TÕNU KARK: Ka läbi higi, vere ja pisarate paistku filmitegelases tahtejõud ja elujanu!

"Mõnes James Bondi filmis saaks meie käsutuses olnud eelarve eest üles võtta ehk vaid stseenikese, kus tema kihutava auto alt ratas ära lendab," meenutas näitleja Tõnu Kark, kuidas sündis tõeline meistriteos, film "Rohelised kassid".

Pilt: Scanpix

TÕNU KARK: Ka läbi higi, vere ja pisarate paistku filmitegelases tahtejõud ja elujanu!

Borish Tuch

"Mõnes James Bondi filmis saaks meie käsutuses olnud eelarve eest üles võtta ehk vaid stseenikese, kus tema kihutava auto alt ratas ära lendab," meenutas näitleja Tõnu Kark, kuidas sündis tõeline meistriteos, film "Rohelised kassid".

Jaanuari algusest saab meie kinodes näha Andres Puustusmaa uut tragikoomilist filmi "Rohelised kassid", kus peategelasi mängivad Tõnu Kark ja venelane Sergei Makovetski. Film esilinastus PÖFF-il, samal ajal sai Kark 70-aastaseks ja festivali raames autasustati teda elutööpreemiaga. Alljärgnevalt räägib Kark filmivõtetest, oma elufilosoofiast ning rollidest teatris ja kinolinal.

Teatris ja kinos oled sa tihti mänginud omamoodi trikimeest – kas oled ka päriselus selline trikitaja?

Olen küll kehastanud palju huvitavaid ja ettearvamatult käituvaid tegelasi, aga ise olen pigem tagasihoidlik inimene. Vaikne, rahulik, unistajast introvert. Oma hinges ma võõrastel inimestel sügavale kaevuda ei luba ning hindan väga rahu ja vaikust.

Igasugune fopaa, mis võibolla suurele osale inimestest vägagi korda läheb, on mulle võõras. Aga no mis ma siin räägin – eks elus ole tulnud ette ka rumalaid tegusid, eriti nooruses. Siiski mitte midagi sellist, mida nüüd takkajärgi südamest kahetsema peaksin.

Eks noorus ju olegi otsingute, katsetuste ja riskeerimiste aeg. Aga kuna paljude inimeste arvates sain ma juba oma näitlejatee alguses, esimese paari-kolme osatäitmise puhul hästi hakkama n-ö elumeherollidega, siis on režissöörid mind nendes ka edaspidi kasutanud. Nad on mulle ka öelnud, et võivad kindlad olla – ma teen kehastatava tegelase oma olekuga alati huvitavaks. Olgu ta siis hea või halb, aga ta on huvitav.

Kas sinu rahulik loomus on tulnud teistele inimestele ka üllatusena?

Kui ma olin alles 25-aastane ja töötasin Rakvere teatris, ütles üks noorepoolne grimeerija mulle, et kuule, Tõnu, laval oled sa igavesti vinge vend, lausa kangelane, aga päriselus õudselt igav kuju. Jätsin need sõnad meelde ja hakkasin oma kolleege kõrvalt jälgima. Mõne aja pärast jõudsin veendumusele, et paljud neist, kes kas või sealsamas grimmiruumis loobivad säravaid teravmeelsusi, vahel käivad oma aktiivsusega inimestele närvidelegi, nagu Toots Oskar Lutsu "Kevades", jäävad lavalaudadele jõudes kuidagi kängu, kahvatuks. Näitleja peab särama laval või kinolinal.

Oma kodus, lähedaste ja sõprade keskel võiks näitleja ju ometi tunda ennast nii, nagu ta tegelikult on – tasase ja vaikse inimesena.

Grimeerija ütles, et ma olen õudselt igav kuju.

Kuidas kulgesid filmi "Rohelised kassid" võtted?

Mitte just väga lihtsalt, sest võttemeeskond oli paljuski n-ö juhuslik ja professionaalsusest jäi vajaka. Võtted vaevlesid kroonilises aja- ja rahahädas. Eriti oli puudus rahast. Näiteks mõnes James Bondi filmis saaks meie kasutada olnud eelarvest filmida ehk vaid stseenikese, kus tema kihutava auto alt lendab ratas ära. Meil hoiti kõige arvelt kokku. Nii filmisime vanglastseenid endises Harku naistevanglas, mis on nüüd suletud ja maha jäetud, aga kõik on jäänud nii, nagu kunagi oli. Meid lasti sinna tasuta tegutsema.

Kuidas sujus koostöö Sergei Makovetskiga?

Ma kõnelen temast kogu hingest! Meie paarisrakend toimis väga hästi – tema inspireeris mind, mina teda. Igas olukorras mõistsime teineteist sõnadeta, improviseerisime, püüdsime seda iseenesest kurba lugu mängida siiski teatava huumoriga. Kohe esimesest kohtumisest, ajast, mil osalesime filmis "Rothschildi viiul", jättis ta mulle suurepärase mulje. Aga kui me siis hiljem taas kokku saime, avastasin ma temas inimese, kes kuulub säravana Moskva kunstirahva intelligentsi kõrgklassi. Teda iseloomustab hiilgav huumoritaju, taktitunne, sära, kuid ta ei ole ennastimetlev, pigem isikupärane ja võluv.

Sinu kangelase nimi "Rohelistes kassides" on Markus, aga teda kutsutakse Meistriks. Makovetski mängib Eduardi, kelle hüüdnimi on Haug. Kust pärinevad sellised hüüdnimed?

Eduard on filmis nagu haug, kes ei pea midagi meeles – havi mälu, teate küll. Ta ei mäleta isegi, mis juhtus vaevalt tunni aja eest. Aga Markuse Meister tähendab võitjat. Mäletad, ta leiab vanast ajalehest artikli enda pildiga, kus ta on üles võetud just pärast poksi raskekaalus NSV Liidu meistriks saamist. Nähtavasti oli ta tol ajal sportlane, keda pidi ootama kuulsusrikas tulevik, üks väheseid, kes on justkui sündinud võitjaks. Selliseid pole maailmas kuigi palju. Eesti sportlased olid omal ajal kõvad tegijad tõstmises ja maadluses, aga mitte poksis. Sellepärast ei ole Markusel ka ühtki konkreetset prototüüpi. Veelgi enam, ma kahtlustan, et ta pole üldse puhastverd eestlane. Temas on ingerisoomlastele omast võitlejahinge.

Meistri elusaatus kujunes aga samalaadseks nagu paljudel endistel poksijatel, kes 1990ndatel kuritegelikule teele sattusid.

Nojaa, sest eriti palju teisi radasid elu neile toona ei pakkunud. Ma nimetaks Markuse saatust kahe sõnaga – meistri langemine. Tema elusaatus kujunes sarnaselt paljude poksijatega raskeks – ta võis jõuda kõrgele ja kaugele, aga ei antud võimalust, ei lubatud. Sellepärast, et tema kunagi Nõukogude armees teeninud isa tõi Saksamaalt koju kaasa kaks kullatükki, mille eest oli olnud Siberis. See aga tähendas minu kangelase passis igaveseks märget "väljasõit keelatud".

Ehk siis, et kodumaal võistle ja võida palju tahad, aga piiri taha Euroopa meistrivõistlustele või olümpiamängudele sõitmisest võid vaid unistada.

Kas võib öelda, et need kullakangid teevad tragikoomilisest filmist tegelikult põneviku, trilleri?

Tead, eelmise aasta lõpus kirjutas Marina Rihter Sirbis meie filmi kohta ka umbes nii, et selle algus lubab vaatajatele tähelepanuväärset, kriminaalsete sugemetega tragikomöödiat, aga ometi seda ei juhtu. Film on täis pikitud ettenägematuid liine ja tegelaskujusid.

Kriitiku arvates võinuks keskenduda rohkem kahele peategelasele, nende saatusele, muud pigem kõrvale jättes või vähendades. Ma kaldun temaga nõustuma.

Tähelepanu väärib tõsiasi, et selles filmis ei kohta vaataja meie tänapäeva filmidele sageli nii iseloomulikku depressiivsust. Pigem näeme, et elu on tegelikult ju ilus, kuigi vahepeal ka neetult raske ja keeruline.Kas sa oled sellega nõus?

Iga film on selle autori nägu. Kui režissöör on ise depressioonis, siis kukuvad ka tema tehtud ekraanilood välja ängistavate ja rusuvatena. Mulle on see võõras. Pigem meeldivad mulle filmid, kus vahel ka läbi vere, higi ja pisarate paistab välja kangelaste tahtejõud ja elujanu. Justnagu Tarantino filmis "Vihane kaheksa" – ükskõik kust otsast vaata, ikka paistab sealt iroonia. Aga kui suhtuda huumoriga endasse ja kõigesse, mis sind ümbritseb, muutub kogu olemine palju elamisväärsemaks.

Millised on sinu praegused plaanid? Ma tean, et Hardi Volmer kutsus sind mängima oma uude filmi, mis jutustab Eesti kinokunstile aluse pannud Johannes Pääsukesest.

Jah. Pääsuke suri tegelikult noorelt, teda mängib filmis Ott Sepp, kes on väga huvitav, n-ö iseloomuga näitleja. Teine suurepärane noor näitleja Märt Avandi mängib filmis Johannes Pääsukesele korterit üürinud ja tema andesse kiindunud austajat, kes edaspidi aitas Pääsukesel neid filme ka teha, sõitis temaga koos näiteks Setumaale võtetele jne.

Minu kehastada on üks setu mees, selline toonase maaelu edendaja, kes on alati valmis lähedastele abikätt pakkuma. Tegelikult ei kirjutatud seda osa mulle. Stsenaariumi järgi pidi selles rollis üles astuma Arvo Kukumägi, kes ju ka ise oli Setumaalt pärit, aga tema kahjuks lahkus meie hulgast enne, kui võtted pihta hakkasid. Nii juhtuski, et Hardi Volmer helistas mulle ühel kenal päeval: "Aa-eee!" Tal nimelt on kombeks tavapärase "hallo" asemel ikka öelda hakatuseks "aa-eee". Ja Volmer rääkiski siis, et näed – Arvo Kukumägi jättis sulle päranduse. Rolli, mida alguses tema pidi mängima.

Oled mänginud ka David Powelli näidendis "Meistriklass". Kuidas vaatad nüüd sellele, et kehastasid selles etenduses Stalinit?

Vana aasta lõpus näidati televiisoris taas seda etendust, mille lavastas Rudolf Allabert kusagil 1980ndate teises pooles. Vaatasin seda nüüd niimoodi silmanurgast ja olin üllatunud, kui hästi ja tabavalt see toona, oma kolmkümmend aastat tagasi, ikkagi lavastati.

Ja seda vaatamata näidendi küllaltki labasele süžeele. Nüüd, palju aastaid hiljem tundub mulle, et see on olnud mu üks paremaid teatris mängitud osi. Sain ju just selle osatäitmise eest Baltimaade teatrifestivalil toona parima meesnäitleja preemia. Kahtlemata täpse ja koomilise karakteri eest, mis sai Stalinile antud.

See kujutas endast kõige seda, mida minus, tänu jumalale, tegelikkuses ei ole, aga ometi õnnestus mul mingitel põhjustel viia väga veenvalt vaatajateni selle kohutava inimese, kes võttis endale õiguse otsustada miljonite saatuse üle, olemus.

Millist filmi, kus sa oled mänginud, pead ise kõige õnnestunumaks?

Olav Neulandi "Tuulte pöörises". Olin siis filmirahva hulgas veel uustulnuk, kõik oli minu jaoks värske ja täis üllatusi. Ja eks sellest saigi kõik edaspidine alguse.

Laadimine...Laadimine...