PRESIDENDIKANDIDAAT MAILIS REPS: Me ei tohi end mõelda väikeseks ja vaeseks!

"President peab olema rahva jaoks emotsionaal-selt kohal – kui inimesed tunnevad, et keegi valetab või on nendega ebaõiglane, siis president ütleb selle välja," leiab presidendikandidaat Mailis Reps, kelle sõnul tuleb kõigile inimestele olenemata sünnikodust anda võimalus väärikaks eluks ja vanaduspõlveks. "Praegu me lihtsalt koonerdame ja kärbime ning teeme end nii väikeseks ja vaeseks," lisab ta.

Pilt: Albert Truuväärt

PRESIDENDIKANDIDAAT MAILIS REPS: Me ei tohi end mõelda väikeseks ja vaeseks! (5)

Maarja-Liis Arujärv

"President peab olema rahva jaoks emotsionaal-selt kohal – kui inimesed tunnevad, et keegi valetab või on nendega ebaõiglane, siis president ütleb selle välja," leiab presidendikandidaat Mailis Reps, kelle sõnul tuleb kõigile inimestele olenemata sünnikodust anda võimalus väärikaks eluks ja vanaduspõlveks. "Praegu me lihtsalt koonerdame ja kärbime ning teeme end nii väikeseks ja vaeseks," lisab ta.

Mille poolest oled teistest presidendikandidaatidest parem, millega eristud?

Reaalselt ma mitte ainult ei mõista, vaid tean, kuidas Eesti inimesed tegelikult elavad. Elagu nad siis linnades või maal või olgu meist kultuuriliselt või eriala poolest erinevad. Ka mina ise tulen tagasihoidliku taustaga perest. Facebookis tekkis hiljuti vaidlus, et mõni ei tea, kuidas 200 euroga elatakse. Ma tean täpselt, kuidas 200 euroga elatakse, enne poliitikat elasin väga tagasihoidlikult. Ma ei tule kõrgelt-kaugelt, vaid rahva hulgast. Ja mul on mitte ainult oskus, vaid ka tahtmine kuulata.

Milline peaks olema presidendi roll Eestis?

Rahva ootus presidendile – see on kõige laiemas mõistes kohalolu. Tahetakse, et president on emotsionaalselt kohal. Kui inimesed tunnetavad, et neile valetatakse või ollakse nende suhtes ebaõiglane, siis oodatakse, et president ütleb selle välja. Samuti siis, kui on tõeline rõõmusõnum, siis riigijuht jagab seda. Kui on kitsas aeg, siis president mõtleb kaasa, kuidas sellest üle saada jne. Põllumehed tahavad presidenti, kes saab aru, mis on seakatk, ja piimatootjad tahavad presidenti, kes ei räägi, et mida te üle toodate. President on mõistev, kuulav, aga kui vaja, siis ka otsustav. Ma ei karda minna ka vastuvoolu.

Mida oled rahvaga kohtudes sel suvel kogenud?

Olen kogenud sadu kordi, et Eestimaa on täis meeletult lahedaid inimesi. Kui minna kuhugi metsa taha, kus tsivilisatsioon lõpeb, siis seal lahedad inimesed algavad. Leidub kogukondi, mis püsivad neljal-viiel inimesel, kes on endiselt positiivsed ja räägivad, mida nad soovivad järgmise kümne aastaga teha. Presidendi ülesandeks on kindlasti tunnustamine – kõige tavalisemate ja nende tegelikult väga eriliste inimeste tunnustamine.

Küsitlused näitavat justkui, et Kaljurannal on rahva seas üsna lai toetus, aga mis on sinu trump temaga võisteldes? Tema apoliitilisus on ju pettus?

Kaljuranna näol on tegu Rosimannuse plaanidel tugineva Reformierakonna küpsetisega. Ta toodi Reformierakonna poolt välisministriks kui kõige populaarsemaks ministriks, ta ei ole kuidagi apoliitiline, vaid puhas toode. 
Mina ütleks, me keegi ei tea, kes on Marina Kaljurand. Teame vaid seda, mida kampaaniameeskond kalli raha eest on tootnud. Inimesed, kes ootavad, et president toob uue lähenemise, vastutuult puhumist, seda temalt ei tule. Ta oleks selgelt välispoliitiliselt orienteeritud mugavuspresident. Ühiskond ootab muutust, seda Marinaga ei saa. Kõige esimesena võitleb Kaljurand aga Kallasega – me ei jaga selles mõttes otseselt valijamehi.

Mis on Eesti tänased suurimad probleemid? Põllumehed ju teevad meelavaldusi ja arstid streigivad...

Praegu on meie kõige suurem probleem, et me ei julge enam proovida. 90ndate alguses olime väike ja vaene riik, aga me kogu aeg katsetasime. Õnnetust majanduskriisist saati pole meil olnud uusi ideid, et mida majandussektorisse investeerida ja kuhu peaks riik paigutama raha, et tekiks töökohti. Euroopa sõnum meile on see, et raha on hetkel odav – arendage midagi, elavdage midagi –, aga meie ainuke oskus on osta Kreeka ja Itaalia võlakirju.  
Me võiks minna alternatiivenergiatele üle, teha rakendusuuringute keskusi, turgutada mitmeid sektoreid nagu merelaevandus ja farmaatsiatööstus. On palju asju, mille oleme kaotanud. Me võtame ka raha täiesti valedest kohtadest: inimese tulumaksu korralikult ei maksusta, aga ettevõtja tapame ära. Meil pole ideid, kuidas edasi minna, ja siis me lihtsalt koonerdame, mitte ei hoia kokku. Me mõtleme ja teeme ennast väikeseks ja vaeseks, ning mida väiksemaks end mõtleme, seda rohkem inimesi pettub ning läheb Eestist ära.

Kuidas saaks president majandust aidata? Ilves oli suur sõber USA-ga, aga meie majanduses on USA osa marginaalne.

Mina usaldaks ettevõtjate esindusorganisatsioone. Osa ütleb vaid, et laske meil tegutseda ja ärge saatke inspektoreid sinna, kuhu pole vaja. Aga teatud riigivisiitidest oleks kindlasti kasu, need võivad muuta mõne ettevõtte hüppe võimalikuks.
Kindlasti pole praegu olnud presidendi ja ettevõtjate vahel piisavat koostööd. Näiteks kui hiinlased otsisid partnerit lennuliikluse jaoks, siis Lufthansal läks sinna kõrgetasemeline delegatsioon. Aga Finnairiga koos läks Soome president ja praegu domineerib viimane Aasia turul. 
Mina koguks presidendina kindlasti kokku kõikvõimalike valdkondade eksperte. Meil on nii palju teadlasi, kes  on kõrvale lükatud, me kardame nii paljudes valdkondades kompetentsi. President võiks tegeleda pikaajalise planeerimisega ja pakkuda alternatiivseid ideid. Küsimus pole ühes Eesti Nokias, vaid igas sektoris.

Mida teeksid teisiti kui Ilves?

Ilvese puhul teda  lihtsalt justkui ei ole Eestis olemas. Me võime lugeda, mis põnevaid mõttearendusi ja  tweete ta teeb internetis, annab BBC-s intervjuusid  või on teretulnud eri mõttekodades, aga Eesti inimese jaoks teda kohal ei ole. Mina soovin inimestega samastuda, aga Ilves elab justkui oma IT mullis ja kujutab, et Eesti ongi hästi nutikas ja rikas. No kust tuleb tal äkki idee kaotada ära sularaha, kui mõnel inimesel pole elektritki? Aeg-ajalt on tunne, et me elame  täiesti erinevates dimensioonides.

Milline on täpsemalt su maailmavaade?
Keskvasak. Ma usun tervesse majandusse ja teatud etapil ka kõvasti riigi investeeringutesse. Astmeline tulumaks on selles mõttes õiglane, sest ta võtab jõukamatelt ja annab inimestele, kellel pole nii hästi läinud.  Sa annad ühiskonnale tagasi rohkem, kui oled elus ka rohkem saanud.

Kõigile inimestele olenemata sünnipaigast ja kodust tuleks anda võimalus väärikaks eluks ja vanaduspõlveks.
Riik saaks tagada suurema võrdsuse mitmete teenuste kaudu – alates tervishoiust, sotsiaalvaldkonnast, lõpetades hariduse ja regionaalpoliitikaga. Kui keegi jääb Eestis raskelt haigeks, näiteks ema-isa põevad vähki, siis neid peresid aitavad täna vaid MTÜ-d, mis töötavad vabatahtlikkuse alusel.

Kas endise haridusministrina  tahaksid ühiskonda kuidagi ka harida? Kuidas parandada hariduse olukorda?

Mind ennast väga häirib, kui keegi väga hakkab moraali lugema ja manitsema. Ma arvan et kooseluseaduse juures oli kõige kehvem see, et hakati ütlema, mis on õiged asjad.  See, et ühiskonnas on samasooliste paarid, polnud seni ju kedagi häirinud. Pealesurutud «õige» mõtlemisega tekitati ühiskonnas aga suur ja isegi vägivaldsusele kalduv viha.
Haridusse on aga lihtsalt raha juurde vaja. Kohe, kui koolidel tekib rahaline võimekus valida parimaid õhinaga tööd tegevaid õpetajaid, luua juurde abitunde, on kõik hästi. Teine asi on tugiteenused – kui koolis on keerulise sotsiaalse taustaga lapsi, siis peab saama pakkuda neile individuaalset õpet, et kogu klass ei oleks terrori all. Kui ainuke eduelamus on klassis lolli mängida, siis lähevad asjad käest.

Kui Keskerakond valimised 2003. aastal võitis, ei saanud erakond abilinnapea Panovi vahistamise tõttu presidendilt võimalust valitsust moodustada, kuigi Panov mõisteti hiljem õigeks.  Kas see oli ebademokraatlik? 

Jah, kindlasti. See on olnud väär ja ebademokraatlik. Isegi  kui teised erakonnad on nö võitjast väsinud ja teevad ta selja taga koalitsiooni, siis president peab ikkagi tegema valitsuse loomise ettepaneku esmalt võitjale. President peaks andma võimaluse, et proovige, ja seda saab teha väga viisakalt. Jah, öeldakse, et põhiseaduses pole seda kohustust, aga mina ütlen, et kui rahvas on võitja valinud, siis tuleb sellest lähtuda.

Kas Savisaarele ja Keskerakonnale on tehtud selles mõttes eelmiste presidentide poolt korduvalt liiga? Meri ilmutas end lindiskandaali ajal, kuid Ilves ei tormanud Meikari kilekotiraha ja Autorollo skandaalide ajal teleekraanile demokraatia kriisi eest hoiatama...

Kui vabariigi aastapäeva kõnes lausub president vahetult enne valimisi, keda valida, keda mitte, siis see on täiesti vale. President võib öelda, mis on hästi, mis halvasti, heita nalja, aga ta ei tohi öelda, keda valida ja keda mitte. 

Isegi kui mõni ütleb, et EKRE on hirmus, siis mina ütlen vastupidi – tuleb vaadata, mis on see ühiskonna valu, mida ta oma toetajate kaudu välja toob.  Ka Reformierakonna puhul saame me aru, mis väärtused on ühiskonnas paigast ära, kui neil on nii palju toetajaid. See on buumiaja ühiskonna vili, kui meie ainukene eesmärk on ükskõik mis hinnaga edu suunas minek. Kui  me jätame ühiskonnas maha nii palju inimesi ja väärtustame inimesi vaid raha järgi, siis valitakse ka erakondi usu pinnalt, et kõik saavad kohe miljonäriks.
Teine teema on rahvuspoliitilise viha õhutamine, mis tipnes pronksiööga. See viha ei ole tänagi kuskile kadunud.

Kuidas on Reformierakond suutnud isegi kõige madalama sissetulekuga inimeste ajud "ära pesta" – nende, kellele Reformi poliitika on otseselt majanduslikult kõige kahjulikum?

See on see emotsionaalne rahvuspõhisus – kui Savisaar tuleb võimule, siis tuleb Venemaa ja Putin... nii lihtsad valed.  Kui lähen praegu näiteks Harjumaale, siis näen, et Reform on suutnud negatiivsed asjad Tallinnaga seostada. Mõned omavalitsusjuhid lausuvad mulle, et jah, omavalitsuste heaks tehtaks rohkem, aga näed, riik ei saa, siis läheks ju Tallinnal ka paremaks. Ja siis ma pean neile meelde tuletama, et Tallinn ei saa toetusfondist mitte sentigi. Kui tahetaks  omavalitsusi rohkem abistada, siis saab ka suuruse järgi reformida omavalitsuste toetamist. See on häma – kui nad tahaksid aidata väiksemaid omavalitsusi, siis nad aitaksid.

Kas ja kuidas lapiksid meie suhteid idanaabriga, kuidas pääseksime nö rinderiigi staatusest?

Venemaa puhul on praegu näha, et nad otsivad samuti partnereid, ka meil on võimalus koostööks. Eesti NATO poliitikat see ei muuda, kuigi me näeme, et NATO ise on sulamas – Süüria küsimustes istuvad USA ja Venemaa esindajad kõrvuti.  Venemaa mängib brutaalset, aga läbinähtavat mängu, ja ka NATO-l on praegu Venemaad vaja.

See, et me oleme piiririik, kus ühel pool on NATO ja teisel pool Venemaa ning vastastikku toimub moraalne jõudemonstratsioon ehk õppused – sellest me ilmselt ei pääse. Targa poliitikaga peaks aga jõudma sinna, et me ei ole vähemalt katsepolügoon. Ei saa kogu aeg õrritada, et sa ei tule siia seepärast, et meil on nii palju ameeriklasi. Kas me tõesti tahame ära katsetada, mitme tunni pärast tegelikult abiväed tulevad?

Mõned eksperdid, näiteks Ahto Lobjakas on arvanud, et Reformierakonnale on Jõks presidendina ohtlikum kui Reps – kas see on nii?

Lobjakas on öelnud ka seda, et Marina Kaljurand on rohkem reformierakondlane kui Siim Kallas, kes on kogu aeg kritiseerinud eri asju. 
Kohati olen nõus – mina pole välistanud kedagi ja suhtlen kõigiga, kuigi olen ka kriitiline. Jõks on algusest pealt tulnud välja kriitikaga Reformierakonna suhtes – ja mitte üksnes nende poliitika, vaid just erakonna suhtes.
Jõks on võtnud mitmed meie teemad endale. Kui mina ütlen, et ühiskonnas on vaja alternatiivi, siis tema räägib otse nö ämma kapist raha võtmise teemast ja sadama afääridest ning seob need otse Reformierakonnaga. Selles mõttes võib Lobjakal õigus olla, et Jõksi Reform välistab, mind nad võib-olla ehk taluksid. Ent Reformi lähenemine on tervikuna ikka selline, et valige välja nende parim kandidaat.  Kohtumised Marina ja Siimuga on näidanud, et kaotust pole nad kordagi mõttes läbi mänginud.

Kas Edgar Savisaar on olnud Reformierakonnale seni vaid ettekääne, et Keskerakonda mitte valitsusse võtta? Kui Kadri Simson kandideeris erakonna esimeheks, siis kostis ju oravaparteist, et tema esimeheks olemine ikkagi ei aita, sest erakonnal on sada viga... 

Oo jaa, kindlasti, Reformil on olnud selle jutuga mugav distsiplineerida kõiki erakondi, et matemaatiliselt muud valikut ei ole, ta saab peale suruda ükskõik mida. Reform ja Rosimannus ehk Reformi tagatuba on loonud sellise müüdi, et olla ise kogu aeg juhtiv.
Näiteks kui volikogu valis mind presidendikandidaadiks, siis ega Reformierakonna retoorika meie suhtes ei muutunud. Nad hakkasid rääkima, et Keskerakonnal on ikkagi Venemaaga liiga head suhted, püüdsid väga kiiresti juttu ümber pakendada. See, et  Savisaar on neile ettekääne, seda näitasid taas viimased kuud väga selgelt. 

Kui nad tegelikult tahaksid Eestis midagi teisiti teha, siis oleks neil olnud ammu see võimalus. Viimastel valimistel oli vaid Rõivas see, kes ütles, et ta Savisaarega ei suhtle, aga Reformierakond tervikuna seda nii ei sõnastanud. Nad tahavad valitseda ja neil on nii mugav.

Mida toob kaasa omavalitsuste liitmine, pangad ja koolid on ju juba väiksematest kohtadest kadunud?

Keskmiselt ei võida reformist mitte keegi. Ehk vaid 4-5 keskmist linna, kes püüavad oma haaret maakonna sees suurendada. See toob kaasa kogukonnaõhina vähenemise ja viimaste mohikaanlase käegalöömise ning tohutult pettumust riiklikult vaenuliku poliitika suhtes. Iga volikogu ümber on mingi kriitiline mass inimesi. See viib ka Eestist väljarändeni. 
Ollakse juba ka natuke kuri, omakaitse meeleoludega, et läheks relvaga käes ja teeks kõigile asjad selgeks. Selle pahameele peale on ehitatud EKRE tõus. Me peaks küsima, mis on riigi tegemata töö. 

Miks inimesed tunnevad, et nad suudavad vaid oma jahipüssiga riikluse eest võidelda?

25 aastat on olnud mingi kriitiline aeg ja paljud inimesed tunnevad, et nende piirkonnast on areng mööda läinud – et minul see viimane põllumajandusettevõte läheb, mul ei ole enam mitte midagi.  Haldusreform on jäämäe tipp, kus midagi muud järel ei ole – nüüd lähevad ka kool, lasteaed ja kogukond.

Kas maainimesed ei saaks presidendivalimistel valimiskogus sellise poliitika tegijatele kohta kätte näidata?

Mingil moel ma loodan. Ent paljud valimisliidud on siiski erakondade kaudu rahastatud või siis ostetud mingi staadioni ehitamise jutuga ära jne. Nad ei analüüsigi, mis toimub.

Mis väärtusi sa oma viiele lapsele püüad edasi anda?

Ma püüan kõigest väest mitte lastele hindemaagiat peale suruda jne. Mu keskmine laps on selline lillelaps, et ma tõesti ei tea teist, kel on hinnetest nii ükskõik. Ta sai kolm plussi, aga oli rahul, et seal oli pluss taga.
Kõige lihtsamalt sõnastatuna – õpetan, miks ei sõideta kiirendusrajal teistele vahele, ja räägin, et arvestamine, märkamine ja hoolimine on kollektiivne emotsionaalne intelligentsus.  Me oleme erinevad, aga meil on kõigil õigus siin olla.
-------------------------

Laupäeval valitakse presidendi ja kriisi vahel

Laupäeval koguneb valimiskogu Estonia kontserdisaali presidenti valima. 24. septembril kell 12 toimub valimiskogu I hääletusvoor ja kell 16 II voor.

Valimiskogu kutsutakse kokku juhul, kui riigikogu ei ole suutnud kolmes hääletusvoorus presidenti valida. Kogu koosneb 101 riigikogu liikmest ning 234 omavalitsustes valitud valijamehest.

Esimeses hääletusvoorus tunnistatakse valituks kandidaat, kelle poolt hääletab hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete enamus. Kui ükski kandidaat nõutavat häälteenamust ei saa, korraldatakse juba samal päeval teine hääletusvoor. Valimiskogus võivad mängu tulla ka nn mustad hobused, sest vähemalt 21 valimiskogu liikmel on õigus üles seada uus kandidaat lisaks neile, kes osalesid riigikogu kolmandas hääletusvoorus. Seni on ainsa nn musta hobusena andnud omavalitsustele saadetud ringkirjas enda valmisolekust kandideerida teada politoloog Ilvi Jõe-Cannon.

Teiseks hääletusvooruks kantakse hääletamissedelile kahe esimeses voorus enim hääli saanud kandidaadi nimed. Valituks tunnistatakse see kandidaat, kelle poolt hääletab hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, lähevad  vabariigi presidendi erakorralised valimised 14 päeva jooksul riigikokku tagasi. Kui ka siis presidenti valitud ei saa, saab seaduse mängumaa otsa, ehk enam seaduses ei öelda, mida edasi teha. Olukorda võib tõlgendada nii, et siis lähevad valimised uuesti valimiskokku. Kuid sel puhul pole kindlasti liig rääkida Eesti jõudmisest tõsisesse põhiseaduslikku kriisi, mis taaskord räägib vajadusest anda presidendivalimised rahva kätte.

5 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...