VOLDEMAR KUSLAP: Mis mees see on, kes kodu ei hoia?

"Mis mees see on, kes kodu ei hoia? Kooseluks on aga vaja lihtsalt teineteise mõistmist. See on ääretult oluline," ütleb peagi 80. sünnipäeva tähistav laulja Voldemar Kuslap, kes on oma abikaasaga pool sajandit koos olnud. Õnneliku kooselu aluseks on teineteisega arvestamine ja austamine, leiab Kuslap.

Pilt: Albert Truuväärt

VOLDEMAR KUSLAP: Mis mees see on, kes kodu ei hoia?

Triin Oja

"Mis mees see on, kes kodu ei hoia? Kooseluks on aga vaja lihtsalt teineteise mõistmist. See on ääretult oluline," ütleb peagi 80. sünnipäeva tähistav laulja Voldemar Kuslap, kes on oma abikaasaga pool sajandit koos olnud. Õnneliku kooselu aluseks on teineteisega arvestamine ja austamine, leiab Kuslap.

Pealinn vestles legendaarse opereti-, ooperi-, muusikali- ja estraaditähe Voldemar Kuslapiga, kes tähistab 24. septembril oma 80. sünnipäeva. Väärikast vanusest hoolimata paneb Kuslapi võimas bariton terve ruumi kajama ja tema silmades särtsub elujõud.

Millised on esimesed muusikaelamused, mida lapseeast mäletate?

Kasvasin ju pärastsõjaaegsetes kitsastes oludes ja siis polnud eriti kellelgi raadiot, televiisorist rääkimata. Ma arvan, et üks sügavamaid elamusi oli, kui mind pisikese poisina jõuluõhtul kirikusse kaasa võeti. Esiteks juba läbi see lumise metsavahe sõit – sel ajal polnud ju maal veel elektrit. Elektrituledes särav Rõngu kirik oli maapoisile väga võimas elamus, ja kui siis veel orel mängima hakkas, oli see kujuteldamatult kaunis.

Kuidas süttis teis muusikakirg, kas teadsite juba noorena, et tahate lauljaks saada?

Oi ei! Ma ei teadnud seda isegi päris vanana mitte! See tuli päris juhuslikult. Kui töötasin Tõrva kultuurimajas, sai seal osaletud väga paljude ringide töös – solistide ringis, lauldud kvartettides-koorides. Ükskord oli Tõrva kooride päev ja omakandi kuulsus Juhan Simm kutsus mind audirigendiks. Mul oli väike soleerimine ja tema siis ütles, et kuulge, noormees, kas te ei ole mõelnud kunagi laulmist õppida. Ma ei tulnud selle pealegi, et nii raske alaga endale leiba teenida. Loomulikult olen oma otsusega rahul. Praegu leian, et see oli vist ainuõige valik!

Kas teie karjääris oli ka raskeid hetki, mil pidite mõtlema, mis teed pidi edasi minna?

Tegin noorena üsna aktiivselt sporti, sai palju suusatatud, ja siis tekkisid väljaravimata bronhiitidest astmaatilised nähud. Siis oli küll raske. Ma imestan siiani, et sain sel perioodil oma raskeimad rollid tehtud. Kuidas ma suutsin! Aga inimene on üllatavalt paljuks suuteline, kui ta end kokku võtab.

Kahtlemist esineb aga isegi tänase päevani, vahel ikka avastad, et see oli ju nii lihtne probleem, kus ma oleks ennast abistada saanud. Miks ma pean laulma kogu kapitaliga, kui võiks laulda protsentidega – ökonoomsemalt.

Mis rolle peate oma karjääri kroonijuveeliks?

Väga raske küsimus. Ma ju töötasin aastatel 1964-2010 teatris, nüüd muidugi lepingu alusel. Olen teatriga kokku puutunud juba 54 aastat. Sinna on kogunenud tõesti nii palju eri rolle, et väga raske on ühte neist esile tõsta.

Kahtlematult on nende umbes 95 rolli seas eredamad – ja mis on ka endale suurimaid elamusi pakkunud – Mozarti ooperi "Don Giovanni" nimiroll, siis Cyrano de Bergerac, aga ka kaksikroll Mitch Leigh muusikalis "Mees la Manchast" – Cervantes ja Don Quijote. Aga miks ka mitte Eesti Valgre-ainelises muusikalis "Muinaslugu muusikas". Oi, neid rolle tuleb väga palju.

Aga kas on olnud ka rolle, millega on raske sidet luua?

Iga rolliga on raske! Kui on tegemist ikka väga raske rolliga ja kui ta pole päris natuuripärane, siis esineb selliseid meeletuid otsimise, ka ebaõnnestumise momente. Aga kui asi õnnestub, siis on see kujuteldamatu rahuldus. Kõikide rollidega on tulnud ikka üsna palju tööd teha.

On ka selliseid rolle, mis on tulnud kiiresti, aga enamus sünnib ikka läbi suurte kahtluste, otsingute ja ka leidmiste.

Mida peate hea laulja kujunemisel kõige olulisemaks?

Meie eriala puhul on muidugi vaja üle keskmise eeldusi, aga ka väga tugevat tervist ja veel tugevamat närvikava. See on kõikide asjade alus. Musikaalsusest ja paljust muust rääkimata. Ka suur pühendumus, töötegemise oskus ja võime on olulised.

On teil juhtunud ka naljakaid äpardusi, kus olete pidanud laval improviseerima, et keerukast olukorrast välja tulla?

Neid naljakaid juhtumeid on olnud väga palju. Näiteks lugu kahtlematult ühe Eesti kaunima ooperi, Eino Tambergi "Cyrano de Bergeraciga". Bergerac oli tuntud ajalooline persoon – vägev poeet, vägev mõõgakangelane, keda loodus oli õnnistanud vägeva ninaga. Mul oli igavene pirakas plastiliinist nina näkku liimitud ja ükskord keset laulmist kukkus see maha! Mätsisin selle näkku tagasi nii, et ots oli suus. Selliseid asju juhtub ikka – küll kuluvad ära vurrud, küll habe.

Kas olete suutnud vältida armumist laval või tulebki seal tunda ehedaid tundeid – armumist, viha?

Kõik tunded, nii viha kui ka armumine, peavad olema ehtsad! Mul on olnud õnne mängida aastakümnete jooksul koos tõesti väga kaunite, andekate ja väga huvitavate persoonidega.

Filmis "Mehed ei nuta" mängisite ühte peaosa – kas ei tekkinud mõtet hakata hoopis filminäitlejaks?

Mis peaosa! Ma võin õnnelik olla, et sain võimaluse selliste meistritega koos esineda! Ja et Nõmmik üldse andis mulle, noorele inimesele, võimaluse nende väärikate kõrval kaasa rääkida. See oli tore aeg.

Kujutage ette, praegu vist olemegi koos Jüri Makaroviga ainsana elus tervest sellest väga värvikast, huvitavast seltskonnast. See oli Eesti näitlejate koondis. Õppisin sealt ääretult palju.

Peale spordi on teie hobiks ka kalmisturetkede tegemine. Mis teid selle juures köidab?

Paraku unustame me sageli teenimatult vara olulised inimesed, kes on meie kõrval olnud. Selle tõttu olengi nüüd paar-kolm aastat teinud ajakirjale Elukiri n-ö kalmukolumne huvitavamatest kunsti- ja vaimusuurustest, kes on meie kalmistutele maetud. Lähiaegadel ilmub nende lugude põhjal minu kalmisturaamat.

Ma ei käi kalmistutel morbiidsetel põhjustel, vaid huvist inimeste vastu. Väga paljud meie nimekad skulptorid on teinud kalmistutele väljapaistvaid hauaskulptuure.

Kalmistu ei ole sugugi sünge koht. Ma olen kindel, et kes seal tunnikene viibib, on hingelt märksa rikkam. Eesti kalmistukultuur on väga kõrgel tasemel.

Millist kalmistut te lugejatel külastada soovitaksite?

Kindlasti Siselinna kalmistut, aga ka Rahumäe on ääretult huvitav, ja Metsakalmistu! Neid kohti on nii palju. Ei taha inimesi vägisi kalmistule viia, aga uskuge, avastamisrõõme on küll ja küll.

Paljude kohta, kellega olen nende elu ajal isiklikult kokku puutunud, tulevad kalmistul käies meelde ühed või teised seigad – milliseid naljakaid lugusid juhtus ja kui huvitavaid töid nad on teinud. Kui käid ikka vaimusuuruste haual – Tammsaare, Kross, Vilde, Heino Eller, Eino Tamberg, Raimond Valgre –, siis tajud, kui palju nad suutsid anda kogu Eesti rahvale ja kaugemalegi.

Armastate ka rattasõitu – kui pikki maid jõuate läbida?

Ma juba ammu ei silka hommikuti metsa all, see on asendunud kepikõnni, jalutamise, aga ka rattasõiduga maal. Sõbraga oleme ikka kümnekonna kilomeetri pikkuseid ringe teinud – nii tunnised rattasõidud. Terves kehas terve vaim.

Kuidas te oma hääle niivõrd tugevana hoiate?

Nipp on see, et tuleb teha endaga tööd, vahetevahel ka hääleharjutusi ette võtta. Niisugune püsiv töö aitab ka vormi hoida.

Hiljuti lahvatas suur skandaal WAF kooli hääleseadetehnika teemal – kas tänapäeval osatakse laulu õpetada?

Lauluprofessuur on meil paraku üsna õhuke. Julgen seda öelda. Üldiselt on vokaalpedagoogika üsna peen kunst ja pedagoogiliseks tööks peavad olema väga suured eeldused, kogemused ja võimalus end ka väljaspool täiendada.

Kas kogenematu lauluõpetaja võib noore inimese hääle rikkuda?

Muidugi võib!

Mida arvate tänapäeva muusikatööstusest – olete öelnud, et lavalaudadel on tihti "kunsttähekesed". Kuidas harida kuulajat?

Eks seal on nii tööstust kui ka kunsti. Võib-olla peaks rohkem tähelepanu osutama püsivama väärtusega muusikale, mitte ainult n-ö ühepäevalugudele. Kvaliteeti saab tõsta vaid pühendumisega.

Omal ajal toimusid koolides muusikalektooriumid, väga silmapaistev muusikalektor oli näiteks Jaak Joala ema Helgi Ridamäe.

Keda uutest lauljatest eriti hindate?

Neid on väga palju! Mulle väga sümpatiseerib Birgit Õigemeel, samuti Lenna Kuurmaa.

Mida arvate eesti mehest, kas ta on koduhoidja? Teie olete abikaasaga juba poolsada aastat koos olnud, mis nipiga saab armu värskena hoida?

Eks ikka koduhoidja. Mis mees see on, kes kodu ei hoia. Kooseluks on aga vaja lihtsalt teineteise mõistmist. See on ääretult oluline. Ei oska ega tahagi mingeid nippe anda – rohkem teineteisega arvestamist ja austamist.

Milliseid elutarkusi olete proovinud oma lastele ja lastelastele edasi anda?

Kohuse- ja vastutustunnet, töötegemise tahet. Igaüks õpib ise, ma ei ole vägisi sundinud ega tahtnudki midagi peale pressida.

Nad on kõik omandanud, nii et võin olla õnnelik, et mul on tore pere. Mu pojatütar õpib Taani kuninglikus akadeemias laulmist.

Mida tahaksite soovitada tänapäeva noortele?

Tuleb rohkem raamatuid lugeda ja kultuurikihti kasvatada, mitte piirduda vaid nutitelefonidega.

 

Tulekul Kuslapi juubelikontsert "Siin on see laul"

Voldemar Kuslap tähistab 24. septembril kell 16 oma 80. sünnipäeva juubelituuri "Siin on see laul" kontserdiga Estonia kontserdisaalis.

"Seal on kauneid meloodiaid operettidest ja muusikalidest, maailma ja Eesti estraadiklassikast," ütles Voldemar Kuslap. "Olen õnnelik, et mind tulid abistama sellised oma ala meistrid nagu keelpillikvartett Prezioso, Vanemuise juhtsopran Karmen Puis, Eesti akordionistide tipp Henn Rebane ja muidugi asendamatu Urmas Lattikas oma ansambliga."

Peagi ilmub Kuslapil ka kogumikplaat.

"Ka väga muusikakauge inimene ei saa minu kohta öelda, et "ta oli estraadilaulja"," lausus Kuslap. "Kolmikkogumik sisaldab kahte DVD-d väga populaarsete ooperi-, opereti- ja muusikaliaariate ja duettidega ning ülevaate minu omaaegsest kontserttegevusest Eesti Raadio estraadiorkestriga. CD plaadil on põhiliselt meeleolumuusika."

Juubelikontserdid toimuvad kolmapäeval, 20. septembril kell 19 Vanemuise kontserdimajas, pühapäeval, 24. septembril kell 16 Estonia kontserdisaalis ja reedel, 29. oktoobril kell 19 Pärnu kontserdimajas.

 

Linnapildis ei peaks olema määrav raha, vaid geniaalse arhitekti looming!

"Terve Tallinn on pärl," nentis Voldemar Kuslap, kelle sõnul peaksime unikaalset linna palju rohkem väärtustama.

"Me võime olla õnnelikud, et meil on niisugune keskaegne linn. Uued majakarbid on kõikjal ühesugused, aga vanalinn on haruldane. Peaksime seda märksa enam väärtustama. Samas võiks kõiges olla rohkem läbimõtlemist. Mind pani sügavalt mõtlema endise Tallinna peaarhitekti Dmitri Brunsi hiljutine väga tark ja läbimõeldud artikkel – tõesti, kui palju küsitavaid jubedaid kaste on ehitatud. Määrav ei peaks olema raha, vaid geniaalse arhitekti looming."

Laadimine...Laadimine...