Missale on oodatud kõik inimesed hoolimata usutunnistusest.


• Paavsti missal osalemiseks on vaja isiklikku piletit, mille kättesaamiseks tuleb eelnevalt registreeruda. Registreerimiseks tuleb täita ankeet visiidi ametlikul kodulehel: www.paavsteestis.ee. Peale ankeedi täitmist kontrollitakse andmed ja tasuta pilet laekub ankeedis märgitud e-posti aadressile septembris.


• Piletit tuleb näidata missale sisenemisel turvaväravates. Missal Vabaduse väljakul on kolm sissepääsu. Kohale tuleb tulla aegsasti, vähemalt 1,5 tundi enne missa algust. Korraldajad annavad eelnevalt teada turvaväravate avamise täpse kellaaja.


• Missale võivad registreeruda igas vanuses inimesed, kuid igal osalejal (sh väikelastel) peab olema pilet. Ratastooliga inimestel tuleb ankeedis teha vastav märge ning Vabaduse väljakul juhatatakse nad eraldi sektorisse.


• Missale registreerimine lõpeb 15. septembril. Info info@paavsteestis.ee või alates 17. septembrist RKK katedraali juures avatavast infopunktist, Vene 18.


• Viimati külastas Rooma paavst, püha paavst Johannes Paulus II, Eestit 25 aastat tagasi.

Laadimine...Laadimine...