135 AASTAT AJALUGU: Eesti vanim arhiiv tegutses kunagi suisa raekojas

1944. aasta märtsipommitamise ajal tassis Tallinna linnaarhiivi abijuhataja Epp Siimo linna pärandit varjendisse sellest hoolimata, et ta oma kodu samal ajal tema silme all maha põles.

Pilt: Ervin Sestverk
Ajalugu

135 AASTAT AJALUGU: Eesti vanim arhiiv tegutses kunagi suisa raekojas (1)

Küllo Arjakas

1944. aasta märtsipommitamise ajal tassis Tallinna linnaarhiivi abijuhataja Epp Siimo linna pärandit varjendisse sellest hoolimata, et ta oma kodu samal ajal tema silme all maha põles.

Oktoobris tähistas linnaarhiiv raekojas oma 135. sünnipäeva. Vanim arhiiv Eestis on jätkanud järjepidevalt tööd nii keiserliku Venemaa, Eesti Vabariigi, Saksa okupatsiooni, Eesti NSV kui ka taastatud Eesti Vabariigi aegadel.


13. oktoobril 1883 nimetas linnavalitsus ametisse esimese linnaarhivaari, ajaloolase Theodor Schiemanni, ja seda akti loetakse linnaarhiivi alguseks. Schiemann koostas linnaarhivaari  esimese tööjuhendi  ja arhiivi kasutamise eeskirjad, mis kinnitati jaanuaris 1884 linnavolikogu koosolekul. Linnaarhivaari tööpäev kestis juhendi järgi kella 10-14. Pühapäeviti jm pühadel, samuti puhkuse ajal oli arhiiv suletud. Puhkust sai arhivaar võtta vaiksel ja lihavõttenädalal, juulis ja augusti esimesel poolel ning aastavahetusel jõuludest kolmekuningapäevani.


Töökoht Rüütli tänaval


Schiemanni ja tema järglase, ajalooõpetaja Gotthard von Hanseni esmaseks tööks sai linna rae ja selle allasutuste dokumentides süsteemi loomine. Ligi 40 aastat oligi asutuses tööl linnaarhivaarina vaid üks ametnik, neist Otto Greiffenhagen pidas seda ametit koguni 34 aastat.


1923. aastal loodi teine ametikoht. Linnaarhivaari abina, praeguses mõistes asetäitjana, alustas tööd ajaloolane Paul Johansen. Seda võib pidada õnnestunud valikuks, sest  kahtlemata kuulub ta 20. sajandi Eesti kõige silmapaistvamate ajaloouurijate hulka. Aastatel 1934-1939 oli Paul Johansen linnaarhivaar. Pole juhus, et linnaarhiivi üht siseõue kaunistab Mare Mikofi loodud Paul Johanseni büst.


1928. aastal asus linnaarhiivi nn uuemas osas tööle Rudolf Kenkmaa, meie rahvusliku ajalooteadlaste põlvkonna esindaja. Tema hooleks sai linnavalitsuse dokumentide ja likvideeritud gildide arhiivide korrastamine. 1930. aastate lõpul töötas linnaarhiivis seitse ametnikku ja asutus oli raekojast kolinud kahte hoonesse Rüütli tänaval.


Üksi pommide ja tule vastu


Arhiivi abijuhataja, õbluke Epp Siimo püüdis 9. märtsil 1944, Tallinna suurpommitamise ajal – kuni abi saabumiseni lausa üksi – tõkestada Rüütli tänava arhiivihoones tulekahju levikut ja paigutada ümber hoonest välja toodud mõningaid esemeid ja dokumente. Siimo tassis arhiivi vara varjendisse ajal, mil tema oma kodu ja vara sealsamas Rüütli tänavas lausa ta silme all põles.


1960. aastate algusest töötas juhina pikalt Edda-Carry Vendla, kelle väsimatu hoole all valmistati Tolli tänaval uuteks arhiiviruumideks järjest ette kolm suurt hoonet. Jüri Kivimäe mureks oli Eesti NSV riiklikku arhiivisüsteemi kuulunud asutus ümber kujundada  iseseisvaks linnaarhiiviks.


Linnaarhiivi varadel on olnud huvitav saatus. Sõda ja isegi sõjaoht ohustab alati arhiive. 1854. aastal, meie jaoks küll kauge Krimmi sõja ajal purjetas Läänemerele Inglise-Prantsuse laevastik ja nii otsustati halvima kartuses suur osa arhiivi varadest evakueerida Paidesse.


I maailmasõja ajal, kui rinne liikus Kuramaal ja vahetu sõjaoht jõudis Eestile lähemale, evakueeriti arhiivi varad 1915. aastal Moskvasse, kus need paigutati ühe muuseumi keldrisse. Kasutades Tartu rahulepingu järgseid Eesti ja Nõukogude Vene suhete mesinädalaid, toodi linnaarhiivi varad juunis 1920 Tallinna tagasi, erinevalt mõnest muust Eesti kultuurivarast, mis on seniajani Venemaal.


Kuus kasti õnnestus päästa


II maailmasõda kujunes linnaarhiivile eriti keeruliseks ajaks. Pommitamise kartuses viidi vanimad arhivaalid kuni Põhjasõjani hilissügisel 1942 Eesti Panga pommi- ja tulekindlasse hoidlasse. Märtsis 1944, Tallinna suurpommitamisel, arhiivi hooned küll otseselt pihta ei saanud, ent kõrvalmajade tulekahjud tekitasid suurt kahju. Põlengus hävinud hoones asus suur hulk materjale, sh linnaarhiivi enda ajalugu alates 1883. aastast, ja need kõik langesid tuleroaks. Põlenud arhiivihoonest päästetud arhivaalid veeti Harjumaale.


Suvel 1944 andsid Saksa võimud korralduse evakueerida Saksamaale kõik linnaarhiivi dokumendid kuni 1870. aastani. Linnaarhiivi töötajate proteste arvesse ei võetud, aga dokumentide üleandmise venitamise ajal viis Epp Siimo Eesti Panga hoidlast salaja Toompeale riigiarhiivi keldrisse kuus kasti eriti väärtuslikke arhivaale, sh vanima säilinud eestikeelse trükitud raamatu, Wanradt-Koelli katekismuse fragmendid ja käsikirjalised Lübecki õiguse koodeksid.


Kahes vagunis Saksamaale veetud arhivaalid paigutati algul Graslebeni kaevandusse. Saksa võimudel oli plaan viia Tallinnast ära teinegi saadetis linnaarhiivi materjale, aga üha keerukamaks muutuva sõjalise olukorra tõttu jäi see plaan katki. Suur osa panka jäänud arhivaalidest veeti peagi taas Harjumaale. Saksamaale jõudnud linnaarhiivi varad asusid pärast kaevandusest pääsemist Goslaris, Göttingenis ja 1978. aastast liiduarhiivis Koblenzis. Need varad  sai Tallinn tagasi alles oktoobris 1990, pika asjaajamise järel,  kui NSV Liidu ja Saksamaa Liitvabariigi liidrid olid kokku leppinud vastastikku arhiivivarade tagastamises.

 

 

 

Uues ürikuteraamatus 844 dokumenti


• Linnaarhiiv esitles oma 135. aastapäeval  toimunud seminaril "Allikapublikatsioon eile-täna-homme"  Saksamaal ilmunud Liivi-, Eesti- ja Kuramaa ürikuteraamatu 13. köidet. Käesoleval aastal ilmunud ürikuteraamatu 13. köide hõlmab aastatest 1472-1479 säilinud Liivimaad puudutava olulise kirjaliku materjali. Kokku on ürikuteraamatus avaldatud 844 dokumenti ja 385 neist pärineb Tallinna linnaarhiivist. Tegemist on igati nüüdisaegse publikatsiooniga, kust leiab dokumendi regesti (sisu lühikokkuvõtte), transkriptsiooni ja registreid, mis teevad kogumiku hõlpsalt kasutatavaks.


• Sarja asutas õigusajaloolane, 1840.-1850ndatel Tallinna bürgermeistri ametit pidanud Friedrich Georg von Bunge ja esimene köide ilmus 1853. aastal. Ürikuteraamatu 12. köide ilmus 1914, vahetult enne I maailmasõda.


• Järgnevatel aastakümnetel tehti tööd 13. köite avaldamiseks, aga sellest jõuti kevadel 1941, juba Eesti NSV ajal, trükkida vaid proovipoognad, mis praegu on bibliofiilsed haruldused. Ürikuteraamatu koostamise jätkamisega alustas 1980. aastate keskel Göttingenis tegutsev Balti ajaloo komisjon, aga see töö nõudis aega.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...