USA sisepoliitika ekspert: Trump suudab rahulolematu lihtrahva raevu enda eduks ära kasutada

"Globaliseerimine on üldise heaolu kasvuga koos kahjuks toonud kaasa ka ebavõrdsuse kasvu paljudes majandustes. Donald J. Trump on suutnud tegelikult seda raevu, mis teistest maha jäänud vähemusel on tekkinud, kuidagi rakendada," rääkis USA sisepoliitika ekspert Andreas Kaju Pealinnale. "Trump kehastab oma absurdses karikatuursuses täiuslikku vastandit poliitilise süsteemile. Ta on elitaarne miljardär, kes einestab kuldserviisidest ja pole kunagi elus pidanud väga lugu inimestest, kellel elus hästi ei ole läinud."

Pilt: Scanpix

USA sisepoliitika ekspert: Trump suudab rahulolematu lihtrahva raevu enda eduks ära kasutada (2)

Kairi Ervald

"Globaliseerimine on üldise heaolu kasvuga koos kahjuks toonud kaasa ka ebavõrdsuse kasvu paljudes majandustes. Donald J. Trump on suutnud tegelikult seda raevu, mis teistest maha jäänud vähemusel on tekkinud, kuidagi rakendada," rääkis USA sisepoliitika ekspert Andreas Kaju Pealinnale. "Trump kehastab oma absurdses karikatuursuses täiuslikku vastandit poliitilise süsteemile. Ta on elitaarne miljardär, kes einestab kuldserviisidest ja pole kunagi elus pidanud väga lugu inimestest, kellel elus hästi ei ole läinud."

Milline Donald J. Trump presidendina oleks? Kas on ka mingi võimalus, et ta suudaks USA rahva elu paremaks muuta?

Ei, vaevalt. Arvestades uuringuid, mida on läbi viidud, siis arvestatav osa nendest inimestest, kes teda tegelikult toetavad, ei kujuta ka ise teda ette presidendina. Kui küsida, kas Trump on valmis saama presidendiks või kas ta on presidentaalne, siis on vaid 25-30% inimesi arvamusel, et ta on seda. Hillary Clintoni puhul on see näitaja jooksvalt 30% kõrgem. Ehk siis kohati ka inimesed, kes teda toetavad, ei kujuta teda ette presidendina.

Tema toetajate jaoks ei ole Donald Trumpi toetamise põhjus mitte tema ise ega mingid ettekujutatavad poliitikad, mida ta tahab ajada, vaid asi on selles, mida ta ei ole. Viimased kümmekond aastat, alates Obama teisest valitsusajast, on tekkinud Ameerikas protestiliikumised ja seda nii parem- kui vasakpoolsete hulgas.

Näiteks vasakul pool loosungiga "Occupy Wall Street"  ja need kõik on tegelikult moodustatud peavoolu liikumise vastu. Neil ei ole mingisugust erilist programmi, et võimule saada ega ka mingit suuremat plaani, vaid nad esitavad loosungeid.

Sama on tegelikult ka Trumpi pooldajatega- küsimus ei ole selles, mida nad soovivad , vaid selles, mida nad ei soovi. Trump kehastab oma absurdses karikatuursuses täiuslikku vastandit poliitilise süsteemile - kuigi ta on elitaarne miljardär, kes einestab kuldserviisidest ja pole kunagi elus pidanud väga lugu inimestest, kellel elus hästi ei ole läinud. Kõik inimesed, kes pole Trumpiga ühel meelel või tema gängis, on "luuserid", nagu ta neid ise nimetab.

Seega on väga raske vastata, kas Trump oleks hea president  ja kas ta  muudaks ameeriklaste elu paremaks. Lisaks sellele ei leia Vabariiklased midagi positiivset sellest poliitikast, mida Trumpil on pakkuda, ent nad teavad suhteliselt selgelt, et sellisel juhul on parteiga lõpp. Trump on rebinud selle partei pooleks ja selle parteieliit ega valijad ei saa aru, mille ja kelle eest ta seisab ja mis asja ta tegelikult ajada tahab. Pigem eeldataksegi seda, et kui praegune partei koos ideoloogiaga põleb maha, siis saab nendele varemetele midagi uut ehitada. Selliseid restarte on ajaloos ennegi olnud, kus alguses on suur lõhenemine ja kaotus, millele saab järgneda  edasiminek uuelt platvormilt.

Siinkohal meenutatakse Reaganit, kellega muidugi Trumpi sisuliselt võrrelda ei saaks aga küsimus on pigem selles, kuidas Reagan mõjus omalajal vabariiklikule parteile.  Vabariiklik partei ei olnud siis nii sotsiaalkonservatiivne kui ta täna on, aga seda liikumist sinna sotsiaalkonservatiivsuse poole alustas tegelikult just Reagan. Esimesel katsel Reagan ei saanud vabariiklaste presidendikandidaadiks ent tema kampaania oli piisav, et algatada lõhenemine, mille tulemusena tekkisid parteisiseselt vastavad pikaajalised muutused.

USA poliitikat veel paremini tundvad inimesed on leidnud sarnaseid näiteid ajaloost teisigi, kus partei lõhestanud kandidaat on selle oma ebaedu või eduga koos maha põletanud. Küsimus on, mis kerkib varemeist, kas tondiloss või oma parimatel hetkedel Ameerika optimismi ja idealismi kehastav liikumine, mis kaitseb indiviidi riigi eest. 

Bloomberg Politics agentuuri hinnangul valiks 49% ameeriklastest Clintonit ja 37% Trumpi,  kas see vahe ei ole liiga väike, et kindlustada Clintoni  võitu?

Ameerika poliitikas on tegelikult see vahe üüratult suur - paljud uuringud näitavad täna ka väiksemat vahet. Paljud mäletavad seda kui Obama tuli presidendiks, sellise uue lootuse lainega 2008. aastal ja siis oli valimistel tegelikult vahe 4%.  Kui rääkida USA valimistest ja nendest 50 osariigist, siis kolmveerandis nendest on valimistulemused ette teada. Seda on näha osariigi sotsiaaldemograafia  järgi, milline on erinevate gruppide osakaal, kui jõukas, haritud või linnastunud on konkreetne osariik.

Olulist rolli mängib ka see, kas on tegemist tööstuslinnadega ja kas selles piirkonnas on rohkem või vähem ülikoole, kõik see omab tähtsust. Selgeks on saanud ka see, kui inimene elab linnas ja on haritum ja  rikkam, siis ta valib demokraate. Maal elavad ja religioossemad ameeriklased valivad pigem vabariiklasi. Seega on paljudes osariikides juba ette  teada,  kes seal võidab.

Olulisi osariike, kus valimistulemused on pidevalt lahtised  on võibolla ainult kaksteist. Nendeks on näiteks siis Ohio ja Florida, kus on palju valijamehi, seega suhteliselt palju on juba valimistulemustest ette teada. Ajaloolisest perspektiivist lähtudes  on vahe hetkel väga suur. Ma arvan, et lõpptulemusena see siiski nii ei jää ja vahe kindlasti väheneb. 12%  häälte vahet  Ameerika mastaabis  tähendab enam kui 10 miljonit häält - USAs võib eeldada valimisaktiivsust ca 135 miljoni inimese kanti. 

Kui tõenäoline on, et Trump pääsebki võidule? Brexiti läbiminek tuli ka kõigile suure üllatusena.

See võimalus on tegelikult alati olemas ja ennast ei tasu petta, et see oleks võimatu. New York Timesi juures tegutseb  üks poliitikablogi, mille nimi on 538 ja seda juhib Nate Silver, keda peetakse läbi aegade üheks kõige täpsemaks valimiste ennustajaks. Ta lähtub statistilistest mudelitest ja jälgib pidevalt erinevaid polle (rahvaküsitlusi- toim.) ja teeb neist kokkuvõtteid. Tema hinnangul on Trumpi võidu tõenäosus kuskil 25%, mis ilmselgelt on parem kui null, seega võimalus on alati olemas.  Võitmise teeb aga raskeks  üks põhiprobleem ja nimelt see , et suur osa vabariiklastest ei ole ka valmis Trumpi poolt hääletama.

Valimiste võitmiseks on vaja,  et kogu vabariiklaste erakond astuks esile ehk kõik 95%  erakonnast peaks olema valmis Trumpi toetama. Lisaks sellele käib veel võitlus käputäie sõltumatute valijate üle. Trumpi häda ongi selles, et ta ei ole suutnud kõiki vabariiklasi enda taha koondada. Seda lootust Trumpil ei ole, et teda konservatiivsed demokraadid võiksid valida kuigi Reagani puhul see juhtus.  Trumpi puhul on see välistatud ja ükski demokraat ei tule teda valima, ta on kõige negatiivsema mainega kandidaat läbi ajaloo.

Mis võib Ameerikaga juhtuda sisepoliitiliselt kui Trump saab presidendiks, kas müüriehitamine ja migrantide väljasaatmine  võivad teoks saada?

Tegelikult ei tea keegi, kas Trump tegelikult sisepoliitiliselt järgib seda, mida ta on välja öelnud. Ameerikas on praktikas  presidendil väga vähe võimalusi üksikult poliitikat teha, seal peab olema kongressi toetus väga paljudele asjadele ja see oleks suur takistus igasuguste väga radikaalsete asjade tegemiseks. Selge on see, et tema retoorika ja sõnavara on väga hirmutavad. Küsimus on selles, et mille muu järgi siis valija peaks joonduma kui mitte poliitiku sõnade järgi ja kuna Trumpil ei ole praktilist kogemust olnud, siis me tegude järgi seda teha ei saa.

Millised oleks Trumpi presidendiks saades USA välissuhted? Kuidas muutuksid USA suhted Euroopaga, kuidas muu maailmaga?

Siin on väga vähe teada sellest, mis siis saada võiks. Siin on selgelt Venemaa küsimus üleval. Läbi on jooksnud informatsioon, et Trumpi välispoliitikanõustajaid ja ta endagi kinnisvaraarendused on seostatud vene pankuritega. Siin on olnud juhuseid, kus Putin on Trumpi kiitnud ja Trump on teadagi iga sellise kiituse  peale läinud hulluks ja hakanud vastu kiitma. See on selline imelik stiil. Probleem ei ole ju selles, et kas või miks peaks, või ei peaks olema Venemaa suhtes erinev poliitiline suhtumine.

Obamal oli samuti tema esimesel valitsusajal väga positiivne poliitika Venemaa suunal. Seda siis nimetatigi reset-poliitikaks, ehk kõik halvad asjad sooviti ära unustada ja alustada uuesti. Siis tuli aga Gruusia sõda ja sellega see heasoovlikkus lõppes.

Selles ei oleks midagi enneolematut, et USA valib endale presidendi, kes proovib Venemaaga häid suhteid sobitada - välispoliitika enamasti USAs valijate käitumist ei määra -  aga Trumpi puhul ei tundu hetkel olevat küsimus mitte läbimõeldud poliitikas, vaid mingites suvalised peegli ees tekkinud tunnetest. Küsimus ei ole erinevates seisukohtades vaid selles, kuidas need on tekkinud ja kui sellest saadakse aru, siis saab inimest usaldada sõltumata sellest, millised need seisukohad on. Ent kui ei teata seda, miks inimene niimoodi arvab, siis see on kõige suurem küsimärk.

Trumpi puhul on see suhtumine valdav, et tegelikult inimesed ei tea, miks tal üks või teine seisukoht üldse on. Kas see on suvaline või peegli ees tekkinud või on keegi seda siiski suunanud.

Kas Trumpi juhtimisel USA loobuks NATO osalusest ja keskenduks rohkem endale kui teistele riikidele?

Siin võiks tuua ajaloolise näite. Kui George Bush noorem kandideeris presidendiks, siis tal oli lähiaja kõige isolatsioonilisem valimisprogramm. Bushi taustaks oli Clinton ja Balkani sõjad ja ameeriklaste osalus rahuläbirääkimistel. Bushi programmi eesmärk oligi keskenduda Ameerikale. Tegelikult läks aga hoopis vastupidi ja Bushi võib pidada välispoliitiliselt kõige agressiivsemaks presidendiks läbi aegade. Sinna hulka kuulub Iraagi sõda, Afganistani sõda , miljardid dollarid  kulu ja enam kui 5000 ameeriklast kaotas oma elu ainuüksi Iraagis, lisaks veel 100-200 tuhat iraaklast.  

Trumpi programmist on vähe välja lugeda ja tegelikult on oluline küsimus selles, milline on ta inimesena. Presidendi tegelikku agendat vormivad sündmused ehk lähtutakse selles kuidas presidendid reageerivad maailmasündmustele ja see, mis tegelikult on programmis, see ei pruugi tegelikult vett pidada nii, nagu Bushist nähti.

See mida me tegelikult teame on see, mida ta oma suures välispoliitilises kõnes ka korrutas ja mida tegelikult peetakse õigeks, et Ameerika panustab liiga palju, võrreldes liitlastega. See on ju tegelikult ka kõikide NATO tippkohtumiste teema olnud ja oli seda ka Varssavis. Seal tegelikult tõdetigi, et teiste riikide panus on samuti aja jooksul tõusnud ja see on positiivne. Kindlasti ei mõelnud Trump seda ise välja, vaid sai selle idee nõunikelt aga ta ise muidugi väljendab seda ilma ilustamata. Praegusel  juhul ei ole  Trump maininud seda, et ta tooks Ameerika NATOst  ära, midagi nii radikaalset ta öelnud ei ole. Külla aga ta viitas sellele kõikide panustamise vajadusele.

Kelle huvisid Trump rohkem kaitseks - kas suurkorporatsioonide või lihtrahva? 

Ma arvan, et siin ei ole selget ja ühest vastust. See, et Trump on ise suurkapitalist ei tähenda, et ta suurettevõtteid toetaks. Trump ise räägib, et tema väärtus on kuskil kümme miljardit, tegelikult arvavad spetsialistid, et see on kuskil üks miljard dollarit. Lisaks sellele on ta viimase kolmekümne aasta jooksul peaaegu kolm korda pankrotis olnud. Trump tegelikult opereerib päritud varaga, millega ta on kinnisvaratehinguid teinud. Tegelikult peeti tema isa palju tugevamaks ärimeheks.

Lihtrahva kohapealt peaks ütlema seda, et maailmas on ju üleüldiselt probleem selles, et elatustaseme kasvu juures on kasvanud ebavõrdsus. Kui enamus ühiskonnast võidab, siis see viimane 20% on võitnud kõige vähem. See probleem on muidugi igal pool selline, see ei ole ainult Ameerika  küsimus.

Globaliseerimine on üldise heaolu kasvuga koos kahjuks toonud kaasa ka ebavõrdsuse kasvu - paljudes majandustes. Trump on suutnud tegelikult seda raevu, mis sellel teistest mahajäänud vähemusel sellest olukorrast tekib siiski kuidagi rakendada.

Ta ei ole minumeelest otseselt mingit raha lubanud aga see asi, millest ta räägib on just mõeldud nendele vähemkindlustatud inimestele. See loosung, et „Lets`s make America great again“, see on just suunatud sellisele segmendile. Raske on öelda, kas sellest keegi pikaajaliselt võidab, aga lühiajaliselt selliselt poliitikast - protektsionism  sealhulgas - just odavad, vähe lisaväärtust loovad töökohad võidaks.

Kas rahvas suudab Clintonile e-maili skandaali andestada? Kas Clinton on antud olukorras õigesti käitunud? Või oleks pidanud ta midagi teistmoodi tegema?

Tipp-poliitikute fenomen on tavaliselt see, et skandaalid neid ei murenda, seda nimetatakse tefloni efektiks ja seda me võime ka Eesti poliitikute kohta öelda, nii Ansipi kui Savisaare kohta.

Tegelikult öeldaksegi nii, et kui sa oled esimese suure asja üle elanud, siis iga järgmine väiksem asi enam  ei tapa. Eriti on sellel efekti siis kui inimene on juba valitsenud ja olnud kas peaminister või linnapea, see on tekitanud inimestes siis juba usaldust. Siis ei vaadata teda enam tavalise, kriitilise pilguga, vaid pigem usaldatakse rohkem.

Clintonitega on täpselt sama asi. Sellised valetamiste skandaalid on neid saatnud juba kaheksakümnendate lõpust, erinevate Bill Clintoni suhtedraamadega seoses. 

Ka Hillaryl on intervjuudes olnud selliste valgete valedega vahel jäämisi. Ta väitis näiteks, et pidi Balkanilt üks kord kuulirahe all ära põgenema, aga tegelikult sellist olukorda ei olnud.  Tõenäoliselt sellised skandaalid teda laias laastus enam ei mõjuta.

Hillary Clintoni miinus on muidugi see, et uuringutest on selgunud, et tegelikult ameeriklased  teda ei usalda, aga samas kui küsitakse, et kas Hillary Clinton saaks hakkama teie arvates presidendina, siis ligemale 60% ütleb, et jah saab. Seega neid asju saab lahutada. Ta siiski on presidentaalne ja tal on olemas võimed ja oskused selles ametis olla. Probleem oleks Hillary jaoks siis kui tema vastaskandidaat oleks palju usaldusväärsem kui tema ise on, aga hetkel on vastaskandidaadiks ajalooliselt peaaegu kõige negatiivsema kuvandiga isik, et ilmselt see Hillary Clintonit nii väga ei mõjuta.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...