ÜLO VOOGLAID: Hindamis- ja tuupimiskeskne haridussüsteem on Eesti kirstunael

"Haridussüsteem on Eesti kirstunael, loovat suhtumist pole kuskil," kirjeldab ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid Eesti koolihariduse probleemide põhilist allikat. "Selle ülesehitus on sama nagu nõukogude ajal, sarnane plaanimajandusele. Kui koolis on huvitav ja loominguline õhkkond, siis lapsed ei väsi üldse."

Pilt: Scanpix
Intervjuu Haridus

ÜLO VOOGLAID: Hindamis- ja tuupimiskeskne haridussüsteem on Eesti kirstunael (5)

Kairi Ervald

"Haridussüsteem on Eesti kirstunael, loovat suhtumist pole kuskil," kirjeldab ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid Eesti koolihariduse probleemide põhilist allikat. "Selle ülesehitus on sama nagu nõukogude ajal, sarnane plaanimajandusele. Kui koolis on huvitav ja loominguline õhkkond, siis lapsed ei väsi üldse."

Millises seisus on Eesti haridus teie pilgu läbi, miks meil on vähe koolirõõmu ehk miks lapsed ei pea kooli huvitavaks?

Ma ei tea mitte ühtegi ala, mis oleks veel viletsamas seisus kui Eestis antav haridus. Puuduste põhjuseid on palju.  Meie haridussüsteem on hindamiskeskne, formaalne ja reproduktiivne. Tavaline on see, et õpetaja tuleb klassi, märgib puudujad, kutsub vastama ja siis mõnda aega kõik värisevad hirmust, et keda nüüd vastama kutsutakse. Seejärel võtab edasi uue aine, annab koduse töö ja nii saabki tund läbi. Sellist asja käiatakse aastast aastasse ja loovat suhtumist ainesse pole kuskil. 

Kogu haridussüsteem põhineb hindamiskesksel suhtumisel, õpetaja peab panema küllalt palju hindeid ja hinnete panemine on see, mis muudab kogu õppe formaalseks. Olen palju küsinud õpetajalt, et mida see pandud hinne tähendab, et kui õpilane saab kolme, siis mida see peaks tegelikult tähendama. Õpetaja vastab, et õpilane ei teadnud vastust, seega ma oletan, et ta hindab teadmiste olemasolu. Minu arvates peaks arvesse võtma ka seda, et kuidas õpilane oskab kasutada seda teadmist, mis tal on. 

Kuidas siis peaks koolitunde pidama, et lastel oleks huvitav ja õppimine loominguline? Lapsed on meil ülekoormusest väga väsinud.

Väärtuseks on isiksus, kes on suuteline looma, uurima, avastama, rõõmustama, toetama teisi. Vaid looming on see, mis arendab õpilast või õpetajat tegelikult.

Õpilasel ei teki arusaam asjadest seega mitte üksnes õppimisega, vaid mõtlemisega, ja kui mõtelda ei oska, siis aru ei saa. Kohustuslikus korras võib ju panna last asju teadma ja ka oskama. Nii palju tuubid pähe, kuni jääb, ja siis piiratakse lapse liikumist, et enne arvutiga mängida ei saa või õue ei lähe, kuni asjad on pähe tuubitud. Ehk et sundusega on võimalik panna ära õppima midagi ja panna ka midagi tegema nii, et tuleb enam-vähem rahuldav välja, aga aru saama ei ole võimalik sundida. Et öelda, et kas sa saad ükskord aru või mitte, no ei saa. Väärtuseks ei ole ainult teadmine ja oskamine, vaid teadmise, oskamise ja arusaamise ühtsus. 

Haridussüsteemi paradigma on aga see, et süsteemi ülesehitus on samasugune, nagu see oli nõukogude ajal. Seda ei ole välja vahetatud. Kui meil ka majanduses oleks endiselt plaanimajandus, siis ma tahaks näha, kuidas need asjad toimiksid. 

PISA test, millele me toetume, ei näita mitte tegelikke teadmisi, vaid üheksandate klasside õpilaste mõningaid oskusi. Ja selle põhjal teha üldine järeldus haridussüsteemi kohta – kui see ei ole jampsimine, siis mis see on?

Mida peaks tegema selleks, et lapsed julgeksid tunnis kaasa rääkida? Eesti lapsed kardavad ju õpetajaga arutleda ja vaielda, sest kõigele on vaid üks võimalik õige vastus. Nii aga ei õpitagi mõtlema.

See on väga oluline teema, lausa kriitiliselt oluline. Kujutage ette, et ma joonistan teie ette nelinurga ja küsin, mis see on, ja teie ütlete, et see on nelinurk, aga mina vastan, et ei ole, see on tegelikult püramiid põhja alt vaatest. Nüüd ma teen täpselt samasuguse nelinurga ja tõmban nurkadest kriipsud läbi, mille alusel tekib keskele rist, ja küsin jälle, mis see on. Ka see on tegelikult püramiid, aga tipust vaadates. Pärast seda teen kolmnurga, mis on külje pealt vaadates püramiid. Siis teen rombi ja ka see on püramiid külje pealt vaadates. Seega kõik need neli on püramiidid ja kõik need vastused on õiged, ei ole nii, et üks on vale ja teine pole. Õigeid vastuseid ühe asja kohta saab olla mitu. See on Eesti koolides lausa selline metsik nähtus, sest laste kiusamise ja kahjustamise eest, leian mina, peaks nii mõnegi vangi panema.

Kool on täna nagu kõigi ühetaolisust tootev sunniorgan, mitte koht, kus saab maailma kirevust avastada?

Inimesel on teadaolevalt põhiseaduslikus õiguses sätestatud õigus haridusele, aga see õigus haridusele on muudetud kohustuseks käia koolis. Pead käima koolis, kuhu kästakse minna, tegema seal seda ja teist ja kolmandat, nagu kästud on, ja pärast imestatakse, et miks lapsed ei taha käia koolis ja neil ei ole huvitav, nad on väsinud ja tülpinud. Laste omavahelised suhted lähevad korrast ära ja siis on palju kiusamist ja selline sundsituatsioonis elamine väsitab tegelikult väga palju. Kui koolis on aga huvitav, avatud ja loominguline, meeldiv õhkkond, siis lapsed ei väsi üldse. 

Loomingulisusele ja uuringutele ei saa aga innustada inimene, kes ei ole ise mitte kunagi midagi loonud ega uurinud. See on kinni isiksuses, mitte teadmises, seega küsimus on õpetaja enda loomevõimes, mitte  vaid aine tundmises.

Kas õpetajaks saada soovijaid peaks kuidagi eriliselt valima, et leida loomingulise suhtumisega pedagooge?

Kehakultuuri teaduskonda ei võeta ka inimesi, kes ei ole kehaliselt võimelised sooritama eri teste. Selleks peavad olema  sobivuskatsed. Tundub, et õpetajaks valitakse siiski kuidagi nii, et kellel parasjagu aeg on. Sellega on tegelikult nii kehvasti, et mul ei ole lihtsalt sõnu. 

Kas kodutööde maht on endiselt liiga suur?

Mina isiklikult olen sügavalt veendunud, et see maht on liiga suur. Õpe ja õppemaht peavad olema mõistlikkuse piirides. Koolikoormus ei tohiks olla üle kaheksa tunni. Sisulise õppe eelduseks on huvi, tahte ja usu ühtsus, see on siis usk endasse ja tulevikku. Uskuma peab ka teistesse inimestesse ja sellesse, et me üldse õiget asja teeme. Samal ajal on ka tahe oluline, et ei jäta kooli pooleli ja lisaks sellele hoomad ka süsteemi.

Näiteks PISA testi tulemused ongi sellepärast head, et drillitakse põhioskuseid. Matemaatika tüüpülesannete puhul  õpetatakse tüüpkäsitlusi, enne uusi PISA teste võetakse ka veel eelmised läbi ja lapsed saavad nipi kätte, kuidas vastata. PISA testid aga ei iseloomusta ei haridust ega õpilast ega haridussüsteemi. Seega peaks kodutööde mahtu oluliselt vähendama, aga seda saab siis teha, kui see kõik on põimitud palju paremini süsteemiks. Praegu on loodud eeldusi selliseks tuupimise laadseks formaalseks õppeks.

Kas eliitkoolid õigustavad oma olemasolu?

Eliitkoolid ei ole tekkinud ju ka iseenesest või inimeste kiusu pärast. Need on tekkinud sellepärast, et üldhariduslikud koolid on viletsad. Paljudel juhtudel ei julgeta üldhariduskoolidele kriitikat teha, sest kardetakse, et äkki lastakse siis kedagi jälle lahti. Inimesed saavad aru, et selline haridus ei  kõlba, aga tavaliselt ei julgeta öelda. Kõik koolid peaksid olema tegelikult eliitkoolid. Praegu on ka tehtud palju erakoole juurde, ja mitte sellepärast, et raha oleks palju, vaid tahetakse, et oma lapsest kasvaks siiski haritud inimene, ma ei tea, mis saaks olla tähtsam.

Öeldakse, et Eesti õpetajad on liiga kinni programmis ja neil pole piisavalt vabadust tundi ise vormida.

Vastutustunne ja aktiivsus kujunevad tegelikult otsustamise kaudu. Kui inimene ei saa otsustada selles valdkonnas, kus ta tegutseb, siis ta põhimõtteliselt ei saa ka vastutada, mis selle tegevusega kaasneb. Kui õpetaja ei saa otsustada selle üle, mida ja kuidas tegutseda, siis ta ei saa ka vastutada selle eest, mis lastest saab. Mis süsteem see siis on, tundub, et see on selline turakate süsteem. Seega inimese käsitlust ei ole, aga inimene on indiviid ja isiksus ja subjekt, ta on rollide kogum, ühiskonna liige, kultuuri esindaja ja nii kui me muudame vaatepunkti, siis kohe olukord muutub. Ja inimene on rohkem kui kodanik ja keegi, kes täidab kodaniku kohuseid.

Mis on hariduse mõte, kas diplom taskus või õppimisvõime, oskus elus toime tulla?

Haridust ei ole võimalik anda kusagil ega kuidagi, inimene kujuneb haritud inimeseks paljude tegurite koostoimes. Koolil on selles oluline osa, aga ka kodul ja ka teistel ühiskonna institutsioonidel. Selleks ajaks kui laps läheb kooli, on tal väga palju asju olemas. Tal on eneseteadvus ja oma mina, tal on emakeel suus, ta oskab küsida ja vastata, ta saab aru, asjadel on tema jaoks mingid tähendused. Kõigest sellest, millest sõltub edasine elu, on tal selleks ajaks juba olemas. Kui vaadata haridust protsessina, siis haridus võiks olla valmisolekute kujunemise elukestev jada. Tekib küsimus, miks ja milleks peaksid inimesed olema valmis eri eluetappidel. Kooliminekuks peab saama mingi valmiduse, et tulla seal iseseisvalt toime. Mingil hetkel peab olema ka valmisolek minna tööle, luua ja hoida  oma kodu ja perekonda. Siinkohal võiks küsida, et millises eas peaks inimene olema milleks valmis – valmis näiteks kaitsma iseennast ja oma lähedasi, kaitsma oma kodumaad ja aateid.

Need valmisolekud  ei kujune aga iseenesest. Gümnaasiumis ei ole ka vaja saavutada ainult ühte valmisolekut, et pääseda kuidagimoodi ülikooli, see ei saa olla ainukene eesmärk. Eesmärk peaks olema ka see, et ta suudaks elada kodanikuna, kultuuri esindajana  ühiskonnas ja minna tööle ja luua ja suhelda inimestega.  Suurem eesmärk on meil hariduses aga hetkel see, et täita vaid riiklikku õppekava.

Millest tuleb see, et haridussüsteemi ei suudeta muuta selliseks, et lastel ja õpetajatel oleks koolis rohkem loomingulisust, et suudetaks haridusega kogu ühiskonda uuendada?

Siin on tegelikult tegemist juba sügavamal, juure tasandil olevate probleemidega. Hakkame peale Laari esimese valitsuse ajast aastast 1992. Nende reiting oli toona jaanuari keskel kuskil kolm protsenti, seega oli selge, et riigikokku nad ei mahu. Siis tuli aga Sulev Vahtrega plakat, millel oli kirjas "Plats puhtaks". Rahvale see luuamees meeldis ja märtsikuuks kasvas reiting nii, et Isamaaliit võitis valimised. Leidis aset selline metamorfoos. Nemad aga ei olnud iialgi mõelnud, et mis saab siis, kui peaks valitsuse moodustama. Laar teadis kahte teemat väga hästi, need on metsavennad ja vanalinna vaimud. Ta oli ju ajaloolane ja järsku sai peaministriks. 

Seega juhtus nii, et ministrikohad said inimesed, kellele oli niisugune vastutav töökoht esimene selletaoline. Ühel hetkel oli vaja teha otsuseid, vastutada, et midagi nendest otsustest välja tuleks, see ei tulnud aga kõne allagi. Seega tekkis lausa sügav ebakompetentsus ja sealt hakkas kõik pihta. 

Kui rääkida praegusest valitsusest, siis seal üks on õppinud tegelikult seda, mida ta ka tegema peaks, see on siis Urmas Reinsalu, kes on jurist. Ülejäänud 15 ministrit on tegelikult õppinud midagi muud. Haridusministri ettevalmistus piirdub sellega, kui ta ise oli alles koolipoiss. Kui tehakse nalja, et hariduse lõpp on ligi, siis ma leian, et siin pole naerda midagi. Kui rääkida sotsiaalministrist, siis peaks küsima, mis on üldse sotsiaalne ühiskonnas, aga ka sotsiaalminister ise ei tea seda. Lisaks sellele ei tea ka siseminister seda. Selleks on võõrdumine, võõrandumine, marginaalsus, konformsus. Nende sõnade tähendusest ei teata midagi, kuigi see on oluline. Küsimus ei ole laste koolis käimises, vaid üleüldises harituses.

Nii et probleemid meie hariduses väljenduvad ka valitsuse ministrite viletsas juhtimisoskustes, vilets haridussüsteem sünnitab halbu valitsusi ja ministreid?

Ma arvan, et praegused ministrid tegelikult ei tea ka ise, mida nad juhivad ja millele peaks tähelepanu suunama juhtimises. Mis soodustab ja mis raskendab juhtimist. Arto Aasmäe teeb haldusreformi, aga ma küsiks, kas on selgeks tehtud, mille alusel hinnata haldust. Milliste näitajate alusel saab öelda, et haldamine on hästi või kehvasti, neid kriteeriume ju ei ole. Ühiskond, mis on põhimõtteliselt edasi ja tagasi sidestamata, ei saa olla juhitud.  Kui vaadelda eri valdkondi, näiteks ka haridust, siis see otsustaja peab võimalikult pikalt ette nägema – protsess on edasi sidestatud siis,  kui see, kes asja korraldab, teab, mida ta saavutada tahab. Arvestada tuleb tegelikke tulemusi, et järgnevates tegevustes käituksime arukamalt ja ei kordaks neid vigu, mis viisid meid rappa.   Seega – kui harimatus ei ole Eesti kirstunael, siis mis see on.
------------------------

Teadus käib kolinal alla
 
Teadus on käinud kolinal alla, sest uuringuteks pole raha, nendib Ülo Vooglaid.

"Praegu ei toeta meie süsteem teadust kui sellist. Tallinna Ülikoolis võiks öelda, et teaduslikke uuringuid peaaegu üldse ei esine," nendib Vooglaid. 

"Teadus on käinud kolinal alla. Kui joonistada kolm rõngast, üks on haridus, teine on kultuur ja kolmas on teadus, siis need kõik toimivad ainult tänu vastastikusele kooslusele. Kui üks nendest on nõrk või puudub üldse, siis pole teistel mingit väljavaadet. Kooliharidus ja süsteem peaks kasvatama meile teadlasi, aga siis peaks õpetajad olema uurijad. Küsimus on näiteks, kas õpilast saab mõõta. Õpilase puhul saab mõõta pikkust ja kaalu ja vererõhku. Mõõta saab üksnes kvantitatiivseid karakteristikuid, aga hinnata saab kvalitatiivseid karakteristikuid ja süsteeme. Neid süsteeme ei suuda aga ka haridusministeeriumis keegi käsitleda, sest sellist analüüsi ei suudeta teha."

Vooglaiu sõnul tuleks leida kõik olulisemad karakteristikud, kõik see, mis iseloomustab inimese haridust, ja vaadata nende põhjal järele, milline tase tegelikult on. Kui tasemed on skaaladel fikseeritud, saab luua kujutluse, milline peaks olema 20-aastane õpilane aastal 2016 ja milline ta reaalselt on. Siis vaadata, miks vastuolu vajaliku ja tegeliku vahel on tekkinud, ja visalt vähendada takistusi,  et inimene kujuneks just nii haritud inimeseks, nagu tahetakse.
------------------------

Iga neljas õpilane on koolis õnnetu

 Meie lastel on Euroopas madalaim kooliga rahulolu, selgus 2013-2014 kooliealiste laste tervisekäitumise uuringust. Üle 30% vastanutest näeb vähemalt kord nädalas või rohkem koolikiusamist koolis.

 48% lastest on pealt näinud ka õpetajapoolset kiusamist ja 35% seda ka ise kogenud. 

 Viiendik õpilastest puudus koolist hirmu tõttu. 21% õpilastest teadis, et koolikaaslased puuduvad koolist hirmu tõttu. 15% koolijuhte ehk direktoreid  teadis, et õpilased puuduvad hirmu pärast koolist.

 Ligemale 36% õpilasi puudub iga nädal tundidest. Eestis ei töötanud ega õppinud eelmisel aastal 34 000 noort 15-29-aastast inimest, mis on riigikontrolli hinnangul tõsine probleem nii ühiskonnale kui ka majandusele.

 Meie õpetajate keskmine vanus on 48 aastat, OECD õpetajate keskmine vanus 43 aastat.
 Eestis on iga neljas õpilane koolis õnnetu. Koolirõõmu edetabelis on Eesti kõigist uuringus osalenutest tagantpoolt neljandal kohal.

5 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...