TOOMKOOLI DIREKTOR: Õpilasel ei tohi jääda tunnet, et täna õpetaja mind ei märganudki

"Praegu on moesõnaks saanud kogukonnakool, ja seda me oleme," ütleb toomkooli direktor Egle Viilma Pealinnale antud intervjuus. "Tutvume kogu esimesse klassi astuva lapse perega ning laseme vanematel kasutada oma andeid kooli jaoks."

Pilt: Ilja Matusihis
Intervjuu Haridus

TOOMKOOLI DIREKTOR: Õpilasel ei tohi jääda tunnet, et täna õpetaja mind ei märganudki (2)

Kai Maran

"Praegu on moesõnaks saanud kogukonnakool, ja seda me oleme," ütleb toomkooli direktor Egle Viilma Pealinnale antud intervjuus. "Tutvume kogu esimesse klassi astuva lapse perega ning laseme vanematel kasutada oma andeid kooli jaoks."

Vanalinnas Niguliste kiriku kõrval viib välisukselt klassiruumidesse trepp, kus astmeil kirjas eesti keele käänded. See on põnev viis keelereeglite tundmaõppimiseks – kas  keeleõpe on teie koolis olulisel kohal?


Eesti keel peaks igas koolis olema väga tähtis õppeaine. Põhjusi, miks meie koolitrepile käänded on kirjutatud, on aga päris mitu. Esiteks tahtsime rõhutada 2019. aastat kui eesti keele aastat, et emakeele tähtsus õpilastel ikka meeles püsiks. Teisalt on trepikirjetel ka üsna praktiline põhjus. Kuna Tallinna toomkool rendib koolimaja Tallinna ülikooli ajaloo instituudilt, püüame muuta hoone võimalikult õpilasesõbralikuks. Kui õpilased maja suurtel treppidel jooksevad, siis olgu neil astmetel ka lapsesõbralik ilme.


Võõrkeelenädalal on aga järgmistel treppidel saksa-, vene- või ingliskeelseid väljendeid. Ja miks mitte ka muusikalised rütmid ja taktid. See on pind, mis disainis seni kasutamata – miks mitte seda loovalt põnevamaks muuta?


Kas toomkool põhineb endiselt seitsmel vabal kunstil nagu muiste, seitsesada aastat tagasi?


Keskaegses ladinakeelses toomkoolis oli aluseks tõesti seitse vaba kunsti nagu näiteks retoorika ja dialektika, minu arvates võiks need ka praegustesse õppekavadesse võtta. Vabad kunstid õpetasid näiteks kaunist kõneoskust. Kui paljud meie noored aga on praegu valmis astuma auditooriumi ette ja ilusas selges emakeeles oma mõtteid väljendama? Olgugi et nad julgelt nutiseadmeis säutsuvad ja tšätivad. Ka vaidluskunst kuulus seitsme vaba kunsti juurde. Tollal oli oma usuliste tõekspidamiste eest seismise oskus väga oluline. Oleme püüdnud õpilasi kõnekunstis julgustada, nii võivad nad näiteks ajaloo- või kirjandustunnis õpetajale vastu vaielda. Kuid kunst on teha seda väärikalt.

 

 Te siis lausa ärgitate õpilasi vaidlema?


Õigem oleks öelda – diskuteerima ja argumenteerima. Sest vastuvaidlemist lausa eesmärgina me siiski ei innusta. Toomkooli üks eripära on see, et meil on väikesed klassid – maksimaalselt 15  õpilast klassis. Õpetajatöö on paindlikum ja individuaalsem. Õpetaja märkab last, kes vajab õppetöös või käitumises rohkem tähelepanu. Ja märkab ka erilisi andeid. Õpilasel on väikeses klassis rohkem võimalusi oma arvamust avaldada ning nõu ja abi küsida. Õpilase ja õpetaja suhe peab küll jääma väga selgeks, kuid õpilasel on tähtis tunda, et ta on kogu aeg kaasatud. Ei tohiks jääda tunnet, et täna õpetaja mind ei märganudki. Väikeste klasside põhimõte on kirjas ka meie kooli põhikirjas.


Milline on teie suhe lapsevanematega?


Tihe side lapsevanematega on meie kooli eesmärk. Praegu just võtame õpilasi järgmisse esimesse klassi ja tutvume kogu perega. Nüüd on moesõnaks saanud kogukonnakool, arvan, et meie kool seda on. Lapsevanemad on kaasatud kõikvõimalikul moel – igaühel on ju omad anded. Kes soovib kaasa rääkida õppekavade koostamisel, kes tuleb talgupäevale, kes õpetajale klassiekskursioonile appi. Räägime igapäevaselt suheldes kõigest – kuidas õpilasel on koolis läinud ning millised on kodumured ja -rõõmud. Tähtis on tunnetada, et kuigi alati pole igapäevane suhtlus võimalik, on nad oma mõtetes ikkagi kohal. Pole võimalik, et me lapse peret ei tunne.


Kuidas teie kooli päev tavakooli päevast erineb?


Olen töötanud ka munitsipaalkoolis ja oskan võrrelda – suuresti ei erinegi. Kuigi tegemist on kristliku erakooliga, siis meie õpilased suurt erinevust koolipäevas ei tunneta. Nädala ja aasta lõikes aga on meil oma erilised traditsioonid küll. Meie koolil on oma vaimulik – kaplan. Ja oma kodukirik, sest Toomkirik oli üks toomkooli asutajatest juba 700 aastat tagasi  ja oli ka taasavamise juures.


Kord nädalas on meil hommikupalvused, kus vaimulik räägib nädala tähendusest ja loeb piiblit. Räägime headusest, kuulekusest, sõbralikkusest – üldinimlikest ja kristlikest väärtustest. Tähistame rahvakalendri kõrval ka kirikukalendri pühi. Näiteks kadripäeva või jaanipäeva puhul saame rääkida  mõlemast pühadekalendrist. Suur Reede on muidugi puhtalt kirikukalendri püha. See tähendab, et umbes kümme korda aastas koguneb kogu meie koolipere üles Toomkirikusse. Meie õpilased oskavad ka kirikuliturgiat ja kirikulaule. Päeva loomulikuks osaks on saanud enne söömist söögilaulu laulmine, paljud on selle traditsiooni ka koju viinud.


Nagu Vanalinna hariduskolleegiumis, Püha Johannese koolis või Püha Miikaeli koolis, nii on meilgi huviharidus integreeritud tunniplaani sisse inglise keele ringina. Õpilased saavad nii ingliskeelset süvaõpet emakeele meetodil.


Üks tund nädalas on kõikides klassides usuõpetus.


Kas usuõpetust või siis religiooni ajalugu peaks õpetama igas koolis?


Luteri kiriku peapiiskop on öelnud, et meil on religioonialane kirjaoskamatus. See on enese määratlemise küsimus, et teame, kust me tuleme ja kus on meie juured. Olen nõus, et usuõpetust ei saa anda munitsipaalkoolis. Kuid maailma religioonidest teatakse siiski vähe. Mõnda islami riiki sattudes küsivad paljud, et miks nad karjuvad seal kell viis hommikul ega lase meil hotellitoas magada. See on silmaringi küsimus, sest tegemist on ju minaretist palvusele kutsumisega. Seda tuleks mõista ja aktsepteerida, mitte halvustada. Samuti tuleks teada, keda kuidas kostitada, mõnele võib sealihatoit olla solvav. Miks mõnel juhul tuleks jalanõud jalast võtta ja teisel puhul jätta? Mis on Pariisi Jumalaema kiriku tegelik lugu? Arvo Pärdi muusikat armastame me kõik, kuid kui lastelaulud välja jätta, pole ükski neist ilmaliku sisuga. Tähtis on hoomata, mis on nende kunstiteoste taga.


Millistest kristlikest väärtustest praeguses ühiskonnas kõige enam puudu jääb?


Üks on ligimesearmastus ja teenimine. Praegu mõeldakse väga palju sellest, kuidas minul oleks hea. Tihti unustatakse, et õnnelikuks saad teisi õnnelikuks tehes.


Ka sõnadega võib palju haiget teha. Inimestel on kiire ja mõtlemine seetõttu paljuski pinnapealne, pole aega asju teise seisukohast läbi mõelda. Kuid selle aja peaks võtma. Kui inimesed võtavad aega teise muredesse ja rõõmudesse süveneda, siis vaistlik ja mõtlematu oma ego pealesurumine taandub.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...