PÕHJA PREFEKT KRISTIAN JAANI: Püüame hoida lapsi eemal esimesest narkodoosist ja ahvatlejatest veebis

"Eelmisel aastal kadusid taskuvargused Tallinna linnast peaaegu täielikult, ka röövimisi on üha vähem," nendib Põhja prefekt Kristian Jaani, kelle sõnul tuleks eakate elude päästmiseks alandada Tallinnas piirkiirusi ning paigaldada tänavatele rohkem kaameraid. "Suurem oht on Tallinnas langeda vägivalla ohvriks kodus, mitte tänaval," lisab Jaani.

Pilt: Albert Truuväärt

PÕHJA PREFEKT KRISTIAN JAANI: Püüame hoida lapsi eemal esimesest narkodoosist ja ahvatlejatest veebis

Virkko Lepassalu

"Eelmisel aastal kadusid taskuvargused Tallinna linnast peaaegu täielikult, ka röövimisi on üha vähem," nendib Põhja prefekt Kristian Jaani, kelle sõnul tuleks eakate elude päästmiseks alandada Tallinnas piirkiirusi ning paigaldada tänavatele rohkem kaameraid. "Suurem oht on Tallinnas langeda vägivalla ohvriks kodus, mitte tänaval," lisab Jaani.

Töötasite 90ndate teisel poolel kriminaalpolitsei jälitusametnikuna, mis polnud tollal ilmselt just meelakkumine – gangsterid, vaesus…


Eks teravamaid momente on ette tulnud, aga 90ndate teisel poolel hakkas kriminaalne olukord juba rahunema. Läksin kriminaalpolitseisse 1998, enne olin patrullis. Minu töövaldkond oli seotud varavastaste kuritegudega: korterivargused, autode vargused, vargused autodest... Ärevaid hetki tuli jah ette, aga muidugi ei olnud see teistmoodi kui töö mõrvagrupis või organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise grupis.


Tol ajal valitses Tallinnas seoses vargustega ilmselt tänasega võrreldes väga teistsugune olukord?


Ilma tegid korterivargused, aga ka vargused autodest – tavaliselt võeti kaasa raadiopaneel või siis kogu raadio. Põhiliselt läksid ikka raadiopaneelid. Iga päev oli selliseid juhtumeid ikka kümneid. Aken sisse ja makk kaasa – inimesele tähendas see muidugi suurt rahalist kahju. Toona oli see üks põhilisi kuritegeliku hõlptulu teenimise viise. Varastatu jõudis kokkuostjateni ning pandimajadesse.


Aga nii tol ajal kui ka tänapäeval kõlab universaalne soovitus: võtke oma asjad autost kaasa, siis ei taha keegi sinna sisse murda.


Siis jäi nendesse aastatesse veel suur Mercedese peeglite varguse laine – autoomanikud hakkasid lõpuks tavalisest peegliklaasist tahavaatepeegleid lõikama, sest ei jaksanud enam uusi osta.


Jah – peeglid, esituled... Ja mis veel iseloomustas seda aega – varastatud autode tagasiostmine. See oli täiesti omaette kuriteoliik, kus auto varastati ainult selle eesmärgiga, et see omanikule tagasi müüa. Paljud isegi ostsid selle tagasi. Võeti pangalaenugi, et auto tagasi osta. Politseile selle skeemi ohvriks langemisest tavaliselt rääkida ei tahetud. Öeldi, et käisin ringi ja leidsin kogemata oma auto tänavalt üles, ehkki tegelikult keegi teadis kedagi, kelle kaudu jõuti varasteni. Sageli maksti kolmandik auto hinnast.


Sellised primitiivsed kuriteod on juba ajalugu?


Jah, keskkond muutub väga kiiresti. Need kuriteod, mis tegid ilma viis, kümme või 15 aastat tagasi, võivad küll olla alles, aga on liikunud küberkeskkonda. Näiteks kelmused, petmine – kui varem korraldati neid piltlikult öeldes poe taga, siis nüüd küberruumis. Aga tegelikult on ühiskond ikka märksa turvalisemaks muutunud. Kuritegevus liigub ikka selgelt vähenemise suunas.


Kui püüda Tallinna praegust kuritegevust mõne  märksõnaga kokku võtta, siis kuidas?


Tallinnas ja Harjumaal pannakse aastas toime pisut alla 10 000 kuriteo. See number väheneb kogu aeg. 2017 oli näiteks 7% kuritegusid vähem. Tooni annavad vargused, vägivald ja liiklus. Üldiselt jaguneb statistika nõnda, et meie prefektuuri tööpiirkonnas leiab 80% juhtumitest aset Tallinnas ja ülejäänu Harjumaal.


Näiteks vägivalla puhul ma ei räägi avalikust ruumist, vaid sellest, mis toimub koduseinte vahel. Vargustest aga moodustavad suurema osa need, mis seotud kaubanduskeskustega. Keegi varastab pudeli õlut, keegi pätsi saia – mida iganes. Kui me räägime korterivargustest, autode või autodest vargustest, siis sellised asjad on jäänud suhteliselt marginaalseks. Neid küll on,  aga vähe. Nende kuriteoliikide ärahoidmiseks on väga palju teinud inimesed ise ja ka politsei.


Kui rääkida korterivargustest, siis sellega tegeleb kindel seltskond, niinimetatud profivargad. Neid on 70 ringis. Kui mingi käekirjaga korterivargused hakkavad korduma, siis on meil üsna kiiresti pilt ees, kelle nn autorsusega on tegemist. Lisaks on teada, kes varastest kannab karistust ja kes vangist välja saanud.


Aga kui me inimestena teeksime korterivarga elu raskeks, esineks neid veel vähem.


Ostaksime paremad lukud?


Lukud on inimestel üldiselt korralikud. Aga uks tuleb ka lukku keerata. Ja aken kinni panna. Ma saan aru, et suvel on palav ja halb magada. Aga niipea kui saabub suvi ilusate ilmadega, hakkavad pihta akende kaudu seeskäimised. Esineb ka juhuseid, kus sisse tullakse lahtisest korteriuksest. Profivargad teevad tänapäeval muidugi lahti ka väga head lukud. Seepärast neid nimetataksegi profivarasteks, et tegelasi ei pruugi peatada isegi väga head nn turvalukud.


Huvitav, kuidas selline seltskond endale järelkasvu tekitab või koolitab?


See on laiem kriminoloogiline teema. Varem, enne praegusi kambertüüpi vanglaid tekkisid nn õpipoisid kinnipidamiskohtades. Aga tänapäeval on sellele alale toimetama jäänud peamiselt staažikas, kogenud seltskond. Noored otsivad kuritegelikku hõlptulu pigem küberkeskkonnast. Riskid on seal väiksemad,  anonüümsus suurem. Sa oled lõpuks selles keskkonnas ka n-ö üles kasvanud.


Kuriteoliik, mille ohvriks võib Tallinnas kõige kergemini langeda, on…?


Vargused, seejärel koduvägivald. Tänaval vägivalla ohvriks langemine on väga haruldane. Kui rääkida kas või röövimistest – röövimisega kaasneb alati vägivald –, siis eelmisel aastal menetlesime ainult 80 röövi. Ma ei tahaks tegelikult öelda, et ainult, aga siiski. Seda on tõesti vähe ja see on väga positiivne. Tallinn on väga turvaline linn. Mis aga väga murelikuks teeb, on see, et pea pooled neist röövidest panevad toime alaealised või kuni 21-aastased noored.


Kolmas valdkond, mis koduvägivalla ja varguste kõrval muret teeb, on liiklus. Liiklejad võiksid tähelepanelikumad ja viisakamad olla. Meil aga tuleb liiklusjärelevalvet teostada veelgi nutikamalt ja paindlikumalt. Rohkem järelevalvet teha pole praegu  võimalik. Aga liikluse üle saab valvata nutikamalt ja kavalamalt. Saab muuta ka liikluskeskkonda turvalisemaks. Saab üle vaadata piirkiirusi, millised need võiksid mingitel tänavatel olla.


Näiteks Mustamäel elab umbes 100 000 elanikku. Neist kolmandik on vanemad kui 65. Ja vanemaealisi tekib muidugi üha rohkem. Aga mida eakam inimene, seda keerulisem on tal liikluses hakkama saada. Tänapäeva eakas käib valdavalt jala, kuid ta on väga aktiivne. Ajal, kui liiklus muutub meil üha tihedamaks, muutub olukord vanemate inimeste jaoks üha riskantsemaks. Üks võimalus oleks langetada piirkiirust. Ma ei ütle, et tervel Mustamäel, aga näiteks kvartalisisestel teedel – ma ei räägi siin õuealadest, seal kehtivad omaette reeglid. Või näiteks Vilde teel – me saame kindlaks teha, kui palju liigub seal päevasel ajal eakaid inimesi. Seal võiks päevaseks ajaks piirkiiruse allapoole tuua,  näiteks 40 km/h peale. Kümme kilomeetrit kiirusevahet on jalakäijale otsasõidu puhul sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus.


Seega – lahendusi leidub.


Liikluskaamerate vajadusest Tallinnas on hulk aastaid räägitud, nüüd on need lõpuks Taksopargi ringil üleval, aga neid võiks ju rohkem olla.


Liikluskaamerad on elupäästjad. Muidugi võiks neid olla rohkem. Kohe palju rohkem. Kristiine ringil ei ole ju ainult kiiruskaamerad, need jälgivad ka valgusfoore ning ühissõidukiraja kasutamist. Need on väga efektiivsed ja kindlasti mõjuvad.


Mille taha nende juurdesoetamine on jäänud?


See sõltub rahast. Elude päästmine ongi kallis. Kõiki selliseid kaameraid, ka maanteede äärseid kiiruskaameraid haldab maanteeamet. Tegelikult võiksid liikluskaamerad paikneda mitte ainult Tallinna, vaid kõigi suuremate Eesti linnade suurematel ristmikel.


Ma ise näen nende väga suurt kasutegurit ennekõike juhtide distsiplineerimisel, et nad foorituledest kinni peaksid ja ristmikke n-ö umbe ei sõidaks. Sageli tekitavad juhid ise ummikuid. Nad sõidavad ristmiku täis, panemata millekski kollast tuld, kuigi nõnda ei tohi. Tallinn on ka selles osas keeruline linn, et mere ja Ülemiste järve vahele on moodustunud n-ö pudelikael.


Kuidas suhtute palgast sõltuvatesse või n-ö astmelistesse trahvidesse, mille eesmärk on jõukamate seaduserikkumist efektiivsemalt piirata?


Laias laastus ma pooldan karistuse sidumist sissetulekuga. Selline asi on kasutusel väga paljudes riikides. Aga siis peab meil olema teada, mis on see ametlik palk, sest tulevad ju mängu ümbrikupalga teemad jne. Kehtiva seaduse järgi ei ole trahvi suurus seotud sissetulekuga, kuid justiitsministeerium valmistab ette seadusemuudatust, mis seob raskemate liiklusrikkumiste karistused palgaga.


Kuidas käib tänapäeval autojuhi võimaliku narkojoobe kindlakstegemine?


Kõik algab politseiniku kogemusest ja oskusest olukorda hinnata. Juhi kehahoiak, reaktsioon, käitumine, kõnemaneer ja kõik muu võivad viidata narkojoobele. Kui leidub silmaga nähtavaid narkojoobe tunnuseid, kasutatakse kiirtesti, mis näitab süljeproovi kaudu, kas inimene on tarvitanud narkootikume. Kui saadakse positiivne vastus või juhi olek või väljanägemine annavad tunnistust narkojoobest, viiakse juht haiglasse ekspertiisi. Seal võetakse temalt uriiniproov, mis läheb omakorda kohtuekspertiisi.

Selle uriiniproovi vastus kombineerituna arsti hinnanguga välistele tunnustele annab vastuse, kas inimene oli roolist tabamise hetkel narkootikume tarvitanud, mis on väärtegu, või narkojoobes, mis on kuritegu.


Mullu tabati üldse kokku 6433 joobes juhti, kellest 250 olid narkojoobes.


Kuritegevuse statistikat avaldatakse meedias sageli moonutatult. Näiteks et Lasnamäel esineb mingit kuriteoliiki kõige rohkem, samas ei mainita sealset elanike arvu. Aga millised on tegelikult kõige kriminaalsemad kohad Tallinnas?


Kui vaatame kuritegusid 1000 elaniku kohta, siis selleks on kesklinn, sealhulgas vanalinn. Elanike arv on seal ju väike, aga kesklinn on tõmbenumber. Nädalalõppudel koguneb sinna meeletu hulk inimesi. Lõbustusasutused, alkohol jne. Nii et kui võtta puhtalt suhtarv, siis seal on kuritegevus kõige suurem. Sest kui nädalalõppudel inimesed lõbutsevad, siis ei saa mööda alkoholist, mis on soodustegur, et langeda kuriteo ohvriks. Kesklinna puhul veel üks huvitav näide – kui vaatame liikluses viga saanuid vanuses 20-30, siis seda juhtub kõige sagedamini just kesklinnas. Ja just öötundidel ja nädalalõppudel. Võib eeldada, et ollakse napsused ja jäädakse autole ette. Samas on see huvitav, sest kesklinnas on kiirused ju väikesed.


Millises linnaosas esineb kõige rohkem lähisuhtevägivalda?


35% lähisuhtevägivalla kuritegudest on registreeritud Lasnamäel. See on kindlasti murekoht. Põhja-Tallinnas 22%. Inimesed on hakanud lähisuhtevägivallast politseile rohkem teatama, ehkki mingis osas on see kuriteoliik seniajani varjatud. Siin teeb politsei koostööd omavalitsusega, sotsiaaltöötaja või lastekaitsjaga – seoses nn riskiaadresside kontrollimisega ja järelevalvega selliste vägivaldsemate isikute üle. Kahjuks on lähisuhtevägivald väga retsidiivne – ühed ja samad inimesed korduvad väga sageli.  
Ega karistusel siin suurt mõju ei ole. Mõju tekib psühholoogilise poole pealt, inimest mõjutades. Rehabilitatsioon. Sotsiaalprogrammid. Aga muidugi ei saa alahinnata järelevalvet, et käid ja vaatad, kuidas see olukord seal kodus siis on.  


Kuidas suhtute ideesse, et kodunt viiakse vägivallatseja mõnele teisele elupinnale, nagu seda eelmise aasta lõpust Pärnus katsetatakse? Oleks see ka Tallinnas vajalik ja võtaks ehk politseilt koormust vähemaks?


Kindlasti oleks see vajalik. Väljakutsete arv ei väheneks ilmselt otseselt, aga hoiaks siiski ära olukorrad, kus vägivallaepisoodi järel jääb vägivallatseja koju vägivalda jätkama.


Kui võrrelda teiste Euroopa linnadega, siis kas patrullid jõuavad Tallinnas piisavalt kiiresti sündmuspaika?


Ma ei valeta, kui ütlen, et Eesti politsei on nii  Euroopa kui ka terve maailma mastaabis üks paremaid. Teistes riikides vaadatakse meile sageli alt üles kas või paljude e-lahenduste tõttu. Meie prefektuuri tööpiirkonnas on kogu aeg väljas 35-39 patrulli. Me sõidame Tallinnas inimestele appi 180 korda ööpäevas. Üle Eesti on see arv 500. Viime aastas läbi 45 000 süüteomenetlust. Aastas kontrollime ümmarguselt 200 000 sõidukijuhi kainust ja kõrvaldame roolist 2300 joobes juhti.


Mis puudutab väljakutsele reageerimise kiirust, siis väljakutsed jagunevad kategooriatesse alfa, braavo, charlie. Charlie on kõige kiirem – kõik muud tööd jäetakse kõrvale, sest inimeste elu või tervis on ohus. Alfa puhul on nii, et seal tavaliselt ei ole ohus ei inimesed ega nende vara. Selle täitmine võib viibida tunde. Inimese seisukohalt on ooteaeg muidugi alati väga-väga pikk.


Kas Tallinn on patrullidega praegu piisavalt hästi kaetud?


Alati võiks olla rohkem. Kui suudaks tänased vabad kohad patrullis ära täita, siis see oleks juba suur samm edasi. Täidetud ei ole need kohad põhjusel, et inimesed kipuvad töölt ära minema, sest palk ei ole piisav. Kindlasti peavad eesliini töötajate palgad tõusma. Seega on meie väljakutse patrullikohtadele politseinikud leida. Tänavu plaanime kõik vabad kohad ära täita juunis politseikooli lõpetavate kadettidega.


Millised kuriteod küberruumis praegu kõige enam aset leiavad?


Nii nagu muu elu on väga suures osas kolinud internetti, on sinna läinud ka paljud kurjategijad. Küberruumis leidub palju eri  pettuste ja kelmuste ohvriks langejaid. Nende seas on nii eakaid, kelle teadmised ja oskused kübermaailmast on madalad, aga ka nooremaealisi, kelle küberhügieen on nõrk. Identiteedivarguse või netiahistamise ohvriks veebis võib langeda igaüks. Sel põhjusel on ka meie seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi üks prioriteetidest just seksuaalsete ahvatlejate tabamine veebis. Politsei üks prioriteete on küberkuritegude uurimise võimekuse tõstmine.


Meedias ilmus uudiseid, et sünteetilise narkootikumi fentanüüli levik, mis palju elusid on ära viinud, olevat kontrolli alla saadud.
Fentanüüliturg saadi kontrolli alla ainult hetkeks. Keskkriminaalpolitsei ja prefektuur tegid mõlemad head tööd. Meil õnnestus tänavatelt ära korjata umbes viis kilo fentanüüli. Fentanüül on praegu kõige tapvam, kõige enam sõltuvust tekitav narkoaine. Kui nii suur kogus sai tänavatelt ära korjatud, oli seda  mõju kohe näha. Oluliselt vähenes üledooside ja aasta lõpuks ka narkosurmade hulk.


Kahjuks on narkoäri aga tulus kuritegevuse liik ning turg kuigi kaua tühja kohta ei salli. Ja see tühimik täitus kahjuks väga kiiresti. Kahjuks on üledoosid ja narkosurmad tagasi tulnud. Eesti asub narkosurmade poolest väga halval positsioonil. Kui meil on miljoni elaniku kohta umbes sada üledoosist põhjustatud narkosurma aastas, siis Euroopa keskmine on 20. Vahe on seega viiekordne. Meil on 6000-10 000 süstivat narkomaani. Ja tegelikult on tegemist sõltuvushaigetega, kes vajavad meditsiinilist ja psühholoogilist abi. Politsei eesmärk ei ole püüda narkomaane. Meie eesmärk on kätte saada diilerid. Meie eesmärk on kätte saada inimesed, kes narkot Eestisse toovad. Kuigi jah, väga sageli see sõltuvushaige narkomaan ka ise müüb narkot. Meie tahame, et noored ei saaks kergesti seda esimest doosi kätte. Et seda oleks n-ö emotsiooni tekkides võimalikult raske tänavalt osta.


Kas kanep on politsei jaoks praegu probleem?


Kui fentanüül on kõige ohtlikum, siis kanep on narkoainetest praegu kõige populaarsem. Uuringud näitavad, et see on noorte hulgas enim levinud. Väga paljud tänased sõltlased on kunagi alustanud kanepist.


Kuivõrd on omavahel seotud Tallinna ja Helsingi kuritegevus?


Muidugi on need omavahel seotud. Inglise keeles on kohe selline väljend mob – ehk mobiilsed kuritegelikud grupid, kes tegutsevadki täna siin, homme seal. Meil on piirideta Euroopa Liit,  ja kui võtta näiteks taskuvargused, siis väga palju tekib olukordi, kus täna siin, homme Helsingis ja ülehomme Stockholmis.


Ühes linnas muutuksid taskuvaraste näod politseile liiga tuntuks?


Eelmisel aastal kadusid taskuvargused Tallinnast. Neid pandi toime väga vähe. See kõlab muidugi uskumatuna. Aga ma kiidaksin siin inimesi endid, sealhulgas turiste. Kiidan turismiettevõtteid ja giide, kes on teinud väga palju ennetustööd, sest taskuvarguse ohvriks langeb siiski ennekõike turist. Kiidan politseid, sest oleme teinud väga palju tööd. Kuigi võiks arvata, et ehk liiguti ümber Helsingisse, ei tõusnud varguste arv ka Helsingis. Meie taskuvargad käivad nüüd Stockholmis. Püütakse liikuda sinna, kus leidub rohkem anonüümsust. Lihtsam on varastel seal, kus inimesed ise endast ei hooli.


Kui mainisite Tallinnas aasta-aastalt vähenevat kuritegevust, siis kellele või millele me selle eest tänu võlgneme?


Põhjusi leidub palju. Aga kõige olulisem on see, et inimesed hoiavad ennast ja oma vara paremini. Nad käituvad enese suhtes säästlikumalt, targemalt. Ei langeta enam nii kergesti ohvriks.


Ja üldine keskkond on samuti muutunud teistsuguseks ehk  turvalisemaks. Samuti mängib rolli, kuidas inimest lasteaiast kuni kooli lõpetamiseni kasvatatakse – kõige tähtsam roll on kodul. See kõik mõjutab. Kuid eelkõige, jah, kiidaksin inimesi. Kui sa ei anna kuriteoks võimalusi, ei loo soodustingimusi või mingeid eeldusi, siis suure tõenäosusega sa kuriteo ohvriks ka ei lange. Selle eest, et meil on praegu vähem kuritegevust, tuleb aga kiita ennekõike inimesi endid.  


Samas on tekkinud teistsugused ohud – kui vaatame, mis maailmas laiemalt, kas või küberruumis toimub. Ja muidugi – üks asi on statistika ja teine asi inimeste tegelik turvatunne. Kui juhtub midagi tõsisemat mõnes Euroopa riigis, näiteks plahvatab pomm, on siinsete inimeste turvatunne sellest samamoodi häiritud.


Kui mainida politsei jaoks praegu olulisemaid väljakutseid, siis kahtlemata on selleks küberruum. Me peame olema küberruumis kogu aeg kohal. Ennetama ja avastama kuritegusid küberruumis.

Laadimine...Laadimine...