VANGIST HEATEGIJAKS: Tunnen kodutute aitamisest rõõmu nagu laps, kellele on uus mänguasi ostetud

"Oleks mulle keegi kaks aastat tagasi öelnud, et  hakkan kodutuid toitma ja abivajajatele riideid sorteerima, oleksin ma öelnud talle, et ta on soe peast,"  räägib endine vang Sander Kukk, kes on nüüd leidnud kutsumuse teiste aitamises. "Tean kõiki Tallinna punkreid, kus kodutud elavad. Ka linnaümbruse metsad on telkivaid kodutuid täis. On selliseid, kes ütlevad ausalt, et neile meeldib tänaval elada ja odekolonni juua, sest nii ei pea elama režiimi järgi. Teised aga otsivad meeleheitlikult väljapääsu."

Pilt: Albert Truuväärt

VANGIST HEATEGIJAKS: Tunnen kodutute aitamisest rõõmu nagu laps, kellele on uus mänguasi ostetud

Oliver Õunmaa

"Oleks mulle keegi kaks aastat tagasi öelnud, et  hakkan kodutuid toitma ja abivajajatele riideid sorteerima, oleksin ma öelnud talle, et ta on soe peast,"  räägib endine vang Sander Kukk, kes on nüüd leidnud kutsumuse teiste aitamises. "Tean kõiki Tallinna punkreid, kus kodutud elavad. Ka linnaümbruse metsad on telkivaid kodutuid täis. On selliseid, kes ütlevad ausalt, et neile meeldib tänaval elada ja odekolonni juua, sest nii ei pea elama režiimi järgi. Teised aga otsivad meeleheitlikult väljapääsu."

Karge reede varahommik Keskturu vastas. Parklas tammub külma käes ja ootab midagi kümmekond kodutut. Varsti selgub ka põhjus – turske pikk mees ja punapõskne naine koos veel mõne abilisega sätivad üles kohvritest lauad ja püstitavad sinise telgi. Ei, mitte valimispropaganda tegemiseks. Peagi tõstab naine, kelle nimi on Kristiina, rohelisest katlast kodututele kuuma suppi ning jagab teed. Mees aga jagab kodututele tasuta riideid ja annab nõu, millised võimalused on neil tänavaeluga lõpparve teha.


"Tere, kuidas sul nädal möödunud on?" pärib Kristiina ühelt kodutult rõõmsalt, kuid väärikalt. "Tore sind näha," vastab kodutu. "Seekord oli ikka vägev saak!" räägib ta oma kogutud pudelitest. Paljud sealsed kodutud on Sandrile ja Kristiinale juba vanad tuttavad, nad veedavad aitajate seltskonnas kogu aja kella 11-ni, mil Sander ja Kristiina taas telgi kokku pakivad. Toidustki tähtsam tundub "püsiklientidele" olevat hingeabi, inimlik soojus ja lähedus – keegi ometi räägib nendega sõbralikult, mitte ei hoia eemale ega käsi jõhkral toonil minema kobida.
Toosama kodutuid aitav mees, Sander Kukk, oli kunagi  soliidse ehitusfirma omanik. Kui ettevõte pankrotistus, otsustas ta võlgade katteks hakata narkootikume müüma. 2011. aastal mõistis kohus Kuke koos tema kambajõmmidega kaheksaks aastaks vangi. Pärast vanglast vabanemist on temast saanud aga korralik pereisa, kes peab väikest autovaruosade müügikohta, käib kirikus ning on pühendanud kogu oma vaba aja vaeste perede ning kodutute aitamisele. Pealinn uuris Kukelt, kui raske või kerge on endisel vangil kuritegelikust elust välja rabeleda ning mida annab talle teiste aitamine.


Kuidas ja miks te üldse uimasteid müüma sattusite?


2006. aastal tegime ühele suurele ehitusfirmale alltöövõttu, ehitasime Muuga sadamat. See firma ei maksnud meile kogu raha lõpuni välja ja meie ettevõte läks pankrotti. Mul tekkisid võlad minu enda alltöövõtjate ja teiste firmade ees. Hakkasin otsima lahendusi ja nagu võluvitsa väel tutvusin inimestega, kes tegelesid narkootikumide müügiga. Kui ma nägin, kui kerge oli sealt raha tulema ja kui suured summad olid seal mängus, oli sellest väga raske välja tulla. Ma olin kaelapidi äris sees, meid oli terve grupeering, külvasime Eesti peale suurtes kogustes narkootikume, mille ise Euroopast maale tõime. Meie pundist võis keegi mu kell kolm öösel ka üles ajada ning ma teadsin une pealt, palju meil kassas raha oli. Mind usaldati.


Kas narkootikume müües ei tekkinud kordagi mõtet, et see, mis te teete, hävitab inimesi ja nende elu?


Jah, teadsin, et ma külvan tegelikult surma ja mürki. Ma nägin narkomaane iga päev, enamus nende urkaid ja kortereid, kus nad kogunesid, olid mulle teada. Teadsin ka kõiki narkokaubitsejaid linna peal.


Narkomaanid on õnnetud inimesed, kes elavad vaid ühe doosi nimel. Nad varastasid, müüsid saadud eseme poole hinnaga maha ja tõid selle raha minu kaubitsejate kätte. Minu silme all hakkas üks üledoosi saanud narkomaan siniseks muutuma. Palusin ühel vana Balti jaama turu müüjal kutsuda kiirabi. See jõudis küll õigel ajal ja kõik sai sel hetkel korda, aga põhimõtteliselt ma nägin, kuidas minu silme all hakkas inimene surema. Mul oli küll mõte, et "Sander, sina oled selles otseselt süüdi". Praegu on mul jube mõelda, mida me tegime. Tänu jumalale, et narkopolitsei jõudis kaua oodata, mil me vea teeme ja meid vahele võttis! Meid kõiki pandi vanglasse.


Milline on vanglaelu? Kas see on tõsi, et seal õpivad pätid vaid uusi oskusi juurde?


Mina üritasin vanglas enda elu sisustada võimalikult paljude kasulike asjadega. Näiteks käisin vangla kutsekoolis puutööd õppimas. Tean, et kohtunikud, kes otsustavad vangide ennetähtaegse vabanemise üle, pakuvad inimestele varianti, et ta võiks minna Lootuse külla. Rehabilitatsioonikeskused teevad vanglatega koostööd, et vabanenud vangidel oleks kuhugi minna ja neil ei oleks ainus tee tagasi vanglasse. Tänapäeval on toodud vanglatesse palju sotsiaalprogramme, riik on sellega head tööd teinud. Samuti teevad head tööd vanglate kaplanid.


Võib-olla tõesti kunagi, kui meil olid laagritüüpi vanglad, lokkas seal kuritegevus edasi ja kurjategijad said nii uusi kontakte kui ka õppisid värskeid nõkse, et välja pääsedes uut paha korda saata. Tänapäeval ei ole vanglates enam ka nn isakeste süsteemi, kus hierarhia paneb paika, et see, kes on kõvem pätt, on ka vanglas kõvem tegija.


Tänapäeval on Eestis tavaks, et vanglate vähemaks koormamiseks määratakse inimestele pigem tingimisi karistusi ning juba vanglas karistust kandvaid inimesi lastakse varem välja. Kuidas teie sellesse suhtute?


Alguses, kui mina olin vangis, sellist asja polnud. Olin juba avavanglas, kui inimesi hakati järjest vabaks laskma. Mõtlesin siis küll, et miks mina pidin pool aega juba ära istuma enne, kui selline muudatus tuli. Ja kohtud hakkasid määrama aina rohkem tingimisi karistusi. Siinkohal tuleks jälle igat inimest eraldi vaadelda. Süstemaatilist pahatahtlikku kurjategijat, kellel on teistest ükskõik, tingimisi karistus ei ohjelda.
Samas mõne pisema kuriteo korral on tõesti õigem inimesega pigem rääkida, et ta ei satuks vanglasse ega saaks sealt endale märki külge. Ta saab jääda oma pere juurde.


Mis ajendas teid oma elus uut lehekülge keerama?


Vabaduses olles olin ma osanud inimestega väga hästi manipuleerida. Niisiis kujutasin ette, et teen vanglas sama. Kutsun enda juurde vangla kaplanid, saan nendega sõpradeks, et küll nad siis minu eest kohtus kostavad ja mind vabadusse aitavad. Pärast aga ei tee enam nendega tegemist. Niisiis lugesin piiblit, käisin vangla kirikus ja suhtlesin usklikega. Selleks ajaks olin ma oma elust 28 aastat suitsetanud, tahtsin seda maha jätta. Mu kambrikaaslane ütles, et kellele sa valetad, meile või endale, sa ju ei suuda seda. See ütlus lõikas mulle südamesse. Sel õhtul palusin ma jumalat, et kui see, mis piiblis kirjas, on tõesti tõde, siis aita mul suitsetamine maha jätta ja ma hakkan uskuma. Läksin magama, hommikul tegin silmad lahti ja teadsin, et ma ei suitseta. Kambrikaaslased kutsusid tõmbama, ütlesin, et ma ei taha. Lõuna ajal rääkisin kaaslastele, et jätsin suitsetamise maha, nemad vastasid, et ära aja jama. Inimesed mu kõrval suitsetasid ja ma tundsin suitsu lõhna, nagu tunneksin seda esimest korda elus. Sellest hetkest ma hakkasin mõtlema, et kui selline asi toimus, siis ehk on meie elus midagi veel sügavamat.


Kui raske on vangil vabadusse pääsedes tööd leida?


Väga raske, tööotsa leidmiseks peab palju uksi kulutama. Vabanedes otsisin paar korda töökohta ja kui saadi teada, et olen kuriteo sooritanud, siis ei võetud mind üldse jutule. Erialase või tasuvama töö leidmine on pea võitmatu. Eks see ole ka arusaadav, kurjategija on ise teinud kõik selleks, et teda ei usaldataks. Samas päris 100% ei ole nii, et inimene üldse midagi ei leia. Kui tal on mingit tööd vaja, peab inimene olema nõus ükskõik mida tegema, et peret toita ja arveid maksta. Kui ühes kohas öeldakse, et oled kriminaal, võta vastu teine, lihtsam töö kuskil mujal. Mis sellest, et väiksema palgaga. Küll siis see parem töö tuleb hiljem.


Kui tihti loobuvad eksvangid raskuste tõttu töö leidmisel tavaellu pöördumisest? Kas tuleb tõesti ette, et nad sooritavad hoopis mõne uue kuriteo, et pääseda vanglasse prii leiva peale tagasi?


Kui ma vanglas olin, nägin ma selliseid kriminaale päris palju, kes pärast vabanemist löövad käega. Kuna neid ei taheta ja ei võeta omaks, teevad nad uue kuriteo ja satuvad tagasi vanglasse. Ongi olemas selline kontingent, kes elab ühest pisikesest karistusajast teise. Mõni ootab pärast vabanemist talve ära ja enne ilmade päris külmaks minekut teeb uue kuriteo, mille karistusaeg on kolm-neli kuud. Siis pääseb ta suveks jälle ilusti välja. Sellised inimesed on kindla elukohata ja neil polegi kuhugi minna. Kui perekond ja sõbrad on selja keeranud ning keegi ei aita, on väga raske sellisest olukorrast välja tulla. Siis aitavadki rehabilitatsioonikeskused.


Kes on selles süüdi, et osa pätte end ei paranda ja peavad üha uusi kuritegusid sooritama? Mida siis peaks selle vastu ette võtma?


Ma ei ütle, et riik on süüdi. Täiesti 100% pole ka inimene ise süüdi. Võib öelda, et siin on kaks osapoolt asju üksteisest mööda ajanud. Kodanik on kohustatud riiki ülal pidama ja oma tegude pärast riigi ees vastutama. Samas ei tohiks riik ja ühiskond võtta vangis istunud inimesi ühe mõõdupuuga. Iga inimese lugu peaks vaatama eraldi. Ei ole nii, et ükski neist ei muutu. Ka paljudel pikalt vanglaleiba maitsnud endistel kinnipeetavatel on nüüd pere ja töö.


Kuidas teil õnnestus siiski raskuste kiuste vabaduses püsima jääda ning endale ise elatist teenima hakata?


Uskliku inimesena võin öelda, et jumal aitas. Mind lasti avavanglasse, kust käisin tööl ühes metalli kokkuostu punktis. Selle ettevõtte töötajad aitasid mul luua oma ettevõtte. Vabanesin poole mulle määratud ajaga ehk nelja aastaga. Mu tulevik tundus samuti hämar, ometi teadsin selgelt ja täpselt, mida ma teen, kui vabanen. Ma tegin oma väikse firma, müün autovaruosi. Leiva saan lauale ja arved makstud. Olin täielikult otsustanud, et ei lähe enam kuritegelikule teele.


Vanglakaplan Allan Kroll soovitas, et kui ma vabanen, ei tohi ma kuhugi ripakile jääda, ja et ma võiks proovida käia tema koguduses. Ma läksin, jäin käima ja hakkasin tegelema vabatahtlikult ka sotsiaaltööga. Võib öelda, et õnneks läks mul ühiskonda naasmine suhteliselt kergelt.


Kuidas oli teie perega? Nemad teile selga ei pööranud?


Mul on naine ja laps. Kui ma sooritasin kuriteo ja sattusin vanglasse, siis jumal tänatud, pere ootas mu ära. Ma tundsin pere toetust, jäime kokku ehk ka sellepärast, et meil lubati üksteist teatud aja tagant näha, ning sellepärast, et meie vahel oli tõeline armastus. Olen näinud peresid küll, kus armastus puudub. Kui üks pool vanglasse satub, jookseb see laiali.


Rääkisite, et hakkasite vabatahtlikult sotsiaaltööga tegelema. Mida te siis täpsemalt teete?


Tegelen puudustkannatavate ja/või tänaval elavate inimestega. Olen töötanud tänaval möödunud aastast. Reede hommikul seame 6-7 inimesega Keskturul üles telgi ja jagame seal hommikul kella seitsmest poole kaheteistkümneni toitu ja riideid. Kui inimesed annavad nõusoleku, siis püüame nad tänavalt ära suunata mõnda rehabilitatsioonikeskusse. Selle ajaga oleme tänavalt ära suutnud saata 46 meest ja kaks naist. Kahjuks on neist enam kui pooled tagasi tänavale jõudnud. Põhjuseks on näiteks, et rehabilitatsioonikeskuses ei tohi alkoholi tarvitada, suitsetada ja ahvatluste vältimiseks ka mobiiltelefoni omada. Samas esimesed inimesed, kelle oleme tänavalt keskusesse saatnud, on edukalt sealse programmi lõpetanud ja elavad toredalt.


Kuivõrd vastab tõele arvamus, et osa kodutuid ei soovigi sellisest elust välja rabeleda, et nad eelistavad oma vabadust logeleda elumugavustele, mida tööl käimine kaasa tooks?


See on tõsi, võib-olla isegi üle poole on selliseid. Taoline kodutu tuleb turule, tal on hea meel meid näha. Ta sööb meie pakutavat suppi, me räägime temaga ja üritame teda tänavalt rehabilitatsioonikeskusesse suunata. Tema aga vastab ausalt, et see on tore, kui annate mulle süüa, te võite mulle ka usust rääkida, aga ma ei lähe tänavalt ära, sest mulle meeldib siin elada. Ta ütleb, et talle meeldib suitsetada seal, kus ta ise tahab, juua odekolonni, ja meeldib see, et elu ei käi režiimi järgi.


Sellised pole aga kõik. On ka kodutuid, kes on sattunud raskuste tõttu sellisesse olukorda ja meeleheitlikult otsivad väljapääsu. Kui me neile räägime võimalustest, mis neil on, siis on nad meeletult tänulikud, nad hoiavad minust kramplikult kinni, et tõesti tänavalt minema saada.  


Mis on need põhjused, miks inimesed on tänavale sattunud?


Igal inimesel on oma lugu, pole ühtegi, mis oleks sarnane. Keegi näiteks hakkas jooma ning kaotas sellepärast pere ja kodu. Kedagi peteti 1990ndatel nii, et ta jäi kodust ilma. Üks meie klient, Galina, veetis üle 20 aasta tänaval. Nüüd kinkis poeg talle korteri ja ta on tänavalt ära.


Kui raske on päevast päeva tegeleda põhja langenud inimestega ning neid õigele teele juhatada? Eriti kui paljud neist ei olegi sellest suunamisest huvitatud?


Mult on seda tihti küsitud. Aga ütlen ausalt – mulle meeldib see töö, kodututega tegelemine on mu kutsumus. Ma tunnen teiste aitamisest rõõmu nagu laps, kellele on äsja uus mänguasi ostetud. Võib ju öelda, et enamik kodutuid on ise oma hädades süüdi. Jah, nad haisevad ja on kirpe täis, aga selle ebameeldiva pealispinna all on nad armsad ja toredad inimesed. Kodututesse tuleb suhtuda teisiti, kui ühiskond neisse suhtub. Tean kõiki Tallinna punkreid, kus kodutud elavad. Ka Tallinna ümbruskonna metsad on telkivaid kodutuid täis. Niisiis ka nädala sees, kui mulle tuleb tahtmine, lähen kodututega rääkima. Päris paljud kodutud  on hakanud mind usaldama, nad näevad, et hoolin neist ja tahan neid aidata. Loomulikult see kõik väsitab, kuid koju pere juurde minnes saan taas jõudu.


Keda te peale kodutute veel aitate?


Olen vabatahtlik ka Tabita missionis. Toome Soome kristlastele kuuluvatest hulgiladudest toiduabi, mida jagame eri organisatsioonidele ja reede õhtul Metodisti kirikus puudust kannatavatele peredele. Kui alustasime, käis abi saamas 36 peret, nüüd on neid juba saja ringis. Näha on, et vajadus toiduabi järele aina suureneb.


Kas pole tulnud mõtet, et lisaks kodututele võiks aidata endisi vange, kuna teate omast kogemusest, mida vanglast välja tulek tähendab?
On ikka. Mulle pakutigi võimalust läbida kursused, et saaksin eksvangidega tegeleda, aga ma lihtsalt ei suuda teha kõike. Mul juba praegu abikaasa küsib, et Sander, millal me sind kodus ka näeme. Praegugi hakkan enda aegu ümber vaatama, et selgitada, mis on tähtis ja mis vähem tähtis. Perega peab ka aega veetma ning laps peab isa nägema, igal pool elus peab valikuid tegema ja vähem tähtsad asjad kõrvale lükkama, sest pere on väga-väga tähtis.


Kuivõrd aitas usk teil oma elu muuta?


Kui jumal poleks mind vanglas kätte saanud, ei istuks ma praegu siin. Meie endisest kuritegelikust pundist on mõni inimene surnud, aga mina elan. Usuta oleksin ma võib-olla vanglas tagasi. Ma olen püüdnud omast jõust muutuda, kuid sellega on nii, et mida rohkem ma omast jõust pingutan, seda rohkem ämbrisse ma astun. Aga kui usaldada elu jumala kätte, hakkavad asjad muutuma. Oleks mulle keegi kaks aastat tagasi öelnud, et ma hakkan kodutuid toitma ja abivajajatele riideid sorteerima, oleksin ma talle öelnud, et ta on soe peast.  


Kui olete näinud linna peal ka oma endisi "kolleege"  kuritegelikust ajast, siis kas nad üritavad teid ka tagasi "normaalset elu" elama keelitada?


Alguses, pärast vanglast vabanemist, pakuti mulle veel mõnda sellist tööotsa. Ütlesin konkreetselt, et ma elan uut elu ja ei kavatse tagasi tulla. Nüüd on minust lahti lastud. Jah, ma näen neid teinekord linna peal ja tõesti mõni neist räägib, et Sander, saa nüüd normaalseks. Et sa oled nüüd vabaduses ja ei pea enam rumalat mängu mängima, et sa oled korralik usklik. Ütlen seepeale, et see ongi normaalne elu, mida ma praegu elan. Mõni aga ei saa ikka aru, küsib, et kuidas saab niiviisi muutuda. Aga näe, saab. Mõni on ka ise siirast huvi tundnud, et kuidas ma muutusin, ta tahab  sama, mis minuga juhtus. Nendega siis saab tööd teha. Alati võib leida muredele seadusliku lahenduse, neid võimalusi on tegelikult megapalju. Ei ole nii, et mul läks firma pankrotti ja nüüd saan raha ainult kuritegelikul teel. No okei, läksin pankrotti, ega keegi sellepärast ju mind ära ei tapa. Jah, tekkisid võlad ja kohtutäitur tuleb ukse taha. Eks ma leian selle lahenduse ja hakkan võlgu maksma vaikselt.


Kas sellist asja pole nagu maffiafilmis, et kui kord juba gängster olid, siis sind enam elusalt bandest välja ei lasta? Ka või seetõttu, et sa tead liiga palju. Ega teie elu kallale pole kiputud?


Alguses, kui ma olin teinud otsuse muutuda, käis mul  endalgi selline mõte peast läbi. Olin ju minagi suures koguses USA filme vaadanud. Päris elus aga ei ole praegu Eestis sellist asja. Võib-olla on see Ameerikas niimoodi ja kindlasti võis see olla sedasi ka Eestis 1990ndatel. Aga ajad on muutunud.


Milline on teie unistus?


Leida nt linna abiga ruumid kodutute kristliku päevakeskuse jaoks, kus tekitada neis taas harjumus töötada. Inimesed ei pea prügikastist süüa otsima.


Isiklik unistus on aga elada perega linnast väljas oma majas rahulikku elu.

 

 

 

KAASTÖÖTAJA: Sander on aitamise järele lausa ogar


Sander peseb kodutuid saunas ja on kõrval toeks, kui nad ei suuda alkoholihimule üksi vastu seista.


"Võin öelda, et Sander on kodutute aitamise järele suisa ogar, ta ainult seda teekski kogu aeg," rääkis koos temaga kodututele toitu jagav MTÜ Tänavatöö vabatahtlik Kristiina Pruul Podmalinkin. "Tal pidevalt telefon heliseb. Sandrit kutsuvad appi nii inimesed, kes muretsevad mõne kodutu pärast, kui ka kodutud ise, kes ütlevad, et vot mul on hirmus alkoholiisu, tule ole toeks, et ma juua ei saaks. Ja kui selline kriisikõne tuleb, siis ta kohe ka appi läheb. Sander korjab kodutud üles ja tegeleb nendega, aitab neil näiteks saunas pesta, et nad saaks viisakalt kirikusse minna. Kodututega räägib ta iga päev, et saada nad tänavalt ära."


Kristiina sõnul teeb teiste aitamine Sandrile lihtsalt head meelt, samas aga aitab see mehel tasa teha kõike seda, mida temast kurjategijana meedias kirjutati.


MTÜ-l Tänavatöö on oma Facebooki lehekülg, kus olemas kogu info ühingu jagatava nõu ja abi kohta.

 

 

 

Kaks kolmandikku asub tööd otsima või tööle, kolmandik satub vangi tagasi


Ida-Harju  kriminaalhooldusosakonna juhataja Maile Kubjase sõnul on vanglast vabanenul kohustus võtta teatud aja jooksul end töötukassas arvele või asuda tööle. "Tööl käima saavad kinnipeetavad hakata juba siis, kui nad on avavanglas ning paljud jätkavad samas kohas töötamist ka pärast vabanemist," kinnitas ta. "Julgen pakkuda, et tööle saavad pooled endised vangid. Kriminaalhooldajad nõustavad ja suunavad vabanenuid tööd otsima. Igale vabanenule leitakse ka sobiv programm, et õpetada eluga toimetulekut."


Vanglasse tagasi satuvad pigem need, kel pole toetavaid lähedasi ja tugivõrgustikku.


• 2017. aasta algul viibis vanglas 2841 ja aasta lõpul 2707 inimest.


• 2017. aastal vabanes vanglast 1712 süüdimõistetut. Aastatel 2015-2017 vabanenutest 59% otsis ja/või leidis ka tööd.


• 39% eksvangidest kuulati pärast vabanemist aasta jooksul uue kuriteokahtluse pärast uuesti üle. Teist korda sattus 2017. aastal vangi 17%, kolmandat korda 15%  ja neljandat korda 10% süüdimõistetutest. Kõikidest aastatel 2013-2016 vanglast vabanenutest mõisteti uues kuriteos süüdi ühe aasta jooksul 12–14%. Aastatel 2013-2015 vanglast vabanenutest mõisteti kahe aasta jooksul süüdi 29-30%. Enamasti sattusid nad vanglasse tagasi varguste või narkokuritegude pärast. Korduvalt satuvad vangi kõige rohkem alkoholi- või uimastisõltlased.

 

 

 

KODUTU MART: Kui mul midagi vaja on, siis ikka küsin Sandrilt


"Vahel annab Sander isegi bussipileti raha, et saaksin maale isa vaatama sõita," kiidab kodutu.


"Ma ei tea, mis minust oleks saanud, kui poleks Sandrit ja tema abilisi," ütleb kodutu Mart (nimi muudetud), kes käib igal reedel Keskturu juures supisabas seismas. "Siin saab korraliku kausitäie sooja suppi ja hädapäraseid riideid." Mart võtab taskust kaks paari sokke ja näitab. "Täitsa terved, puhtad. Kui mul midagi vaja on, siis ikka küsin Sandrilt ja saan abi. Vahel annab ta isegi bussipileti raha, et saaksin maale isa vaatama sõita. Muidugi võiksin ma minna maale, isakoju. Seal oleks katus pea kohal, aga maakohas pole ju tööd."

Laadimine...Laadimine...