SIIRI SISASK: Tahan hakata vaesusega võitlema

"Igaüks tahab olla armastatud, tahab olla tähele pandud,"  lausub äsja 50-aastaseks saanud lauljanna Siiri Sisask, kelle sõnul hakkavad näiteks noored hulkuma, kui nad seda kõike kodust ei saa. "Aga me kohtleme ka oma eakaid ebaväärikalt," leiab Sisask, kelle loodud MTÜ Saagu Valgus uus hiiglaslik eesmärk on aga hakata koos teadlaste abiga vähendama Eestis vaesust.

Pilt: Albert Truuväärt

SIIRI SISASK: Tahan hakata vaesusega võitlema

Ivo Karlep

"Igaüks tahab olla armastatud, tahab olla tähele pandud,"  lausub äsja 50-aastaseks saanud lauljanna Siiri Sisask, kelle sõnul hakkavad näiteks noored hulkuma, kui nad seda kõike kodust ei saa. "Aga me kohtleme ka oma eakaid ebaväärikalt," leiab Sisask, kelle loodud MTÜ Saagu Valgus uus hiiglaslik eesmärk on aga hakata koos teadlaste abiga vähendama Eestis vaesust.

Millal tundsite esimest korda, et aitab teiste kirjutatud laulude laulmisest, peab ise hakkama neid tegema?


Minu tee muusikasse algas lapsepõlves ja oma looming tuli ka kohe. Algul siis lihtsate viisijupikeste näol, viisikesed pöörlesid mul peas kogu aeg.


Minu ema ja isa polnud väga väljapaistvalt musikaalsed, ema siiski mängis akordionit. Isa läks meie juurest ära, kui olin nelja-aastane. Mäletan temast ainult nii palju, et ükskord vana-aasta õhtul tuli ta meie, laste poole ühte naljalaulu esitades, endal nuga hammaste vahel.


Aga vend Urmase eeskujul hakkasin ka mina päris väikese pätakana klaverit mängima. Meil oli kodus tiibklaver. Urmas käis muusikakoolis, kui mina esimesi akorde proovisin. Esimesed omaloomingulised palad sündisid mul juba 7-8-aastaselt. Muusika on alati minu sees elanud.


Nende lauludeni, mis ma hiljem kirjutasin, on aga tee olnud küllaltki pikk. Olen pidanud enda kehtestamise nimel ikka päris ussikeerdkäike tegema oma õunakoore all. Pealesurutud muusikat olen ju ka teinud, mis seal salata. Need kontserdid, kus ma saan teha üksi oma laule klaveriga, on palju loomulikumad, kui igasugused kokku miksitud lood. Üksi klaveri taga – seal olen ikka mina ise.


Olete andekas mitmel alal, ka teie maalinäitusi on olnud mitmel pool. Kas see harrastus kestab edasi?


Jah, juba koolis olin joonistamise alal tugev. Mul oli väga hea õpetaja Leida Väli, kes oli ise väga hea kunstnik. Tema juhendamisel me voolisime nahka, tegime nahkehistööd, ta andis edasi igasuguseid uuendusi, mis tol ajal olid, kuni tekstiilikunstini välja. Nii see maaliharrastus alguse sai ja kestab siiamaani. Minu emapoolne vanaema on olnud harrastusmaalikunstnik. Ja ema joonistab väga hästi. Oma aja võtmine, mediteerimine loomise vormis – see on mulle väga südamelähedane.


Miks pakkus legendaarne filmilavastaja Leida Laius just teile  osa filmis "Naerata ometi"? Kas lastekodutüdruk Siiri, kelleks kehastusite, on teile mingil moel ka  hingesugulane?


Ma olin enne mänginud "Karoliine hõbelõngas" ja lugenud Arabella häält peale selles kuulsa mereröövlitütre filmis. Kusjuures mõlemal korral sattusin ma pooljuhuslikult Tallinnfilmi uksest sisse. Ei olnud nii, et üks asi viis teiseni. Ja kust mujalt siis Leida Laius mind ikka leidis kui mitte Tallinnfilmist. See on saatus. "Karoliinest" võeti mind kohe järgmisse filmi. Leidale oli tähtis, et ma olen musikaalne. Et mängin kitarri.  Seda sai ta filmis ära kasutada.


Mis puutub filmi-Siiri tõsiseltvõetavusse, siis peab ütlema, et meiega tehti ikka päris korralikku eeltööd. Filmimise eelsed kõnelused lavastajaga olid ikka väga pikad ja väsitavad. Teisest küljest – ka operaator Arvo Iho ja kogu see meeskond, kes meie ümber oli – kuidas nad meid, lapsi, sellesse vajalikku psühholoogilisse seisundisse said! Sellele eelnes väga teadlik töö, et kõik kukuks usutav välja. Tookord, kui filmiti laulmist, olime enne seda juba tund aega laulnud ja möllanud, enne kui läks filmimiseks. Me olime juba nii selle sees, et oli vaja ainult kaamera käima panna ja asi üles võtta.


Seda, kas ma tundsin erilist hingesugulust peategelasega, keegi ei küsinud minu käest. Ja ei nõutud ka, et ma midagi mängima peaks. Kõik oli nii, nagu oli.


Aga olete te hiljem mõelnud neile lastele, kes on millestki tähtsast ilma jäänud, nagu oma kodu? Kas MTÜ Saagu Valgus sündis ka soovist aidata hädas lapsi?


Mittetulundusühing Saagu Valgus sündis 1989. aastal, kui Eesti koolides oli pime aeg ehk 80% klassiruumidest oli alavalgustatud. Mina kuulsin sellest täiesti juhuslikult. Üks inspektor rääkis raadios, kuidas see rikub laste silmanägemist ja et olukord on täiesti katastroofiline. Mäletasin ka oma koolist, kuidas mulle tuli tihti peale uimasus ja ma ei suutnud enam midagi tähele panna. Sellel oli puuduliku valgusega otsene seos. Ja esimene kool, kellele meie MTÜ abi andis, oligi mu oma endine kool,,sellele järgnesid juba teised. Ma ju elasin seal internaatkoolis, ainult nädalavahetusel käisin kodus. Nüüd arvan, et meil pole enam mitte ühtegi kooli, kus alavalgustamine oleks probleemiks.


Peale valgustuse olid koolides ju ka teised mured? Kõik lagunes…


Järgmine teema oli see, et koolid jäid üheksakümnendate alguses ilma oma puhkpillidest. Igasugused väärismetallidest asjad lendasid kuhugi vagunisse, et need saaks metalliks ümber sulatada. Selle tõttu ka kadus puhkpilliorkestrite järjepidevus meie koolides. Ähvardas kaduda üks meie traditsioon. Siis me püüdsime neid pille tagasi saada. Tegime heategevuskontserte ja kutsusime üles soetama koolidele puhkpille, mitte neid metalliks andma. Seda teeme siiani.


Asi läks nii kaugele välja, et kui ma olin juba riigikogu liige, olime Brüsselis NATO peakorteris. Olin siis riigikaitsekomisjoni liige ja NATO ühingu liige ning püüdsin saada ka NATO käest kasutatud puhkpille Eesti koolidele. Kujutage ette meie koolipoissi – ta võib olla ka paras võrukael või kaak, aga kui ta saab proovida mängida sõjaväe puhkpilliga, vaadata, mis häält see teeb, siis on see tema jaoks midagi erilist. Aga selle asja laitsid meie oma Eesti ametnikud maha! Nad arvasid, et pole ilus teiste vanu asju meie koolides kasutada, sest mida meist võidakse Brüsselis arvata! Aga ma küsin vastu: miks meil siis on relvastuses kasutatud tankid ja teised soomusmasinad? Neid sobib küll siia tuua! Kusjuures NATO inimesed olid ise nii vaimustuses, et tuntakse huvi nende puhkpillide vastu.


Küll on naeruväärne see meie eestlaste mure, et kas me võime jääda naerualuseks. Eestlane ei julge lõpuks rääkida, et tal üldse millessegi mingi usk on – et ta tahaks mida ära teha või oma poliitilisi veendumusi avaldada. Ma ei saa aru, kuidas võib elada pidevas kartuses. Kelle ees me siis kardame naeruväärseks jääda?


On teil olnud ka muusikalisi eeskujusid? Paistab, et moevoolud teid eriti ei kõiguta, olete selleks liiga omanäoline.


Laulmises on ikka enda stiil, aga muusika loomisel olen kindlasti saanud mõjutusi ümbritsevast. Mu vanem vennake korjas lilli ja seeni metsast ning müüs neid Balti jaama turul. Ta ajas sellega üsna head raha kokku. Rahaga pole meil kunagi väga lahe olnud, ema üksi kasvatas nelja last. Aga vend kogus oma teenitud raha kokku ja ostis magnetofoni. Mina sain siis väikese pätakana seitsmekümnendatel kuulata Pink Floydi, Genesist, kui ise tahtsin. See kõik on minu muusikalist maitset väga palju mõjutanud. Pink Floyd on nagu minu sisse kasvanud. Nii ka teised progerokki viljelevad bändid.


No biitlid on minu jaoks juba natuke lihtsakoeline muusika, kolme-nelja tuuri lood, mis ei tekitanud sädet. Muidugi, John Lennon ja asjad, mida ta tegi hiljem, on mind ikka puudutanud. Ka tema vaim lendas kõrgelt.


Kas laulu kirjutades tuleb enne pähe mingi viisijupp või on kummitama jäänud mõned luuleread, mis vajaksid viisistamist?


See on nii ja naa. Ma ei ole muusikat koolis õppinud, ei tunne nooti, aga ma teen kõike kuulmise järgi. See on asi, millega ma eputada muidugi ei taha.


Kui koolis oli laulmise tund, siis õpetaja laulis korra ette ja mina laulsin kohe järgi. Ja õpetaja eeldaski, et ma tunnen nooti. Ka kooris sain kõik partiid selgeks nii, et õppisin õpetaja ettelaulmise järgi kohe viisijupid selgeks.


Estonia teatri etenduses "Sugar" pidin partituuri ära õppima koos klaverisaatega. Siis imestati, et kuidas ma nii kiiresti õpin. Mul on nagu mingi süsteem peas, olen harjunud sellega töötama ja meelde jätma ilma noote vaatamata.


Ma olen paar korda proovinud nooti õppida. Kord kirjutati noodid tahvlile ja oli vaja tehnilist poolt pähe õppida, aga siis tuli mulle  millegipärast alati uni peale. Aivar Mäe püüdis Vitamiinis laulmise ajal mulle noodid selgeks õpetada, ja siis ma ka jäin teda kuulates laua taga magama.


Viimati rabas üldsust kaks teadet. Esiteks, et kandideerite EKRE ridades riigikokku, ja seejärel, et loobusite sellest, kuna nad ei neelanud alla teie vaateid samasooliste kooselu lubatavuse suhtes. Miks tekkis huvi veel kord poliitikasse tulla?


Miks poliitika? Olen aastate jooksul pakkunud palju asja välja kõikidele erakondadele, et mida võiks teha näiteks noorte ja laste vallas. Seda eriti vaesematele peredele ja neile, kes ka praegu tänaval on. Me vist ei saagi ju öelda, et nad kõik on vaestest peredest. Aga nad on tänavatel ja neil on kadunud mõõdutunne, piir teatud asjade hindamisel.


Samas ma ei usu, et ükski noor tahaks olla kasimatus olukorras. See tänaval olek võib olla ka protest kasimatuse vastu. Igaüks tahab olla armastatud, olla tähele pandud. Kui nad seda ei saa, siis nad hakkavad hulkuma. Ja ma olen teinud ettepanekuid, kuidas seda murda, aga keegi pole tahtnud mind selles asjas aidata. Ma saan aru, et see on päris suur töö. Mul on ka konkreetsed ettepanekud nende kinnipandud koolide osas, et mida võiks neis tegema hakata. Need hooned tiksuvad praegu nullkäigul, samas kui noortel pole kusagil koos käia. Sinna võiks rajada heas mõttes erikoolid, kus noored omandaks igasuguseid oskusi.


Teil on nii poliitika tegemise kui ka riigikogu liikme kogemus Res Publica ehk hilisema IRL-i ajast.  Miks teie teed lahku läksid?


Kuidas ma ootasin, et  Res Publica noored mehed mind ära kuulaks! Nad ei teinud seda kordagi. Äraostmatud, kes hiljem osutusid  äraostetavateks. Aga üldine elu seadus on minu meelest selline: kui sul ikka sisu taga pole, ega sa siis kaua mingist asjast rääkida ei saa. Res Publica peamine viga oli ikkagi nahaalne teistest inimestest üle sõitmine.


Poliitikasse ja Res Publicasse sattusite tänu kadunud dirigent Tarmo Leinatammele?


Tegin Tarmo Leinatammega "Evita" etendust ja Tarmo pani tõesti ette poliitikasse tulla. Ja nüüd ma pean rääkima ära ühe asja. Mul tekkis enne esietendust häälepaelale verevalum, mul polnud ka dublanti. Seal muusikalis on palju kõrgeid noote. Kuidas ma kõikide tol ajal vastu puhunud tuulte kiuste sealt välja ujusin,  paneb mind nüüd tagantjärele küll ennast kiitma. See oli nagu tippsport. Mul oli neli arsti seal lava taga, kes mind tohterdasid. Ma tegin need etendused kõik ilusti ära, ja oh imet, iga etendusega läks hääl veel paremaks.


Mis oli aga teie omaaegne suurim kordaminek poliitikas?


Inimestele, kes küüditati Siberisse ja kes tulid sealt tagasi, maksti Eestis eripensione, aga kahjuks nende lastele mitte. Olgugi et neist paljud olid ka Siberis sündinud, samamoodi kannatanud, nälga ja külma nagu nende vanemad. Ja minu ettepanek tõi ka nendele inimestele selle lisatasu. Ühel hommikul tuli põhiseaduse komisjoni esimees minu juurde ja ütles: tead, sain sulle see 10 miljonit. Aga mis mõttes mulle? See oleks vaja olnud ammu ära teha.  Iga väike asi, mis paneb inimesed end väärikamalt tundma, mõjutab kogu maailma nende inimeste ümber.


Või võtame teise asja, mis õnnestus ära teha. Tookord oli väga suur probleem, et noored lõhkusid kogu maal bussipeatusi. Noortekeskusteks anti tavaliselt mingi viimane urgas, kuhu kuhjati vana mööblit ja mõni üksik arvuti. Mulle meenus siis, kuidas nooruspõlves käisime Tõnu Trubetsky ja punkar Villuga koos ning tegime bändi. Oli improviseeritud trumm – üks vana sirgeks tõmmatud barett, mida taoti trummipulkadega. Ja siis hakkasin võitlema selle eest, et noortekeskustes oleksid pillid, see oli siis see nn kommiraha, mida saadikud võisid jagada. Harju- ja Raplamaa maakondade noortekeskused said endale muusikainstrumente.


Ma pean siiani väga oluliseks anda noortele võimalus pilli mängida. Üks teeb sõnad, teine muusika, kolmas esineb ja neljas kuulab. Kõigil on huvitav… Käisin ka toona haridusministri jutul, et teha seda üle Eesti. Aga ta ei võtnud tuld.


Olete midagi oma poliitilises minevikus kahetsenud ka?


Näiteks piiriküsimused ja setude probleem. Kui ma hiljem filmis Taarkat mängisin ja kohtusin Setumaa inimestega, sain aru, et sellise piirileppe poolt hääletamine oli viga. Nende maa on nüüd poolitatud piiriga ja selleks, et käia isa-ema haual, peavad nad viisa võtma. See väike tükk Setumaad – oleks pidanud proovima saada diplomaatilisel teel tagasi.


Kuidas seda diplomaatiat on üldse aetud, seda näeme täna Narvas. Me ei võta osa Eestimaast üldse nii nagu ülejäänut, jätame ühe osa sellest välja. Kui püüdsin oma mittetulundusühinguga Saagu Valgus parandada Narva koolide olukorda klassitubade valgustamisel, siis oldi sellele vastu. Leiti, et meil ei ole vaja Narvaga tegeleda. Me ei lähe sinna. Arvati isegi, te see võib mõjuda halvasti kogu kampaaniale. Ma pidin ikka väga palju vaeva nägema, et ka mõned Narva koolid kaasa haarata.


Milliseid probleeme peaksid poliitikud lahendama nüüd ja kohe?


On öeldud, et me kohtleme ebaväärikalt oma pensionäre. Ka OECD on sellele tähelepanu juhtinud. Kui vana inimene jääb üksi, siis puudub tal ju võimalus isegi oma korterikulud kinni maksta. See ei ole normaalne olukord. Söögiks siis raha üle ei jäägi. Midagi tuleb ette võtta. Ei saa muidugi kohe tõsta pensione kahekordseks, aga selline olukord ei tohi jätkuda. Näitleja Leida Rammo rääkis  väga ilusti, et see raha, mis praegu maksuvabalt Eestist välja viiakse, võiks ikka poolenisti minna meie pensionäridele.


Selline parempoolne radikaalne suhtumine Eesti inimestesse, lausa dogmaatiline, mida õhutab ka meie press, ei vii minu meelest üldse meid edasi.


Ma olen mõelnud ka sellele, kas ma olen ise vasakpoolne, et kipun kõiki aitama. Ei ole ma ju mingi sots hingelt. Olen alati mõelnud, kuidas ma ise hakkama saan. Agas samas tunneb süda kaasa neile, kes pole elus nii hästi õnnestunud. Selge on see, et neid vaesemaid tuleb aidata ja peame leidma viisi, kuidas seda teha.


Sihtasutus Saagu Valgus muutub üle-eestiliseks ja me mõtleme ka  nendele inimestele, kes pole nii hästi hakkama saanud. Hakkame tegelema vaesuspiiril elavate inimeste muredega.


Tahate hakata vaesusega võitlema?


Minu meelest me peaksime mõtlema vaesuse ennetamisele. Kuidas üldse ennetada vaesust – seda, et mõni laps üldse tänavale satub. Ja kuidagi peaks olema võimalik seda tööd ka mõõta. Ametnikud saavad aru ainult numbrite keelest. Mul on hea meel, et saame teha koostööd oma ala tippudega tervise kaitse alal ning haarame kaasa ka Tartu ülikooli teadlased.


Kui teile antaks valida, kas haridus- või kultuuriministri portfell, siis mis esimesed kolm asja kohe ära teeksite?


Võtaksin kultuuriministri oma. Üks asi, mis tuleks ära teha, on autoritasude maksmine. Ma ei räägi praegu sellest kohtuasjast, mis käib riigi vastu laiatarbemuusika alal, aga klassikalise muusika autorite tasud peaksid olema palju suuremad. Laiatarbemuusika on üsna hästi tasustatud.


Ka meie koorijuhtide töötasu on imeväike. Võib öelda, et nad teevad peaaegu tasuta tööd. Kui laulupidu on meie sümbol ja uhkus, siis võiks natukene ka väärtustada kõige suurema vaeva nägijaid. Sama käib rahvatantsujuhtide kohta.


Sooviksin ka teatritesse suuremat kultuursust. Mõnikord on teatris käia lausa piinlik nende kõikide roppuste pärast, mis lavalt kostavad. Teater peaks aitama inimest ikka ülendada ja paremaks muuta. Aga kui sealt vaatab vastu labasus ja madalus, siis ma saan sealt nagu räpase kee kaela. Meie teatrite tase on käinud alla, seetõttu ei tahagi sinna enam minna. Ma arvan, et ma pole nende mõtetega üksi.


Kuidas Tallinn on viimaste aastate jooksul muutunud?


Linn on väga palju muutunud paremuse poole. Seda räägivad ka kõik minu välismaa tuttavad. Märgata on, et linn on muutunud tänapäevaseks ja moodsaks. Päris palju on rohelust, ja seda hoitakse. On suurlinna mulje, kuid ka hubasus on säilinud.
Meil on ikka fantastilisi alleesid, vaadake või Kaarli puiesteed...


Mis salapärane vägi see on, mis meid eestlasi siin maal kinni hoiab? Peeter Volkonski,  kuulsa laulu "Mis maa see on" sõnade autor, ainult küsib, aga ise ju ei vasta…


Seda vastust ju teavad kõik, kes lauluväljakule tulevad. Asi selles ongi, et peame seda aeg-ajalt üheskoos üle kordama. See on meie esiisade ja esiemade maa. Seda juurt, mis meid sellega seob, ei saa mitte keegi läbi lõigata. See keel, mida meie kõneleme, on siin kõlanud juba väga kaua. Tuhandeid aastaid.


See, et me üldse siin ilmas olemas oleme ja saame vabalt juttu rääkida, on kõik tänu meie esivanematele. Kuidas me siis lihtsalt lahkume ja lõikame selle juure läbi? Iga inimene hakkab ühel hetkel, kui ta muutub natukenegi teadlikumaks, otsima oma juuri. Nendest juurtest võivad selguda ka vastused meid painavatele küsimustele. Inimene, kes on mujale rännanud, olgugi tal seal perekond ja lapsed või palju raha, aga vaat seda kodutunnet ei asenda miski. Seepärast tullakse siia tagasi ja hingatakse sügavamalt sisse seda õhku, mis siin metsades ja soodes on veel rikkumata.

 

 

 

Aitab abivajajaid ja maalib


• Tuntud laulja ja helilooja Siiri Sisask on sündinud 21. septembril 1968 Raplas. Hiljuti tähistas ta seega oma 50. sünnipäeva. Ta õppis Vääna mõisa internaatkoolis, 1987. a lõpetas aga Tallinna 1. õhtukeskkooli.


• Sisask on teinud karjääri ka filmi- ja muusikalinäitlejana ning esinenud muusikaetendustes. Ta on kehastanud peaosalist, lastekodutüdrukut Siirit 1985. aasta filmis "Naerata ometi" ja nimosalist setu lauliku elust rääkivas 2008. aasta mängufilmis "Taarka".


• Oma lauljadebüüdi tegi Sisask 1985. aastal ETV muusikasaates "Kaks takti ette", esitades Raimond Valgre loomingut. Ta on laulnud paljude teiste heliloojate loodut. Tänaseks on ta keskendunud põhiliselt oma loomingu esitamisele.


• Sisask on löönud kaasa ka ansamblis Ruja. Ta on välja andnud mitmeid oma kirjutatud muusikaalbumeid. Üldtuntuks on saanud 2011. aasta üldlaulupeol ette kantud laul "Mis maa see on", mille sõnad on kirjutanud Peeter Volkonski.


• Ta on avaldanud ka luulet ja korraldanud oma maalide näitusi.


• Siiri Sisask on kuulunud Res Publica saadikuna riigikogusse 2003. aastal. Hiljuti soovis ta kandideerida EKRE ridades riigikokku, kuid loobus mõttest erimeelsuste tõttu samasooliste perede suhtes.


• Sisask on loonud mittetulundusühingu Saagu Valgus, mis kogub abivajajatele annetusi.

Laadimine...Laadimine...