TALLINNA PARIM LASTEKAITSJA: Mured saavad alguse laste kuulamata jätmisest

"Sellist suhtumist leidub tegelikult veel hästi palju, et mina sain ju samuti kodus peksa ja minust kasvas päris normaalne inimene," ütleb äsja Tallinna parimaks lastekaitsetöötajaks tunnistatud Marit Pauk, kelle sõnul on üks raskem osa  lastekaitsja töös panna vanemad laste muresid ära kuulama ning mõistma, et arm aitab enam kui hirm.

Pilt: Albert Truuväärt

TALLINNA PARIM LASTEKAITSJA: Mured saavad alguse laste kuulamata jätmisest

Kairi Ervald

"Sellist suhtumist leidub tegelikult veel hästi palju, et mina sain ju samuti kodus peksa ja minust kasvas päris normaalne inimene," ütleb äsja Tallinna parimaks lastekaitsetöötajaks tunnistatud Marit Pauk, kelle sõnul on üks raskem osa  lastekaitsja töös panna vanemad laste muresid ära kuulama ning mõistma, et arm aitab enam kui hirm.

Teie igapäevatöö on perede nõustamine, mis on eesti pereelus tihti valesti?

Minu põhiline eesmärk on aidata lapsi, aga lapsi saab aidata ainult nende perede kaudu. Puutun otseselt kokku pigem lapsevanematega ja lapse lähedastega, kelleks on vanaemad ja vanaisad. Tihti on vanemad oma probleemidega üle koormatud ja siis jäävad kahjuks lapse mured tahaplaanile. Ma püüan alati leida selle, mida konkreetsel perel vaja on. Kas mingit nõustamist või koolitust või proovida näiteks lapsele päevakeskuse teenust.

Millised on need perekonnad, kes teie juurde jõuavad?

Lastekaitsel ei ole tavaliselt tüüpklienti ja perekonnad on väga erinevad. Probleemid ei ole seotud vaesuse ega rikkusega. Ega ka sellega, kas peres on üks või kaks vanemat. Probleeme võib tulla ette igas perekonnas. Kuna ka inimeste ressursid on erinevad, siis ongi vaja leida palju eri variante, kuidas neid aidata. Aastatega on kindlasti kasvanud nende vanemate hulk, kes ei suuda oma hooldusõigust pärast lahutust ära jagada, see on praegu hästi suur kliendirühm. Kui ma 19 aastat tagasi selle tööga alustasin, siis ei olnud lahutavad vanemaid nii palju.

Mis on lastekaitsetöötaja töös kõige raskem?

Hästi keeruline, kui vanemad ei saa aru, et nemad peavad omalt poolt midagi muutma, et olukord paraneks ja lapse elu paremaks muutuks. On ka neid, kes tulevad ise lastekaitsesse abi otsima, nad on kõigega nõus ja valmis abi vastu võtma, isegi kui nende probleemid on hästi rasked. Oluline, et inimene ise oleks valmis koostööks. Kõige raskem on nende vanematega, kes eitavad oma probleeme, olgu selleks siis tervis või sõltuvus. Kui vanemad ei näe, et see takistab lapse elu ja arengut, siis seda vaadata on hästi raske ja nõuab palju energiat, et üritada panna inimest mõistma, et kodus peab midagi muutuma ja vanem on see, kes neid muutusi saab läbi viia.

Mis on kõige meeldivam?

Oleme õppinud rõõmustama väikeste asjade üle. Kui ühel lapsel läheb paremini, võiks seda juba pidada õnnestumiseks. Kindlasti peab arvestama, et suuremate muutuste läbiviimisega läheb kauem aega, aga ka pisikesed asjad on olulised, nagu näiteks see, kui laps, kes ei käinud koolis, hakkab seda tegema ja saab mõne hea hinde. Ka see on suur saavutus, kui mõni vanem on esialgu tundnud suurt hirmu lastekaitsetöötaja ees, aga pärast tuleb ja ütleb, et väga tore oli teiega jutustada ja ma tulen hea meelega veel.

Lastekaitsetöötaja kuvand on kahjuks siiamaani tegelikult see, et ta võtab lapsi kodust ära, aga see ei ole kunagi meie põhieesmärk.

Millised on tänapäeva Eesti laste mured?

Kõige suurem probleem on, et lapsi pole aega enam kuulata. Osalt seab piire ka rahaliste võimaluste vähesus. Vahel me küsime vanematelt, et mida te lapsega koos nädalavahetusel tegite, ja siis selgub, et laps istus kogu aeg arvutis ja televiisori ees, vanem aga tegeles lihtsalt oma asjadega. See, et me küsime vanematelt, et mida te lapsega koos tegite, tuleb liiga tihti vanematele üllatusena. Tegelikult ei maksa ju kõik raha, näiteks lapsega Kadrioru parki jalutama minemine. Samas on ka Stroomi rannas ilus park, miks mitte minna sinna jalutama ja mänguplatsile mängima. Tavaliselt jäävad vanemad pärast meie soovitusi mõttesse ja leiavad, et tõesti, nad pole lapsega koos väga ammu midagi teinud. Elu koosneb tegelikult lihtsatest asjadest, aga kui inimene ise on endaga puntras ja ei leia lahendusi, siis on hästi raske.

Nii et see, et lapsi ei kuulata, on üks suuremaid probleeme. Kui laps saab aru, et teda kodus ära ei kuulata või tal ei ole harjumust oma asjadest kodus rääkida, siis ta otsibki mingeid muid variante. Natuke suuremad lapsed otsivadki näiteks rohkem sõprade seltskonda ja lähevad kodust ära, sest sõprade keskel neid kuulatakse, kodus ei ole aga vanematel nende jaoks aega.

Tegelikult peaks ka vanemaid koolitama. Ei ole nii, et laps sünnib ja kohe osatakse kõike teha. See ei ole ju häbiasi, et inimesed küsivad abi. Näiteks hiljaaegu Tallinnas toimunud pilootprojekt on aidanud küll neid vanemaid, kellel on vähem vanemlikke oskusi. Nad saavad seal rühmades käies analüüsida olukordi ja õppida midagi uut. Seal saavad vanemad abi, sest tihti teevad inimesed ränki otsuseid olukorras, kus nad ei tea, kuidas toimida. Hästi tihti kuuleb ikka veel, et miks ma ei võiks last füüsiliselt karistada, kui minuga nii tehti. Sellist suhtumist kohtab tegelikult veel hästi palju, et mina sain ju samuti kodus peksa, aga minust kasvas päris normaalne inimene. Suhtumise muutumine võtab tegelikult hästi palju aega ja kui vanem ei oskagi midagi muud teha kui tutistada ja nurka panna, siis see võib olla lihtne lahendus, aga küsima peaks, mis see kõik lapsega teeb. Mida tunneb see laps, kui teda lüüakse? Aga vanemlikke oskusi on võimalik õppida.

Kas Eestis leidub veel tänavalapsi?

Klassikalisi termini järgi defineeritud "tänavalapsi" meil tõesti enam ei leidu, neid pole tegelikult enam aastaid. Kõikidel lastel on olemas kodu, kus nad saavad olla. Kas see kodu on hea või halb, on eraldi küsimus. Küsimus on ka, kas lastel on kodus kõik võimalused olemas, paraku see alati nii ei ole.

Mida arvate noortest, kes ei õpi ega tööta – millist ohtu see meie ühiskonnale kujutada võiks?

Koolikohustuse täitmine on jah, kahjuks probleemne, aga see hakkab tegelikult sealtsamast pihta, et vanemad ei märka oma laste vajadusi.

Tänapäeval on ka lapse jälgimine tehtud vanemate jaoks üpris lihtsaks, olemas on e-kooli võimalused ja see ei nõua ka suuri tehnilisi vahendeid. Kuid leidub vanemaid – teame neid päris palju –, kes kogu kooliaasta jooksul kordagi e-kooli varianti ei kasuta.

Tihti üritab siis õpetaja koduga kontakti võtta, aga on vanemaid, kes teevad näo, et kõik on korras ja laps ju hommikul kooli ikkagi läheb. See on üks koht, kus on väga raske vanematele selgitada, et olukord ei ole tegelikult hästi. See on märguanne, et kodus peab midagi muutuma.

Kindlasti leidub neid vanemaid, kes üritavad lapse jaoks kõike teha, aga teda aidata pole lihtsalt võimalik ja siis ongi mingisugustel põhjustel vaja laps erikooli saata või mingeid muid meetmeid kasutada. Enamasti hakkavad kõik asjad kodust pihta: kas on suhete pinnal midagi juhtunud või on tegemist ajapuudusega.

Kui palju on praegu neid juhtumeid, kus olete sunnitud lapse reaalselt perest eraldama?

Seadus ütleb, et lapse peab perest eraldama siis, kui tema tervis on reaalselt ohus. Kui on tegemist vanemaga, kes tarvitab regulaarselt narkootikume ja ei võta mitte midagi ette, et sellest kombest vabaneda, siis takistab see kõigi pereliikmete elu. Vanem ei saa sellisel juhul tööl käia, sest ta peab doosi jaoks raha saama, ja tavaliselt saab ta raha siis vargustega vms. Paljudel juhtudel jäetakse laps üksinda, sest vanema enda probleemid on esiplaanil ja vanem ei suuda enam hinnata lapse vajadusi.

On juhuseid, kus vanemad ei käi lapsega arsti juures, ja kui tuleb siiski välja, et laps vajab arstiabi, aga ei saa, siis peab kahjuks tõsiselt hakkama lahendusi kaaluma. Muidugi püüame enne lapse eraldamist pakkuda vanematele eri tugiteenuseid, et nad oma elu muudaks, aga kui kõik meie võimalused on ära pakutud ja on näha, et vanem ennast siiski kokku ei võta, tulebki kohtusse pöörduda.

Millega oma tööd tehes rohkem kokku puutute, alko- või narkoprobleemiga?

Kahjuks peab tõdema, et narkoprobleeme on väga palju ja narkomaanide arv on võrreldes varasema ajaga kasvanud. Tegemist võib olla ka täiesti tavalise perega, kus sellised probleemid esinevad, väliste tunnuste põhjal ei saa üldse midagi öelda. Kuna meiega teevad koostööd sünnitusmajade sotsiaaltöötajad, siis tihti saame juba sealt infot, et neile tuli selline rase, kes on ilmselgete narkotarvitamise tunnustega. Siis saame me kohe hakata perega tegelema.

Tänasel päeval on meil ka seda narkosõltuvuses ema võimalik aidata: näiteks on olemas metadooni asendusravi. Meil on noori emasid, kes hakkavad seal ravis juba raseduse ajal käima ja saavad oma metadooni, mis on küll samuti narkootikum, aga siiski aktsepteeritavam. Meil on ka näiteid, kus inimesed on sõltuvusest välja tulnud, mis ei ole väga tavapärane, aga see on täiesti võimalik ja ma olen seda oma praktikas näinud.

Milline oleks teie arvates ideaalne perevorm ja struktuur? Mida teha selleks, et lapsed oleksid kaitstud?

See, mida vanemad saaksid ise teha, oleks, et laste sünnid oleksid rohkem planeeritud, et ei oleks nii, et ups, juhtus. Mul on tunne, et inimväärtused hakkavad nagu natukene kaduma. Hästi palju on näiteid, kus vanemad põhimõtteliselt ei olegi koos elanud, aga siis sünnib laps ja selgub, et tegelikult me oleme nii erinevad inimesed ja ei tahagi koos elada. Siis saab selle pisikese lapse elu algus olema juba tülitsevate vanemate foonil. Siis ei ole ka vanematel selle lapse sünnist toredaid emotsioone ja seda, millised on lapse mälestused sellest elust, on ka raske öelda. Vanemad võiksid enne natukene mõelda ja planeerida. Ma tahaksin väga, et kõik lapsekesed oleksid perekonda oodatud ja planeeritud.

Oluline on ka, et vanemad jõuaksid oma eluga sinna etappi, kus nad on valmis laste eest vastutama, mitte see, et kõigepealt sünnib laps ja siis selgub, et oi, mul ei ole haridust ega elukutset ja tegelikult ei ole mul elukohta ega sissetulekut ka. Ma tahaksin, et see oleks teistpidi, et kõigepealt oleks elu korda sätitud ja siis sünnib laps.

 

Tallinna parima lastekaitsetöötaja tiitel tuli üllatusena

Marit Pauk ütleb, et talle oli väga positiivne üllatus, et lastekaitsjate tööd märgati.

"Minu isik tegelikult ei ole seal oluline, tore on see, et keegi meist selle tunnustuse sai," ütles ta. "Lastekaitsetöötajaid tunnustatakse juba kolmandat aastat järjest ja ma loodan, et see traditsioon jätkub ka edaspidi. Arvan tõesti, et see on suur tunnustus: tihti jäävad lastekaitsetöötajad silma ainult siis, kui midagi on halvasti."

Laadimine...Laadimine...