Reaalkooli direktor: me tahame olla maailmale parim kool!

"Ma arvan, et pingutama õppimise oskus on elus väga oluline. Olümpiavõitjaks ei saa ju ka keegi nii, et ei pinguta," lausub Talllinna Reaalkooli direktor Ene Saar, kelle juhitavas koolis õpetatakse lastele näiteks programmeerimist, ent samas on loobutud hinnete panemisest. "Oluline on teada saada, kus on midagi puudu, et siis saaks hakata asja edasi arendama. Sel juhul ei teki lastel ka omavahelist konkurentsi, et üks on viieline ja teine kaheline."

Pilt: Svetlana Aleksejeva
Intervjuu Haridus

Reaalkooli direktor: me tahame olla maailmale parim kool!

Kairi Ervald

"Ma arvan, et pingutama õppimise oskus on elus väga oluline. Olümpiavõitjaks ei saa ju ka keegi nii, et ei pinguta," lausub Talllinna Reaalkooli direktor Ene Saar, kelle juhitavas koolis õpetatakse lastele näiteks programmeerimist, ent samas on loobutud hinnete panemisest. "Oluline on teada saada, kus on midagi puudu, et siis saaks hakata asja edasi arendama. Sel juhul ei teki lastel ka omavahelist konkurentsi, et üks on viieline ja teine kaheline."

Teie juhitavas koolis ei panda enam hindeid. See on omamoodi paradoks – Reaalkooli pääsemiseks tuleb läbida konkurss, kus lapsi hinnatakse, pärast sissesaamist võib aga õpilane mitu aastat nautida üsna hinnete- ehk stressivaba õppimist.


Alustasime kaheksa aastat tagasi sellega, et esimeses neljas klassis hindeid ei panda. Kui aga mõelda aastatetaguse aja peale, siis kui laps sai koolis kolme ja seda ei seletatud lahti, jäi talle täiesti arusaamatuks, mida see hinne tähendas. Küsimus on, kas selline asi viib edasi – sest kui ma ei tea, mida ma ei tea, ei oska ma ennast ka parandada. Oluline on ikka õpilast aidata ja seletada, kus tal midagi arusaamatuks jäi.


Kui seda süsteemi ellu viia, peaks see kindlasti olema enne koolis väga hästi läbi mõeldud. See, kuidas anda lapsevanemale tagasisidet, ja mismoodi õpetaja üldse seda teeb, on oluline. Ka seda, kuidas laps ise püstitab eesmärke ja kuidas ta teeb seda koos vanemaga, on vaja tegelikult õpetada.


Kas hindamine ongi üldiselt see, mis lapsele kõige enam stressi tekitab? Aga kuidas te siis tagasisidet annate?


Mina nimetaksin seda mitte kujundavaks, vaid õppimist toetavaks hindamiseks, mis aitab õpilastel oluliselt rohkem pinget maha võtta. Sel juhul ei teki nii-öelda hindehirmu. See, et laps, õpetaja ja ka lapsevanem saaks aru, et kõik kokku on teekond, mida ei saa alustada alles kaheksandast klassist, vaid tuleb alustada juba esimesest, nõuab nii vanemate kui ka õpetajate harimist. Oluline on teada saada, kuskohas mul on puudujääk, sest siis saan seda lünka kõrvaldama asuda. Sel juhul ei tekiks lastel ka omavahelist konkurentsi, et see on viieline ja see kaheline.


Mingil hetkel tuleb aga endalt siiski küsida, mis on minu tase, sest hariduses on ju kehtestatud mingid standardid. Ent tasemetöidki  ei pea alati numbriga hindama, võiks panna kas või punkte, sest eesmärk on mõõta ka õpioskusi. Lapsed peavad  õppima vastutama, me ei tohi alati tahta nende eest kõike ära otsustada. Hinnete maailma mõtteviisi muutumiseni on veel väga pikk tee käia, sest ka näiteks kuuenda klassi lõpuks peaks ikkagi hinde panema, see on seadusega reguleeritud. Oluline on, kuidas õpilane oma motivatsiooni leiab ja mismoodi ta õpib seda sõnastama.


Kuidas siis tekitada õpilases motivatsiooni ja vähendada koolistressi?


Eesmärkide püstitamise kohta võin tuua hea näite. Üks meie kooli õpilane istus oma töö taga ja ei osanud kuidagi vastust kirjutada. Kui õpetaja küsis, mis siis juhtus, et sa ei oska, ja millise eesmärgi sa selleks nädalaks omale püstitad, vastas õpilane: ma soovisin, et õpetaja oleks õnnelik, aga ma ei tea, kas ma saan teha teid  õnnelikuks. Õpetaja mõtles natukene ja ütles, et said küll. Kui me käisime suusamäel, siis sa kukkusid seal päris palju, aga ei virisenud mitte ühtegi korda, seega tegid mind küll õnnelikuks. Siit näeme, et tegelikult pole lapse eesmärk saada näiteks 25 punkti matemaatikas. Välised ja sisemised motivaatorid on erinevad.


Praegu ju arutatakse, mis on tegelikult need 21. sajandi oskused, mida me lapsele koolist kaasa andma peaks. Tihti öeldakse, et lapsed ei oska kooli lõpetades seda või teist, aga me peame küsima, et miks nad ei oska. Seda teekonda peame käima  üheskoos.


Lapse stressitaset mõjutab näiteks ka see, kui vanematel on kiire. Või ka see, kust saadakse igapäevased visuaalsed kontaktid. On need hüppavad ja kargavad pildid või rahulikud. Kas me teeme nutiseadmes kiiresti ja kogu aeg palju klikke või õpime end ka  rutiinselt pingutama, näiteks istume ja loeme pool tundi.


Ma arvan, et pingutama õppimise oskus on elus väga oluline, ka olümpiavõitjaks ei saa keegi, kes ei pinguta.


Milliseid suuremaid uuendusi olete Reaalkoolis veel ette võtnud?


Kindlasti oleme edasi arendanud igasuguseid praktilisi tegevusi. Me teame, et aju töötab tegelikult väga erinevatel tasanditel. Oluline on see, et teoreetiline tegevus saaks kohe ka praktikas läbi tehtud.


Uuendusena võiks välja tuua ka R-õppe meie algkoolis, mis on unikaalne. See tähendab, et algklassilastele õpetavad vanemate klasside õpetajad eri aineid – loogikat, robootikat ja programmeerimist, ka majandust. See arendab lastel mitmesuguseid oskusi. Kogu aine lõpeb aga algkoolis nn leiutajate päevaga, kus vanemate klasside õpilased käivad ka töid hindamas, ja vahel haaratakse nende projektidega kaasa vanemad.


Me püüame olla suur digiriik – kuidas teie e-kooli arendate?


Uudsena võiks välja tuua veel selle, et oleme alustanud kõikidele kolmandatele klassidele programmeerimisõpetuse andmisega. Kaks aastat tagasi nägime Londonis infotehnoloogia messil, kuidas Suurbritannia pakkus väga eufooriliselt välja, et kõik suuremate koolide algklassid võiksid sellega alustada. Mõtlesime, et kui nemad suudavad, siis võiks ka meie proovida. Nüüdseks on meil esimene proov kolmandates klassides tehtud. Seal tunnis on kohal nii IT inimene kui ka klassiõpetaja, lapsed saavad vastavalt oma eale eri asju lõimida – keelt, muusikat jne.


Just sellest projektist pärineb huvitav tagasiside – nimelt ütles üks kolmanda klassi tüdruk, et pärast seda tundi on neil isaga kodus õhtuti ühine tegevus.


Eestis on praegu väga suur robootikavaimustus, aga meie oleme  püüdnud siit edasi liikuda ja vaadata, kui palju tahaks lapsed ka  süvaprogrammeerimist teha. Nii saame nad juba praegu õigesse suunda juhtida. Kust need programmeerijad ja insenerid siis kasvavad, kui me ei alusta algusest! Näiteks ei suuda programmeerija eriti midagi teha, kui tal ei ole matemaatilist analüüsi all. Avastasin alles sel aastal, kui suur puudus on meil tegelikult analüütikutest. IT koosneb tegelikult ju väga erinevatest oskustest.


Tahate te oma teadmisi ka teiste Tallinna koolidega jagada?


Üks asi, mida me kindlasti väga ootame, on Reaalkooli juurdeehitus. Seal oleks reaal- ja loodusainete kompetentsikeskus, kus lapsed saaksid praktilist tegevust arendada, ja mitte ainult meie kooli õpilased, vaid ka teised. Me kõik teame, et paljud tehnilised vahendid on ülikallid ja ühele koolile oleks see liigne luksus. Kirjutasime koos nelja kooliga – meie kool, Südalinna kool, Kesklinna põhikool ja Jakob Westholmi gümnaasium – Innove projekti, et saaks kolme aasta jooksul teha ühiselt füüsika, keemia ja bioloogia praktilisi töid, aga ka vaadata, kuidas saaks veel tõhusamalt praktilisi tegevusi õpetada. See on unikaalne projekt ja ühtlasi meie panus hariduse edendamisse. Me tahame olla maailma jaoks parim kool!


Gustav Adolfi kool lõpetas sisseastumiskatsete tegemise, kas ka teil on see tulevikus kavas?


Gustav Adolfi gümnaasium pidas katsetest loobumise puhul ilmselt silmas sedagi, et ka Kalamaja piirkonna lapsed peavad  kuhugi mahtuma. Kui keegi maailmas leiutaks süsteemi, mis oleks tõesti õiglane ja hea, oleks tore. Aga kui meie ütleksime näiteks järgmisel aastal, et enam sisseastumiskatseid ei tee, ei lahendaks see probleemi. Teades eesti inimese nutikust, kujutan ette, et kui näiteks Pärnu maantee selle ja selle maja sissekirjutusega pääseb Reaalkooli, kirjutaksid paljud ennast sinna ühe päeva jooksul sisse ja sel juhul tekib ikkagi küsimus, kuidas me nad kõik kooli võtame. Mulle ka katsed ei meeldi, aga ma ei näe praegu ühtki  paremat lahendust. Samas ei tee me katsetel etteütlust ega küsi korrutustabelit, küll aga tahame näha lapse mõtlemist ja aru saada, kas ta oskaks ka näiteks rühmatööd teha. See, kui laps loeb  midagi valesti või hääldab teistmoodi, pole meile oluline.


Kas kõik lapsed peaksid pürgima paari-kolme kesklinna kooli ja mida peaks tegema, et vanematel ei tekiks sellist soovi?


Tegelikult peaks ju saama kõikidest koolidest hea hariduse. Aga paraku ei saa, ja minu meelest just sellega tegelema peakski. Kui minu lapsed kooli läksid, siis nii suurt vahet ei olnud. Minult on ka küsitud, et kas ma klooniksin Reaalkooli, kui saaksin, ja olen öelnud, et see on võimatu, sest iga kool on oma näoga.


 Teame ka, et kui on hea õpetajaga, siis suudab ta koostöös vanematega luua eelduse tublide õpilastega kasvamiseks.Ärme tulista nende pihta, kes midagi teevad, vaid vaatame, miks meil ei ole ühtlaselt häid ja tugevaid koole.


Me võime öelda, et Eestis on haruldaselt head PISA tulemused, aga kui harutame selle kooliti lahti, siis selgub, et igal pool ei ole need tulemused sugugi nii head. Tallinnas on probleem kindlasti ka see, et elanike arv kasvab ja koolikohti napib.


Mis tuleks Eestis hariduse vallas ära otsustada?


Kiiresti tuleks välja mõelda, mida teha, et head inimesed läheksid õpetajateks õppima. Soomes võeti ühel hetkel kätte ja määrati õpetajatele stipendium, sest saadi aru, et nii on vaja. Sellega tõmmati head inimesed kooli ja õpetajaamet muutus populaarseks.
Samas on olnud ka palju häid algatusi. Mulle väga meeldis, kui  põhikooli lastele tehti koos vanematega töövarju päevi, et näidata lastele eri elukutseid. Olen sellist asja ka Soomes näinud, see töötab hästi. Mõte on see, et tegelikult ei pea kõik lapsed üldse gümnaasiumiharidust saama. Ka "Tagasi kooli" videotunnid on huvitav algatus.


Viimase viie aasta jooksul on olnud väga lihtne kutsuda endale tundi ükskõik mis eluvaldkonna esindajaid, ja keegi neist ei küsi, mis raha ta selle eest saab. Erialaliidud pöörduvad ise kooli poole küsimusega, mis saab edasi, sest tööjõuturul on inimesi puudu ja aina vähemaks neid jääb. On hakatud mõtlema, mida saaks koos ära teha, et tulevikuski oleks töötajaid.


Kui palju on erispetsialistidele raha juurde andmine kooli aidanud?


Sellest on kindlasti väga palju kasu olnud. Meie võtsime just äsja tööle veel kaks täiskohaga psühholoogi, sest senine hakkas sügisel kooli olukorda kaardistama ja leidis, et kuna meil on suur kool, siis on ka psühholooge juurde vaja. Veel oleme pidanud mõtlema sellele, kuidas aidata andekaid. Sellise asjaga Eestis veel väga palju ei tegelda.


Vaatasin just hiljuti, et Innove teeb uut uuringut, ja kui sellesse süvenesin, sain teada, et põhimõtteliselt küsitakse koolidelt HEV laste ja nõrkade laste kohta. Tegelikult vajavad just andekad ja tublid lapsed toetamist ja tähelepanu, ja meie kool otsib inimest, kes sellega tegeleks. Sellise inimese leidmine pole aga kindlasti lihtne.


Tekkimas on olukord, kus koolidel on küll rohkem raha erialaspetsialistide palkamiseks, aga neid, kes oleksid pädevad sellel kohal töötama, ei ole, vähemalt on neid väga raske leida.

 

 

 

Palgatõus aitab ka õpetajate väärtust tõsta


Õpetajate tänavu keskmiselt 1380 euroni kerkiv palk on õigustatud, sest nende töökoormus kasvab pidevalt, leiab Ene Saar.
"On väga positiivne, et palk tõuseb, sest ka õpetaja töökoormus on kasvanud, seda ei saa enam võrrelda paari-kümne aasta tagusega," selgitas direktor. "Kui näiteks mõelda, et õpetaja peab igal aastal läbi viima arenguvestluse 38 õpilasega, siis on selge, et seda ei saa ära teha 15 minutiga. Kui ma tahan, et vestlus oleks kvaliteetne, tähendab see igaühega vähemalt tunniajast kohtumist ja seega peaaegu 40 lisatundi õpetajale. Ma usun, et palgatõus aitab kaasa ka õpetaja väärtuse tõstmisele," lausus Saar. "Praegu on ootused õpetajatele pidevalt kasvanud ja kui soovime, et koolis tehakse ka kujundavat hindamist ja me ehitame õpilase arengut kaasavat haridust, siis õpetaja ei saa lihtsalt tööle hinnet panna ja punkt. Ma arvan, et tegelikult ei lahenda ka palgatõus kõiki probleeme, meil peab olema üleüldse rohkem inimesi."

 

 

 

Taani haridus jälgib, et keegi ei jääks hammasrataste vahele

 

Ene Saare sõnul peame me kõik aru saama, et vabadus tähendab tegelikult kokkuleppeid. "Kas on olemas vabakasvatus või hoopis kasvatamatus?" arutleb ta.

"Peame ka lapsevanematena ennast kasvatama ja oma mõtteviisi muuta püüdma," ütleb Saar. "Selles, et mõtteviisi on raske muuta, mängib kindlasti oma rolli 50 aastat nõukogude võimu. Me kõik igatsesime väga vabadust, ja see ongi normaalne, aga tegelikult on vabadus ju ka korrastatud süsteemis toimimise viis. Võiks ka küsida, kas on olemas vabakasvatus või hoopis kasvatamatus. Tegelikult peavad meil kehtima kindlad kokkulepped, mis annaksid ka lastele vabama tegutsemisruumi. Sest kui lapsel neid kokkuleppeid ei ole, siis ei oska nad ka käituda."


Saare sõnul peaks haridus olema poliitikaülene. "Hiljuti nägin  Taanis haridusmudelit, kus tähelepanu oli pööratud sellele, et mitte keegi ei jääks hammasrataste vahele ja kõikidele oleks leitud koht. Ka seal on haridus mitmekesine, aga teatud asjades on nad kindlalt kokku leppinud – ja need on poliitikaülesed. Ka paljudele eeskuju pakkuv Soome on oma järjepidevuses hoidnud kinni põhiväärtustest, mida ei muudeta."


Saare sõnul peaks me Eestis kindlasti kokku leppima, milline on meie haridusstrateegia ja kuhu me soovime jõuda. "Samuti peaks olema kokku lepitud IT alase hariduse ühtsus. Praegu üritatakse tükikesi kokku korjata, aga oleks vaja teada, kuhu me oma digipädevusega liigume."

Laadimine...Laadimine...