ÜRO politseipealik: mehed takistavad naistel tippu jõudmast!

"Tunnistan ausalt, et isegi praegu, sellisel ametikohal olles hoiavad mehed vahel minu eest olulist infot saladuses ja takistavad mu tööd," ütles ÜRO politseijõudude ülem Maria Appelblom. Kuna sellel nädalal on palgalõhe päev, uurisime militaarvaldkonna naiselt tema erialal töötamisega seotud raskuste kohta.

Pilt: Ragne Jõerand

ÜRO politseipealik: mehed takistavad naistel tippu jõudmast!

Ragne Jõerand

"Tunnistan ausalt, et isegi praegu, sellisel ametikohal olles hoiavad mehed vahel minu eest olulist infot saladuses ja takistavad mu tööd," ütles ÜRO politseijõudude ülem Maria Appelblom. Kuna sellel nädalal on palgalõhe päev, uurisime militaarvaldkonna naiselt tema erialal töötamisega seotud raskuste kohta.

Kuidas kulges teie tee ÜRO politseijõudude ülemaks?

Tuleb tunnistada, et sellele ametikohale jõudmine oli küllaltki raske ja vaevaline. Alustasin  politseitööga 1987. aastal Rootsis, ja see on riik, kus on kõige enam naissoost politseiohvitsere maailmas, veidi üle 30%. Tol ajal aga, kui mina alustasin, polnud politseis naisi kuigi palju, pidin endale ise teed rajama. 

Kui palju otsest diskrimineerimist te oma karjääri alguses kogesite?

Ma ei nimetaks seda otseseks diskrimineerimiseks, pigem stereotüüpidesse surumiseks. Olen omal nahal kogenud, kuidas meestekeskses kollektiivis jäetakse naine olulisest infost ilma ja teda vaadeldakse pigem dekoratsioonina kui mõtleva inimesena. Sinu tegevus ja saavutused üritatakse jätta kahe silma vahele. Mind on ka sõnadega ähvardatud. Isegi praegusel ametikohal tuleb vahel ette, et mehed hoiavad minu eest infot saladuses ja takistavad nii töö kulgu – ÜRO on samuti väga meestekeskne maailm ja seal on nii kõrgel ametikohal politseistruktuurides vaid veel üks naine peale minu. Üleüldse on ÜRO rahuvalvejõududes vaid 10% naisi, seda on ikka väga vähe. Vahel unustavad mehed üldse ära, et me oleme olemas – teate ju seda ütlemist, et mis silme eest ära, see meelest!

Millised on teie nipid sellises keskkonnas ellu jäämiseks?

Väga oluline on, et sul endal oleks üles ehitatud kindel ja usaldusväärne allikate võrgustik. Minu taktika ongi oma allikate leidmine, et saaksin teha oma erialast tööd pädevalt. Kui ma ei saa infot tavapäraste allikate kaudu, pean leidma kõrvalteid, et vältida infosulgu, mis võib kahjustada minu karjääri. Hoolimata sellest, kas minu eest hoitakse olulist infot saladuses teadlikult või alateadlikult, oodatakse minult ainult parimaid töötulemusi ja pean palju enam pingutama ise, et kogu vajalik info minuni jõuaks.

Kas teid on teie karjääri jooksul füüsiliselt rünnatud?

Ei, mingit otsest füüsilist rünnakut pole töötamise ajal toimunud. Küll aga olen pidanud ise rakendama füüsilist jõudu kurjategija kahjutuks tegemisel – olime kord ühe teise naisega patrullis, pidime tegema kahjutuks 150 kilo kaaluva naise, ja saime sellega suurepäraselt hakkama. Kriitiliste situatsioonide puhul on olulisem rakendada mõistust kui jõudu.

Kas olete pidanud oma karjääri jooksul kellegi tapma?

Õnneks mitte. Mida kogenum on politseiohvitser, seda vähem kasutab ta jõudu, mida ebakindlamana ta end tunneb, seda enam võib tema käsi haarata relva järele. Minu arvamuse kohaselt peaksid tänavapatrullides just seetõttu olema noorte inimeste asemel vanemad ja kogenumad.

Kas kunagi on seatud soost lähtuvalt kahtluse alla teie füüsilist võimekust?

Kui räägime näiteks tulistamisest ja sihtmärgi tabamisest, siis selles on uuringute andmetel naised märksa osavamad kui mehed. Mis puutub aga füüsilise jõu kasutamisse, siis hea politseinik suudab lahendada 99% olukordadest vaid oma mõistust kasutades, mitte musklirammu rakendades.

Mida teete, kui näete, et meestekamp hakkab tegema vale otsust – on teil võimalik sekkuda, et hoida ära halvimat? 

Raske vastata, sest selliste asjadega puutuvad naised kokku ju nii paljudes eluvaldkondades. Praegu on minu sõnal enam kaalu, sest mul on kõrge auaste ja kõrge positsioon, mis tähendab, et enam pole nii kerge minu väljaütlemisi või ettepanekuid eirata. Kui sa aga pole nii kõrgel kohal, siis on see üks pidev, raske võitlus.

Kui tõsiselt võetakse politseis vastu naiste kaebuseid selle kohta, et neid on kas vaimselt või füüsiliselt ahistanud? Kas naisi usutakse?

Jah, see on probleem ja selle vältimiseks peavad politseistruktuurides kõik asjad paigas olema, kuidas neis olukordades naist toetada. Kahjuks levib tihti stereotüüpne arvamus, et naine on ise süüdi, kui mees käitub halvasti – seda ei tohiks olla. Me peame naist toetama ja mees peab saama teenitud karistuse. Loodan väga, et selliseid juhtumeid tuleb ette üha harvem, et naist ei usuta. 

Kas teid on kunagi rünnatud väitega, et nii kõrgel ametikohal olles ei suuda te kindlasti täita oma emakohuseid?

Ma olen lahutatud ja mul on kaks last, aga ei mäleta, et keegi oleks mulle selliseid etteheiteid teinud. Arvatavasti on peapõhjus selles, et olen pärit Rootsist, kus lapsehoiuteenus on korraldatud väga kõrgel tasemel ja soolise diskrimineerimise taunimine  ühiskonnas suhteliselt heal tasemel. Ma lahutasin siis, kui lapsed olid alles väikesed, ja lahutuse järel panime paika, et nii mina kui ka laste isa peame võrdselt laste eest hoolt kandma. Nii et neil nädalatel, mil lapsed olid minu juures, keskendusin ma neile, ja kui nad olid isaga, sain rohkem pühenduda oma erialasele tööle.

Laadimine...Laadimine...