ZUKERMAN: Isegi telekata bomži moodi mehed hüüdsid meile tänaval järele!

"Eelnevate revolutsioonide kogemus näitab, et niipea kui rikkad unustavad, et neil on ka vastutus, ja kui võim selle unustab, siis tuleb kollaps," lausub Mihhail Vladislavlev. "Me tõmbleme ka praegu nagu nõukogude ajal, kui kehtisid sellised loosungid, nagu näiteks saavutada termotuumareaktsioon Lenini sünnipäevaks," viskab nalja Aleksandr Zukerman. Tänavu oktoobrist jookseb vana hea "Subboteja" saade Tallinna TV kanalil.

Pilt: Albert Truuväärt

ZUKERMAN: Isegi telekata bomži moodi mehed hüüdsid meile tänaval järele!

Ivo Karlep

"Eelnevate revolutsioonide kogemus näitab, et niipea kui rikkad unustavad, et neil on ka vastutus, ja kui võim selle unustab, siis tuleb kollaps," lausub Mihhail Vladislavlev. "Me tõmbleme ka praegu nagu nõukogude ajal, kui kehtisid sellised loosungid, nagu näiteks saavutada termotuumareaktsioon Lenini sünnipäevaks," viskab nalja Aleksandr Zukerman. Tänavu oktoobrist jookseb vana hea "Subboteja" saade Tallinna TV kanalil.

Teid teatakse aastaid kui Subboteja tegijaid. See on olnud väga populaarne saade, mida vaatavad nii eestlased ka kui venekeelsed inimesed. Nüüd on Subboteja saated Tallinna TV-s – mida pakute?


Aleksandr Zukerman (AZ):  Mul on kodus terve sein täis igasuguseid medaleid ja diplomeid, mida me oleme nende aastate jooksul saanud kõikvõimalikelt telefestivalidelt ja -konkurssidelt. Sellepärast mõtlesime alustada Subbotejat Tallinna TV-s natuke pretensioonikalt kõlada võiva rubriigiga Subboteja Gold. See peaks olema meie kullafond. Parimad palad aastate jooksul. Mõned kaadrid on ka sellised, et vaatajad neid eelmises kanalis ei näinudki. Küsisime nõu sõpradelt, et kuidas oleks uude kanalisse kõige valutum sisse sulada. Loomaaia veteran Turovski ütles, et tuleb teha nagu loomariigis ahvid. Peab otsima koos kirpe. Ja siis hakatakse juba üksteist sõpradena tundma. Eks me siis püüa.


Mihhail Vladislavlev (MV): Kui aastaid teha üht ja sama telesaadet samas kanalis, siis muutub see mingiks rutiiniks, mis võib halvata loomingulise poole. Hästi õlitatud konveieril võib kergesti ka lihtsalt maha käia. Ja et seda vältida, tegimegi uue stardi nüüd Tallinna TV-s. Mulle tundub, et Tallinna Televisoon on hakanud viimasel ajal muutuma paremuse poole.


Kuidas te üldse sattusite televisioonitööle? Teadupärast on Mihhail õppinud TTÜ-s elektriinseneriks ja Aleksandr lõpetanud Moskvas kõrgkooli teatrilavastajana?


MV: Pärast ülikooli läksin aspirantuuri. Meie elektrilabor asus majas, kus praegu on Kultuurikatel. Ja seal kõrval linnahallis oli raadiostuudio. Ma hakkasingi kõigepealt tööle raadios. Töötasin siis algul nii laboris kui raadios, aga varsti loobusin oma ülikoolis omandatud erialast üldse. Sel tormilisel ajal üheksakümnendate alguses tundus mulle, et teadust pole küll kellelegi tarvis ja ma saan end mujal palju paremini teostada. See oli muusikaraadio, kus mu ajakirjanikutöö alguse sai. Ja loogilise jätkuna tuli pärast juba televisioon.


AZ: Mihhail on meil ju siiamaani suur muusikafanaatik, tal on kodus aukartustäratav muusikakollektsioon. Ta kogub enamasti avangardlikku džässmuusikat. Mulle meeldib aga rääkida kogu aeg. Nii me sobisime ka kokku ja hakkasime Raadio 100 juures saateid tegema. Kuni ühel päeval ilmus Toomas Lepp, kes ütles, et tahab teha laupäeviti vene saadet. Me rääkisime sellest ja kohe ka unustasime. Aga siis ta järsku helistas ja teatas, et juba ülehomme läheb saade eetrisse. Siis me panime nagu hullumeelsed kahe päevaga selle esimese saate kokku. Kutsusime Raivo Tafenau mängima. Siis oli kord Mart Laari käes, kes oli toona peaminister. Me ütlesime, et ta võib rääkida, millest tahab, aga oli üks tingimus. Tema jutt pidi hakkama sõnadega: kallid venelased.  Kaval Laar ütles, et milles küsimus, see pole minu jaoks raske. Ta alustaski, et kallid venelased, aga sellele järgnes kohe, et tere ka kallid eestlased, juudid, kreeklased ja prantslased ning kõik, kes te meie saadet vaatate. Nii et eraldi pöördumist ainult venelaste poole Laarilt ei tulnud.


Kui teid tänaval pidevalt ära tuntakse ja tere öeldakse, kas see häirib ka?


MV: No kui sa juba teles esined ja töötad seal, siis juhul, kui sind tänaval ka ära ei tunta, tekib küsimus, mida sa üldse seal siis teed.


AZ: Muretsema peaks siis, kui keegi sind ära ei tunne ja välja ei tee. Kui see suhtlus ja välja tegemine pole agressiivne, siis on ju kõik hästi. Aga kahjuks mõned arvavad ka, et meiega peab tingimata koos jooma ja kutsuvad meid nähes, et oo, Saša, Miša lähme jooma! Kas tõesti on siis saatejuhid niisugused joodikud, kellega peab ilmtingimata kohe minema napsutama! Räägitakse, et Kopli liinidel elasid inimesed, kellel polegi televiisorit. Nad olevat olnud nii vaesed, et isegi televiisorit ei saanud endale muretseda. Aga kui Mihhail koos Tallinna linnapeaga seal kord jalutas, siis hakkasid aknad järsku avanema ja bomži moodi mehed karjusid: Miša, Miša!


AZ: Oli ka aeg, kui ma tänasin jumalat, et mind ära ei tuntud. See oli veel nõukogude ajal, kui alustasin raadios pioneeridele mõeldud saate tegemist. Keegi ju ei tahtnud seda teha! Õismäel hommikul ringi jalutades kuulsin avatud rõduuste kaudu mitmes kohas raadios enda häält. Ja siis oli seal üks mees särgiväel suitsu tegemas ja hüüdis: Nataša, pane see õudus kinni! Ma ei tahaks enam, et keegi hüüaks: kuule, Sirje, keera see Subboteja ära. Pioneeride saate tegemise lõpetasin siis igatahes kiiresti ära.


Aleksandr, teie töötasite pärast kõrgkooli lõpetamist siinses Vene draamateatris. Kas teatrisse tagasi ei kisu?


AZ: Miks ma üldse teatrilavastajaks õppisin – aga sellepärast, et ma väga armastan teatrit. Olin ka Moskvas teatriinstituudi juures aspirantuuris. Aga see oli väga tormiline perestroika aeg. Kõik oli äkki võimalik, mis enne oli keelatud. Kõike võis otse öelda, ilma  et peaksid seda peitma ridade vahele, nagu tehti teatris enne. Seepärast oligi ju teater väga armastatud. Aga mulle tundus, et nüüd on saabunud aeg, mil tuleb teha hoopis midagi muud. Et on avanenud selleks võimalused. Ei olnud enam vaja Tšehhovi moodi hüüatada: Moskvasse, Moskvasse! Ja mõistatada, mida siis nüüd selle all peab mõtlema. Võis kõik kohe otse välja öelda meedia kaudu. Tahtsin kangesti raadioeetris öelda seda, mida ma tegelikult mõtlen. Siis avanes selleks ometi võimalus. Ei olnud vaja enam kasutada mingit allegooriat.


Mu süda hakkab ka praegu kiiremini lööma, kui teatri maja juurde lähen. Mäletan, et mulle meeldis teatris käia ka päris hilja, kui majas enam rahvast ei olnud. Mulle tundus selles vaikuses, et kusagil on seal need näitlejad, keda enam ei ole. Rein Aren, Julija Blinova ja teised. Ei, see polnud hullumeelsus, lihtsalt selline tunne oli, et nad peavad siin läheduses kusagil olema. Ma rõõmustan, kui teatril on edu, ja kurvastan, kui nii hästi ei lähe. Aga mulle küll tundub, et vene teater Tallinnas on elus teater. Ta pole surnud. Vahel ta põeb mingit haigust, aga saab jälle terveks. Olen kindel, et selle teatriga läheb kõik hästi.


Teater ei suutnud meediaga võistelda?


A.Z: Jah, ja veel üks asi, miks ma hakkasin end tõestama meedias,  oli väike soov näidata, et küll ma saan ise ka välismaale. 1988. aastal pidi teater sõitma Jugoslaaviasse. Aga mina ei läinud väljasõidukomisjonis läbi. Tol ajal ju otsustasid igasugused tähtsad ninad, kes väärib üldse seda, et tal lubatakse välismaale sõita.  Kolm inimest meie vene teatrist pidid sõitma Jugoslaaviasse, aga et mind ei lastud, siis mul tekkis vajadus midagi tõestada. Ja kui me nüüd kokku võtame, siis me oleme läbi sõitnud juba 75 riiki. Ma mõtlen praegugi veel tagasi sellele koledale päevale, kui mulle sõit ära öeldi. Siis ma lubasin endale, et ma veel teile näitan. Ja  näitasingi. Vaadake aga Subbotejat!  


Aga nüüd ma tahan seoses selle küsimusega rääkida ka Mišast. Temagi jättis oma dissertatsiooni kus see ja teine ja sukeldusime koos meediasse. Viimane teaduslik asi, mida Miša omal ajal tegi, oli Burjaatias Ulan-Udes mingi mitteradioaktiivne reaktor. Ja läks mööda kakskümmend aastat, me sõitsime parajasti Tais Bangkoki metroos, kui äkki helises telefon ja öeldi, et tere, me helistame Burjaatiast. Teie reaktoris on purunenud mingi mutrike. Me olime juba ammu elanud hoopis teistsugust elu. Olime selleks ajaks läbi käinud juba mitukümmend maad ja teinud oma saateid, kui äkki minevik end meelde tuletas. Aga kujutage ette, see Miša kaadervärk seal oli kogu selle aja töötanud!


MV: Ma arvasin, et selleks ajaks on see ammu vanametalli kokkuostu viidud. Aga kujutage ette, oli hoopis kogu aeg ilma probleemideta töötanud!


Kas teie saatele reageerimisel on vahe ka temperamendis, et eestlased ja venelased suhtuvad erinevalt?


MV: See temperamendist rääkimine on väga hea ja mugav teadlastele, aga reaalses elus ei ole tegelikult ju mingit keskmist eestlast ega keskmist venelast. Inimesed on kõik oma individuaalsusega ja nad on ka kõik väga erinevad, uskuge mind. Need eestlased, kes meid trammis tervitavad, on üsna emotsionaalsed. Nad muutuvad kuidagi avatumaks ja  vahetumaks meiega suhtlemisel. Ehk võib öelda, et nad armastavad meie saadet ja meid. Ei tea, kas arvavad, et venelastega suhtlemisel peabki nii olema, kuna nemad on ise vahetumad? Ma olen seda igatahes märganud.


AZ: On üks fraas, mida meiega suheldes 99% juhtudest  kasutatakse: kuigi ma olen eestlane, vaatan ma suure huviga teie saadet. Ma nüüd ei ütleks, et eestlased oleksid just väga vaoshoitud suhtlemisel, see on stereotüüp.


MV: Näiteks Moskvas ja Venemaal olen ma eestlane, kõigi nende jaoks, kes seal Venemaal elavad, olen ma ikka eestlane.  Ja ka Brüsselis olen ma eestlane.


AZ: Mina ka. Ma olen igal pool välismaal eestlane.


Miks meil siiski on kaks eri maailma vastavalt sellele, mis keelt inimesed räägivad, vaatamata kõikidele pingutustele?


AZ: No me peaksime kõik olema veidi rõõmsamad kõigepealt. Miks meie  elurõõm küll kipub kaduma?  Alati, kui räägitakse integratsioonist, on kõigil niisugused surnumatja näod ees, et hakkab õudne.  Mis see siis on? Kas nii hull teema? Ei ole. Seda peab tegema rõõmuga, sest iga uus kogemus avab elurikkusi ja kingib inimestele väga palju. Ja mulle tundub, et see integratsioonile mõeldud raha kaob kuhugi teadmata kohta. Kui see hiiglaslik rahasumma, mis oli mõeldud integratsioonile, oleks tõesti ka sellele kulutatud, siis räägiksid  praegu Narvas inimesed vene keelt juba väga suure vaevaga.


MV: Keele õppimine ja kontaktid on ka tähtsad. Mina olen käinud lasteaias, kus olid nii eestlased kui venelased, ja kolm aastat sellises koolis, kus olid mõlemas keeles klassid, nii olengi eesti keele omandanud.


Teile mõlemale anti Tallinna teenetemärk kohalike eri keelt kõnelevate  inimeste vahel sidemete loomisele kaasaaitamise eest. Kuidas hindate olukorda Tallinnas selles valdkonnas? Kas siin on kõik rahulik?


AZ: Kui te oleksite maailmas palju ringi sõitnud, siis te oleksite ka sama kindel, et ainus, mida  me siin õigustatult kiruda võime, on halb ilm. Möödunud suvel sõitsime Euroopas ringi mööda põgenikelaagreid. Taanis, Hollandis, Rootsis.  Ja kui kuulata seda, mida inimesed, kes seal olid, on pidanud  üle elama, siis… ei taha mõeldagi, et peaks olema nende inimeste nahas.
Ja isegi kui võrrelda endiste nõukogude vabariikidega, siis peab ütlema, et me elame siin lausa imehästi. Ma saan muidugi suurepäraselt aru kõikidest probleemidest, aga kordan, need on köömes võrreldes sellega, mida me oleme näinud mujal maailmas ringi liikudes. Meil on jah ka probleemid, aga mulle tundub, et need on palju inimlikumad. Mitte sellised, kuidas kõhu täis saab või kas mind lastakse Bulgaariasse või kardetakse, et äkki küsin seal Mongoolia saatkonnast poliitilist varjupaika.


MV: Kui me sattusime esimest korda Põhja-Iirimaal Belfasti, siis olime lausa šokeeritud, nähes seda seina, mis jagas linna kaheks. Oli suur terrorismioht. Sealne olukord näis isegi lootusetu. Keegi ei teadnud, mida üldse tegema peaks.


AZ: Me oleme seal käinud mitmeid kordi, võib isegi öelda, et Põhja-Iirimaa on mänginud meie töös suurt rolli. Kujutage ette, et meie linn oleks seinaga kaheks jagatud nii, et sa ei saa naabermajja isegi soola laenama minna!  Ja muide,  üks mõte, miks me ringi käime ning oma saateid teeme, ongi see, et annaks jumal, et selliseid seinu enam ei tekiks mitte kusagil.


Mis on olnud reisidel tööd tehes raske ja miks?


MV: Raske on ettearvamatus. Ei ole alati võimalik kõike planeerida ja selle maailma vägevatega kohtumisel ei tea, kui kaua tuleb oodata. Näiteks tuleb meelde üks valimiseelne miiting Obamaga Washingtoni lähedal, kui pidime tuule käes tundide viisi seisma ja ootama.


AZ: Me ootasime Obamat ligi seitse  tundi, ta saabus teisest Ameerika otsast ühelt teiselt miitingult. Meie ümber oli kümneid tuhandeid inimesi. Kõige raskem oli meie operaatoril, kes hõivas hea koha, aga katsu hoida seda seitse tundi tualetis käimata ja söömata!


Olete viibinud ka ohtlikes paikades?


AZ: No kahtlemata oli Somaalia külastamine üks ohtlikumaid. Somaalia on kõige ohtlikum koht ajakirjaniku jaoks terves maailmas. Meid muidugi kaitsti seal võimalike rünnete eest, aga näha pealt seda inimlikku viletsust, miljonite inimeste kannatust – see on ängistav. See oli nagu üks lõputu prügimägi, kuhu inimesed on elama pandud. See mustus, see vaesus, see on lausa ettekujutamatu. Nelikümmend aastat kestab seal kodusõda ja lõppu pole näha. Küsisime ühe väikese poisi käest, kelleks ta tahab suureks kasvades saada, vastus oli, et loomulikult piraadiks.


MV: Somaalias tundsin erakordse selgusega, kui hea on elada maailma selles osas, kus inimesed saavad tegelikult olla õnnelikud, kuigi nad ise ei pruugi alati oma õnnest arugi saada.  


See sealne mõtteviis ikka erineb väga euroopalikust. Meie siin tahame, et ka minu naaber ja teised inimesed elaksid hästi, siis tunneme end kindlalt ja mugavalt, aga seal lõpeb turvaline maailm ka rikkamatele inimestele tema kodu uksega. Väljaspool seda olev neid enam ei huvita. See ei lähe kellelegi korda.


AZ: No ja Jugoslaavia sõja ajal käisime seal, mis polnud ka sugugi ohutu.  Nägime seal ühte vanameest, kes oli kaotanud kõik. Lähedased, kodu, raha, tal oli ainult portfell, kus ta hoidis ühte töö eest saadud aukirja. See oli ainus asi, mis tal oli ja mis sidus teda endise eluga. Ta ei tahtnud põgenike laagris isegi pesemise ajaks seda portfelli, kus see aukiri sees oli, käest ära panna.
Või teine asi – inimesed kadusid seal ka oma kodudest. Meie käisime ringi, olles naiivsed, tol ajal polnud isegi mobiiltelefone. Ma ei tea, kas keegi oleks meid üldse otsima hakanud, kui midagi oleks juhtunud. Ründed nii ühelt kui teiselt poolt olid siis ju igapäevased. Inimesed pidi jätma oma kodud, sest nad olid valest rahvusest. Serblased ei saanud elada Horvaatia poolel ja vastupidi. Kohutav. Purustatud majad, miiniväljad…


Marodöörid tassisid televiisorid majadest, viidi kõike, mida kätte saadi.


Tuleme tagasi Eesti ühiskonna juurde – ks liigume piisavalt kiiresti edasi või oleme arengus takerdunud?


AZ: Teate, meil kõigil on selja taga kommunistlik minevik, meie juhtidel ja ülemustel ka. Minu meelest püüame me praegu ka panna tähtaegu nagu nõukogude ajal. Et integratsioon peab olema lõpetatud selleks ja selleks aastaks ja teatud elatustase tuleb saavutada sel ja sel aastal. Kas tõesti ei taibata, et see on üks terviklik protsess, mis kulgeb oma seaduspärasuste järgi?  Muidugi me tahame, et see õnn saabuks siia võimalikult kiiresti. Püütakse kuidagi kunstlikult kõike tagant lükata. Ja mul on tunne, et parempoolsed poliitikud on meil kuidagi liiga romantilised. Nad tahaksid mingit ideaali, mida justkui saab saavutada siis, kui need ja need välja kupatada ja mõni või teine asi just niimoodi korraldada. Aga ma küsin, milleks niimoodi tõmmelda. Mõtleme ikka, kuidas kõike rõõmsamalt teha. Koos. Räägitakse, et Moskva külje all olevat olnud ühes aatomienergeetika katsetehases loosung: saavutada termotuumareaktsioon Lenini sünnipäevaks! Nii väga tuletab siinne tõmblemine seda loosungit meelde. Enne peab ikka endale selgeks tegema, kuidas need aatomid seal tiirlevad, kuidas see reaktsioon kulgeb.  Miša teab seda muidugi minust paremini, aga ei, me paneme ikka mingi kuupäeva – Lenini sünnipäevaks olgu olla!


MV: Võib-olla nüüd paljud kaaskodanikud minuga ei nõustu, aga mulle tundub, et meie materiaalne heaolu kasvab palju kiiremini, kui me ise kasvame. Me ei jõua oma vaimse arenguga materiaalsele arengule enam järelegi. Kas me ikka saame aru, et rikkus on teiselt poolt ka vastutus? Eelnevate revolutsioonide kogemus näitab, et niipea kui rikkad unustavad, et neil on ka vastutus, ja kui võim selle unustab, siis tuleb kollaps. Et seda ei juhtuks, peab neile kogu aeg seda meelde tuletama.


Teie saadetes on huumor tähtsal kohal, mõned peavad teid ka naljameesteks. Olete huumoriinimesed?


AZ: Iga päev küll nii ei ole, et teeme ainult nalja.  On vaja teha suuri pingutusi, et ekraanil see kõik niimoodi välja paistab.


MV: Võib öelda ka, et need on meie maskid.


AZ: Üks eesti naine võitis ühes saates reisi Rootsi koos meiega, koos Subboteja saatejuhtidega. Astusime laeva ja naine ütles: noh, hakake peale. Ma mõtlesin, et mis nüüd, millega peab peale hakkama. Ehmatasin ära, et mida ta tahab minuga teha. Aga tuli välja, et ta nõudis, et me peame hakkama nalja tegema. Ise veel ütles, et meil kogu küla kiitis, et küll sul ikka vedas. Nad hakkavad kogu aeg nalja tegema. Ega ikka ei jaksa kogu teed Tallinnast Stockholmi ja tagasi nalja teha. Üldse on niisugust huumorivõtmes saadet teha palju raskem kui mõnda tavalist  arutelusaadet. See on nagu teatris, et komöödia lavastamine on raskem kui tragöödia tegemine.


Kes on teie eeskujud teletöös?


AZ: Minu jaoks on väga sümpaatne saatejuht Mihhail Valdislavlev (naerab).


MV: Kui tõsiselt rääkida, siis  produktsioonifirma, kus me praegu töötame,  asutas kunagi Rein Karemäe. Tema  ja Urmas Ott olid Eesti teleajakirjanduses suured mehed.


AZ: Venemaal öeldakse, et siiamaani mäletatakse Rein Karemäed, kes esines  ühel seminaril ja jättis kõigile kustumatu mulje. Üldse hinnatakse Eesti teleajakirjandust Venemaal päris kõrgelt, paistab,  et asjatundjate jaoks on see neile mingi eeskuju.  Ja ka meie siin peame seda lippu kõrgel hoidma.


MV: Muidugi oli Vene enda teleajakirjandus üheksakümnendate alguses hoopis midagi muud kui praegu. See oli täiesti tipp. Sealseid tegijaid ei jõua kõiki üles lugedagi.


AZ:  Mulle meeldib tõsistest tegijatest see kaua aega CNN-is esinenud  traksidega mees, Larry King. Olen lugenud ka tema raamatut teleajakirjandusest. Kui sind ikka vaataks terve Wembley staadioni täis inimesi, siis sa ei saa ju neile mingit loba ajada. Sa näed sadu tuhandeid silmi, aga stuudios on ainult kaamera. Seepärast kujutan esinedes ette vaatajate silmi, kujutan nende reaktsioone ja suhtumist oma juttudele. Teleajakirjanduses on esinejal tunne, et peale kaameramehe sind keegi ei näe. Aga sul peab olema kuklas kogu aeg see vastutuse tunne. Nagu oli Karemäel, Otil ja on teistel tippudel. Aga ega Eestis meil teletähti ju ei ole.


Urmas Ott oli ikka täht Nõukogude televisioonis, maal, kus elas ligi 200 miljonit inimest. Ta ise ei olnud ju Nõukogude täht. Siin Eestis öeldakse pigem: meie poisid. Just nii ja eesti keeles meie poisid. Ja see on ka meie stiil, ei mingeid tähti. Need oleme meie, oma poisid.


Mis plaanid on siis Subbotejal selleks hooajaks?


Me oleme sel suvel palju üles võtnud. Käisime Venemaal, käisime Iisraelis, Kreekas, Küprosel. Rääkimata Soomest ja Rootsist – seal oleme juba nagu kodus. Olime ka Saksamaal. Nii et meil on ettevalmistamisel vaataja jaoks päris palju põnevat ja üllatusi, mida me oleme valmis näitama. Nagu alati, reisisime me mööda Euroopat taksoga. See on jäänud kakskümmend aastat traditsiooniks. Nii nagu me siis selle välja mõtlesime, nii on see olnud siiamaani.


Vaadake meid siis Tallinna Televisioonis laupäeva hommikul kell 10, aga kes nii vara ei ärka, saab näha kordust kell 23.30.

 

 

 

Linn on andnud tandemile teenetemärgi


• Aleksandr Zukerman sündis 22. augustil 1952 Luganskis. Ta on Eesti teleajakirjanik, telesaate Subboteja saatejuht. Zukerman õppis Moskva kultuuriinstituudis lavastajaks. 1992. a hakkas tegutsema Deutsche Welle erikorrespondendina, 2000. a tunnustas Avatud Eesti Fond teda Koosmeele auhinnaga. 2011. a sai ta Tallinna teenetemärgi linlaste teavitamise ja muukeelse elanikkonna ühiskonda lõimimise eest.


• Mihhail Vladislavlev sündis 17. novembril 1957. Ta on  Eesti teleajakirjanik, telesaate Subboteja saatejuht. Aastal 2000 tunnustas Avatud Eesti Fond teda Koosmeele auhinnaga. 2011. a sai ta Tallinna teenetemärgi linlaste teavitamise ja muukeelse elanikkonna ühiskonda lõimimise eest.

Laadimine...Laadimine...