TIINA MÄGI: Kodudesse aheldatud pääsesid liikuma, see on geniaalne!

"Mind teeb väga kurvaks, et vanalinn on õhtuti pime ja külm. Need, kes on vanalinna elanikena kirjas, omavad siin vaid pinda," räägib Kodulinna maja perenaine ja vanalinna üks sümboleid Tiina Mägi, keda Tallinna linn soovib austada oma vapimärgiga. Mägi lisas, et tasuta ühistransport on geniaalne: "Paljud inimesed olid kodudesse aheldatud, sest sõit oli vahepeal tõesti kallis."

Pilt: Albert Truuväärt

TIINA MÄGI: Kodudesse aheldatud pääsesid liikuma, see on geniaalne!

Kai Maran, Oliver Õunmaa

"Mind teeb väga kurvaks, et vanalinn on õhtuti pime ja külm. Need, kes on vanalinna elanikena kirjas, omavad siin vaid pinda," räägib Kodulinna maja perenaine ja vanalinna üks sümboleid Tiina Mägi, keda Tallinna linn soovib austada oma vapimärgiga. Mägi lisas, et tasuta ühistransport on geniaalne: "Paljud inimesed olid kodudesse aheldatud, sest sõit oli vahepeal tõesti kallis."

Kuidas sai Lõuna-Eesti külatüdrukust aktiivne vanalinna eest võitleja?


Asi on ellusuhtumises. Minu vanavanemad olid isemoodi inimesed, nad mõtlesid väga edumeelselt. Ajalugu oma keerdkäikudega tuli neile mitmes mõttes väga vahele, suured asjad hävitas sõda tulekahjudega maani maha. Suured karjad läksid Tartu pommitamise aegu tuleroaks. Mäletan, kuidas meie väga suur kari ära põles mu oma silma all. Mul on see lõhn siiamaani ninas.
Aga vanavanemad ei muutunud iialgi kiuslikuks ega valelikuks. Sain kaasa põhimõtte, et kui asi tahab tegemist ja asjal on mõte, siis tuleb asi ära teha. Meil oli suur pere, terve kari onulapsi, mina, vanaisa ja vanaema. Ja vanaisal oli laste toitmisel tarvis midagi välja mõelda – tõi kaks kitse. Vaatas kitsi ja naeris, et on nagu loom ja pole ka, vaata eest või vaata takka. Halamisega ei saa elus edasi.


Peagi tähistame emadepäeva, mis on olnud aastaid ka Kodulinna majas tähtis päev.


Minu raudne arvamus, et oma ema on see, kelle tõttu me oleme maailmas võrdsed. Igaühele veeretab elu asju ette, mitte ühelgi meist pole ei vähem ega rohkem kui üks ema. Minu ema polnud üldse kange, vanaema oli aga nagu Krõõt – väga leebe, aga järele ei andnud. Kangus või jonnakus on tulnud üle põlve.


Kõik mu hilisemad tegemised on saanud tõuke lapsepõlvest. Näiteks seegi, et ma lausa füüsiliselt ei salli mahajäetud, katkist ja mittefunktsioneerivat maja. Kõik olulised asjad kantakse elus edasi. Näiteks meie kodukoha koolimaja tammeparkett, mille mälestuseks on ka siin Kodulinna majas tammeparkett põrandal.


Vanalinna ühe sümbolina seisate siin majade korrasoleku eest. Samas püsivad paljud vanalinna majad tühjana või suisa lagunevad, välismaa omanikud külastavad neid harva.  Kas erastamisega mindi liiga hoogu?


Mind teeb väga kurvaks, et vanalinn on õhtuti pime ja külm. Kes tegelikult on vanalinna elanikud ja palju neid üldse on? Statistika on üks, tegelikkus teine. Korraldasime vahepeal vanalinna elanikele emadepäeva üritusi, kuid lõpuks polnud enam kedagi kutsuda, sest kõik olid saksa, inglise või uuemal ajal ka türgi nimedega inimesed, kes vanalinnas päriselt ei ela. Tegelikult omavad need, kes on siin elanikena kirjas, vaid pinda, aga nad pole elanikud. Aga kes siin elavad, neil pole pinda. Need asjad on üksjagu sassis. Meeletult suur hulk pinda on nende inimeste valduses, kes tegelikult pole eestlased või eestimaalased.


Eraomanik polegi alati parim lahendus, kõik sõltub tema hoolivusest?


Loomulikult on üks asi omanik ja ajalooline peremees ja teine asi juhus. Rutu tänaval on maja, kus elas üksinda üks vanaonu, kes veel 94-aastaselt parandas ise oma korstent. Ta kirjutas oma kahele lapselapsele vihikutesse tõlkeid saksakeelsetest reisikirjadest. Lapsi oli tal kolm, kuid viie aasta jooksul ei näinud ma neist seal kedagi. Kui ta suri, hakati aga vara pärast kaklema, järsku ilmusid nad kõik välja. Kuna onu enam polnud, siis lapselapsed põletasid kõigepealt ära neile tõlgitud vihikud, mida oli virnades, ja siis kõik muu. Kodulinna maja valvelauas on üks kummut ja kolm valget tooli. Tõin need sealt ära enne, kui ka need jõuti ära põletada. Kas maja neile tagastamine olnuks väga hea mõte? Aga kui need lapselapsed oleksid lugenud neid vihikuid, oleks see ju olnud priima, kui nad elanuks oma vanaisa pisikeses majakeses. Kuid see maja läks müüki. Siiani on tühi, aga statistikas justkui elanikuga korter.


Mida on võimalik teha, et vanalinnast ei saaks vaid turistilõksu? Näiteks Veneetsia üritab liigseid turiste juba tõrjuda, kuna see mõjub kohalikule elule halvasti.


Ma elan ise lõksu keskel Toompeal ja tean sellepärast väga hästi, kuidas peaks asjad ümber korraldama. Praegu pole võimalik vabalt mööda Pikka jalga liikuda, sest marsruudid näevad ette, et bussid jäävad Kuberneri aia taha seisma. Turismigrupid käivad Toompeal tiiru ära ja lähevad siis Pikast jalast alla. Aga annaks ka niimoodi teha, et ühed grupid läheksid Pikast jalast, teised Patkulist, kolmandad Lühikesest jalast ja neljandad läbi Kuberneri aia Kiek in de Köki juurest. Kõike annaks teha. Ei ole vaja külaliste hulgikarjatamist.


Mida võtta ette öiste pidutsejatega vanalinnas? Kas vanalinna lagastamisega tuleb leppida?


Kui puhkes suur kisa vanalinna lärmi ja hommikuste oksejõgede pärast, siis pakuti lahendusena asutuste varem sulgemist. Aga kes Tallinna linnas ringi liigub, näeb, et küsimus on ka selles, mida külalisel siin õhtul õigupoolest teha on. Oluline on avada rohkem muid uksi, kõik ei pea alati olema seotud viinaklaasiga. Miks ei võiks olla siin ja seal tantsusaalid! Missugune tegevusmaa oleks meie käsitööpoodidele, kui nad teeks ühe nurgakese õppetooliks. Tuleb näiteks X riigi minister, proua kaasas, ja too saab hiljem eputada, et näe, mul on Eesti kindad ja ma oskan nüüd ka kindasõrme kududa!


Kuidas üldse sündis Kodulinna liikumine, mis kaasas tuhandeid noori tasuta vanalinna heaks tööd tegema?


Kodulinna liikumine sündis aastast 1975. Kokku saime nii, et kuskil sai välja hõigatud, et tööpäev on sel ja sel päeval, saame kokku seal ja seal. Info levis ilma nutitelefoni, interneti jm asjadeta suust suhu. Ajendiks oli töö. Televisiooni noortesaadetest viskaime selle idee välja telelehte. Ja edasi liikus see suust suhu, nii et neil tööpühapühapäevadel hakkas tulema vahel üle kahesaja noore pubeka. Millegagi ei meelitatud, tuldi tegema musta tööd.


Kas oli siis oma loosung ka, nagu näiteks teeme vanalinna puhtaks?


Ega meil polnud koristajate organisatsioon! Me tegelesime vanalinnaga, alati olid kambas ka spetsialistid, kes kõiki asju tutvustasid ja seletasid. Paljud neist noortest võtsid osa väliuurimistest. Teadlastel polnud ju kaadrit. Nad olid ise üksinda öötundidel kohal selleks, et midagi uurida. Näiteks oli teada, et on 20 kihti tapeeti, aga tal oli vaja teist kihti uurida. Kodulinna noored olid need, kellega koos eelmised kihid maha võeti. Eesmärk oli teadusliku töö abistamine. Muidugi, tihti rahmeldati ka prügiämbritega, sest kultuurikiht oli prügi all. Eesmärk oli pääseda kultuuri juurde.


Kas uued majad vanalinnas peaksid olema vanadega sarnased või on just huvitav, kui uued majad on võimalikult moodsad, luues kontrasti?


Siin on olemas omad reeglid ja neid tuleks austada. Vanalinn on tegelikult täis ehitatud, uusehitistel on lubatud kerkida ainult sõjas purustatud hoonete asemele. WW passaažist ja De la Gardiest pole mõtet hakata rääkimagi, sest kellele meeldib tütar, kellele ema. Teadlased võivad siin ju põhjendada, kuidas tuleb neid sarasid vaadata. Mina aga ei võta oma sõnu tagasi – minu jaoks on need sarad.


Kas iga sõja tõttu tekkinud roheline maalapike tuleks täis ehitada? Mis arvate Harju tänavast, kuhu jäeti haljasala?


Ei tuleks ehitada. Oponente on palju ja vahepealseid projekte olen ma ka näinud. Praegu oleks me aga ahastanud ja juukseid kitkunud, kui need oleks käiku läinud. Jumal tänatud, et praegu on Harju tänaval selline lahendus! See on parim! Ja mõne aasta tagust kaklust Nõelasilma pärast, et see taastati otsapidi eraomaniku maale, kes seda maalappi kunagi kasutada ei saa, pean küll väiklaseks ja tobedaks.


Mis on veel linnas teie hinnangul viimasel ajal paremuse poole liikunud?


Tohutult palju on korda tehtud ja haljastust on juurde tulnud. Mul on hea meel, kuidas Kadriorg on praegu muutunud rahvale vajalikuks. Missuguse aupaklikkusega nad tulevad Kadriorgu, kui seal midagi toimub! Paljud on öelnud, et miks sa sinna Kadrioru üritustele lähed, seal on üks hirmus laaberdamine! Vabandust, ei ole! Inimesed lähevad sinna hoopis muudel põhjustel. Kahju, et tiigikontserdid on mitu aastat ära jäänud. Sinna tuldi perekonniti, minul on seal ühe puu all oma koht ja mul on seal ühes kohas ka oma puu. Igaühel on oma suhe puudesse. Kellele on ta vari, kelle jaoks hapnik. See on väga isiklik ja minu suhe sellesse puusse on ka väga isiklik. Puud on meie hellad velled!


Kuulusite Reformierakonna fraktsiooni liikmena ka veel eelmisesse volikogu koosseisu. Millise linnavalitsuse ettepaneku poolt hääletasite?


Minu meelest on olnud tasuta ühistranspordi lahendus geniaalne. Ütlen oma tuttavate pealt, et see reguleeris peale bussiradade ainsana liiklusprobleemi. Vanad inimesed olid kodudesse aheldatud, sest sõit oli vahepeal tõesti väga kallis. Nüüd said nad liikuma. Paljud nõmmelased ütlevad, et jumal tänatud, et see tasuta transport meil nüüd on. Ma saan linna, vastasel juhul ei saakski tööle.


Mina olen ühistranspordi inimene. Ühistransport on meil minu meelest väga hea. Mul pole kunagi olnu autot ega sa ka iialgi olema. Üks mu volikogust äratuleku põhjusi oligi see, et keegi fraktsioonikaaslastest jagas inimesed Tallinna rahvaks ja nendeks, kes sõidavad trammiga. Ma ei sobi sellisesse seltskonda! Olin seal ainuke, kes sõidab trammiga.


Armastate Valgre ja Andrew Lloyd Weberi muusikat. Kui palju ja milleks annab nende kuulamine teile jõudu vastu pidada?
Olen täiesti ebamusikaalne. Ma ei tunne nooti, olgugi et olen mänginud klaverit ja laulnud kooris. Aga ainult teatud partiid, sest ma lihtsalt ei pea viisi. Muusika aga annab kohutavalt jõudu. Ta on minu teejuht väga tihti. Ta käivitab mingid asjad, mis hakkavad tegutsema. Ilma selleta ei saa. Mulle väga meeldib, kui muusika kedagi juhib. See on üks ilusamaid ja ausamaid õpetajaid.


Mis on praegu Kodulinna maja eesmärk? Jagate tasuta raamatuid ja pakute odavaid või tasuta kontserte, linnamüüri olete helisema pannud…


Aga vanalinna tundmaõppimine, eesti kultuurist ja ajaloost rääkimine kõikvõimalikes vormides on ju meie tegevus siiani. Näiteks meie pühapäevane sari "Väärtused" on puhtal kujul Eesti kultuuriajaloo tutvustamine.


Esimesel aasta panime linnamüüri helisema Pika jala väravatornist kuni Paksu Margareetani. Järgmisel aastal panime jupi juurde Hellemanini. Aga kust tuli idee? Aastal 1972 tegime telefilmi Hortus Musicuse poistega. Kuidas nad ise sellest vaimustusid! Milline akustika! Linnamüürile pole vaja tehnikaga akustikat juurde lisada. Leia kohad, kus kõlab koor, kus kõlab trompet, kus kõlab kitarr! Miks on vaja igale poole ehitada lavasid ja blackboxe! Lava on ju linnamüüris olemas. Ja kui ilus on kivimüür! See on ju iga valguse, iga ilmaga, iga aastaajaga isemoodi. See on pidevas muutumises, aga blackbox on ühtmoodi tobe kogu aeg.


Kas linn võiks turistide pealt korralikumalt teenida, kehtestades turismimaksu, mis läheks näiteks sellesama vanalinna korrashoidmiseks?


Oleme sellest rääkinud juba siis, kui linnapeaks oli Jaak Tamm. Euroopa vanades hansalinnades käies uurisime, kust saavad linnad raha. Väga paljudes kohtades oli üks allikas just turismimaks. See maks peaks tulema ikka linna infrastruktuuri teenistusse. Kui tullakse vanalinnast Kadriorgu tarbima, nagu nüüd öeldakse, võiks Kadrioru pargi direktor Ain Järve selle eest parki rohkem lilli osta.


Kõigepealt peaks leidma kanali, kust raha tuleb, ja siis õige mudeli tegema. Üks võiks kindlasti olla linna infosüsteem. Ma ei mõtle ainult silte, vaid ka buklette, plaanikesi, flaiereid, mis ka aitavad infot jagada. Samuti tuleks rakendada õigete suveniiripoodide jaoks boonust. Ehk oleks see relv, kuidas võidelda massilise ersatsi pealetungi vastu, mida on Tallinn täis. Ma olen kaugel sellest, et kasutada kaht sõna – matrjoška ja merevaik. Ei. Kui merevaik on Läti ja Leedu korralik toode, siis ta ongi, Kui matrjoška on Venemaa tehase kunstnike looming, siis on see samuti korralik. Kõige hullem on minu arvates võltskeraamika ja tekstiil, millega on linn üle ujutatud, ja kõike seda pakutakse Eesti käsitöö pähe. Sellega võidelda oleks parim variant, kui meie meistrite töö ostmisel tekiks boonus.


Rääkisite, et tahaksite oma suurte ideede allu viimiseks samasugust hullu enda kõrvale. Kaua kavatsete ise veel vastu pidada?


Kuulutasin aastaid tagasi, et otsin tegusat seltskonda, kes võtaks üle Kodulinna majandustegevuse. Tingimuseks on vaid, et Kodulinna maja tegevus ei tohi olla äriline ja suletud. See, mis siin tehakse, peab olema linna eluga orgaaniliselt seotud. Aga mitte ühtegi ettepanekut ei tulnud! Mina kujutasin ette, et ideekavandeid tuleb mitu virna ja väljavalitud saavad kuuks ajaks katsetöö. Küsisin kunagi Ain Järvelt, et kas tal oleks mulle pakkuda tegevust, kui ma Kodulinna majaga enam ei tegele, aga tahaks siiski kuidagi olla eluga seotud. Ain ei mõelnud üldse, vaid ütles – jah, sinust saab luigejalutaja. Tegelikult on jutt tõsine. Ma viitsin ja jõuan mõelda, aga ma ei jõua enam kõiki neid asju realiseerida.


Kohusetunne on see, milleta ei saa hakkama, kui sa elad teistega koos. Üksinda võid hulkuda metsas kuidas tahad, see on sinu asi. Elu on selline, et kui suudad vähemalt poole naljaga võtta, siis on kergem.


Kui teie ise olete vanalinna sümbol, siis teie sümbol on pats. Palju teile selle mahalõikamise eest maksma peaks?


Raha eest ei saa midagi. Mul on kaks tingimust. Kui nüüd Ain Järvel on luigejalutaja koht alles ja ma tõesti sinna lähen, siia ma olen leidnud vastava kamba.  Teine variant on, kui ma olen rahul Eesti riigiga. Need on kaks tingimust. Aga niikaua jääb mu pats ainult hõredamaks.

 

 

 

 

Mul on enne taandumist linnavalitsusega veel kolm kana kitkuda, leiab Tiina Mägi


Mägi sõnul saab ta vapimärgi täiesti valel ajal. "Üks võimalus oleks olnud anda see mulle varem, sest praegu ma tegutsen kindla peale ja ei riskeeri millegagi. Teen täpselt nii palju, kui jõuan," rääkis ta.


"Samas võib ka öelda, et vara veel – mul on munitsipaalsüsteemis katkuda mitmed kanad. Ja ma tahaksin need kanad ära katkuda oma võiduga. Siis ma ütelnuks, et vapimärk on õige otsus!" lisas Mägi.


"Kanasid, mida kitkuda" on Mägil vähemalt kolm. "Kümme aastat või rohkem olen grillinud ja vahetanud virnade viisi kirju Rohelise turu pärast," ütles ta. "See on Tallinna esimene spetsiaalselt ehitatud park. See paik tuleb taastada pargina ja kõrts Hell Hunt ei tohiks seal müüa oma õlut ja lagastada. Rohelisele turule monteeriti enne kabeli rajamist purskkaev. Olen selle fotokoopiad saatnud küll linnavalitsuse suurde majja, küll Kesklinna valitsusse. Ma pean Savisaare kiituseks ütlema üht asja. Rohelise turu lähedal, aadressil Pikk 34 tegutses linna pinnal üks kole suveniiripood. Olin siis volikogus, kui peeti plaani see pind maha müüa, ja hakkasin müügi vastu kiljuma. Edgaril oli kena komme teha minuga igal aastal jalutuskäik mööda linna, ühel jalutuskäigul viisin ta sinna. Ütlesin, et siin on 27 m2 halba pinda – mis  saab linn sellest, kui maha müüb? Aga selle korteri peal on üks aken, mina näen, kuidas Artur Adson istub seal aknalaual, jalad väljas, ja loeb Underi luuletusi. On fakt, et see seal majas nii toimus, see on korter, kus sündis kirjandusrühmitus Siuru. Tegin ettepaneku rajada suveniiripoe asemele sinna kirjandusepood. See oli üks neljapäevane päev, eestseisus oli kell 3. Me jõudsime tagasi Kodulinna maja väravasse ja Savisaar helistas volikogu majja, et võtke selle paiga müük päevakorrast maha. Pean seda Savisaare suureks ja ausaks teoks."


Sellest paigast saigi kirjanike abiga taas Siuru maja. "Mulle turgatas pähe, et Siurust algas ju Eesti kirjanike liit ja et miks ma liidule ei ütle seda," lausus Mägi. "Rääkisin siis asjast toonasele kirjanike liidu esimehele Karl Martin Sinijärvele, ja nii see pind nende kasutusse läkski. Kirjandust seal nüüd on. Kui see sai paika, siis turgu ometi pole veel. Isegi purskkaevu alus on maa sees olemas. Tallinn taotleb rohelise pealinna tiitlit. Mis oleks veel ilusam, kui teha korda linna esimene park! Rohelise pealinna tiitli saamiseks on meil ka kirjas, et vähem 400 m kaugusel inimesest peab olema park. See park on tehtud samal põhimõttel, ja on piirkonnas ainuke."


Teine "kana" on Mägi jaoks linnamüüri äärne Restori ehitatud majade kvartali lõpp. "Aastatel 2007-2008 sai tehtud ühes komisjonis, kus istusin, protokoll, et niipea kui Restor lõpetab eelviimase maja ehituse, kohustab Tallinn Kesklinna valitsust võltsmüüri maha võtma," selgitas ta. "Restor asendab selle metallaiaga, teeb sina otsa värava ja see praegune tühi plats, kus toona oli muru, korrastatakse pargina, sealt läbi läheks jalakäijate tee. See kõik on tegemata."


Kolmas asi on korda teha sara, mida omal ajal praeguse maja asemel Kodulinna majaks pakuti. "Jõudsin 107 m2 suurusele hoonele tellida projekti, et sellest saaks laste mängude maja," meenutas Mägi. "Pakkusin seda ka politseikooli õppebaasiks, et nad hakkaksid poistega seal jõu- ja ilunumbreid tegema. Aga hoone seisab ikka niisama. Kui need kolm asja oleksid paigas, siis võiksin öelda, et olen aumärki tõesti väärt!"

Laadimine...Laadimine...